tahanveel tahanveel teha ühe ɹingi

 See on see postitus, kus ma selgitan, et on täiesti loogiline, et mina ja mu Proua Abikaasa otsustame endile matkaauto ehitada ja kuidas see on olnud. Võibolla seda on praegu hädasti vaja, sest mulle endale on vaja meelde tuletada, et mis mul ometi arus oli.

igaühel oma

Üks arutluskäikudest algab tähelepanekust, et lennukiga reisimine on rõve. Esiteks keskkonnale rõve - natuke teed võrdlevaid rehkendusi erinevate pillavate tegevuste ümber ja arvud lendamise kohta tulevad välja uskumatult rõvedad. Aga peamiselt kogemuse poolest. Lennujaamad on koledad kohad, kogu lendamise ümber käiv 'teenüüdruttu ja oota' on hästi väsitav. Kõik see kontroll ja reeglid, ja samas ostmasurvestamine ja raiskamine, valjuhäälditest karjutakse su peale ja kogu aeg peab taltsas ja rivis ja kannatlik olema, ka siis, kui sul on valus ja väsinud. Ja täiesti kasutuna raisatud aeg vaenulikus tehiskliimas jõllitades läbi ebainimlikku mõõtu akende ebainimlikku mõõtu masinaparki. Iu.

Teine käib ümber söömise. See, kes liha ei söö, peab ise endale süüa tegema. Kui ta suudab püsida suurte linnade sees ja on valmis leppima keskpärase ninaesisega, siis on okei. Aga kui tahta käia väiksemates paikades, vaadata ilmas natuke ringi, peab ise süüa tegema. Ei saa poest pirukat (kaheksa erineva piruka sees on viiner, ülejäänud kahe sees peekon ja kana), ei saa nurgapealsest putkast burksi, pubikohvikust pole midagi peale friikate tellida. 

Kolmas on ainult servapidi märkimisväärne. Kus magab see, kes pole oma kodus. Ta saab magada hotellis, kodumajutuses, sõbra juures, telgis, tänaval, autos. Ma mäletan kodumajutuse lubadust, kuidas see on natuke nagu couchsurfing, aga sa ei pea nende inimestega sõbrustama, sest neid pole kodus. Aga saad kellegi kodus ööbida. Kellegi hubases sees elatud armsaks sätitud kodus isikupäratu hotelli asemel. See nali on nüüd möödas. Võibolla ma olin ainus, kes seda lubadust nii romantiliselt ja täiel määral uskus. Ma pole nii ammu üheski kodus raha eest ööbinud. Olen ööbinud vähema ja rohkema kiiruga kokku klopsitud soodsa raha teenimise teenuskorterites. Kõige kõledamates tekib mul nukrus lihtsalt sellest, et ongi nukrad vaatepildid - odav ja hooletu. Kõige õdusametes haarab mind nukrus, et see sulnis pesa ei saa kellegi kodu olla. Et siin linnas on üliõpilasi ja noori peresid, kes ei saa endale pikaajalist üüri pesa leida, sest see ja hästi mitu teist õdusat heas asukohas kena pesa on kasutusel ainult ajutiselt ööbijale. Ja et ma olen seal osa probleemist. 

Vahele tuleb muidugi mainida - reisimine tegelikult ei ole inimõigus. See ei ole iseenesestmõistetav, et sa saad hästi korraks hästi kaugele minna sealt, kus sa oled. Sa võiksid saada sealt, kus sa oled, päris ära minna. Ja läbi kannatlikkuse ja aja möödudes sealt kaugele jõuda. Aga sa ei pea saama igasuguseid kohti näha ja igasuguseid asju kogeda. See on natuke nagu bufeelauaga. Et esiteks tegelikult võiks bufeelaualt võtta seda ja ainult seda, mis su kõhu täis teeb ja tuju heaks. Ei pea kõike kõike ahnitsema kuhjama näppima surkima kühveldama. Võta, mida sa vajad ja milleta ei saa. Mitte kõikekõike, sest keegi ei takista. Ja teiseks võibolla maailm koos selle kõikide võimalustega ei ole üldsegi bufee. Ma ei sündinud seal, kus kaelkirjakud ja mäed on ja ma ei ole oma niigi tahtmatu ilmaletulekuga kuidagi neid asju ära teeninud. Vähemasti ei leia ma arutluskäiku, mis mind kummaski suunas veenaks.

Aga olgu. Kui ma olen oma isekuse ja ahnuse kohta sõnu teinud, olen ma vähemalt mingi osa sellest andeks saanud. Või vähemasti oma silmakirjalikkuses veits arukas paistnud?

Edasi algab olulise sammuna arutelu hobidest ja projektidest. Harrastustest ja pikematest aegamisi tulevatest eesmärkidest, mis inimestel olla saavad. Millegi ehitamine näiteks. Esile kutsumine või loomine. Sest noh võib ju muidugi ainult iseennast ehitada, aga kui sa ehitad ise, siis sa ise selle käigus ehitud.

Seega. Loogiliselt järeldub. Kui jätta vahepealne arutluskäik lugejale iseseisvaks ülesandeks. Iseenesestmõista. Me ehitame matkaautot.

hea ehituspäeva õhtu - jagub aega isegi pilvi vahtida

Matkaautosid on mitut sorti. Mõned inimesed lasevad auto istmed alla ja lohistavad pagasnikust grilli välja ja ongi. Mõned püstitavad oma sõiduauto katusele tudumiseks telgi ja sõidutavad õhtusöögi ajaks pagasiruumist välja hiigelpikkadel siinidel jooksvad sahtlidkastid letid, mis moodustavad sulni väliköögi. Mõned inimesed sõidavad ringi suurte kohmakate kuid luksuslike haagissuvilate ja ratastel elamutega, mida nad reeglina küll ei oma, vaid rendivad korraks. Ja siis on meiesugused hullud. Kes võtavad kaubiku ja ehitavad selle sisse toa ja köögi. Asuvad selle sisse ehitama tuba ja kööki. Sest aru tuleb saada - matkaauto on kaks hobi ühes hobis. Üks hobi on ehitada ja teine hobi on matkata. Me oleme peamiselt teinud seda esimest.

Me oleme märtsist saati pea iga nädalavahetus seda ehitanud ja see pole Ikka Veel valmis. Iga töö tagant ilmutab end järgmine töö ja samuti iga töö eest ilmutab end töö, ilma milleta ei saa järgmist teha, aga selle ees on veel tööd. Samuti enne minimal viable product etappi jõudmist on miljon nice-to-have nägemust, mis vajavad igatahes teostamist, et mingitki elukvaliteeti endale tekitada või hilisemat jabur-raiskavat ümberehitust ennetada. Pea iga järgmine töövõte sisaldab uute enneägematute tööriistade ja kuluvahendite hingeeluga tutvumist, kasutama  ja hooldama õppimist, ohutusnõuete vajalikkuse avastamist ja käsitlemise meisterlikkuse surmaeglast kasvu. Ja vajadust veel mõne töövõtte omandamise järele.

Me oleme saanud kasutada tööriistu - vaibanuga, erinevad nurgikud ja joonlauad, nihik, kuumapuhur, neetimistangid, akutrell ja tema erinevad vidinad, puurinurga suunaja ja saenurga suunaja, tikksaag, ketassaag, taldlihvija, jootekolb, kaablistripper, igasugu haamrid-tangid, keerajad-toksijad, silikoonipüstol, pitskruvid. Oleme lõiganud, lihvinud, jootnud, mõõtnud, neetinud, kruvinud, poltinud, kangutanud. Pead murdnud ja jooniseid teinud. Vandunud. Oleme neljal erineval korral palganud spetsialiste ja oleme internetiavarustest ja ehituspoodidest ostnud rohkem asju, kui tegelikult tarvis läheb aga samuti ilmselgelt mitte kunagi piisavalt asju.

Kogu ehitamine tundub lakkamatult nagu mingi asi, mida mehed teevad. Midagi, mida mehed oskavad ja millest mehed teavad. Mehed teavad sellest, sest mehi huvitab ja mehed veedavad aega teiste meestega, keda ka huvitab. Ja nad on omavahel sellest sõnu teinud. Neil on oma salajased fraasid ("see on, noh, et ta ei viska") ja ütlused ja suuline pärimus. Ja suulise pärimusega kaasnev terminite ebatäpsus, voolavus ja mitmekesisus - kas selle asja nimi on neetmutter või keermega mutter või mutterneet või tõmbeneet keermega? Naelklambrid, kaablikinnitusklambrid või hoidikud, knallid või spellid. See on see kuramuse sama toode, palun leppige omavahel kokku, mis sõna selle kohta käib. (Aga jumala eest ei tohi selle kohta jubin või jublakas öelda, siis kõik asjatundlikud härrad pahandavad, et sa termineid ei tunne.) Kas T10 on sama mis TX10? Kas selle asja peale kirjutatud 6 võib tähendada millimeetreid või see tähendab suurust või see tähendab pakis olevate asjade arvu? Mis hetkel oleks keegi pidanud mulle rääkima, et ristpeaga kruvisid on kahte oluliselt erinevat sorti ja neile on erinevad keerajad? 

Millal toimub ühe normaalselt sotsialiseeritud meesterahva elus see möödapääsmatu koht, kus teine, juba elukogenum mees kutsub ta enda juurde ja kõneleb talle kaablistripperi tangidel olevate täpikeste ja kaablikingade värvi seosest? Mida mina sel ajal teiste naiste käest õppisin, kui mehed kõike seda iseenesestmõistetavuse saatel sisse hingasid. Kui ma isegi ei oska auto võtmele peale vaadates öelda, kas sel on immo, mida kõike minuarust iseenesestmõistetavat on unustatud meestele rääkida. Mida kõike ma olen unustanud oma pojale rääkida.

Kuigi me oleme ehitanud ja ise ehitanud ja me oskame ja ka teeme hulka asju juba ilma kellegi nõu ja abita, ei ole mul veel tekkinud tunnet, nagu ma teeksin seal mingit üldinimlikku asja. Veel vähem nagu naiste asja. Ma teesklen ja matkin, etendan ja aiman järele seda, mida mehed teevad. Ainult vahelharva, kui midagi saab tehtud puhtalt selle pärast, et see on lõbus või ilus, tuleb nagu inimliku või naisteasja tunne. Mis on väga veider, sest ma olen oma elus varemgi tööriistu käes hoidnud ja ma tunnen mitut naist, kes on tööna teinud mingit ehitusasja. Ja ma ise töötan kollektiivis, kus tehakse ja õpetatakse ja arutatakse päevad läbi asju, millel on suur mehelikkuse stereotüüp ümber ja minuarust täiesti asjatult. Ikkagi. Ikkagi.

Minus on (taas)tärganud suur lugupidamine ja tänu ajalooliste põlvkondadeüleste garaaž-töökodade osas. Selline ruum, kus on igasuguseid asju, millega saab igasuguseid asju teha. Tahaks midagi kuhugi keerata. Tahaks mingisse asja just siukest auku teha. Tahaks, et see oleks vot sealt just natuke nisuke. Tahaks siia vahele midagi suruda ja siis teise asjaga kangutada. Siin selle tarvis spetsiaalne tööriist või saab selle kokku klopsida teistest.

Aga mitte ainult pärandgaraaži salapärased mustmiljon erimõõdus mutrivõtit ja vasarat. Ka kaasaegsed tööriistad ja masinad, mida me pole pidanud ostma, aga oleme saanud kasutada. 

Sest siin on oluline asi, millele internetis oma #vanlife teekonda tutvustavad inimesed üldse aega ei pühenda. Lisaks oskustele, mis saavad ajaga tekkida ja nõuannetele, mida saab ka internetist otsida ja ajale, mis tuleb võtta, on sul vaja tööriistu ja töökoda. 

Ja kusagil on suur arutelu füüsikast. Kui harva ma sellele mõtlen ja kui väsitav on nende asjade peale palju järjest pikalt mõtlemine ja nende läbirääkimiseks kommunikeerimine. Mis suunas jõud tuleb. Mis millele toetuma hakkab, mis mille külge kinnitub. Milline konstruktsioon on siin otstarbekas. Miks see asi on trapetsis, kui ma ju mõõõõõtsin. Ja miks see kruvi ei haagi ja miks see nüüd niimoodi paindub ja kuhu ma nõjatun, et siia jõudu peale panna. Naljakas on mõelda, et ma olen maailmas ringi käinud ja toime tulnud ja ma ei oska väga hästi füüsiliste objektide käitumist ennustada ja ette kujutada. Natuke nagu laps, kes murrab saiakeste koti serva alla ja kleebib üle murdejoone kleepsu ja on siis üllatunud, et kott end lahti voldib.

paljajalu asfaldil

Aga pilte? Kas pilte saab?

Kui sa tahad vaadata asjade meisterlikku samm-sammulist valmimist nipsuga ilmnevas videokollaažis, kus kogu aeg päike paistab ja inimesed on rõõmus-seksikad. Või kui sa tahad näha inspireerivaid pilte hästi hingematvalt nunnust valmis matkaautost, mis keegi on oma "null kogemusega" ise ehitanud ja kus ta elab "solo female fulltime" ja udustel hommikutel natuke liiga suures kudumis mõtlikult kohvi rüüpimine. Siis seda kõike pead ise minema internetist omal käel otsima. 

Natuke nagu toiduvalmistamise või õmblemisega on matkaauto ehitamise blogid selline etenduskunst. Niipalju valelik, kui ilustamiseks on vaja ja paljus lavastatud. Sest need protsessid ise on pigem mitte fotogeenilised ja tahtmine protsessi demonstreerida toob kaasa veel suurema ajakulu ja segab mõtlemistplaneerimist. Ma aeg-ajalt saadan peregruppi fotosid pistikupesadest või maru hästi kuhugi kinni kruvitud vineerplaadist. Teinekord vaatan pärast pikka ehituspäeva natuke päikseloojangut või pääsukesi ja mõtlen, et fotokas on kaugel.