Keerleb ja kumab aeglastel tuuridel

kunst vasta taevast

Toataimed ei ole kassid. Neil on kassidega sarnaseid jooni, tõsi. Nad vahivad akna peal ja ei tee sinust välja. Tahavad sooja ja teinekord mõnd paid või kohta, kuhu ronida. Ja olenevalt sordist võib mõlemi käest teinekord torgata saada. Aga toataimed ei ole kassid. Esiteks toataim ei röögi inimese peale eriti kõvasti. Minu kass on põhiline inimese peale röökija. Kui ma lähen hommikul kuurist puid tooma enne tema tuppavõtmist ja söötmist, siis ta tuleb minuga koos kuuri kaasa, et kogu puudeladumise aja mu pihta kaeblike kaebeid karjuda. Teiseks - toataimede võtmine, saamine ja äraandmine. Jumalik piiritus. Ma võin võtta täiesti hetkeemotsiooni pealt toataime ja keegi ei vaata mind nagu südametut koletist, kui selgub, et see taim ei sobigi mu maja või mu hoolitsusega. Ma võin kasvatada oma pisikesi taimebeebisid suuremaks ja avastada, et ma rohkem ei viitsi või et ei mahu ära. Ja siis need lihtsalt kellelegi ära anda. Ja see on okei. Paljud tahavad juba suureks valmiskasvatatud monsterat või sõnajalga. Väga vähesed vaimustuvad juba suureks kasvatatud kassist. Kui mulle üks taim väga meeldib, võin ma teda ohjeldamatult paljundada ja saada palju samasuguseid taimi ilma, et see oleks väga imelik. Ja siis ikkagi suvalisel hetkel ilma suuremate tagajärgedeta neist tüdida. Toataimi tohib sõpradele kinkida ja kingituseks küsida. Lihtsalt parim harrastus pidurdamatutele.

Ma olen küllaldaselt sageli silmi pööritanud ja sobimatult lõbustatud olnud, kui inimesed kaeblevad oma eluhäda üle, mis neid tagasi hoiab, samal ajal, kui see häda oleks lahendatav ühe väikese oskuse omandamisega. Mismõttes ei saa, sest sa ei oska. Õpi. Keegi ei tule kõhust välja, kohe asju osates. Kõik õpivad. Suur inimene, jumalküll.
Läksin oma kompleks-kaebluste saatel perearsti juurde ja perearst uurib mu trennirutiini kohta. Et kas ma ujumas käin. Haa! Ma ei oska ujuda, teatasin talle võidurõõmsalt. Joke's on you! Ja siis see arst sama rahulikult ja veits halvasti varjatud muigega: aga saaksite ju õppida?
Veits tuttav koht vä?
Niisiis ujumiskursus. Väga tore. Võtan kopsu õhku täis, panen pea vee alla ja hingan basseinivett nina kaudu sisse ja siis tulen pinnale ja tahaksin koha peal kõva häälega nutma hakata. Ja kuulan õpetajat ja keskendun ja võtan end kokku ja vaatan imetledes kõrval mullisid puhuvat saksofonisti ja võtan kopsud õhku täis, pea vee alla ja mullid ja kloorivesi ninas ja tulen pinnale ja kõigepealt ootan, et surmahirmu hüsteeria natuke maha läheks ja siis hakkan hingama. Nutma ei hakka, kuigi tahaks. Nii väga. Teised teevad selle aja jooksul viis vettehingamist, kui mina teen poolteist. Saunas pärast ühe naisega rääkisin ja see oli üleni vahetu naerupursatus: pfft sa mõtlesid, et sa õpid kuu ajaga ujuma? 
Noh. 

liibuv gradient

Vaata, see koomikskarikatuur, mis mul siin kõrval on. Sellest, kuidas ma tahan rutiini ja siis mul hakkab igav ja ma tahan põnevust ja siis ma olen sellest kurnatud ja tahan rutiini. Nii on. Ja praegu me oleme selle koha peal, kus on põnevust rohkem kui ära mahub.
Üks on kohe paari nädala pärast algav põnevus, mille osas mul on tervenisti kehaväline kogemus. Ma vaatan, kuidas ma triivin ühe ohtliku ebamugava asja poole ja näen, et see tulebki ja vaatan end sellele kaasa aitamas. Ja mõtlen, et miks küll miks ometi. Ja pidurit ka ei vajuta. 
Niisiis. Minust saab kooliõpetaja. Umbes pooleteiseks kuuks. Päris koolis, kus on õppekava ja riigieksamid ja tunnid algavad kell kaheksa nullnull ennekristust. Sellises suuuuuures koolis, mille ümber on palju väikeseid mitte väga jõukaid kodusid ja kuhu, juttude järgi, ei olevat kuigi raske sisse saada. Siiamaani on kõik mu niisama unistused tsirkusega ärapõgenemisest ja uue elu alustamisest olnud seoses väikesesse linna õpetajaks minemisega. Ja nüüd siis selline võimalus. Ma ei tea, mida ma teen. Appi kui põnev ja õudne ja põnev.


Toitumiskavaga läheb, tänan küsimast, hästi. Peamiselt peab sellest rääkides rääkima viisidest, kuidas ma ei pea toitumiskavast kinni ja siin on minu loetelu.

1. Kohvikoor. Eksole, musta kohvi võib juua, palju hing ihaleb. Aga kohvikoor on toit ja see on kavapõhine väljamõõdetud. Kuna ma hommikuti putru ei söö, pole isegi variant, et ma hakkan väljamõõdetud pudrupiima kohvile valama. Mistemõtlete, et mul targemat teha pole. Ma joon lihtsalt koorega kohvi ja misiganes nagu. Suhkrut ei pane kohvi sisse. See tahtis natuke harjuda, aga pole üldse hullu. 4 korda päevas söömine ja mittemagusad kohvid on päevase kohvide arvu vähendanud 3-4 pealt 1-2 peale. Sest ma ei asenda toidukorda magusa kohviga enam. 
2. Värkide mõõtmine. Õuuudne. Mul on grammitäpsune kaal köögis ja ma olen õppinud ühele süüa tehes vältima konserve ja muid valmismõõdetud sulgumatuid pakendeid. Kuid siiski. Helde mõlemasuunaline ümardamine üle kogu pleissi. Sa ütled 100 grammi avokaadot, ma ütlen üks avokaado. Punkt. Ei hakka 50 grammi pärast uut apelsini lahti tegema või banaani otsa ära viskama. Aru peab ka peas olema.
3. Alkohol. Ma ei tea. Ma igaks juhuks ei uurinud välja, mis on ametlik seisukoht. Ma ise rehkendan, et kui ma päevase süsivesikute arvu iga toidukorra juures pigem alla ümardan ja päris iga päev end päris segi ei kammi ja verd ka just andsin, siis on jumala fain isu järgi siin-seal veinida.
4. Hommikusöögid. Ma tõesti püüan. Aga see on ebanormaalne. Nii palju ei peaks ükski olend hommikul sööma. Need kogused on jaburad. Terve pakk kodujuustu JA puuviljad JA lusikatäis rasva? Üle kahe viilu leiba ma lihtsalt ei võta isegi variandiks. Või ... missugune õgardlik koletis joob hommikul kohe pärast ärkamist terve liitri keefirist tehtud smuutit? 

Kõik muu on olnud väga lihtne. Aedvilju tarvitan ma niikuinii palju ja olen valmis leppima, et tegelt võib-olla siiski kilo toorest puuvilja ei ole normaalne lõunasöök. Pärast umbes kolmandat päeva hakkas hommikuti isegi isu olema ja näksimisvajadus puudub. Mitte et mul üldse oleks väga näksimisvajadust iialgi. Mul ei ole kodus kunagi küpsiseid ja kommi on ka ainult siis, kui keegi kingib.  Kohukesed pidi olema põhiline patule ajendaja ja mulle need isegi ei maitse eriti. Kontor on muidugi teine lugu. Vanasti ma ikka tegin seda, et kui kusagil tasuta süüa vedeles, püüdsin selle toidukordade vahel nahka panna. Tudengimentaliteet vms. Aga tuleb välja, et ma saan rahulikult noist kommidest mööda kõndida ja konverentsi kohvipausil veega piirduda ja pähklikausi kõrval nihelemata istuda.

Krdi patutoidukord maivõi. Või üldse toiduga patustamine. Vastik vastik vastik. Mõni ime, et inimesed oma toitumisest niipalju kettasse on aetud, sellised väljendid. Fui. Patt on see, kui sa inimestele kurja teed oma isekusest. Ei ole patt oma enese distsiplineerimisel teinekord piire nihutada. 

sõjakas sukulent

Miks minu riided kõik omavahel ei sobi ja miks ma pean tuuseldama ja sobrama, et endale sobiv kostüüm selga ajada. Mitte et ma kaebleks. Rohkem näitamaks, kui suur ja keerukas on mu garderoob.
Kui mul on trennipäev, pean ma päeval riideid vahetama. Ma hoian aega kokku, kui ma lähen kohe hommikul retuusidega ja panen alussärgiks trennikõlbuliku särgi. Vahel õnnestub, vahel mitte. Niisiis, milline kleit läheb nende retuusidega. See on suur küsimus. Peaaegu kõik retuusid on musta värvi, aga osa on lühemad, osa pikemad. Niisiis sokid/põlvikud/säärised ka. Ja no ei sobi iga kleit iga põlvikuga. Pikemad kleidid, millel pole alusseelikut või voodrit, takerduvad kõndides retuusidesse, sest need on pealt pehmed. Väga viisakad vanamoodsad kleidid ei käi sportlike või kentsakate põlvikutega. Hoolega ümber keha hoidva kleidi alla ei mahu mõni retuus üldse.
Kui päeva peale on kaalukaid kohtumisi, tuleks vaadata sellised riided, mis kommunikeerivad soliidset iga ja teadlikku tarbimist. Siis need väljaveninud kaltsukatuunikad, mis iga põlviku ja püksipaariga sobivad, ei lähe. Siis on vaja sukki või sukkpükse. Need, närakad, on jällegi erinevate tegumoodidega, eri värvi ja eri kohtadest puru. Pikema kleidiga oleks veel okei, lühemaga on juba labane. Või kleit on selgelt musta värvi, aga sukad on luitunud pruunikirjud - nii ei lähe. Kui kleit on veits libu, siis võrksukka ei pane. Hästi kinninööbitud koheva kleidi juurde võib võrksukk olla üleni fain.
Tööriietel võiksid olla taskud, saab võtmed ja telefoni ja slaidivaheti ja märkmepaberi ja kurat teab mida veel sinna sisse panna. Lisaks võib, kui on jaksu, jälgida, et tööriietest tiss välja ei paista või et neis veel viisakalt kükitada-kummardada annab. Rääkimata sellest, kas mul on parajasti tuju saada inimeste šokeeritud õhuahmimisi või ma pigem tahaksin oma raseerimata kaenlad kinni katta. Kui parajasti klassi ette minemise päev pole, siis on jälle ses osas suva.
On hulk riideid, millega saab vabalt paar tundi kusagil kaamerate või pilkude ohus silma paista. Aga nendega ei anna päev otsa olla. Ma saan aru, et teatud käsitlustes ei tohiks ükski inimene omada riideid, mis talle ebamugavad on. Ja nende käsitluste jutlustajad siis käitugu oma sõnade järgi. Mina tahan vahepeal silmipimestavalt hott või hullumeelne ka paista. Mulle on vaja seda seelikut, milles ma ei saa ratta peale istuda, kleiti, mille torkivad ribid kannatab paar tundi ilusti ära või kampsunit, mille kandadeni ulatuvad hõlmad igale poole kinni jäävad. Peale mugavuse on maailmas veel asju.
Ja siis pikkused ja ruumala ka ju. Puhvis varrukate peale ei lähe liibuvad varrukad. Madala värvliga pükste või seeliku juurde läheb pikem pluus, kõrge värvliga pükste või seeliku juurde lühem või liibuva puusaosaga pluus. Väga õhukeste pükste alla ei pane paksusid rohkete kroogetega päevadepükse. Ja nõnda edasi ja edasi.

miup.

Tõenäoliselt oleks otstarbekas pidada taas selle hoo tarvis õpetajablogi, aga ma pole veel otsustanud, kas põhilehel või teha eraldi objekt just selle tarvis.
Mulle tundub, et oleks tore teinepäev kohalikku loodust ka sisse pildistada, aga kord ei ole aega ja siis on ilm selline, et mitmesugused sajatused otse kraevahel. Raske on see elu. Aga see-eest vaevaline.

ja toon ja toon

tudu

Siia ette see minaeitea vist peaks vabandama, et ma nii kaua ei kirjutanud lõik. Samal ajal tegelikult ega ju ei ole vahet, kas ma vabandan või mitte, kui ma juba kirjutan. Samal ajal tegelikult ega ju tavaliselt ongi nii pikk vahe olnud. Aga seekord on mul põhjus. Ma olin ära. Äraolles on kirjutamisega teisiti. Nagu muugagi. Muugiga? Muugigagi?

eimidagi.

Ja üleüldse mis alandlikkusega alustamine. Andestustega, mis palutud ja viimaks saadudki, pole sageli suurt midagi peale hakata. Mul on neid mitu. Seisavad niisama nurgas ja koguvad tolmu.

Ja üleüldse pidavat olema veetlevam vabanduse asemel tänada.

Niisiis. 
Aitäh, et sa oled siin. Kuigi mind pole kaua olnud. Aitäh, et oled mu lugeja, kuigi ma muudkui väldin kirjutamist ja teen selle asemel kusagil eiteamida.

laske laske

Muu eiteamida hulgas olen alustanud toitumiskava täitmist. Sain ühtede teenete eest kinkeks natuke tasuta seda peent luksust ja mõtsin järele proovida. Pärast asjade järeleproovimist on alati poole mõnusam nende üle möliseda. Nagu justkui teaks, millest ma räägin. Mu lemmik asi mölisemise juurde.

Ma olen juba tervenisti ühe korra poes käinud ja ühe retsepti järgi süüa teinud ja tahaks karjuda. Kõik. Ma ütlen kõik. Kõik on valesti. Retseptis on jaburad kogused ja poes ei ole seda puuvilja, mida ma tahan. Ja kasutusjuhend ütleb mulle toidukordade muutmise kohta: vaata, et sa ikka kaks korda nädalas kalakesi nosid. Vaata. Vaata?! Tähendab. Mille eest teile täpselt makstakse? (ma ei tea, sest ma ise ei maksa) Aga tegelt ka? Mina ei peaks midagi vaatama. Kui ma oleksin nii fakken osav vaaaaaatma asju oma toitumises, võibolla ma ei vajaks toitumiskava. (tegelt ei vajagi)

Mhmh ja see on see närv, kuhu ma saabun, olemata isegi veel alustanud. Ma homme alustan. Näis. Optimism on kõrge, nagu sa näed.

Vahel inimesed on ikka kirjutanud, kuidas kapselgarderoob on hästi geniaalne asi, sest siis ei pea riiete peale mõtlema. Ja ma selles osas nõustun - mida vähem kohustuslikku olme peale mõtlemist, seda toredam. Või üldse millegi peale üleliia mõtlemist. Selle pärast ongi harjumused ja rutiin hästi tervislikud asjad, et need võimaldavad automaatset täitmist ja peas vabaneb ruumi ja jaksu uutele ideedele või niisama kena olemisele või millele iganes tegelikult. Seega kapselgarderoob - riideid on vähe, ühelgi hommikul ei pea mõtlema ja tohutult pead murdma ja pikalt nuputama ja sobitama, et mida, mida ometi küll selga panna. Paned selle, mis on. Ja üks mõte jälle vähem. Mõtlesin ma. Vale.
Olin reisil seljakotiga, kuhu pidid lisaks riietele mahtuma hügieeniasjad, pihutäis pisemat elektroonikat, fotokas ja vahetusjalanõud. Niisiis vähe riideid. Kapsel põmst. Ja tule taevas appi, kui palju mõtlemist ja planeerimist. Millal teksaseid pesta, kui ei taha neid märjana kotti toppida. Kas selle särgiga saab veel kusagile minna või see on juba must. Kui ma seda kohe ei pese, kas ma pean homme kleidiga minema. Mis ilm homme on. See küll kleidi ilm ei ole. Kas dressikas kuivab ööga ära. Kas keegi tunneb, et mu dressikas juba ammu haiseb. Ja nõnda edasi. Pidev mõtlemine ja jahmerdamine. Kodus ma viskan asjad seljast hunnikusse ja kui tuleb see väidetavalt vaevaline ressursikulukas riiete valimise hetk, sobran nende hunnikute ja oma riiulite vahel ennastunustavalt. Ja igasugune vabadus ja muretus. Aeg-ajalt saavad puhtad sokid või trussikud otsa, siis korjan maja pealt masinatäie pesu ja elu jätkub samasuguse kaosemaigulise lustiga.


Üldiselt vist ongi nii, et toitumiskava järgides vabaneb aeg otsustamast, mida süüa ja kulub kogu aeg keset kööki seismisele ja nuputamisele, mida ometi peale hakata selle avatud purgi ubadega, millest 4,3 supilusikatäit läks toidu sisse. Ja kapselgarderoobi tarvitaja täiesti uus vabastatud aeg jaotub ühtlaselt pesunööri all murelikult kordamööda niiskete teksasäärte kompamise ja särgikaenalde nuusutamise vahel. 
Mhmh, arvatavasti algaja kaebed. Kuid siiski. Kuid siiski.

ebareaalne

Mõnikord on nii, et ma lähen inimeste hulka hästi hoolega sätitult. Et teen kostüüm ja soeng. Valin sobivad ehted ja võibolla värvin ripsmedki. Teinekord isegi tavalisel päeval või töiseski kontekstis. Natuke midagi ikka. Tähistamaks, et koosviibimine mulle loeb ja ma tahan oma parimat külge ettepoole tõsta. Ja kui seal siis enesekindlusse auk vajub, märkan ma seda teist naist (alati mõni on), kes ei ole teinud seda kostüümi ja soengu asja. Kes on tulnud enamvähem tänavalt. Niisama. Ja paistab poole sobivam. Nagu täpsem ja rohkem kohal. Asjalikum ja mitte nii ülepüüdlik. Punastan kõrvatagusteni iga kord, kui mulle meenub, kuidas ma ise viis korda kõrvarõngaid vahetasin hommikul. Nii saamatu ikka. Võinuks selle aja kulutada raamatut lugedes või mitte nii plika olles.
Mõnikord on nii, et ma lähen inimeste hulka hästi hooletult. Et ei viitsi riiete ega soengu pärast pablada. Peaasi, et endal mugav on ja ebapraktilisused ei sega ja jõuab muude asjadega enne normaalselt valmis. Tähtsamalgi päeval ja töiseski kontekstis. Sest ega ma mõni iluasi ei ole. Üldiselt, kui ma pean kusagil olema, siis ikka selleks, et seal midagi teha ka, mitte niisama õlmitseda ja edvistuda. Ja kui seal siis enesekindlusse auk vajub, märkan ma seda teist naist (alati mõni on), kes on teinud seda kostüümi ja soengu asja. Kes on selle tulemise tarvis end päriselt kokku võtnud või, ma ei tea, äkki ongi kogu aeg omadega koos. Teeb oma suu lahti ja asetub oma läbimõeldud hoolitsetuses ja toimivas enesedistsipliinis nagu rambivalgusse ja siis särab seal. Õigustatult. Punastan kõrvatagusteni iga kord oma rasvaseid juukseid näo eest ära lükates ja nokin laua varjus pluusivarrukalt plekki lahti. Ni saamatu ikka. Võinuks ju leida selle aja, et korra peegli eest läbi käia, ise täiskasvanud inimene, mitte plika.

Enesenoomimine on üks esimesi harrastusi, mida ma endal mäletan.

Igatahes olen ma üha enam jõudnud end veenda, et ilus olemine on igapäevane töö ja selle teadlik tegemine. Ei ole päris nii, et mõni ime inimene veeretab end voodist välja, sikutab kapipõhjast suvalise asja üle pea ja on kohe jõupingutusvabalt hurmavalt kaunis. Sest esiteks kasvõi see asi, mis kapipõhjast sikutatud sai. See on hoolikalt valitud asjade kapipõhi, kuhu satuvad kaunid kenasti istuvad asjad, kust niimoodi sikutada saab. See ilus inimene on näiliselt kergesti ilus, sest ta on megakaua kõiki neid keni riideid endale varunud ja neid hoidnud. Ja oma juukseid on ta tublisti pesnud ja sageli värvinud ja kenasti lõigata lasknud enne seda kirjeldatavat suvalist hommikut, kui ta juhtumisi nagu niisama kaunis paistab. Ja oma kõhukese sisse on ta toppinud neid keni läbimõeldud sööke ja harjanud ja tohterdand oma kikusid ja küüsi ja nahka ja üleüldse päevade kaupa aastate viisi teinud mitmeid kulukaid ajanõudlikke tublidusi. Niisiis nii ongi. Nagu ise ilus. Kui päevadläbi muudkui muuseas tegeled sellega, et ilujatervis, siis paistadki iseenesest kaunis suvalisel hetkel. 

vallatu kuristik

Rannapromenaadil jalutas üks kena pepu. Tähendab. Rannapromenaadil jalutas palju inimesi. Üks neist jalutajaist jäi mulle silma, sest tundus, et tal on pepu paljas. Muidugi päriselt ei olnud. Tal oli poolde kanni ulatuv särk ja peaaegu poolde kanni ulatuvad ujukad selle all. Täiesti siivas ja rannapromenaadile sobilik. Aga kuna ma juba olin vaatama hakanud, siis tundus mulle, et näen veel midagi. Nagu niit ripuks. Einoh, mul aega oli, keni pepusid võib pikemaltki vaadata, niisis kõndisin sel viisakas kauguses järel ja püüdsin asjas selgust saada. Piisas ainult mõni meeter vaatlusandmete kogumist, kui ma olin jõudnud järeldusele. See on tampooni nöör. See ripub ujukate jalaaugust välja ja kõlgub kenasti kintsude vahel. Kindlasti tampooninöör, pole kahtlustki. Sama pikk ja jäme ja sõlmeke otsas. Ma prille ei kanna. Ja need kenad kannid kõrgusid tohutupikkade jalgade otsas, niiet ma ausõna jäin sellele järeldusele jõudmiseks jumala normaalsesse kaugusesse veel. Niisiis. Tampooninöör paistab. Ja mul on järsku hästi piinlik. Sestnagu. See pepu, mis ma arvasin, et on paljas. Selle ma sain endale üsna kiiresti okeiks mõelda. Pepud võivad paljad olla. Isegi avalikus paigas, kehad on kehad ja igaühel oma, misiganes nagu. Aga tampooninöör. Isver küll. Peaks midagi ütlema. Ta ju ei tea. Ma küll ei tahaks teadmatuses olla, kui ma sellises olukorras oleksin. Sest paistab ju. Kui mina nägin, näevad teised ka. Aga ma ei julge öelda. Võõrale inimesele. Tekitada seda olukorda. Aga kas mul äkki on nagu vastutus. Solidaarsus. Et võibolla see on hool ja teene. Aga ikkagi hirmus, kuidas ma ütlen. Tal on mees ka kõrval ja äkki peaks kuidagi delikaatselt viitama või mitte nagu labaselt välja pursatama ja appi maitea...
Võtsin end kokku ja kõndisin neist mööda. Nad vestlesid omavahel vene keeles. Ohkasin kergendunult. Sest eelarvamused. Arvatavasti poleks meil olnud ühist keelt ja ma polekski saanud midagi arusaadavat öelda. Ja kas normepurustav feminist minus või lihtsalt eneseõigustus, aga ma jõudsin isekeskis järeldusele. Las ripub. Las paistab tampooninöör. Ongi rohkem punk nagu. Tampoonid on asi, mis on ja neil on nöörid ja nende töö ongi rippuda ja  misiganes nagu. Kellel selle pärast häbi või ebamugav on, võiks nurka minna ja natuke siis enese pärast häbeneda. Mul on juba tehtud.

tupsudega kõrred ootava üle tee minemist

Veits veider on ikka. Ma pole päris kindel, millistel puhkudel on okei keset lögast talve oma roheliste puhkusepiltidega vehkida.
Laps on natuke haige ja see on natuke naljakas. Võinoh. Mina olen selle suhtes natuke naljakas. Sest ta on nii õnnetu ja vajaks tupsutamist ja lohutamist. Aga ma pean enamvähem kikivarvul olema, et talle paigi teha.
Vanaema surmast saab varsti kaks kuud ja ma ikka veel vahel imestan, kui kohutavalt palju, kui kohutavalt palju erinevaid tublisid vapraid asjalikke suure inimese asju sellega seoses tuli teha ja et ma neid päriselt tegin ka.
Lugesin toataimede potid kokku ja sain 34. Kui ma nüüd hästi tõhusaks hakkan ja need elektrivalgusprojektid ette võtan, saab seda arvu heldesti suurendama hakata. Kuiginoh, võiks ju end ohjeldada ja hoopis akende pealt lilled lampide alla tõsta, pääseks tuppa natuke päevagi. Aga ma ikka mõtlen, et kui liiga kaugele minna ei saa, äkki pole mõtet hakatagi.

meil on pajud mitte pained

sinise pallikese sees on pisut palderjani

Inimloomu tundliku vaatlejana ja ühistranspordi sagedase kasutajana olen ma tuvastanud puhtalt väliste märkide põhjal bussipeatuses seisvate inimeste mõtteprotsessi. Sõnadesse kirja pandult võiks see kõlada umbes nõnda. nii nii ma ootan bussi buss tuleb varsti jaa, buss, buss tuleb mulle ja siis ma sellega sõidan o tulebki üks buss, huvitav, mis buss see on näedsa, ongi minu buss selle bussi peale ma lähengi nii kohe jääb seisma, siis lähen ma bussi sisse väga hea, sätin end siia ukse koha peale ette valmis, uks läheb lahti, siis saangi bussi uksed juba avanevad, kohe kohe.... AAAAA!!AAAA!! inimesed! miks mulle inimesed inimesed vastu tulevad!??! ma ei saa aru ma ei mahu ju niimoodi bussi ma tahan bussi minna ma juba ootasin ma pidin ju saama see on minu buss laske mind laske mind miks mulle tullakse vastu, AppPPPiii mida teha ma ei mahu mööda, ma tahan bussi peale minna AAAaaaaAA!!!11!

tumbapealne poos

On märkimist väärt, et on võimalik Tallinnas käia ja asjad kõik tehtuks saada ja kohe hea ka. Inimesed ja kassid kõik näha ja kohad käia ja lihtsalt fantast. Nii hea sai. Hakka või mõtlema, et peakski rohkemgi isegi.



Ma olen vanast peast ikka maru imelikuks läind. Näiteks olen ma hakanud enesele äratust panema päevadel, kui mul ei ole vaja kusagil kella peale olla. Mitte kusagile pole kiiret. Võiksin üles ärgata ja teha asju millaliganes. Ja mida mina teen. Ei maga niipalju kui torust tulema juhtub. Panen äratuse ja ärkan üles ka ja teen hommikul vara hulga asju tehtuks. Lihtsalt sest siis jõuab päeva peale rohkem ja tuleb õhtul parem uni. Aga põhiliselt sest hommik on hea aeg. Kuidagi eriliselt rahulik ja sulnis. Saab meeleollu hästi. Nagu igasugu ängid ja jonn ja vastik viitsimatus oleksid samuti hea unega ja taipaksid alles liiga hilja päeva peale, et mina juba askeldan. Ja ikkagi see mõnus hommikune tasane rahu. Ma ei tea. Siin majas ja linnas on tegelt päevläbi küllaltki rahulik. Ei juhtu pärispäeva pealehakkamisega midagi eriti. Oo. Kas rahu ongi ainult minu peas olemas? Kas me jõuame siin blogis igapäevaselt päris omal käel täiesti uute enneolematute tulemiteni?

kohvikukass täitmas oma tööülesandeid

Hea olemine on raske. Mõnikord kui mul õnnestub kellegi vastu iseäranis isetult hea olla, on mul uhke tunne. Ma tupsutan ennast selle tubliduse eest. Kiidan ja upitan. Tahaks kõigile edvistada, kui hea ma olin. Et nad mind vaataks ja vau oleks. Tahaks levitada jutustusi oma kohatisest headusest. Eriti, kui ma suudan sinna juurde luua loo, kus mu hetkeline headus on tõend väga taiplikust taiplikkusest, kus ma märkasin ja teadsin ja oskan. Või et mu headus polnudki niivõrd õrn, vaid hoopis natuke vihane või kärsitu - siis ma rohkem nagu räägin mitte edvistavat lugu oma heateost, vaid painavat jaurangut oma õiglasest pahameelest (hoolikalt mainides, et ma olin seejuures õige hea). Oojaa, näete, jah? Selline pif olengi. Ni hea. Ni tugev. Ni imetlusväärne.
Mulle tundub, et oma heategudega uhkeldamine teeb inimest koledaks. Võtab osa headust teost enesest ära ja annab mingi koleda varjundi sellega uhkeldajale. See on ilus küll, kui sa andsid võõrale süüa või kutsusid külma ilmaga tänavaltudijale kiirabi või kinkisid vaestele sugulastele uut kodutehnikat. Aga ei ole ilus pärast selle eest paisid norida. Millegipärast. Kuidagi. Määrib ära.
Ma tahaksin küll rohkem hea olla. Kasvõi lahkemaid mõtteid mõelda. Rohkema õrnuse ja empaatiaga mõelda teistest inimestest. Mõnikord, kui see hästi õnnestub, hakkan ma tundma, et ma olen teistest parem. Sest ma mõtlesin just kellestki hästi ja nii lahke ja kena inimene ikka mõtleb sooje mõtteid, kui ma veel palju harjutan, siis need hakkavad loomulikult tulema ja siis minust saab veel parem kenade mõtete mõtleja ja küll siis kõik vaatavad ja kadestavad, kui ma õigel hetkel täiesti loomulikult purskan midagi head endast välja, sest, vaadake, ma olengi seestpoolt nii ilus ja puhas ja õrn. Nigu peebi sisemus.

Ükspäev keegi kiitis mind millegi eest, mida ma ammu tegin ja mis talle palju tähendas. Ma ise ei mäletanud, et ma seda teinud olin. Kui meelde tuli, leidsin kohe viisi sellega uhkeldamiseks ka. Ma ju olin toiminud tol hetkel vaid nii, nagu ma õigeks pean. Ma ei püüdnud otseselt meeldejäävat head teha. Ma lihtsalt teadsin, et nii peab tegema. Aga tagantjärgi selgus, et see oli hästi hea. Vot kus lops. Selline möödamõistmine. Selline kogemataheadus. Kuulake kõik. Ju ma olengi loomult ingel.
Ükspäev keegi rääkis mulle ühest asjast, mida ma kunagi ammu tegin ja mis kellelegi palju halba oli teinud. Ma ise ei mäletanud, et ma nii teinud olin. Kui meelde tuli, leidsin kohe viisi selle teo tühistamiseks. Esiteks misiganes ja teiseks pole vaja üldse mu tühiseid tegusid niipalju endale hinge lubada. Ja noh eks ma olengi selline hooletult äge, olla minu ümber vähe ettevaatlikum, onjo.

habemega kass vaatab, et teised ilusti sööksid

Tubli olemisest ka ju.
Mõni päev ongi selline, et ärkan hommikul äratusega, kohvin ja hoolitsen oma inimeste ja loomade eest. Lähen linna ja teen tööd ja kuulan kolleege. Luban end mingi sündmuse või algatuse peale appi ja vastan vabatahtlikud küsitlused ja edastan huvilistele ehk vajalikud pakkumised. Õpetan, kuulan ja peegeldan kannatlikult ja toetav hoiak ja tingimusteta sisemine soojus (TM). Siis käin kellelegi midagi ära viimas või mõne lapsega põhikooli algebrat tegemas. Ja mõtlen, et ma olen olnud tubli. See ongi tubli. 
Ja kui juhtub olema teise meeleolu päev, mõtlen, et see pole isegi tubli lähedal. Need on kõik need asjad, mida nigunii peaks tegema. Nigunii peaks seda kõike olema. Miks ma tahan end kiita lihtsalt normi täitmise eest. Peakski oma tööd tegema ja lähedaste vastu hea olema ja ümbritseva suhtes arvestav.

Elada oskamisest ka ju.
Mul on selline sõbranna, kelle tegemistest ja otsustest kuuldes ma sageli mõtlen imetlusega: tema ikka oskab elada. Selline spontaanne rõõm kellegi teise valikutest. Mille peale ma seda mõtlen, on tavaliselt see, kui ta haarab ohjad ja võtab juhtimise enese peale, et endale tuua rõõme. Või äralahendada ennetada mingi muidu nii tavaline äng ja vaev. Näiteks ostab kasutatud auto ja ostab selle nii suure, et pool elamist mahub peale ja kui vaja, võtabki selle ja sõidab siis sellega, kuhu tahab. Pool 'elada oskamiseks' tarvilikest eeldusest on muidugi raha. Aga teine pool (mis on sama suur, sest see pole pool olemises kohe vahetult näha) on mingisugune teadlik ettevõtlikus. Saada aru, mis vaja on, et endal hea oleks ja siis selle tarvis vastu võtta suuri otsuseid ja need ellu ka viia.

köögiasjad

Hängides oma isepoegivate sõpradega, tekib ikka küsimus, et mis ma isegi. Teatavasti on lapsendamine päriselt välistatud juba ja see viimse piirini paksenemine ja aastad isolatsioonis mu tervisele hea ei ole. Niisiis olen eneselegi ajanud taolist ümarat juttu sellest, kuidas ikka ju on hool silma alla jäävate olendite osas. Ja et on variante vabatahtlikuks tööks ja teistlaadi olemas olemiseks. Puhuks, kui peaks tulema peale kirjeldamatu soov kellelegi vanemlikku kohalolu võimaldada. Sest kardetavasti sellised asjad pidavat tulema teinekord peale ja siis on vaja plaani nendega toime tulemaks.
Ja kes mind ikka naerma ajab, kui mitte ma ise. Sest peaks hetkekski ilmutama mõni mu inimene mingeid liiga pealetükkivaid korduvaid märke, et ta mind just mind hädasti vajab, olen ma üleni: iffand, prooviolla, mul juba on laps!

Kui sa ostad pitsapoest pool pitsat, siis sa oled oma pitsat jaganud. Kellegi tundmatuga. Kusagil sinuga ühes linnas, servapidi samadel radadel, just küllalt hiljuti siin ja juba läinud on keegi, kes sai selle pitsa teise poole. Arvatavasti ei kohtu te kunagi. Või kui kohtute, ei tunne teineteist ära tunda. Aga te olete ühest pitsast hammustanud. Sama ananassikillu eri pooli aurava pitsavahe seest hange kukkumast päästnud. Üheks täiuslikuks tervikuks rullitud ja küpsetatud teos on teie kahe poolt ilma laiali kantud ja erisuunalisteks rõõmudeks (või kurbusteks) nositud. 
Siiski rahutukstegev kõhutäis ja üksildane ühendustunne ainult üksviiekümne eest. 

novembripäike 

long as the sunshine blue sky

liisukiisu

Sellest, kuidas telekad on ikka üle mõistuse pettumus. 

On harilik ajatu segane pühadevahe. Püüan tuttava telekatoa diivanil aeledes paar asjalikkust arvutis joonde ajada. Kohtvalgusteid napib ja laevalgus on teatavasti ök. Niisiis otsin telekast üles selle kanali, kus näidatakse lõket. Sest nii tuleb toanurgast sobilikku temperatuuri valgust, aga üldiselt pilt ei haara. Ma ei tea, kuidas inimesed saavad töötava telekaga samas toas olles mitte hüpnotiseeritud tolkusteks muutuda. Mina olen üleni raskustes. Ükskõik kui nõme saade või mõttetu reklaam, ma ikka vahin, mokk töllakil seda. Näiteks muusikakanal kõlab muidu hea mõttena taustaks, aga muusikakanalil on ju muusikavideod ja hullunud animatsioonid videote vahel ja mõnes veel reklaam ja mul tegelt on targematki teha. Jaa. Lõke tundub hea mõte. Midagi ei juhtu ja on natuke valgust. Nii sündigu. Lõkerdagu. Ja siis. Olen just jõudnud süvenema hakata. Saadsaaru. Päkapikk. Iga kuramuse neetud natukese aja tagant. Kakerdab taustal käima mõeldud õdusa mittesegava üksluise öes-teeetilise tapeet-kanali ekraanile mingi fking päkapikk! 

Ma isegi ei 

See on nii tavaline levinud, et tundub isegi veider sellest mingit numbrit teha. Või eraldi lõiku.
Ma hakkan kellelegi jutustama ümber hiljutist sündmust või mõttekäiku. Juba esimese lause järel, mõnikord enne esimest silpigi, tabab mind järsku segadus. Kas ma olen sulle juba rääkinud? Ma mäletan, et ma kellelegi rääkisin, aga kellele. Ega ma ometi sulle juba ei rääkinud seda sama lugu? Eks seda lugu on juba mitu korda räägitud, aga täpselt ei tea, mitu korda ja pole tervenisti kindel, kellele ja kas sellele või talle veel mitte.
Ja see on õudne. See on väga väga halb. Mida sagedamini mul selliseid eksimusi või eksimuskahtlusi tekib, seda halvem. See on hoiatav korrale kutsuv märk. See tähendab, et ma olen käinud ringi ja jauranud, mõtlematult, kohalolematult, tühjusse, mind tegelikult külmaksjätvate nägude suunas sõnaokset enese munade sügamise eesmärgil jauranud seda sama lugu uuesti ja uuesti. Kuidas ma saan mäletada, et ma ise rääkisin, omada selget mälestust nende sõnade ise lausumise mõnust. Aga mitte mäletada, kes mind selle juures kuulas. Kellele ma rääkisin. Keda ma nägin, kui ma neid asju ütlesin. Mida ta sellest mõtles, kuidas ta selle kohta arvas. Mis peletislik egomaniakist ahne eneserahuldaja ma ometi olen olnud. Milleks ma inimesi pean. Lihtsalt vastik.

vaikelu nõelapadja ja surnud liblikaga

Ma pidasin vahepeal pisikest loetelu-päevikut. Need olevat tervislikud mitmesuguse tähelepanelikkuse treenimisel. Ja tundub, et nii ongi. Üks loeteludest, mida ma oma päevade kohta üles märkisin, oli armastuse märgid. Milliste päevaste sündmuste ja käitumiste peale ma tundsin, et olen armastatud. Hoitud. Oluline. Õrnust väärt. 
Hiljuti leidsin mingist oma paberikuhjast ühe sellise märkmiku üles ja tuleb välja, et üks sagedasi märkimist väärt armastuse ilminguid on: ta lasi mul magada. Et ma olin väsinud või halvasti maganud või kurb või tüdinud ja otsustan teha uinaku või magada sisse. Ja inimene, kellega ma koos aega veetsin, ei äratanud mind üles. Astus minu ümber tasa ja toimetas omi asju ettevaatlikult, et mina saaksin magada. See teadmine või ettekujutus nendest hoolikatest tasastest tundidest, mis teistel minu une pärast on olnud, täidab mind niisuguse soojaga. Armastus on õigel hetkel päriset rahule jätmine.

Võttis mind veits muigama, kui mulle meenus, kuidas inimesed vahel tahavad lapsi, sest laps armastab neid. Noh. Selle määratluse järgi, vähemalt esimesed 10 aastat, mitte eriti tegelt ju.

#polaaröö

Ma ei too jõuluks kuuske tuppa. Minuarust pole vaja. Kuused maksavad ja kui ei maksakski, mis neid ikka tappa. Mu tuba on niigi õdus tulukeste ja ilusa kolaga ja alatasa mitmeti sodine. Ma ei saa jõulude puhul ühegi oma suguvõsaga ega isegi kõigi oma ema lastega kokku. Töögraafikud on tõhusad ja linnad lahus. Väikelapsi meil ei ole ja jõuluvana ei tehta. Mingid kingipakid antakse või edastatakse ühe ja teise pere ringis (vaata ka: naistetöö), aga mitte mingit erilist tseremooniat. Sõprade väikelastega peetavale pidulikule päris jõuluõhtule kohale ei lähe. Neid on seal juba niigi palju ja minu laps on nii suur ja väsib seltskonnast kergesti. Piparkooke ei küpseta, sest nad mulle eriti ei maitse. Kui külma veel tuleb, võib-olla lähen mõni päev mõne sõbrannaga uisutama. Aga see on rohkem nagu talv, ei puutu jõulusse.
Mulle meeldivad need enne-sesssi vabad päevad, kus saab natuke logeleda ja palju siga ja verd süüa. Aga ma sean nii, et ma midagi väga ei pea. Rahulikult. Ise teen endale sellise lihtsa jõulu.
Ja siis vaatan internetis kõigi nende haigelt normaalsete inimeste grupipilte, kus kõik on terved ja saledad ja planeeritult viljakad, ametlikult abielus, hästi riides ja jõuluks kellegi avaras elutoas kähara ehitud nululaiba kõrval kingipakkide keskel hästi normaalsed olemas. Ja laigin neid. Natuke kadestan. Aga laigin ka. Mis nad siis on sellised. Normaalsed.



Ma arvan, et see on kohutavalt tore, kuidas keegi on taasäratanud laulu 'Lõpuks leidsin sind'. See on ukulelel lihtne kaasa plõnnida ja muarust on selle kummitav refrään universaalne asjadest rõõmu tundmise laul. Võib laulda kaltsukakleidile või heale pirukale või voodi alt leitud teisele villasele sokile või kuivale siidrile. Lõpuks leidsin sind! Mulle hoidsid end nii kaua!
Jaa, sest asjade endale avastamisel nende olemasolu isiklikult võtta on jumala normaalne. Hakata kujutlema, et teised inimesed end su tarvis hoidnud on ja kogu aja aint sinu ootel olnd, see on veider. Asjad võivad vabalt olla sind igatsenud nende algustest peale. 

Ma arvan, et see on kohutavalt traagiline, kui kohtad kedagi hästi toredat ja siis selgub, et talle ei maitse söök. Neid inimesi on. Neid jätab söök külmaks või neid huvitab ainult väga kitsas toitude loetelu ja seegi huvi on pigem leige. Ja see on muarust isegi hirmsam sellest, kui kohata uut toredat vaimustavat inimest ja avastada, et ta ei joo või ei armasta pidusid. Neist asjust saab kuidagi ümber. Aga söök, jumalhoia. Millest me üldse räägime. Millele küll me üles ehitame oma ühised plaanid ja unelmad. 

Ma arvan, et natuke otsast millegi programmeerimine võiks olla sobilik hingesoojendav harrastus igaühele. Rõõm leitud (või kaotatud) komast toob teinekord sära tervesse argipäeva halli. Mitte et selle päeva hallus poleks osaliselt ehitatud tolle neetud koma jahtimisest. Kuid siiski. Millest muust siis rõõmud tehtud, kui mitte enesepiina leevendustest?

köss

Sattusin üht naisteajakirja sirvima ja seal oli kurb lugu ühest naisest, kellel ei õnnestu üldse oma sammulugeja seatud päevanorme täita. Sest ta läheb ju päeval ikka kontorist lõunale kõrvalmaja söögikohta ja trammipeatus on ka koduuksele nii lähedal, kohutavalt traagiline. Niiet ta oli sunnitud õhtuti pimedas ja külmas pikki nürisid jalutuskäike tegema või teinekord mööda hotelli koridori edasitagasi marssima, kusagilt mujalt polnud neid samme kuidagi võimalik võtta.

Peaks ühe jalutuskäigu vist tegema.

Can't help it if we're tilted

jõulutuled on vaiba peal puntras
kassil on suva

Sellest, kuidas ma ikka tahan mõelda, et õiglane maailm on.

Kasvõi näiteks paarilistega. Mõnel kenal inimesel, keda ma juba ammu tean, on uus paariline. Ja tõesti tore. Ei pea isegi lähedalt uurima. Näen kaugeltki, terav pilk ja ilusad õlad. Ja ma tunnen ära, et nii on õige ja hea. Sest see inimene on mulle teadaolevalt tore ja nüüd tal on tore kaaslane ja see on, nagu olema peab. Pole midagi imestada. Nii läheb, kui olla nõnda tore. Samal ajal, vahel on nii, et jumala toredatel inimestel ei ole kaaslast. Või väljapääsmatu kaaslane on jumala nõme. (Kuigi eks inimeste nõmedus on sageli lihtsalt funktsioon, mille üks argument on kaugus. Kaugelt paistavad mitmed inimesed vähem nõmedad.) Kuid siiski. Kenal inimesel nõme kaaslane. Või pole üldse kaaslast, kuigi ta teatavasti tahaks. Ja ei ole aus. Sest kenadel inimestel peab kõik kenasti olema. Peab ju. Peab ju. Öelge keegi, et peab.

Sest maailm on õiglane ju. Korrapära valitseb ja tasakaal, harmoonia on iga olukorra ihaldusväärseim seisund ja tegelikkus ilmutab end ajutise müra vahelt ilmeksimatu jonniga taas ja taas.

Niisiis peab korrigeerima oma ettekujutusi. Kas on võimalik, et see kena inimene tegelt pole nii kena? Ja kui nii, siis pole midagi imestada, et tal nõmedasti on. Või äkki on hoopis võimalik, et maailm on arusaamatu kaos, kus misiganes saab pikalt võimalik olla, hoolimata tegelikult asjadest. Seda küll ei tahaks ju. Sest mis siis saaks ja kuidas sellises üldse ollagi. Äkki ikka saab inimesi endid süüalusteks teha. Äkki on iga olendi vaev tema enese ämber? Oleks ju poole rahulikum. Saaks midagigi vähegi teada ja mõista.

Miks sa, rumal, siis sünnid uteks, kui sa oleksid võinud sama hästi pääsuke olla. Tahad enesele rõõme ja vabadust või mis?

kukub sisse
sirutab välja

Ma olen justkui väikese traditsioonina juba mitu aastat endale mõneks peoks päris asjatundjate meigi lubanud teha. Sest ma olen ise enese meikimisel suht amatöör ja vahva on näha, mida kogenud osav võõras naine minu ilusaimaks ilmumiseks peab. Ja ongi olnud kaunis. Võõras ja harjumatu, aga ilus. Nad teevad ikka mulle kenad läbimõeldud kulmud mu hajusate blondipoolsete udemete asemele ja leiavad viise mulle põsesarnad ja normaalmõõtmetes lauba leidmiseks. Rääkimata sellest imest, mida on tervet rõõmsat nahavärvi maalitud nahk kellelgi, kes juba häbitu mõtte peale oma leegitsevate aknekollete all punastama kukub.

Kokku on mulle mingi 7 korda võõrad inimesed meiki teinud, sealhulgas modellimise sündmused, kus on päriselt alles meigikunsti õpilased ametis. Ainult see viimane kord läks päriselt totaalselt halvasti. Liiga paks põhi, täiesti kohutavalt hajutatud laud, hallid silmaalused, huuled ebaühtlaselt üle ääre, suunurgad lekkimas ja rahakott 35 eurot õhem. Ja ma sain mingi veidra lööbe. Et kohe mitu päeva oleks meeles, kui halb see kõik oli. Kuna tegemist on umbes kõige kaalukama probleemi ja murega terves ilmas, mõtlesin päriselt kuhugi kaebama minna. Aganoh. Jõudsin ainult siia. Pilte ka ei teinud, sest ma olin üleni kurb, et ma nüüd mitu tundi ni kole pean olema. Õnneks meigikunstnik ise tegi hästi palju pilte ja saab nüüd end reklaamida oma enese kätetööga, nii kohutavana, nagu see tegelikult ka oli.
Üldse, mida kauem ma sellest mõtlen, seda enam tundub mulle, et ma langesin mingi keeruka sotsiaalse eksperimendi ohvriks. Et kui hull peab meik olema, et klient teenindajale midagi öelda ei julgeks. Ja ma võin sulle kinnitada - suht hull ikka.

mitmesugused ühendused

Üks päev jälle hästi kurva ja kurnatuna leppisin endaga koduteel kokku, et vähemasti ühe asja ajan enne und veel joonde. Et ma lähen sinna flikcri lehele ja annan neile siis natuke rahu. Sest noh. Nad küsisid. Ja nad tegelt väga ilusti hoiavad mu piltsa. Niiet. Just. Nii sündigu.

Ja ma ei leidnud seda raha andmise kohta üles. Mitu korda vaatasin igale poole. Läksin siis postkasti, et kus see kiri oli, kus nad lahkesti linkisid oma raha andmise kohta. Ja mida ma näen. Keegi on mulle ostnud selle asja juba. Võõras inimene on tulnud, näinud mu piltisid ja maksnud minu heaks flickrile raha kõik ilusti ära.  Ilma mulle eraldi midagi ütlemata. Kõigest automaat-teavitus süsteemilt endalt mu ignotavas postkastinurgas. Oleks mul vähegi rohkem jaksu too õhtu olnud, ma oleksin päriselt liigutatusest nutnud. Ma üleni saan aru, aga ikkagi ei saa üldse aru, miks inimesed mu pihta lambist head on.


Huvitav, kas ma veedan sel aastal ka kõik külmad kuud ainult mõtiskledes sellest, kuidas peaks oma külmkapi(d) ära sulatama ja puhtaks pesema. Et siis kõikidel soojadel kuudel mõtiskleda sellest, kuidas ma pean ju külma ära ootama selle suure töö tarvis. Sest kõik need imelikud asjad seal on säilitamist väärt asjad, mis ei tohi sugugi üles sulada. Ja lumi on looduse külmik. Ja nii edasi.

Huvitav, kas inimesed, kes peavad ranget 'pärast kella kuut ei söö midagi' dieeti, lähevad ilusti kell 9 ära tudile iga õhtu. Sest muidu ei tundu sugugi loogiline, siduda oma söögi(tud) ajad kella aegadega. Kas selle dieedi eelduseks ongi range unerežiim ja seega range elurežiim ja seega üldse igasugune ette vaatlikkus kõiges? Kas need ongi need inimesed, kes lähevad su peolt rutates kell 6 koju ära üldsegi mitte mingit intiimset vahvat omavahelist asja tegema, vaid hoopis korraks sööma veel ja siis päriselt ära tuttu.

Huvitav, kust võtavad kõik inimesed iga aasta lõpus selle aja ja jaksu ja raha, et mingi ligi 20-le armsale lähedasele midagi läbimõeldut ja kena kinkida. Kas kõigil on kusagil salajane varasalv, kust taolised jaksujaod ühes finantsidega välja tõmmatakse mingi jõulusõna saatel? Kas aastaringselt kõigi oma armsate juhulausumistel stalkiva tähelepanu hoidmine ja vastava kingi-ideede märkmiku taustal lahtihoidmine on päriselt tehtav. Ja mida need armsad siis oma sünnipäevadeks ometi saavad?

sügisesed asjad alles

Milline on sinu suhe maailma (eba)õiglusesse?
Kuidas sa ütled teenust osutavale teenindajale, et ta on sinuarust halvasti teinud?
Mida sulle sel aastal juba kingitud on?

Laul Enneolematust Laiskusest

kauge tähe valgus minu köögis

Ma hakkasin mõtlema ühest, mis Marca kirjutas. (Jaa, ma olen blogide lugemisega nii maas.) Et kuidas on lood, milles on eelkõige sündmused ja siis on lood, milles on eelkõige maailm ja tegelased. Ja ma olen üleni nõus. Nii on. Marca kirjutab küll kirjutatud lugudest. Ma siin mõtsin, et äkki saab sikutada mingi paralleeli jutustatud lugudega ka. Isegi mitte Jutustatud Lugudega, suure algustähega, vaid nende samade argiste mis-mul-nädalavahetusel-juhtus sorti lugudega. 

Vahel on nii, et keegi jutustab mingit tema tuttavate vahel juhtunud sündmustikku ümber ja no täiesti õudne on jälgida. Üks asi juhtus teise järel ja kes kõik need inimesed seal olid ja mis asja üldse. Lihtsalt hoiad silmad jutustaja poole ja matkid/peegeldad igast ta emotsioonist viiendiku tagasi ja läheb kuulamisena arvesse küll. Kuigi üldiselt tahaks, et juba läbi saaks. Võimalik, et mõnede inimestega ei juhtu üldse ägedaid seiklusi. Või et osa inimesi peavad ümberjutustamisväärseteks lugudeks mingeid jumala leime vahejuhtumeid. Aga arvatavasti on siiski probleem jutustamise stiilis. Ja nende väikeste püstijalapeal jutustatud kiirseikluste juures, kus seltskonna tähelepanu on habras kaduv ressurss, on tegelt nii vähe vaja, et oma lugu kuulajate jaoks tööle panna. Ja samal ajal nii lihtne oma etteaste tervenisti pekki keerata.

Näiteks mõni kord piisab karakteri küllaldaseks kirjeldamiseks ühest lausest. Kohe loo alguses ütleb ära mingi iseloomustava joone ja pärast, kui on otsekõne või tegelase märkimistväärt valik, on kohe poole toredam. Sest nagu tunneks teda.

Oo ja siis on ju muidugi publiku tundmise küsimus ka. Sest ma olen korduvalt sattunud koosviibimistele, kus keegi jutustab lugu ja kõik selle loo otsekõned või kogu pika maailma pikkuse tuhat aastat võtva jutustuse puändiks on 'ja siis ta oli nagu... qõhh!' Ja kuulajad (oletatavasti) kõik saavad aru, kui märkimistväärt ja mida mitmeti eneses kandev täpselt on see sellel hetkel 'nagu qõhh!' olemine.

pehme soe

Ma tahtsin siin pikalt jaurata sellest, kui elukahjustav ja enesehävituslik on tubli tüdruk olla tahtmine. Kuidas tublidus kurnab mõttetult ja üld-ilmale reeglina kauakestvat tulu ei too, vaid ainult kannatuste kandikule kandjaks on. Aga ei saa sugugi. Sest ma ise pole viimasel ajal olnud tubli sugugi. Pole siin midagi jaurata, et ma olen nii tubli ja nii väsinud ja vaene mina. Või loetleda oma tubliduse tõsiseid enesekohaseid tagajärgi. Mitte ühtegi sellest. Pigem olen päeviti (ja öösi) piinatud teadmisest, et ma pole piisavalt tubli olnd. Pole isegi natuke tubli olnd. Võiks pisutki tublim olla.
Mul on pesukast ääreni täis ja hunnitult palju mitmesuguse sisaldusega hunnikuid kohtades. Ma alustasin laupäeval õmblusprojekti ja kuigi see sai enamvähem valmis (ainult triikida), on kogu mu elutuba niidiribade ja kangaste ja veidrate poolprojektide poolt vooderdatud. Ma ei harjuta kodus tantsu ja söön ainult pitsasid, kui üldse, ja väldin oma kontojääki. Mitmed iseseisva õppimise asjad, mis ma olen ette võtnud, on jälle soikunud ja ega niisama vahtides ei saa targemaks. Ükskõik kui tublisti vahid. Tööasjade kuhjumisest isegi ei taha mõelda.
Ja ma tean küll. Kui mu enese valikud teevad mind kurvaks, siis selle vastu võib aidata teistsuguste valikute tegemine. Kui ma võtaksin end kokku ja hakkaksin tubliks, oleks umbes nädalaga kõik süüdistavalt etteheitvad tublitusvallad küllaldaselt ära tublistatud. Mitte midagi ületamatult võimatut. Aga ma mõtlen, et mis siis. Mis vahet seal on. Mis siis saab, kui ma olen need ära tublistanud. Mitte kui midagi. Äärmisel juhul teisendub ultranõmedus haigutavaks normaalsuseks. Sest need ei ole isegi tublidus. Need on niisama asjad. Mida ma peaksin tegema nii. kui. nii. Need on iseenesestmõistetav. Nagu ma ei viitsi plaksutada ja saltosid visata, kui kellegi mees viib oma enda lapsi lasteaeda või mõni normaalselt arenenud laps ise endale võiku teeb. Nii pole ka mõtet ülearu hõisata, kui terve inimene täidab oma töökohustusi ja koristab enese järelt veits oma laga ära.

Aga. Ma olen teinud palju mittetublisid asju. Suvakaid ajaraisu asju, mis on puhtalt mu enese sügamiseks olemas. 
Näiteks vaatasin terve BoJack Horsemani ära. Hullult tore. Täpselt piisavalt jabura ja mõjusa vahepeal. Mul läks muidugi mitu hooaega, et aru saada, et Mr Peanutbutter on keskealine mees ja vähemalt pooled kalambuurid tegid ka suht viuhh.
Veel jõudsin ma mõnele pöffile ja need olid kõik toredad. Eriti meeldis mulle Suspiria, sest seal oli tantsimine ja 70ndad ja nõiad ja lummav punapea peaosas ja oli Tilda Swinton ja Thom Yorke ja tegelikult mõte ja süžee ja momendidki. Mida rohkemat sa filmilt tahad. Õudsete kohtade peal panin silmad kinni. Üldse oli mu pöff väga ajanihkes ja õudne. Sellest 80ndate Mehhiko rikkurite täpsest ajastukohasest ilust olin ka päris pikalt lummatud ja kolmas film oli ka õudukas.
Olen lugenud raamatuid. Mitte ühtegi lõpuni, ega midagi sellist. Kelleks sa mind pead. Aga näiteks alustasin Kitty soovitusel Pretty Honest ja siis sealt sujuvalt ka How to Be a Woman. Mõlemad raamatud on siiamaani umbe hääd. Lugege kõik.
Olen teinud savimaske ja värvinud oma väljakasvud raske hennapunase asemel sennaga oranžikaskollaseks ja harjutanud enesele kulmude joonistamist ja liialdanud tumedate huulepulkadega. Mulle meeldis üks tarkus, mida selles iluraamatus ka oli tsiteeritud. Käis umbes nii: kui noor inimene on ilus, siis sest loodus on olnud helde; kui vana inimene on ilus, siis see on sest ta teeb selleks midagi.

püüdlused kontravalguses

 

Muusika läheb aeglaseks.
Trennis on tantsukavad kindla muusika järgi. Mitte niisama liigutused reas, vaid liigutused selle muusika sisse. Löögid ja rõhud õigetel kohtadel. Iga uue tantsu alguses tundub, et muusika on jaburalt kiire ja elusees ei jõua kõiki neid muidu võibolla isegi tehtavaid liigutusi selle sees ära teha. Kui tants saab selgemaks, hakkab paremini ja rohkem asju jõudma. Me ütleme selle kohta, et muusika läheb aeglaseks. Me panustama sellele, et ta läheb aeglaseks. Ootame seda, arvestame sellega. Kuuleme tantsu õppides asju nagu: 'hiljem, kui muusika aeglasemaks läheb, on selle koha peal need liigutused ka...' Tegelikult ei tee muusika muidugi midagi. Muusika on alati sama kiirusega. Tunne on, et see läheb aeglaseks. Kui sammud saavad selgeks, vabaneb mitu mingit ressurssi, mis võimaldavad tantsu ajal muid mõtteid mõlgutada ja juttu ajada või taustainstrumentide lööke ära kuulda.
Ma arvan, et ma ei olnud seda varem niimoodi täheldanud. Aga see on ju tegelikult igal pool. Iga tegevuse juures, mis on võõras ja harjumatu, tundub, et parimagi tahtmise juures jõuab ühe hetke jooksul vaevu üht asja teha. Ja kui see tegevus saab tuttavaks, mahub sellesama hetke sisse sadu ja sadu toimetusi. Esimene kord teed retsepti järgi kooki, paned raadio tasa ja lapsed vakka ja hoiad muna kloppides hinge kinni. Sajaesimene kord teed seda kooki, jõuad munade vahtuminekut oodates vaba käega laua ära koristada, lapse põlve plaasterdada, kolmeosalise ulmesaaga kirjutada ja oma eluvalikutes kahelda. Võõras olukorras on hetk lühike, tuttavas lõpmata veniv pikk.
Midagi väga tarka selle märkamisega polegi peale hakata. Ainult lohutust, et läheb lihtsamaks, kui enam nii raske ei ole. Läheb uskumatult lihtsamaks. Veel teeb see teadmine kannatlikumaks empaatilisemaks õpetajaks. Mitte ainult kooli- vaid üldse õpetajaks. Näiteks kuidas ühele on soovitus minna mingile lingile ja sisestada mingid andmed, tühiasi ja kohetehtav. Ja teisele võib olla see haigeks kurnavalt vaevaline. Sest iga samm on üle jõu. Isegi, kui ta tuleb küll ja on varemgi tulnud toime iga vajaliku vahesammuga. Kui sulgude ette toomine oli nii väsitav, et tahaks kohe teha uinaku või paar ja siis hakkab õpetaja jaurama midagi murru taandamisest, võib elu isu kallale kippuda küll. Või tänavalaternate kallale.

Ma kunagi kuulsin teooriat, et linnas on nii palju katkiseid tänavalaternaid, sest koolis peab ruutvõrrandi lahendamist õppima.

Ma tegelt mõtlesin seda ka, et äkki läheb moodne helendav tehnoloogia aeglaseks, sest ta saab meile selgeks. Mitte tervenisti ainult selle pärast, sest ju nad ikka ise muutuvad ka tudisevaiks vanureiks paari kuuga. Aga siiski. Kui muusika saab nii palju aeglasemaks minna ja kui uue telefoni või opsüsteemi kasutamine on alguses veits mõtlemapanev. Vabalt on võimalik, et see hetk, mille jooksul ma saan tuhatükssada korda kaaluda telefoni ojja heitmist, on mingites objektiivsetes ühikutes sama pikk nagu üks kahtlev-katsetav nupuvajutus.

üles ja alla

Tagasi iluteemasse. Müts. Talvel on vahel vaja. Ma ei ole välja mõelnud, mis see peaks olema. Olukorra keerukuse edasiandmiseks järgneb pikk edvistav kaebelaul. Ma käin linnas mantliga. Mul ei ole jopesid. Mu kõige jopelähedasem ese on nahktagi. Aga talvel ma sellega ei käi. Kui ma käiksin jopega, mis teatavasti on oma olemuselt spordiriietus, oleks mütsimure lahendatud. Kannaksin sportlikku suusamütsi või midagi sellist, tutiga kasvõi ja misiganes nagu. Aga ma kannan mantleid. Sest mantlid on ilusad ja hoiavad kanni sooja ja neid on mul rohkesti. Mantleid siis. Kanni on üks. 
Mantli juurde võiks sobida barett. Noh, muarust mitte. Ma ei ole veel kohanud veetlevat baretti. Mis see barett oma olemuselt üldse on? Ümber pea kinni tõmmatud muidu puhevil ebamäärane kott? See ei lähe mitte. Mul on niigi suur pea. Pealegi. Iga asi, mis on ümber pea kinni tõmmatud, jätab laubale punase randi. See välistab ka loetelu sonimütse ja igasugused kudum-peapaelad. Ma ei saa endale lubada kohtadesse ilmumist mingisuguse reljeefse punetava palmikuga kulmude vahel. Fliis on muidu pehme ja ei oma survestavat kudumimustrit. Aga fliisist peapael peaks olema ennenägematult geniaalne, et mitte olla idiootne mu villaste viisakate mantlite juures. Fliis on oma olemuselt suht labane. 
Igasugu mütsimoodi raskendavad veel muidugi ka juuksed. Kui juuksed on lahti, tahab müts peast ära pugeda, sest juuksed liiguvad kaela ja õlgade liigutamisest. Kui juuksed on kinni, ei mahu mütsid pähe. Ei mahu ümber punupatside või ei ulatu ümber pealael oleva krunni kõrvadeni. Kübarad-kaabud on rumal, sest need lendavad tuulega minema ja ei tee kõrvade heaks midagi. Mõnes osas aitab kapuuts, aga pealae krunniga ei tööta seegi. Pealegi ei ole igal asjal töötavat kapuutsi. (See peaks eraldi teema olema. Nagu naisteriietel on naeruväärselt tillukesed taskud, on neil mingi needus tobeväikeste kapuutsidega ka.) 
Seega. Kas on olemas normaalseid mittemammilikke mittepigistavaid viisakaid mütse? Kas on olemas pehme salli/räti pähe sidumise meetodeid ja nende õpetusi? Mida viisakalt linnariietuvad inimesed peas kannavad? Kas ma peaksin peenemates poodides hakkama käima?
Ja kes kannab neid naljakaid naiste mini-kapuutse ja täpselt kus?

üks hilisnovembrine lavastamata raam

Oeh. Peaks end kokku võtma ikka. 

Mis sul peas on, kui sul mantel seljas on?
Kuidas su pöff ja muu viimase aja ajaraisk olnud on?

Kordub kõik, mis kunagi on olnud

 - kordub sama kergelt nagu kevad.

sain novembris ükspäev korraks Londonisse

Siin vedeleb üks iidne mini-mustand, millest võiks vabalt postituse ju vorpida.
Blogimisega on nagu igasuguste muude isealgatust nõudvate kommetega. Kui parajasti on hästi hästi, siis on nii palju muud teha. Isusid ja inimesi. Ei ole nagu aegagi. Tahaks ja tahaks seda kõike ja veel. Minu hästi on alati hästi tihe ja mitmeti. Kui parajasti on halvasti, siis ei taha tulla siia hädaldama. Ja isegi, kui ei hädalda otseselt, lekib nõmedus ridade vahele.
Ridade vahega, muarust, ongi nii, et sinna võib asju panna. Aga eelkõige peab vaatama, et sinna asju ei satu. Kui just parajasti taoline alastuse isu pole. Satub niikuinii. Vahel oskab sealt isegi lugeda. Ja siis jaopärast välja rookida.


Vanaema suri ära ja ma korraldan matuseid. Tegelikult on suurem osa juba korraldatud. Paigutasin kõik taolised käimised hästi lähestikku paarile päevale (tubli olemise eest ei saa medalit) ja varsti ongi selle osaga kõik. Osad, millega ei ole veel kaugeltki ja kaua kõik, on kõik tema asjad. Ja kõik minu asjad. Nagu see, et ma tahaksin nutta, aga nutt ei tule ja siis ma tahaksin magada ja hoopis nutan ja siis ma peaksin tööd tegema, aga tulen siia kaastunnet nuruma.
Taoliste kimbatuste vastu aitab vihastamine. Ma olen seda ka proovinud. Inimest ja asjade ja eelkõige surma peale. Matusebüroo peale, et neil ei ole floksidest lilleseadet detsembris võtta (või et nad ei tea floksidest või et nad selle häälega minuga räägivad). Inimeste peale, kes lubavad abiks olla, aga siis ei ole. Inimeste peale, kes keelduvad aitamast, aga siis ütlevad, et ma teen valesti. Surma peale, et see on. Ja et see nii nõme ka veel on ja et sellele üldse lõppu ei tule.

ablas inglise kalmistuorav
(hammustas mind ka)

Kunagi millalgi hilistes 20ndates tegin ma avastuse, et ma olen nii vana, et ma pole enam ühegi asja jaoks üllatavalt noor. Kellelegi enam šokki ei valmista ja ahhetama mu noorus ei pane. Ainult mingid vanurite haigused. Nende jaoks tõepoolest liiga noor.
Hiljuti mulle meenus mu komme aegajalt loetleda elusid, mida ma kunagi elada ei saa. Näiteks seda perekonda, kus on kaks vanemat ja need on omavahel abielus ja neil on ühised järjestikkused lapsed ja nad nii tahtsidki. Sellist perekonda saab nüüd ainult etendada ja mängida. Päris päriselt seda enam ei saa. Mitte et ma oleksin väga kindel, et ma tahtsin. Tahtmised on üldse keeruline, kui on ühiskond ja surved mõjuvad ja ettekujutused on ikka raamitud silmaringist.
Ma arvan, et hakkasin möödalastud elude loetelu tegema juba 12-aastaselt. Kui ma sain aru, et minust ei saa baleriini. Baleriiniks tuleb hakata õppima 6-7-aastaselt. Miks ma baleriiniks tahtsin saada, mul pole õrna aimugi. Sest ma tahtsin saada ilusaks? Ja sest mul oli algusest peale kahtlus, et niisama täiskasvanuks saamine seda ei kindlusta? 
Ükspäev mingil modellimise sündmusel end surnuks igavledes ja oma meeletut meiki säästvalt tasuta pudelivett rüüpides mõtlesin ka, et mis mul arus oli. Ei, mitte tolle konkreetse modellimise juures. Vaid väiksena. Miks ma modelliks tahtsin? Mida ma endale ette kujutasin, et modellid teevad, kui üldse.

Ma olen püüdnud aru saada, mida hakata peale inimestega, kes ei kuula. Või õigemini. Ühe väga kindla mittekuulamise liigiga. Näidisdialoog on järgnev.
- Kas see paha asi on?
- Ei. Seda paha asja ei ole.
- See oleks väga paha, kui see oleks.
- Jah. Aga seda ei ole.
- Ma just mõtlesin sellest ja see on tõesti paha ja kui see oleks, siis oleks väga halvasti.
- Mhmh. Tõsi. Aga seda paha asja ei ole.
- Aga see oleks siiski väga paha asi.
- Oleks. Aga me ei pea selle pärast muretsema, sest seda ei ole.
- Kui see paha asi on, siis mina igatahes võtan kasutusele ekstreemsed meetmed.
- Selleks pole põhjust, sest paha asja ei ole.
- Mul arvatavasti ei jää muud üle - ekstreemsed meetmed ja arvatavasti ka tormakad otsused.
- Seda siiski ju tingimusel, et paha asi? Muul puhul pole niimoodi tarvis toimida.
- Või hoopis need teised ekstreemsed meetmed, sest paha asi on nii paha.
- Seda paha asja ei ole.
- See on väga paha asi ikkagi.
- ....
Ja nõnda edasi. Saaks (mõne päriselt eksisteeriva) teemaga edasi minna. Saaks millegi muu peale liikuda. Näiteks koosoleku järgmise punkti peale. Kogu seltskondliku vestlusega sulnimatesse sfääridesse. Mõnele pakilisemale punktile. Aga ei. Peab jaurama. Kogu mu suhtluskoolituse ja nõustamislugemuse ja (matkitud) empaatia juures ma ei suuda välja rehkendada, mida selles olukorras teha. Peab lihtsalt istuma ja laskma inimesel monoloogida mingist olematust sisepainest, kuni ta lõpuks uuesti ärkvele tuleb?

teist moodi november

Ühes mu teises tantsutrennis on sellised väikesed minuti-pooleteise pikkused kavad, mis alati sisaldavad mõnda takti või lööki improvisatsiooniks. Et muidu nagu õpetatud kava, aga mõnes kohas saad ise oma loomu kellegi teise fikseeritud koreograafiasse sisse põimida. Selle julgustamiseks ütles treener ükspäev väga õiged sõnad: kui tahate, võite end vabalt tunda.
Mitte käskivas kõneviisis - niimoodi pealetükkivalt nõuda inimestelt mingit raskestisaavutatavat tunde-seisundit. Vaid võimalus, mis on ulatatud ja mida võib kasutada või mitte. Kuidas ise tahad.


Flickr tahab hakata raha võtma piltide hoidmise eest. Tegelikult mitte tingimata. Ta tahab raha hakata võtma ainult siis, kui sul on seal üle 1000 pildi. Ja eks mõnes mõttes on ju hästi tore, et mul on seal üle kahekümne ühe  tuhande pildi. Ei saaks öelda, et lillegi pole liigutand. Kust see raha (või soodsam pildipilv) võtta, ma ei kujuta hetkel ette.

Ideaalis võiksid need pildid muidugi tööle minna ja ise mulle raha teenida.


Ühelt poolt on masinaga loetavad ja hinnatavad õpiväljundite testimised maru mõnus. Teed selle valmis ära ja pärast ongi olemas, ei pea enam meelt heitma. Eriti siis, kui kohe hästi teed. Sest asju, mida masin hinnata ei oska, peab hindama käsitsi ja see võtab inimeselt aega ja vaeva. Ja nende andmine seda inimest omakorda nüristab.
Teiselt poolt on käsitsihinnatavate asjade juures õppijail vabadus ja võimalus näidata end mitmetest külgedest. Ja kui õppijad on ägedad või väljundi testimiseks loodud ülesanne piisavalt vägev, on hindamine lapiti lustlik. Sest inimesed oma ilmeksimatus kordumatus hullumeelses mitmekülgsuses kumavad läbi.

Kas see ongi õpetamistöö suurim dilemma?

võid end nüüd vabalt tunda, kui tahad