Wednesday, October 24, 2018

we dont need no

PA220072
servad ja signaal

Peamiselt toidab seda postitust mu fb sein ja sealsed inimesed ja teemad. Mingi täpselt selline läheduse aste, et närvidele veits saab käia, aga ma ei viitsi otseselt vaidlema hakata. Ehk. Mudaamid jahärrad.
Haridusteemalised ärakulunud lööklaused, mis mind ikka ja jälle meelt heitma ja juukseid katkuma võtavad.

"Kui seda vaja ei lähe, siis seda ei peaks õppima." Sellesse kategooriasse kuulub üldse igasugune jutt mingisugusest 'päris elust' ja öeldakse mitu korda 'tegelikult' või 'vaja' ja räägitakse tulevast tulevikust. Minuarust nii rumal. Ma saaksin ehk aru, kui sa õpid meistri juures üht kindlat kutset ja tüüp ei lase sul ühtegi tööriista näha või ainsatki asja oma käega proovida kunagi. Siis võib-olla võiks mõne aja pärast asuda temaga dialoogi, et mis see õppe protsess siin täpsemalt ongi. Aga kui me räägime mingist üldist haridust andvast koolist, on hüsteeritsemine teemal 'kus mul seda iialgi vaja läheb', suht mõttetu. Sa päriselt tahad, et su 10-aastane õpiks koolis tundide kaupa oskusi, mida tal kohe elus vaja läheb? Mis asjad need olema peaksid - nõudepesu ja riiete voltimine? Ühistranspordis orienteerumine ja sarkasm? Või sa kujutad ette, et kunagi, kui kool lõppeb, algab plaksu pealt iga õppuri jaoks see päris elu ja sii-iis on aeg rakendusse panna kõik need asjad, mis ta iialgi aastate jooksul selle päris elu kohta õppis? Või täpselt mis loogika selle vingu taga olema peaks? 


"Pähe õppimine on halb." Ma olen nõus, et pähe õppimine on raske ja et ilma kontekstita tühjalt tuupimine ei pruugi alati anda soovitud edu edaspidistes õpingutes. Eriti, kui õpijuhis iseenesest soovitab harjutada või rohkem aega varuda. Aga ma ei tea, kas kohe iga meeldejätmist nõudva ülesande peale hulluma hakata, et see on ju tuupimine ja selle võrdlemine mingi muu vägivaldse sõnaga (pähe tampimine?), näitab mingit taiplikkust. Pähe õppimine ja täpselt meelde jätmine on igati tervislikud kasulikud tegevused teadmiste omandamisel. Kasvõi võimlemisharjutusena.  
Rääkimata sellest arutlemise kiiruse vahest. Sa tegelikult ka otsid oma peast kiiremini kui internetist. Ausõna. Ja see teeb arutlemise ja loomise ja avastamise märksa hõlpsamaks. Kui sul on kõik klotsid käeulatuses, tuleb sellest (enneolematu) ehitis oluliselt rutemini, kui siis, kui sa pead iga klotsikese pärast püsti tõusma ja poodi kõmpima seda sealt valima. Ja mite ainult rutemini, ka suurema rõõmuvoolu ja vähema saamatusfrustratsiooni saatel.


PA200034
hinga


"Matemaatika on anne." Oeh. Oleneb, kuidas sa defineerid anne. Et inimesed on matemaatikat õppides ja kasutades erinevad, tõsi. Aga sellisel puhul on ka jooksmine ja öökimata piimajoomine ja pöialde pikkus anded. Inimesed on erinevad. Peamiselt selle pärast, et neil on erinevad elukäigud ja erinevad eeldused. Ja me ei saa väga paljude asjade kohta puhtalt vaatluse põhjal öelda, kumb parajasti rohkem süüdi on. Et üks poisu näiliselt lennult haarab asju ja teine peab päriselt harjutama, ei ole küll mingi tõend ilmatust annete eksistentsist või taevalikust mõeldudolemisest. On tõend sellest, et nad on ses suhtes hetkel erinevad. Kõik. Aga hea küll. Kui sa tahad matemaatikast vabastust, võid ju öelda, et sa ei suuda-gi. Aga teiste kohta ei tohi. Ainult enda kohta võib.
Eriti närvi ajab mind selle matemaatikaande müüdi juures see, et inimesed tahavad selle juurde välistada teisi asju. Ja peavad vajalikuks neid välistusi vokaliseerida. Keegi joonistab hästi - 'aah ta on selline kunstnik, talle vist matemaatika eriti ei istu'. Keegi asub kõrgkoolis inseneriala õppima - 'heh, heh, sulle vist ilukirjandust pole mõtet kinkida'. No jumal küll. Tule taevas appi ja anna arukust. Inimesed, kes selliseid asju ütlevad või öelda on mõelnud, peaksid kohe praegu arvuti tagant püsti tulema ja nurgas natuke häbenema. Jah, nüüd kohe praegu. Vähe sellest, et see on destruktiivne väärtuskasvatus ja stereotüüpide mõtlematu taastootmine, see näitab, kui vähe inimene teab kunstnikest, inseneridest või ilmast üldse. 

Okei, ma suutsin end veits üles kütta juba. Hästi. Viimane.

"Koolid tapavad loovust." Appppi kui originaalne. Sul käib ka kodus internet või. Uskumatu kokkusattumus. Ma üleni ootan juba seda aega, kui inimesed sigade nibude nügimisest ja rääkivatest puudest ka sama palju hingestatud peolaua kõnesid peavad, kui seda üht iidset Ted Talki tsiteerides. Koolid tapavad loovust. Pfft. Loovus mueesel. Loovus ilma väärtuseta on müra. Või onamine. Mõlemad on toredad asjad, müra ja onamine. Mulle küll meeldivad. Aga need ei ole nii toredad, et neid tähtsustades teisi asju üleni jalust peksta. Ikka peab oskama kirjutada ja süstematiseerida ja rehkendada ja omama silmaringi ja lugemust, et loov olla. Mulle tundub, et püüaks ikka nii, et iga järgmine saab toetuda eelmiste õlgadele. Mitte nii, et iga üksik unikaalne lilleke muudkui üha avastab kammimata peaga metsas ringi röökides loominguliselt kogu ilma otsast peale uuesti. Osa ilma on juba ära avastet. Sa õpi ära, mis see on ja mõtle sealt ise edasi, onju.


PA220069
no võtke näiteks tartu


Ma olen viimasel ajal nii palju igasuguseid küllaldaselt end kettasse ajavaid haridusteemasid mõelnud, et hakka või õpetajate lehte neid saatma. Sest siis nad saadavad mulle honorare ja siis ma saan rohkem reisida ja pildistada ja olen poole rahulikum ja malbem. Ei kirjuta oma muidu nii mahedasse blogisse taolisi karjeid. Ja ei provotseeri koosolekutel süütuid kolleege. 
Aga iga kord, kui ma õplehes avaldamisest mõtlen, komistan ma veidra dilemma otsa. Õpetajate lehes on sageli üpris kehvad artiklid. Ma seda kogu aeg küll ei loe, aga iga kord, kui satun, olen veidi häiritud sellest. Halva ülesehitusega ja nagu kuidagi poolikud või pealiskaudsed. Ja seda teades. Ühelt poolt peaks olema lihtne sinna midagi avaldatuks saada, sest nad ilmselt ei seagi väga kõrget latti. Teiselt poolt - kas ma siis tahangi. 
Ei taha kuuluda klubisse, mis mind omale liikmeks võtaks.

Teiselt poolt ütlevad ilusad targad inimesed, et kui sa oled juba üle keskmise, tasub asi ära. Sest ilma sinuta oleks see asi (veel) kehvem. Sinu ülekeskmise sooritus viib tervikut kvaliteedis ülespoole.
Seda on tore meenutada, kui ma slämmil jälle eelviimaseks jään. Poleks üldse lavale läinud, oleks kogu õhtu kvaliteet parem olnud. Mitte et ma päriselt usuksin, et slämmil alati kvaliteeti hinnatakse. Lihtsalt sissepoolesuunatud kibedus. Aah, tagasiside tõlgendamisel mitte-kibedaks minek. See on ka ju. Ma isegi ei hakka praegu.

PA200022
ma tahtsin tegelt südamekujulist boket teha
aga mul ei olnud seda paberit kaasas ja tegin taskust leitud ostutšekist ja äpardus hoopis iseäralikult



Kuidas sa tuled toime kuulumisega klubidesse, kes sind oma liikmeks võtaksid?
Mida rumalat sinu fb seina peal jahutakse, millega sa ei viitsi vaidlema minna?

Wednesday, October 17, 2018

soft in the middle

PA130172
pitsiline


Meie peres juhtus üks imelik asi. Tegelikult juhtus see juba mõni aeg tagasi, aga siis ma ei olnud kindel, mida sellest mõeldagi. Kirjutamisest rääkimata, onju. Mõnes mõttes olin ma muidugi alati kahtlustanud, et nii võib viimaks minna. Aga ma ei tea. Et kuidas see täpselt juhtuda sai, miks see juhtus just siis ja mida ma tegin. Või kas sel üldse minuga mingit pistmist on. 
See algas siis, kui laps käis kuuendas klassis. Alguses üksikutel hommikutel, siis järsult üha sagedamini. Praeguseks on see juba päris pikalt igal koolipäeva hommikul juhtunud. Nimelt - laps läheb ise kooli. Ise paneb õhtul endale äratuse, ajab end hommikul ise üles, ise oma kooliasjad kotti ja lähebki. Mina, tema lapsevanem, ei pea selle tarvis ärkvel olema. Alguses ma olin natuke aega isegi veits eksinud. Kippusin ka üles ärkama ja üle tšekkima. Aga siis hakkas tunduma, et ma segan ta hommikusi sisseharjunud toimetusi oma pealetükkiva kanandamisega. Ja pealegi mulle meeldib tegelt magada. Niiet nii ongi. Sisuliselt ju rõõmus asi, aga minaeitea. Tahaks uhkegi olla, aga ma täpselt ei hooma, kuidas mina siin asjasse puutun.
Võibolla see lõik on peamiselt mingi küsimata targutus-imestus neile, kes hommikuti oma kooliealiste järeltulnute tõttu liiga rõvevara üleni ennekristust ärkama peavad ja tegelt salamisi haigutuste saatel juba ootavad seda teist aega. Et see vast tuleb. Võib juhtuda, et imelikult ruttugi.



Käisin ükspäev ühtesid keni inimesi vaatamas, kuidas neil on üleni edukat äri tähistav pidu ja pitsa. Muuhulgas sai seal vaadatud muudki ja üsna pea olin ümbritsetud mitmest silmapaistvast noorest, kelledest mõnd olin isegi kunagi õpetanud. Üks eriti. Asub väga elevil jutustama oma kaaslasele, missugune ma olin, kui ma teda õpetasin. Mäletas mind ja tundis ära ja rõõmustas mind nähes. Ja tead, mis oli teda minu juures kõige rohkem vaimustanud, mis tal üle kõigi nende aastate veel ikka meeles oli ja mille läbi ta tahtis mind, kui talle meelde jäänud akadeemilist personali, tutvustada? Et ma olin klassi ees sokkides. Sokid. Mitte mu meisterlik õpetamine või toetav hoiak või arendav tagasiside. Sokid. 


PA130167
tuul puhub (mõtted laiali)


Kunagi, kui ma alles noor ja veel ilusam olin, andis üks mulle igasugu veidraid nõusid andev inimene sellist nõu. Kui sa hängid leebe tutvumishuvi saatel tantsupeol ja tuleb mingi mees sind tantsima kutsuma. Või niisama juttu tegema. Või jooki pakkuma. Ja, ütleme, sa oledki seal, et leida tutvusi ja seksseltsi. Siis ole kena ka selle esimese mehe pihta, kes sind tantsima võtab. Proovi mitte liiga palju nägusid teha. Isegi, kui see ei ole just täpselt see mees, kellega sa tahaksid koju minna. Sest see mees, kellega sa tahaksid koju minna. See parem mees. Tema vaatab kaugelt. Näeb ära, misuke sa oled. Näeb ära, kas sind on üldse mõtet tantsima kutsuda, sulle jooki pakkuda, sinuga juttu teha. Või näeb, et sind siuke värk ei huvita. Et käitumine paistab välja. Ka neile, kellega sa parajasti ei käitu.
Niisiis. Jätame korraks kõrvale selle, kui raske on tutvusi mitteotsides tantsupeol tüütute inimestega ka väga mitte-kena olles neist rahu saada. Või üldse küsimuse sellest, kas (meeste) kenasti kohtlemine on vaikimisi või selle peab ka ära teenima.
Mis ma seejuurde nüüd mõtlesin, on tegelt juhtimine ja õpetamine. Selle neetud tantsupeoga natuke võrreldav. 
Uues klassis hakkab keegi sinuga 'hüppama' (aah nii oss sõna, mulle meeldib). Väljakutseid esitama või autoriteedi õõnsusi otsima. Omi (teemaväliseid) mõtteid lisama. Ja siis sa käitud kuidagi. Selle suhtes või selle pihta. Ja kõik need teised silmad seal klassis. Need samal ajal vaatavad. Õpivad. Saavad teada. Võtavad omaks. Tunnevad su ära. Ja pärast sa elad tagajärgedega. Heal juhul jõuludeni. Halvemal juhul pensionini.
Hakkad koosolekul mingit asja seletama ja keegi segab oma jutuga vahele. Või pakub hea(?) idee. Või aitab sul projektorit tööle peksta. Või, appikene, päriselt küsib teemakohase küsimuse. Ja sa teed selle suhtes midagi. Toimid kuidagi ja asetad end selle suhtes miskitpidi. Ja isegi, kui see ei olnud see inimene, kellele sa tahtsid muljet avaldada või see asjade käik, mis sa ootasid. Isegi, kui sa ootuspärases eelistatud olukorras oleksid käitunud hoo-oopis kaunimini. Kõik saavad teada, kuidas sa oled, kui olukorrad on. Ja edaspidi teavad. 
See on mingi asi, mida ma vahel ära unustan. Need pilgud, mis on ja vaatlejad. Olukorras, kus üks-ühele köidab nii, et ümbritsev hämardub. Aga see vist on harvem, et ma seda äragi saan tunda. Suurema osa ajast on kõik kohad küllaldaselt lava.

PA120161
sõida ära


Nägin ükspäev internetis üleskutset mitte kasutada automaatkassasid toidupoes. Sest nende kasutamine toob kaasa selle, et inimjuhitud kassasid jääb vähemaks ja seega kassiirid jäävad töötuteks. Tuleb võimaldada kassiiridele töö ja automaatkassasid boikoteerida. Ja keegi ei vaielnud ka, mis on, internetti teades, küllalt haruldane.
Niisiis ma olen hakanud muretsema. Äkki mina olen loll. Ma arutlen, et masinad peaksidki igasugust tööd ära tegema. Mida rohkem tööd nad ära teevad, seda parem. Sest niikuinii on see nõme töö ja ükski inimene päriselt ei tahagi teha masinale jõukohast tööd. Et kas ma siis olen niiviisi mõeldes seesama vatitupsu sees hoitud nups, kes arvab, et väike palk on tõend nõrgast iseloomust ja vaieldamatust viitsimatuse süüst. Kas arukad inimesed kõik kardavadki, et masinad võtavad meilt töö ja asemele pole midagi võtta ja siis osa inimesi peavad näljasse surema. Kas masinad ära tegemas inimestele tüütuid asju on libe otsetee maailmalõpusse sisse. 
Kas inimkonna säilimiseks on hädatarvilik, et osa inimesi teevad hästi nüri tööd?
Kas loota, et veidraid loomingulisi inimintellekti vajavaid uudis-töid tuleb ikka juurde ja keegi ei istu iial jõude, on naiivne?
Ja üldse. Inimesed ei vaja tööd. Inimesed vajavad süüa ja peavarju, rahuldust ja rõõmu. Võibolla raha ja otsustusvabadus(e illusiooni). Töö on ainult üks vahend. Vahendid ikka teisenevad ju.
Ei vä?

Kui ma tookord õpetama õppisin, räägiti mulle mitmest viisist, kuidas arvuti saab olla abiks ja toeks lapsukestele tarkuste pähevalamisel. Mitte ainult drillprogrammid (sest drillimine on see, kui masin programmeerib last, aga ägedad asjad juhtuvat, kui laps programmeerib masinat), mis on kõrvaline. Aga igasugused programmid ja viisid ja tööriistad on olemas, teevad õpetaja elu lihtsamaks ja õppimist tõhusamaks ja neid muudkui tekib üha. Aga mulle pole see kunagi muret teinud või karjääris kahtlema pand, sest keegi kunagi ütles ja ma kohe uskusin: kui sind õpetajana saaks asendada masin, siis see peakski.



PA120156
lõpu ilmeline allikas

Siis ma olen veel mitu korda mõelnud selle peale, kuidas vahel läheb elu paremaks, sest mingi asine asi läks lihtsamaks. Saab kool läbi või palk tõuseb või saavad õiged ravimid peale või kolib haige naaber minema. Mingi argipäevane tegelikult mitte eriti suur lihtsalt praktiline pisitorge kõrvaldub ära ja päriselt hakkabki pärast seda hea. 
Kuigi kogu aeg ümberringi räägitakse, kuidas õnn on oskus või meeleseisund. Ja asjad ega olukorrad iseenesest ei tee kedagi kunagi õnnelikuks ja eelsätestatud kalduvus vingule tasandub pärast igat elumuutust tagasi oma normnivoole. Ja muu taoline. Tead küll neid jutte. Vähemalt pooles ulatuses lollus ju. Sina ise ei pea parem olema, et sul parem oleks. Vabalt võib olla, et see seisab millegi sinuvälise taga. Nüüd. Eraldi küsimus on, kas sa peaksid püsti kargama ja selle paremuse poole ise asju lükkama asuma. Või harjutama selle vaeva hõlpsamaks talumiseks mediteerimist ja tänu. Ja kuidas neil vahet teha.


Millise osa sinu tööst võiks varsti arvuti ära teha ja kas sa siis nii tahadki?
Kui palju sa tajud igapäevaselt suheldes laval olemist?
Mitmendas klassis sina hakkasid üksinda kooli minema?


Ja igaks juhuks hõige - kui keegi tahab mulle mett, suletekke, tahvlivärvi või BodyShopi kinkekaarte anda, siis võib. Võin vastutasuks reklaampostituse kirjutada ja selle kinkija taevasteni kiita näiteks.


Lõppu paneme laul, mis ma kuulsin kogemata raadiost hoopis imekaunist Karoliinat kuulates. Vajutab siia.

Wednesday, October 03, 2018

unspeakable lady problems

P9290069
pintsli puhastamise sein


Mitte niisama postitus. Vaid seisundpostitus asjust, mis on. Sest miks mitte. Pärast on hea lugeda.

Lisaks kõhutantsu trennile olen end ajanud ühte teise täiskasvanute tantsutundi, mis on taoline väänlemine, mida moodsais muusikavideotes tehakse. Kõik pöörded ja poosid ja sirutused olemas ikka teise löögi peale sassy vürtsikas. Mu peamine eesmärk on oma vaba impro-tantsu-vihtumine natukenegi painutada normaalsete inimeste normide sisse. Sest ma tunnen end ise ka juba imelikult, iga leebe tantsurütmi peale kohe värinatesse laskudes. Muidu nagu tore peotrikk, aga peaks piiri pidama siiski. Ma ei tea, kas sa tead, aga üldiselt ei peeta seletamatut enesevõdistamist enamikes seltskondades sobivaks tooniks.
Vastav täiskasvanute tantsutrenn on õnneks natuke klassikalise tantsu elementidega ja ma olen juba otsast hakkamas koostama oma TED talki 'ballett on tantsule nagu matemaatika on teadusele' või midagi sellist. Kuiginoh, see on nii haigelt ilmne, et see on arvatavasti juba tehtud.

Tellisin endale väljamaalt uued tantsukingad ka. Need on tagasihoidlikumat värvi ja natuke teise kontsaga. Aga siis hakkasid mõned trennikaaslased käima megahullude sädelevate salsakingadega, millel on röögatud tikkkontsad ja need. on. nii. ägedad. ja nüüd ma tahaks vist selliseid ka. Ma ei tea, kuhu see kõik viib. Vanasti sain ikka uhkeldada, kuidas mul on täpselt kolm paari jalatseid üldse, sest kellele on iial vaja rohkemat (ja, sry, ma pole nagu teised tüdrukud). Praegu läheb see sujuvalt sinnakanti, et peaks kõigile oma kingadele ja tennistele ja saapakestele eraldi toakese ehitama.


P9290067
tegelikust kaunim

Inimesed olemas täiesti juhe, kui neilt küsida, kui kaua neil mingi tööülesande täitmiseks aega läheb, on mind küllalt tüdimusse ajand. No kuidas sa siis ei tea. Täiskasvanud inimene. Elus ikka asju teinud (täht)aja peale. Võiks ju mingi enesereflektsiooni suutlikkus olla tekkinud. Peaksid teadma. Ega sa esimest korda ei mängi.
Ja nagu siinkandis juba klassikaks on saanud, on see mu enese pihta eelkõige. Seega olen tublisti Togglit rakendanud ja käivitanud ja peatanud seda, et hoomata natuke rohkemat isegi. Peamiselt teisendab see mu enesehala õigustet etteheideteks. Tahaks hakata reedel ahastama, et ma pole terve töönädala jooksul mingi tähtsa kuid mittepakilise asjaga sammugi edasi liikunud, oh vaene vaene mina. Miks halvad asjad juhtuvad headele inimestele. Ja siis ma vaatan, kuhu ma oma aja panin ja kui palju ma seda panin ja näen, et oma viga ju. Võinuks ju panna oma aega asjadele, mis tähtsad. Ei saa oodata märgatavat edasiminekut asjus, millesse on terve nädala jooksul panustatud jupikaupa kokku vaevu 20 minutit, eksole.

Näiteks eile logisin üle nelja tunni sellel vabal kursusel, kuhu ma pidin panema terves septembris iga nädal mitu tundi. Ja otsapidi sain rõõmustada, et kunagi matemaatika õppimine ei ole päris tervenisti otsast otsani mööda mu üleni kauneid võdisevaid külgi maha jooksnud. Midagi on ikka kuhugi kinni haakind ja osa asju kõlavad tuttavalt. Kuulan seda veetlevat väljamaa lektorit mingit triviaalsust üle seletamas ja pööritan tüdinult silmi, sest ammugi teada ju. 
Muidugi sõnaraamat peab ikka kõrval olema ja asju peab üle guugeldama, sest terminoloogia on vales keeles. Ja see on siiski mõnes mõttes veider. Et emakeelse  kõrghariduse võimalikkkus tundub nagu fantastiline privileeg ainult teatud piirini.


P9290044
need vanad asjad

Toataimi on mul nii palju, et ma isegi ei tea enam. Pottide arv on vist natuke väiksem kui liikide arv. Mõnda liiki on eri pottides ja seda esineb rohkem kui eri liike samas potis. Tervenisti ignodes asjaolu, et ma päriselt ei tea liikidest või nendevahelistest piiridest palju. Peamiselt ma sordin neid asju selle järgi, kas need on sellised rohkem rippuvad väätidega taimed või rohkem oma varrele toetuvad püstised taimed. Ja rippuvaid on kõvasti rohkem. Alguses oli see ainult esteetiline küsimus. Et rippuv taim kataks rohkem seina või kaunistaks oma väätidega suuremat ruumala. Palju lehti ja kaunis. Aga nüüd on sellest saanud mingi loodusvaatlusvau. Sest need elajad on võimsad. Nad kasvavad kiiresti ja on raevukalt invasiivsed. Keegi just võrdles mu potitaimede aeda lihasööjate taimedega.

Toataimede ja inimestega on mingis mõttes sama lugu. Mulle meeldivad need taimed, mis on interaktiivsed. Et kui mina teen midagi, siis taim teeb midagi vaadeldavat vastu ja kui ma teen midagi teist, siis taim ka vastavalt. Selle pärast mulle meeldivad ka need rohkem niiskust eelistavad kiirekasvulised taimed. Ja selle pärast mulle eriti ei meeldi kaktused. Sest ma tahan teada, mis ta arvab kogu sellest asjast. Selles kogu tema pidamise point ongi - suhtlus. Et kui tal hea ei ole, ta end longu laseb või kollaseks tõmbab. Ja kui tal hea on, et ta kasvab hoogsalt ja ajab võsusid või hakkab õitsema. Et meil oleks dialoog. Ta tunnustaks minu kohalolu ja ma ei peaks mõistatama, kuidas tal ometi on. Mitte nagu kaktused, kes võivad mitu kuud teeselda, et neil on kõik fain ja siis selgub, et ma olen koos elanud laibaga. Võeh. Selline häbetamus. Vaikides mulle siia nurka ära surra. Miks ta ei öelnud midagi. 
Ma ei vaja sellist passiivagressiivsust oma ellu.



Meediatarbimisest. Vaatan Westworldi teist hooaega ja alustasin just BoJack Horsemani. Orange'i uusim hooaeg jäi pooleli, sest ei köitnud. Tuulte tahutud maa on selgelt plaani võetud. Maial pilgul vahin Lõikuspeo kava ja sama rahutul pilgul oma finantse selleks. Värskemalt vaadatud filmidest vaatasin üle viie aasta uuesti Taani filmi Aplaus.
Leidsin mingi väikelinna raamatukapist Intervjuu vampiiriga (jah, eesti keeles) ja loen seda endale õhtuti ette. Neid asju peab saama vaheldada. Vahepeal peab lugema rasket kirjandusklassikat või viimaste aastate tipp-hitte, olemaks kursis ja informeeritud neil maastikel. Ja vahel on hea lugeda meelega mingit sellist asja, millest kuhugi ei jõua ja midagi ei saa peale selle, et kohe mõnus hakkab. Ja loengi. Ja hakkabki.

Lisaks lähen ma täna raamatukokku ja räägin neile, kuidas ma kaotasin ära ühe nende raamatu ja vaatan, mis see kohtuotsus on. 



P9260036
ribake sinist udu


Mu ainusündinud poeg on minust pikem ja teeb mehe häält. Mis on kõik väga vaimustavalt rõõmustav ja natukene veider. Eks ma olen juba mitu aastat aeg-ajalt mõelnud sellest, kuidas lastega seotud asjad lõplikult mööda ära lähevad. Et ma jätsin täitmata mitu mänguväljakule minemise lubadust ja nüüd ma ei saagi neid lubadusi kunagi enam täita, sest ta ei taha enam kunagi, et ma teda mänguväljakule viin. 
Või näiteks ma käisin ükspäev laadal ja nägin seal ponisid ja sain järsku aru, et ma ei saa kunagi poniga sõita. Eks kui keegi oleks küsinud, ma oleksin seda vastust teadnud. Aga seda päriselt endale ära sõnastada, on hoopis teise tooniga. See aeg, kui ma oleksin saanud poniga sõita, on möödas. Ma kasvasin suureks ja see võimalus on ära olnud ja ükskõik kui ilusaks või armsaks mind keegi peab või kui palju mõttetuid tobedusi kesiganes iialgi oma õrnuse märgiks mulle võimaldama saab, ei saa ma kunagi poniga sõita.


Rõõmude kategooriatest olen ka mõelnud. Sest kirjutatakse ju, et on vaja osata rõõmu tunda väikestest asjadest. Vihmasabinast ja sahmivatest kutsikasabadest. Ja eks ta ole. Ja ongi õigesti öeldud ka - osata rõõmu tunda. Sest see on oskus ja seda saab arendada. Nagu tähelepanu on juhitav-treenitav ja harjumused, ka kõige pisemad, saavad sisse jääda.
Aga sellel ühel väga sügaval süngel hetkel teatasin ma endale, et erilist vahet ei ole. Ma saan küll rõõmustada lompidest peegelduvate vahtrate pihta või olla hommikul naeratanud kärus vehkivale võõrale titele. Aga see ei tee heaks ja õigeks ikkagi seda kurbust suurt, kui see tulla tahab. Või üldpilti kaunimaks keerukamaks. Teeb isegi veel kurvemaks. Kas hukutav org on sellest vähem hukutav, et sa sealt abitult alla sadades üht tillukest lille taipad märgata.
Niisiis on argised väikesed pisi-pisi tillukesed miniatuursed rõõmud ja on rutiinne kõikehõlmav jalustrabav äng. Veits nõrk. Midagi peab veel olema. Mingi vahepealne. Ja ma mõtlen, et see on saapad. Rõõm saabastest on suurem ja teist kategooriat kui pisike tühine rõõmuke mööduva hetke ilust. Arvatavasti selle pärast, et saapad ronivad seal vajaduste püramiidis ja isikliku aja loos ja identiteedis ja veel mitmes konstruis paar astet kõrgemale. Saapad on mõnusad mugavad ja ilusad küll, aga nad on ka kallid ja ma olen nad saanud ise endale osta ja need on spetsiaalselt minu tarvis õmmeldud ja ma tean, et vähemalt jalanõude osas ei pea ma talve kartma, sest talvesid kardetakse ja on kardetud. Kusjuures sinna vist lisandub veidral kombel see poiss, kes käis mult mõõtusid võtmas, kui ma saapad tellisin. Mitte et mul haruldaselt keerukad jalad oleksid, aga ta sattus siiakanti ja see on ta töö nigunii ja midagi selles olnud kohalolus põimub siia. Teeb saaparõõmu suuremaks. 
Et onju. Pisitühi rõõmud ja õigepisut keerukamad rõõmud ka. Ma ei tea, kas see meigib senssi.

P9240012
asfalt on taeva karva



Praktilist laadi küsimused.
Millega põrandapragusid täita? Ma praegu täidan puudekorvist pudeneva puru ja lillemulla ja kassikrõbinatega. Ja siis jälle võtan tolmuimejaga välja. Aga ideeliselt peaks ju olema mingi siseviimistluse tehnika, millega põrandalaudade vahelisi vahesid kinni panna?
Kuidas teha nii, et androidi klaviatuuril oleksid täpitähed peidumenüüs minu soovitud järjekorras? Või kuidas teda veenda valima minu lemmik täpitähti eelisjärjekorras. Näiteks: hoiad u klahvi pikemalt all ja vabastad, valib ta esimese u-alternatiivi sealt avanevast reast. Aga see on tal ù, mis ei ole päris mu kõige sagedasem u täppimine. Paneks sinna ü, oleks kohe kordades lihtsam elu. Ei, ma ei taha isehakata androidi arendajaks ja ei, ma ei taha kogu aeg eestikeelset täpilist klaverit ees hoida. See on väike asi. Keegi on seda juba teinud. Kuidas?

Sunday, September 23, 2018

These violent delights

P9160157
kõrrepaadike


Ma olen sinust puudust tundnud küll, mu armas lugeja. Juba terved nädalad olen püüdnud leida hetke, kus saame koos maha istuda ja olla. Eks see selline kahe otsaga asi on. Mida kaalukam, seda rohkem edasi lükatud. Aga miks, oh miks. Sest tahaks ju, et oleks õigesti ja hästi. Just sinule. Et oleks päriselt. Mitte kiiruga möödaminnes. 
Aga nüüd on nädalavahe ja ma ei taha õhtusööki valmistada. Niiet siin ma olen.



Armasta mind, kui ma eksin, aga. 
Äkki saia söötmine partidele ei ole neile nii kohutavalt kahjulik?
Loomulikult, ma saan aru küll, nende olendite surmamine, kes ei ole otseselt sind kahjustavad parasiidid, on halb tegu. Nagu meil siin inimlikus ühiskonnas kokku lepitud sai. (Haah! kokkulepitud sai) Ja kokkuleppe kohaselt on süütute elajate surmamine halb tegu. Eriti halb, kui seda teha rumalusest või isekast halvasti-informeeritud haletsevast kaastundest, mille järele puudub igasugune vajadus. Selle poolest tõepoolest, jätke pardid rahule. Nad saavad ise. Proovige ometi olla.
Aga kas see meie sai on neile piiludele väga väga kohutavalt surmavalt kahjulik? Kas me oleme selle pardisöötjate suunalise kulmukortsutuse kokku leppinud kooskõlas just linnalindude dieedile spetsialiseerunud linnuteadlastega? Kas kusagil on üle lahatud, mis asjaoludel on linnas pardid surnd ja et kui tugevalt saab seda seostada pagaritoodete nosimisega. Või kui ongi, kas on uuritud, mis kuramuse huvi oli noil prääksudel üleüldse liiga palju magevees leotatud kõlbmatut kuivikut ampsata. Äkki nad olid haiglased juba jupi aega ja sai oli viimane piisk. Poleks olnd sai, oleks olnd kellegi loll koer või naabergängi part. Lõppudelõpuks pole pardid ka surematud. Ahh, surematud pardid, mõelda vaid...
Või näiteks mis huvi on neil partidel üldse linnas elada. Meil on rohkelt veekogusid ja erinevaid veelinde ja neile paremaid pesitsuspaiku. Ma olen mere ääres käinud ja teinekord mööda paari jõge libisenud - lindudel on kohti küll. Ja sinikaelpart just paterdab sinna, kus on liigivaesem loodus ja kole müra ja räpane õhk ja kaastundlikud tädiksed. Miks? Äkki neile on ikka hea see linnavärk kuidagi. Nad sobivad meie sekka.
Pealegi on tervenisti kõrvale jäetud küsimus sellest, miks inimene läheb lindu söötma. Sa oled ka neid linnusöötjaid näinud. Nad tahavad seda teha. Kui nad kardavad, et on vahele jäänud, peidavad oma saiakotikese mantlihõlma alla ja teesklevad niisama pilvede vahtimist. Endal taoline süüdlaslik ilme ees, nagu oleks just midagi sisse vehkind. Teeks kasvõi salaja. Niisugune tahtmine on lindudele saia viia. Mis vajadus see on? Kas keegi on selle üle mõtisklenud? Äkki meil on vaja rohkem interaktiivse linnaloodusega parke, kus inimene saab metsalistega suhelda. Sest ilmselgelt see isu inimestel sügeleb.
Lisaks. Mitu parti meil vaja on?

Ma olen mõni talv kodulinna partidele nisuteri viind. Mulle hullult meeldivad igasugu elukad. Mu lemmik nuumatav linnaloodus on muidugi Tallinnas Männi pargis elavad oravad. Neile meeldib mandleid männikoore sisse peita ja täiesti haigelt nummi maivõi.



P9090143
seenest oled sa võetud ja seeneks pead sa saama


Armasta mind, kui ma eksin, aga
Minuarust ei ole iidsest matmispaigast leitud surnukehaga koos maetud ilusad esemed küllaldane tõend, et tolleaegsed inimesed uskusid hauatagusesse ellu. Või et nad kindla peale pidasid mõeldavaks, et kadunukesel on noid esemeid vaja kasutada seal, kuhu ta teel on. Ei meigi senssi muarust. Ma ei vaidle, et neid asju haudadest päriselt leitakse või et sellised kaunid asjakestega ühes matmise kombed poleks märkimist väärt. Aga ma ei usu, et see täiesti ilmselgelt viitab ususse hauatagustesse järgnevatesse kohtadesse, kuhu siit ilmalt lahkunud kuidagi mingil kujul saama peaksid. Kuigi muuseumid ja lasteentsüklopeediad ja igasugu tarkpead muudkui mulle väidavad.
Sest ma näiteks arvan, et see võib olla lihtsalt lein. Seda inimest enam ei ole. Vähemasti mitte nii, nagu ta oli. Ja siin on ilusad asjad (tema asjad või asjad üldse) ja lähedaste kurbus või hüvastijätt või suutmatus kaotusega leppida on see, miks neid asju talle sinna hauda asetatakse. Niimoodi ilusti ehete ja nugade seltsis maetud on ikka tähtsad armastatud inimesed, kes maetakse neid teadnud inimeste poolt. Vaenlane või võõras ei aseta hauaauku mõõka või kaelakeed: näh, võta ja vehi sellega siis seal, kuhuiganes sa teel oled. Need asjad hauas ei ole pandud kaasa. Need on pandud lihtsalt... ära.


P9070124
õhtumaastik




Ma ei ole üldse tahtnud kirjutada, sest ma tahan ühel moel kirjutada, aga välja tuleb teine. Tahaks arutleda kõrgetel kütkestavatel teemadel ja ühendada leidlike niitide abil eri ideid ja maailmu, aga nikerdan siin mingite uitavate seostamatute pähekargajate vahel. Tahaks kirjutada sellist poeetilist servadest vaid natuke kurbust tuikavat ilu, aga näpuotstest tilgub ainult sappi ja sõimu. 


Minna närvi inimeste peale, kes lähevad närvi, on teatavasti ajatu tõend silmapaistvast mõistusest ja taiplikkusest.
Aga no tõepoolest. Inimesed jauramas sellest, kuidas kiirusepiirangud on nii nõmedad ja halbades kohtades. Inimesed vihastamas kiiruskaamerate peale või needmas maanteeääres kiirust mõõtvat politseinikku. Inimesed kirjutamas piiiikkii näppuviibutavaid artikleid liikluskultuurist ja nii rumalaist kihutajaist, ise seejuures kindla peale ikka ära mainides, et neil on püsikiirusehoidja maanteel 94 peal. 
No võtame juba kasvõi selle viimase. Ma küll ei ole väga intiimselt kursis koolieelse lasteasutuse õppekavaga, aga ma olen suht kindel, et iga vähegi eakohaselt arenenud kognitsiooniga viieaastane saab ka aru, et 94 on suurem kui 90. Kui kiiruse faking piirang piirkiirus maksimaalne lubatud kiirus teelõigul on 90, siis täpselt mis äraspidise rehkenduse põhjal sina, lilleke, jõudsid vastuseni 94. Kas sa ei oska arve võrrelda? Keegi pole sulle jutustanud keerulistest sõnadest nagu piir või suurim. Nii suured keerukad nummerid, käib sul natuke üle jõu?
Või üleüldsegi see hädaldamine piirangute pihta. Kas meil juhtub liiga vähe liiklusõnnetusi? Oleks tarvis, et rohkem loomi saaks surma? Liiklus on juba liiga totaalselt närviajavalt turvaline, et enam üldse ei kannata? Hullult sügeleb, et ikka pöördumatud kehavigastused sagedasemad oleksid? Miks on kiiiiiremini veeeel kiiremini sõitmine nii palju parem normaalsel kiirusel sõitmisest?
Ja muidugi 30-ga sõitmine. Sul on pehme ja mugav ja mõnus. Selja tugi ja pea tugi ja käe tugi, ilmatud valikud kõikvõimalikku muusikat ja meelelahutust kvaliteethelidena sind ümbritsema, kõiksugu suuremad ja väiksemad vajalikud asjakesed sinuga juba kaasas ilma, et sa neid eraldi hoidma või tassima peaksid ja mahe just parajalt mahe tuuleke puhumas su priviligeegitud kõrvataguseidki. Samal ajal liigud sa täiesti minimaalse pea olematu jõupingutuse mõjul iseeneslikult edasi igas minutis pool kilomeetrit. Automaagiliselt. Suurt midagi ise tegemata. Kordades kiiremini, kui sa jalgsi liikudes läheksid. Samal ajal, kui sul on ultra mõnus ja mugav. Ja see olukord, nagu paistab, ajab inimesi nii totaalselt kettasse, et parem las keegi saab arutult plekkkarbilt ligikaudu surmava löögi.

P9070113
kaks värvi



Mu uus parasiitsõna on poisu. Ma ütlen poisu asjade kohta. Seadmete ja objektide ja teinekord harva isegi olendite kohta. Puraviku või värvipurgi või koodirea kohta. "See poisu siin, mis see siin endast mõtleb." Asetan ehituspoes tikksae letile ja näitan näpu vahel terade komplekti: "Kas te teate, kas need sobivad sellele poisule ka." 
Ma harjutasin endal küljest ära kombe öelda täiskasvanud naiste kohta neiu või tšikk või tüdruk. Väga kaua kulus. Oh, see 'tüdruk' oli päris tugevalt kanda kinnitanud, igasugu vanuses inimeste kohta sai kogemata tüdruk öeldud. Nüüd on sellega korras. Sai küljest ära harjutet. Peab ainult vaatama, et nood poisud mul väga käest ära ei lähe.
Ükspäev juba olin veits šokis, kui üks vanem naine kasutas noorte õppijate kohta sõna 'peksupoisid' ja kui ma niimoodi viisakalt, võõras inimene ka, kohmetult naeratades üritasin lisada, et äkki see võibolla ei ole nii tore sõna, ei ole vast päris kena niimoodi ka öelda, teatas ta ootamatult tõsiselt: 'kõik halb tuleb meestest.' Mis oli minu jaoks too hetk veits ootamatu käik. Aga ju tal oli hea põhjus nii lausuda. Eks me kõik ole üks või teinepäev taolise mõtte otsa komistand.


Ma hakkasin tegelt oma peas koostama loetelu põhjuseid, miks ma olen nõnda blogikauge olnud ja sugugi siin ei kirjuta. Aga siis sain ikka sõnal sabast kinni. Sest esiteks kedakotib. Teiseks 
Teiseks, mind ju viimasel ajal jubedalt tüütavad inimesed, kes süüdistavad kõike enesevälist oma enda käitumises. See on niisugune purunevate klaaside heliga saabuv selginemine. Et kui ühel hetkel aru saad sellest kombest, siis hakkad kogu. kuramuse. aeg. seda tähele panema. See on teatud inimestel selline iseäralik kõnepruuk, kus arutelud ja põhjuslikud seosed kipuvad olema ühesuunalised. Ükskõik millest parajasti jutt on. 'Olukorrad, need tulivad. Asjaolud, need olivad. Teised inimesed, nood tegivad. Ja siis mina, ah, mina vaene, vaeseke. Mul ei jäänud valikut. Mis variandid mul oleksid olnud. Polnud parata. Ma ei saanud ju midagi teha. Mulle tehti. Mulle jäid ainult sundvalikud. Ma ainult vaevu pääsesin eluga.'
Ja siis ma ikka vaatan sellist seletavat õigustavat arutelu ja püüan aru saada, kuidas 'sorry, minu viga, ma toon sulle kohe uue joogi' saab ometi olla nii kättesaamatu.

P9070095
mahajäetud linn


Aga jaa. Viivikonnas oli küll niimoodi, et me tolknesime seal värske olmeprügiga täidetud varemete ja läbi aedade meie pihta klähvivate peentõuliste koerte vahel, kui peatub auto: vabandage, kas te teate, kus siin see mahajäetud linn on. Suht see ongi. Mida rohkemat sa tahad. Isegi hüljatus valmistab pettumuse.


Kuidas sul lood? Mida sa teed kiirusepiirangute ja kõige enesevälise süüdistajate ja saiamaiate piilupartide osas?

Saturday, September 01, 2018

vööta

P8250007
kastetud

Kalambuuridega on see häda, et nad ei ole naljakad. Võinoh, nad on naljakad, aga mingil veidral moel. Osa on hästi piiritletult naljakad - saab teha hõh! ja siis on juba aeg rõõmu keelama asuda. Rohkemat ei oleks mõtet. Väike nali. Ja osa on üldse mitte naljakad. Siis on naljakas ainult nende püüdlus olla midagi enesest enamat. Kuna nad on pisikesed ka, siis on ekstra lõbus. Pisikesed nähtused püüdlemas enesest enamaks on universaalselt meelelahutuslik nähtus. (Sarnasel moel on naljakad õpetajate ükskõik mis tüüpi naljad, naerad end kõveraks selle peale, et kas tõesti too seal üritas ju praegu omaarust nalja teha. Ma näiteks olen alati südamepõhjani tänulik, kui keegi klassis hakkab mu nalja peale naerma. Muarust nii kena neist tunnistada, et nad said aru, et ma just nagu üritasin või nii.) Lisaks on kalambuurid ettearvamatud. Nad võivad su peas kõlada poole naljakamad kui väljaöeldult. Ja siis on tarvis teha eraldi etteaste püüdluses seda kuulajatele selgitada. Kusjuures see eraldi etteaste tuleb teha hästi saamatult sahmides, et kuulajad ikka teaksid kasvõi selle peale naerma hakata.
Oh. Nii raske.
Rääkimata nendest puhkudest, kus mõnikord on inimesi, keda sõnad kõditavadki keskmisest enam. Ja kuidas need inimesed siis hädas on oma enda naljade peale liialt hõh!-ides ja teisi segadusse jättes.


Ah, Murca, sina sorava jutuga naine, kuidas sul ikka nende meestega üldse ei vea.
Võib-olla on asi selles ongi - ma räägin nad alati pehmeks.

P8020047
hoia nurkadest

Augustilõpu vältimatu lähenemise puhul olen võtnud ette oma traditsioonilise sügisspordi - meeleheide. Teiste suvepuhkusel olnud asjadega on ikka nii, et midagi on rooste läinud võib peab natukese kaupa uuesti meenutama. Aga meeleheide on nagu rattasõit. Ükskõik kui pika pausi pead, uuesti ette võtad, õnnestub kohe nigu ludinal.
Mu lemmik arutluskäik tol puhul on ikka see sama vana. Esiteks olen mina kõiges süüdi. Kõiges. Isegi selles, kuidas teised käituvad (sest mina oleks pidanud paremini suhtlema) ja et ilm (sest ma oleks pidanud arvestama) ja et asjaolud (oleksin pidanud teadma). Kõik minu süü. Tervenisti minu tegu ja minu vastutus ja ilmne tõend mu suutmatusest olla oma ülesannete kõrgusel. Ja teiseks ma ei saa midagi teha. Olen täiesti võimetu ja relvitu ja saamatu ja lõksus. End kinni mänginud. Pole ühtegi asja, millega ma saaksin asju parandada või leevendada. Kõik on minu süü ja mina ei saa midagi parata. Tõhus arutlusvõime, mu sõbrad, on meele ära heitmise juures tähtis tööriist. Meel, see heitub kohe märksa hõlpsamalt.



Meeleheite kõrvale on hea võtta kõrvalprojekte. Ma tõesti ei tea, miks see mind lohutab, aga nii on. Kui ma äpardun ühes suures hästi tähtsas kaalukas asjas, on see hästi õudne. Aga kui ma sinnajuurde saan äparduda teises, kolmandas, neljandas pisikeses asjas, aga ma vähemalt proovisin ja veits oli rõõmu ka, siis on poole kergem.
Niisiis on mu sõrmed valusad, sest ma õpin laenatud ukuleelel esimest paarikolme duuri mängima. Ja mulle üleni meeldib, kui tervitav ja armas on ukuleele kogukond. Vähemalt Interneti vahendusel. Kõik materjalid ja näited ja soovitused ja õpetused igal pool. Iga seletus ja nõuanne on nii kannatlikult antud, justkui oleks juba selle pilli kohmakalt käes hoidmine ammendav põhjus olla armastatud ja hoitud.

O. Seoses armastusega. Ma tundsin ükspäev äratundmist, kuidas ma Genklubi armastan. Ja seda just niisuguse turvalise usaldava jaatusega. Neid on mul harva, eksole. Aga Genklubi tõepoolest. Mis iial ette võtab ta, ma olen üleni pardal. Ma küll ei suitseta, aga neil oli hiiiiiiigelsuur kahetoaline suitsuruum ja mulle meeldis. Siis see läks väiksemaks ja mulle ikka meeldis. Möku tuli ja ma sain üleni aru. Tavaline köök muutus veganköögiks ja mina, kõigesööja, söön nüüd küllalt sageli lõunaks või ööseks külluslikku vegantoitu. Ja üldse kõik järjest. Mis õues tehakse ja mis ümber korraldatakse ja mis mööblit või lampe või inimesi sinna tuleb. Kõik hea. Vahel olen arengutest üllatunud ja vaatan huviga, et kuhukuhu. Aga ma usaldan teda. Ma tean, et ta soovib mulle head ja mina talle ja meil on veel palju ilusaid aegu ees.

P8140025
sosistab



Seoses niisama muusika harrastusega. Muarust peaks rohkem laulma. Eks ma ise laulan ka rohkem, kui taoline tunne jälle tuleb. Aga ma mõtlen, et teised inimesed ka võiks. Et see võiks rohkem norm olla. Võiks koos laulda ja ette laulda ja kaasa laulda ja üldse. 
Ma mõtlen, et äkki need inimesed, kes mõnitavad toda kaabu ja kitarrega peole saabuvat tüüpi, on lihtsalt segaduses. Sest neile ei mahu pähe, kuidas saab olla, et keegi, kes on kena ja osav ja seltskondlik, võiks saada rohkem tšikke, kui üks võõraid naeruvääristav kergestisolvuv pidur. Jumala ebaloogiline ju. 
(wonderwall on, muide, ukulele peal arutult keeruline)
Ma mõtlen, et meile kõigile ütlesid õpetajad koolis halvasti ja siis me võtsime õppust, et oleme saamatud andetud tolgused, kes ei hakka iialgi midagi ilusat looma. Mulle küll meenub kunstist ja muusikast ja kehalisest ja võõrkeeltest ja kirjandusest taolisi järeldusi. See pole midagi erilist. Aga ma mõtlen seda ka, et me ei pea elu aeg oma südamed otsapidi põhikoolis käima. Need õpetajad olid ületöötanud ja hõredakskulunud (või olematute) filtritega. Nad eksisid. Ja see oli ammu. Sa oled vähemalt kaks korda tollest ajast peale ümbervahetatud ja uueks saanud.
Ja ma ei mõtle, et see on nüüd mingi kohustus või et need, kes praegu ei saanud nõusse räägitud argiselt lõõritama, on kuidagi valesti. Muarust on küsimus normides. Ei kui ei ole ole tavaline ja kombeks seltskonnas laulda, siis on neil ka imelik, kes võib-olla teinekord tahaks. Ja ma arvan, et peaks hakkama tasakesi seda normi lammutama.



Ma mõtlen, et mu sõrmeotsad valutavad.
Ma mõtlen, et see on siiski suht tore, et see väikese järveringi jagu jaksu nädalaga kätte tuli. Kindlasti on selles loetelu praktilisi rakendusi, et ma suudan leebes tempos heade sussidega 20 minutit järjest sörkida.


P8060104
seeneke rabajärvest



Tänasega on veel vaja lahendada hulk küsimusi. Kas teha õunakooki. Kui teha õunakooki, millist raadiosaadet sinna kõrvale kuulata. Kas eestikeelset või ingliskeelset. Kas teha koogi tegemise kõrvale kohvi. Kui teha kohvi, mida rõõmustavat kasulikku veel täna öösel teha saaks. Kui mitte teha kooki, kuidas õigustada siiski kohvi tegemine. Kui mitte teha kooki, kuidas õigustada laua peale sooja asetatud või ja toorjuust. Hmm... Kui ma täna oma koogitegemise isule järele ei anna, kas ma siis homme pean isutult tegema. 


Kas sul on küllalt sõpruskondi, kes kokku saades laulusid laulavad?
Kuidas sa oma meeleheiteid viimasel ajal leevendad?
Lisaks. Mis su lemmik kalambuur on?


Temaatiline laul ka lõppu. Et ikka oleks.

Sunday, August 26, 2018

õrn on ö

P8250024
musi-musi?


Preili teiste asjadesse ninatoppija ja võõraste vahtija raporteerib. Nahk. Seoses selle suve ja tolle soojusega on see küllaltki ilmsiks saanud. Paljastatud nahk ja mis sellega. 
Muuhulgas olen ma huviga vaadanud inimeste tätoveeringuid. Kuidas nende olemasolu ja rohkus mind hämmastavad, aga mitte nende täpsem ise- või muu loomus. See on üha üksluine ja korduv ja lame. Sama sama uuesti uuesti. Üldse ei üllata. Harvade nii harvade eranditega. Sest miks. Ma ei mõista. Näiteks istusin trammis ja vaatasin pikalt üht tätoveeritud meest, kelle säärel oli tiiger. Mitte terve tiiger. Tiigri pea ja tiigril oli keel suust väljas. Nii oligi. Rohkem midagi sel säärel polnudki. Kujutasin ette, kuidas ta ühel päeval läks salongi, kavand näpus või idee peas vasardamas ja nõudis: "minu säärele peab olema joonistatud keelt näitav tiiger, ma ei suuda enam taluda seda paljaste joonistamata säärtega elu, mind ei huvita, et see valus on, ma olen valmis teile maksma, ainult päästke mind ära neist igavaist tiigriteta säärtest, maivõi, aaaaah!!! AAaAh!" Ma olen suhteliselt kindel, et just niiimoodi see käis. 
Ja ma tean ma tean küll, selles on täpselt null originaalsust ja mitmeti ignorantset labasust, ilkuda nende inimeste naha kallal, kes ei ole mina. Samas jällegi on mu enda naha kallal vingumine mu argipäev, niiet vahel mõne sooja suve puhul teised vahtida ja endamisi silmad pööritada tundub juba otsapidi tervislik. 
Ja muidugi ma tunnen üleni ära, kuidas see on hästi suhteline. Mulle armsate inimeste tätoveeringuid ma armastan samasuguse üksikasjalikult sihitud soojusega nagu igat muud asja neis. Nagu elus ikka. Nagu ma hakkan ülenäitleva demonstratiivsusega läkastama, kui võõras süütab bussipeatuses sigareti, aga armsa inimesega ronin ööklubi suitsuruumi ka kaasa vahtima. 


P8190285
puuehe



Nahaga teine asi on armid. See on huvitav. Inimesel võib olla maailma ajalugu mitmemõõtmeliste värviliste nägudega ja keerukas mandalate süsteem suure raha eest peentehnika saatel ihule joonestatud ja ma olen nagu kogu küsimata meh misiganes. Aga kui tal on armid, tundub ta kohe lõpmata huvitav. Ma vaatasin rannas naist, kelle reit mööda jooksis pikk hiiglaslike metallklambrite jälg ja vaatasin promenaadil prouat, kelle alakõhul jooksis pihupikkune konks õmblusi ja tahtsin peaaegu näpuga katsuma minna noort, kelle kaelusel ja säärtel laiutasid heledad pigmenteerimatud laigud. Ma tahtsin neile juurde minna ja neilt nõuda: jutusta mulle, kuidas kuidas, Kuidas Ometi sa oled nii ilus. Ja samal ajal ma tean, et kui mingi võõras tuleks minu juba kaks aastakümmet pöördumatult aknearmistuvat kärssa liiga ligidalt vahtima ja nõudma midagi mu ilu pihta, saadaksin ta rahumeeli sinnakanti, kust tuleb sitta vastu.
(Tegelt mitte. Ma arvatavasti punastaksin kõrvatagusteni ja siis puhkeksin nutma ja siis nähvaksin kriiskaval häälel midagi ta arvatava väikese peenise kohta ja läheksin koju häbenema. Ma olen sesmõttes suht veetlev. Ja täpne.)

See teine (kolmas? mitmes?) asi seoses nahaga on mu rõõm näha, kui mitmeti tumedaks pruuniks me siinkandis läheme, kui meile vähegi selgemat suve pakkuda. Et kui muutlik kokkuleppeline asi on nahavärv.

P8140038
õllepurgist silmaga


Samal ajal olen ma märganud enese uut kehadesse puutuvat eelarvamust. Kui ma tutvun seltskonnas naisega, kelle jalad on karvased (mitte raseerimata või veidi tüükasse läinud, päriselt niimoodi karvased, nagu jalad käivad), olen ma kuidagi tema suhtes suuremas poolehoius. Arvatavasti on tegemist toreda inimesega. Meil võiks olla palju ühist ja mitmeist asjust rääkida. Ma olen ta seeläbi ära tundnud.
Mitte et karvad iseenesest midagi tähtsat oleks või et siledad sääred sõprusi välistaks. Aga just selline iseäralik eeshäälestus, arvestades kogu seda pilti laiemalt ja olemasolevaid norme-kombeid ja lähtudes kogemustest normeeiravate naistega ja kõik kõik.


See tegelt oli eelmisel suvel, aga see tuli mulle see suvi samas kohas meelde. Logelesin hommikupäikeses majutuskoha lagedaksniidetud õuel ja rüüpisin oma kohv. Kuuldekauguse piirides lustib kaks umbes 7-10 aastast poissi niisama juttu ajada ja põõsast leitud palli toksida. Mingi hetk jõuab minuni jutukatke.
See on naeris. - Ei, see ei ole naeris, see on üks teine asi. Ma tean seda. Siin on vesi sees. 
Mäletasin ise üsna kindla peale, et selles hoovis polnud peenramaad ega üldse midagi söödavat. Niiet mind väga huvitab, mida need lapsed seal naeriks peavad. Tõstan pilgu ja selgub, et tüübid on roninud umbes põlvekõrguse rakke puust kaanele ja siis tuleb ühele neist meelde, et jaa selle asja nimi on hoopis kaev, mitte naeris.
Arvestades mõlema mõiste küllalt võrreldavat abstraktsust väikesele linnalapsele, pole tegelt üldse ime, et need kogemata vahetusse läksid.


P8060107
habras



Tõstsin oma kaksjapoolt lusikat suhkrut hommikukohvisse ja hakkasin mõtlema. Nii läheb. 
Tead seda, kuidas väitest 'palju suhkrut igapäevases menüüs võib olla tervisele kahjulik' on saanud 'aga tegelikult on see suhkur ju täielik mürk!' Mis kaunis rabelevate hüpetega tormakas eskalatsioon. Annad talle õige natuke ja ta saab sellest hästi palju ja veits veel.
Või kuidas keegi mulle just rääkis, et ta ükskord hakkas kasutama kookosõli igal pool kõikides toitudes ja nahal ka, aga siis ta jällegi kuulis, et ega see tegelt nii kasulik ei olegi ja nüüd ta enam kookosõli eriti ei kasuta, ainult pannkooke vahel teeb.
Ma üritan jälile saada, miks need arutluskäigud mulle nii palju nalja teevad. Ei ole ju selles asi, et mind väga erutaksid inimeste isiklikud menüüd. Siin on mingi kombo loogika ja emotsioonide põimumisest, mis muarust nõnda lõbus on. Oota, ma kohe genereerin mõne näite, kus ma kõkutan arutluskäigu peale, mis ei ole söögiga seotud.
Ahjaa, osa inimesi ei kanna telefoni taskus ja lähevad endast välja, kui nad ei saa telefoni kusagile panna ja keegi soovitab, et pista lihtsalt taskusse. Sest oletatavasti teatavasti kiirgus ja mürgine ja hästi ohtlik. Aga nad ei tea, mis kiirgus ja millele ohtlik, neil ei ole sümptomeid, mida saaks telefoni taskus kandmisega seostada ega märgatavat paranemist, mis tulnuks taskukombest loobumisest.
Ja et kivi peal ei tohi istuda. Mõnes käsitluses mitte kunagi, mõnes käsitluses on oluline kivi temperatuur või pepu ja kivi vahele jäävate vahekihtide loetelu või äike. Pärast äikest võib. Kuigi tehniliselt, kuna äike on üks asi, mis on iial olnud, on kõik edasine igavesti pärast äikest. (seda ei tohi neile öelda) Mõnes käsitluses ei tohi ise kivi peale istuda, kui neid kividest ja istumistest asju usud, aga mõnes teises käsitluses ei tohi keegi kivi peale istuda ja kui keegi istub, siis peab teda manitsema ja võimalusel takistama.
Oeh. Nii katkendlikkus. Ma ei tea, kuhu ma jõuda tahtsin. Vist on nii, et söö ja katsu, mis su süda lustib, aga ole minu ümber pigem siiski enamvähem loogiliselt argumenteeritud. 


P7260067
rukki- ja saia-


Ma üritan praegu selgusele jõuda, kas oma toataimedest piltide näitamine on umbes nagu oma lastest ja koertest piltide näitamine. Et ainult näitajal endal on mõnus ja teised saavad vaikides vaid kannatada. Samas taimedega on natuke see, et ma saan sulle tüki murda, kui sulle meeldib ja siis on sinul ka samasugune. Pole eriti kuulnud, et keegi titade ja kutsikatega sama välja pakuks.
Kuigi. Kunagi Poolas üks rekkajuht näitas mulle oma tita pilti ja kui ma ütlesin, et ilus laps on, oli ta kohe: tahad ka?

Ükskord ma hakkasin igapäevaselt jooksmas käima ja avastasin rõõmuga, kuidas juba poole nädalaga tuli jaks nõndapalju üles, et muretult läbitav vahemaa ja joostes veedetav nauditav aeg ainult kasvas. Kuigi esimene päev oli juba mõne meetrijärel hing rabeda niidiga kaelas. Mõtsin, et proovin uuesti. Siis tuli meelde, et see oli täpselt 10 aastat tagasi. Nüüd on see eksperiment enam mitte sama asja uuesti katsetamine, vaid oma vanuse ja ühaiganeva ihu proovilepanek. Kui kaua saab inimene end tunda praktiliselt 22-aastasena.


Mida sa praegu loed ja mõtled muidu?
Ja kuidas sinusse teiste inimeste arutlusvõime, nahk ja toitumiseeskiri puutuvad?

Tuesday, July 31, 2018

tahan õige tasa laulda

P7260065
hõredad männikõrred vasta taevast


Aga hakkame siis peale. Kell on ka juba sealmaal ja. Teretulemast kursusele Tuumafüüsika eksperimentaalmeetodid. Te olete kõik väga teretulnud. Nagu kursuse infos ka kirjas oli, ei ole sellel kursusel osalemiseks oluline varasem kogemus tuumafüüsikaga, samuti väga teretulnud ka need kursusel osalejad, kellel on juba pikaajaline kogemus teemaga. Me kõik õpime ja eks teineteiselt õppimine on osa elu rõõmudest. 
Alustuseks tahaksin meelde tuletada, nagu minu kursustel, hihi, ikka alati alguses on meelde tuletatud. Osalemine siin kursusel või nendes järgnevates harjutustes on täiesti vabatahtlik. Eksole? Igaüks teeb nii palju kaasa, nagu ta enda sees tunneb, et õigeks peab. Nõus? Usaldage oma keha ja sisetunnet ning pange tähele, mida see teile õpetab. Õpime koos ühiselt, isegi mina, ja vaatame, kuhu see meid viib. Näiteks mulle endale on küll väga huvitav, mis me siin täna koos õpime. [...] Niisiis. Mina olen juba nii palju rääkinud. Nüüd on teie kord sõna võtta. Teeme siit minust alates päripäeva sellise ringi. Ma panen käima selle roosa karvase palli. Igaüks ütleb oma nime ja nimetab paar mõtet, mis teda täna siia kursusele saatis ja annab siis palli järgmisele edasi. Et siis milliste ootuste ja võib-olla isegi hirmudega, millises seisundis te täna siia tulnud olete. [...]
Järgmiseks ma tahan, et te leiate endale paarilise. Ah, meid on paaritu arv, siis teie seal taga, jah, teie. Teie võite kolmekesi teha. Ma annan teile umbes pool tundi aega. Rääkige oma kaaslasele, mis on teie esimene mälestus tuumafüüsikast või eksperimentaalmeetoditest või kasvõi minupoolest tegelikult mõlemast. Ja jagage milliseid tundeid ja mõtteid see esimene kord teis tekitas. Pidage meeles, et iga kogemus on märkimist väärt ja me kõik oleme väga erinevate taustadega. Pange tähele, mida te saate oma kaaslaselt õppida, sest selleks me siin ju olemegi. [..] Nii. Kas kõik on juba oma esimese kogemuse jagamisega ühel pool? Väga hea. Ma kogun nüüd mõned vastused siia tahvli peale ka, siis saame pärastlõunases osas nende kohta ühiselt ühe toreda mängu teha. Alustame teist, seal akna juures, jah. Millistest asjadest te rääkisite? Mis tunnetega te tuumafüüsika eksperimentaalmeetoditega esimest korda kokku puutusite? [..] Nüüd, kui me oleme juba kenasti omavahel tuttavad, palun moodustame siia ruumi keskele sellise ringi. Lihtsalt vahelduseks üks lihtne lõdvestusharjutus. Paneme silmad kinni ja hingame sügavalt sisse, tehke minuga koos, süüüüügavast siiiiissse jaa! piiiikalt pikalt mõnuga välja. Üks kord veel. [..] 
[...]
Ma olen siiralt tänulik kõigile täna siia tulemast. Lausa uskumatu, kui toredaid mõtteid ma teilt kõigilt täna sain. Tuleb välja, et tuumafüüsika eksperimentaalmeetodid ongi väga lai valdkond ja tõesti, juttu jätkub kauemaks. Loodan kõigi teie nägusid siinsamas ruumis näha homme hommikul. Homme me alustame kell 10, et oleks hea värske päevale vastu minna. Kellel on veel kursusel osalemise tasu tänase eest maksmata, see oli 250 eurot, tulge enne kojuminekut siit minu laua juurest läbi, arveldame teiega ära. Ja teistele, ilusat tuumaenergilist õhtut.


Khm.

Mhmh ja teine on see, kui tuleb teha end narriks ja teha võõraste inimeste ees kohapeal improviseeritud piiratud vahenditega kentsakat komejanti ja teatrit. Ja kiita saavad need, kes sellega ilma igasuguse ebamugavuseta kohe toime tulevad. Ülejäänutele vihjatakse peenelt, et need oma näkase kinnijäänud energia vabastaksid ja lõpetaksid niimoodi enda aheldamise mingitesse väljamõeldud piinlikkuse raamidesse. Õhkkond on ju nii turvaline, kui sa veel pinges oled, siis sa ilmselt eksid.
Kolmas on see, kui juhtnöörid ja tööjuhised antakse mustvalgel sõnaohtralt paberil, aga kui nende kohta täpsustusi küsida, saad mingi: 'vaata ise, mis õigem tundub' mulliga pihta. (Lehe peal oli liikumise trajektooriks punktiirjoon ja ma pidin ise tunnetama, kas seda võiks tõlgendada liikumisena hüpetega või pikkade sammudega või kuidagi punkt-punkt nõksutades, kuidas endale tundub. Ma otsustasin kohe, et mu sisetunne ütleb, et seda punktiiri tuleb ignoda ja pahuralt vantsida enamvähem näidatud suunas. Pärast veel noomisin ennast, et ma mängida ei oska ja lustile üldse pihta ei saa ja ainult konkreetsuse piitsadest unistan.)
Rääkimata nendest tantsutundidest, kus ei tohi muusikast end häirida lasta, see on vaid meeleoluks ja tuleb lihtsalt tajuda ja kulgeda mingis hoomamatus oletuses oma tempos. Um, ma õpin lakku täis peaga genni peldikute ees taieldes ka rohkem tantsu ja oma keha ja selle tunnetamise kohta, kui taolises tunnis.


P7260061
sry ma lähen siit korra mööda tnx



Erinevad ettevalmistavad möödapanekud ja mis neist.
Näiteks esinesime kõhutantsijatega restoranis. Restoran, va kaabak, asus linna teises otsas, niiet tegime proovi oletustele tuginedes. Vast on lava, loodetavasti kuuleb oma enda muusikat, ehk ei pea päris laudade vahel hööritama, arvestame, et pigem mahub see seade sinna ära. Ja valmistusime kõige õudsemaks publikuks. Ikkagi restoran ja ikkagi suvituslinn. Niikuinii purjus või lärmakad, ükskõiksed või vaenulikud. Ei tee harjutanud tantsijal ja õrritaval erutajal vahet. Minesatea. Tegelikult oli lava täiesti olematu ja tantsisimegi otse laudade ees enamvähem vannituppa sobilikul põrandapinnal, mingi jõletu plaaditud sammas kõige keskel. Ja publik hoopis maailma kõige sõbralikum armsam seltskond pensionäre. Ma ei tea, kas on toredamat asja maailmas, kui äratundmine, et publik on soe.
Kutsusin korstnapühkija ja ootasin järjekordset õudust. Alguses oli isegi plaan, et lähen kodust ära ja palun oma mehel suhelda selle võõraga. Mehed tavaliselt saavad meestega räägitud ilma, et üks teist alandaks. Aga siis läks logistika suviselt kiireks sebimiseks ja võtsin ta üksi vastu. Eelmine korstnapühkija oli nii vastik ja üleolev ja alandav, et ajas mu esimese kahe minutiga korraga maruvihaseks ja nutma. Ei ole lihtne omada korraga kinnisvara, emakat ja eneseväärikust. Seekord ärkasin tund aega varem ja hakkasin rahustavate hingamisharjutuste saatel halvimaks valmistuma. Ja siis ta tuligi. Jumalküll kui tore. Tasane onu, ilusti seletas, mida teeb ja küsis asjadeks eraldi luba, kannatlikult kuulas mu küsimused ära ja. Oh. 

Oli mingi motivatsioonikõneleja ka, kes soovitas igasuguste asjade puhul loetleda alguses kohe päriselt paberile ära kõik hirmsad asjad, mis saavad halvimal juhul juhtuda. Ja siis iga asja kohta märkida mitu tehtavat ennetust, leevendust ja lohutust juurde. Ja neid päriselt teha ka. Selline läbimõeldud arvestav kaalutlev stoilisus. 


P7200035
ühe uhke hüljatud matmispaiga uks
'miks nii on sind ei vaja keegi enam nüüd'



Muidugi hakkab suve juba kestnudolemisest vaikselt ligi tikkuma õppimishimu ja igasugused naiivsed ettekujutused, kuidas ma ukuleele ja andmeanalüüsi ja lameda kõhu omandamise kursustele end kirja panen. Ja kuidas siis kohe õigepea kannab mu tublidus ka vilja. Vilju. Viljasid. Neid mõtteid on magus heietada, arvestades, kuidas ma iga aasta olen sügissemestrisse üleni ülepeakaela ära sukeldund ja hakkan kohe oktoobri pealetulemisel töötegemise asemel veebruarist unistama. Niiet igasugune kõrvalprojekt niigi üle pea käivate põhiprojektide juurde on arutu ahvatluse tipp.
Teiselt poolt jällegi. Kui need mõtted mul juba nii varakult on. Vabalt võiks siseneda septembrisse, peast arvutades p-väärtusi, oma lamedaima tedretähnilise kõhu peal ukuleelet tinistades. Sest kõik see, millest mul puudus on, on kiiresti õpitav. Teoreetiliselt.


Vaatasin folgil teiste inimeste perekondi. Muidugi ma vaatasin bände ja eksootilisi instrumente ja melu ja ilusaid omi inimesi ka. Aga teiste inimeste perekonnad on nii huvitav ju. Peaaegu isegi naljakas, et inimesed võtavad kõik oma tited ja asjad avalikku kohta kaasa ja siis hakkavad seal nii alasti olema. (Üks lisapunkt jälle üksi väljas käimise poolt, teised saavad oluliselt väiksema millimeetri oma ninu mu asjusse pista.)
Igatahes teiste pered. Näiteks oli üks kahelapseline pere. Kõndival jõnglasel oli plastikpalmiga jook näpus, naisel trullakas titt ja vanker. Mees hakkas kahe murule asetet pooliku joogitopsi kõrvale piknikulina laiali laotama. Kõndiv jõnglane tuterdas joogitopsidele otsa ja need läksid muru peale ümber. Jõnglane hakkas nutma. Selliseid vaikseid suud kõveraks venitavaid haledaid suuri pisaraid. Mees heitis talle ühe vihase pilgu. Laps läks veel õnnetumaks, kui see üldse võimalik on. Mees haaras maast vihaga ümberläinud topsid ja loopis need raevuka liigutuse saatel lähimasse prügikasti. Siis istus üksinda, selg perekonna poole, piknikulinale. Tuterdav jõnglane oli täiesti meeleheitel. Naine pani tite  sülest vankrisse ja läks lastega eemale, arvatavasti uusi jooke tooma. Mees istus natuke aega üksinda. Siis ajas end püsti, pakkis tükk aega abitult sahmides seda neetud piknikulina tagasi kokku ja järgnes neile.
Näiteks ühel kaugelt tuttaval mehel oli kaks last - üks isetehtud ja teine võetud. Ja surnud naine. Ja ma kuulen, et ta on värskelt just hiljuti uue lapse teinud. Ja  vaatan teda uhkusega teatamas, et see on esimese, isetehtud lapsega, samade juustega. Ja mul on kohe järsku nii lõpmata kahju sellest teisest, võetud lapsest. Tema ei ole ju süüdi, et tema pea seest ei hakka kunagi kasvama tema ainsa ellujäänud vanema juukseid. 
Kellelegi võõrale oma südames valusalt kaasa tunda ja siis selle suhtes mitte midagi teha, on mu lemmik enesepatsutus. Olen mina alles hell ja hea.


P7200020
vihmaga kuklale pai

Ei ole see suvine arvutielu üldse lihtne teha. Just tahtsin pikalt kaevelda, kuidas blogide lugemisega järje peale ei saa ja mis ma üldsegi veel siin mõtsin veel mitmest asjast. No ei anna. Juba ajab rahutus järvesse ja inimeste hulka ära.
Küll ma siis varsti jälle tulen, kui hetke leian.

---

Kuidas sinu kogemus loominguliste kursustega on? Ei aja närvi?
Missugusi ettevalmistusi halvimaks sa viimasel ajal teinud oled? Läks vaja?
Mille õppimahakkamisest sa unistad, aga siiamaani ette võtnud pole?