ilust, sõnadega mängimisest ja raamaturõõmudest

pusa pusa

Ma mõtlesin, et äkki on hästi ilusad inimesed muudkui üha ilusad selle pärast, et kõik vaatavad nende peale lahke näoga. Sest meil on ju see samunegi miimika peegeldamise kalduvus. Ja kui kõik su ümber sinu peale vaatavad õrnuse ja lahkusega, siis teed seda neile pidevalt vastu ja nägu vormub vastavalt. Ma arvan, et see seletab ka, miks vanapaarid viimaks ühte nägu lähevad. Sest nad teevad vastastikku omavahel samu ilmeid teineteisele ja nii need kortsud neile ühesugustena vajutuvadki. Ja loomulikult, samal põhimõttel, koledad inimesed jätkavad kolenemist üha ja üha, sest kõik vahivad neid teatava tülgastus-grimassiga. Üldsegi on hea, et on olemas pildistamine ja muu selline otsevaadete salvestamise tehno. Muidu arvaks kogu aeg, et inimesed käivadki sellise ök näoga ringi, nagu nad su peale vaatavad. Aga tuleb välja, et neil on teisigi ilmeid. Need, mida nad teiste jaoks hoiavad.

Jookseb paralleelselt selle teise kahtlusega, et kui sa oled universaalselt vaieldamatult üleni nõme ja keegi ei taha sinuga tegelt eriti head sõbrad olla, siis sa ei saagi kunagi teada tõelisest lähedusest. Taolised asjad pole sulle. Kõik, mida sa inimsuhetest iial teadma saad, on seesama pinnapealne kübekeste kogum, mida sa oma nõmeduses saad. Ja sa ei tea, et see on pinnapealne, sest see ongi kogu intiimsus, mida sa iial kohanud oled.

Käisin peol ja unustasin korraks tantsujalgu puhates end inimesi vaatama. Inimest. Üht kindlat. Õhkasin sõbrannale midagi selle inimese õhkamapanevast ilust. 'Ta on aseksuaalne, niiet sul pole mõtet midagi üritada, see ajaks teda ainult segadusse,' teatab sõbranna mulle resoluutselt. Ma polnud isegi veel alustanudki üritamisest mõtlemistki. Ja siis oligi. Terveks õhtuks taustal ketramas mingisugune lapsik turts, nagu mult oleks midagi ära võetud. Kuidas sa tohid mulle öelda, et ma ei tohi tahta midagi, mida ma ei tahtnudki, mõtle, äkki ma oleksin tahtnud, nüüd ma isegi ei tea, kas ma tahtsin või ei tahtnud, sest ma järsku ei tohi, mh. 
Muarust väga naljakas.
Ära mõtle mummulisest elevandist.

roheline sadam

Mul on uus komme inimesi vihastada. Ei, see pole päris tõsi. Ma olen arvatavasti alati inimesi välja vihastanud. Aga nüüd just viimasel ajal on mitu järjestikkust  sarnast juhtu olnud. Harilik muster on see, et ma hakkan uue tuttavaga millestki rääkima ja mõne aja pärast, kui vestlus on piisavalt huvitav, saab sellest rohkem nagu vaidlus. Võinoh, mitte vaidlus. Väitlus. Eri seisukohtade kaitsmine ja argumenteerimine. Ja minu üllatuseks kõik inimesed ei naudigi sellist vestluse vormi. Ja minu üllatuseks ei ole mina sellesse 'mängu' haaratuna võimeline ära tundma, et ma põhjustan sellele kenale võõrale juba pikka aega kannatusi. Sest see hetk, kui nad mu peale karju ma hakkavad ja trampides minema kõnnivad, on juba liiga hilja.

Tead, onju seda plaani, et kui psühholoogi juurde minna, tuleb teda enne oma hinge avamist veits proovile panna. Hakata talle kohe natukene valetama ja mänge ja topeltmänge mängima. Vaadata, mis ta teeb. Kuidas ta kaasa tuleb või vastu punnib. Sest tema töö peab olema sinust ja su mängudest targem ja läbinägelikum olla. Ja kui ta väikse vale ja manipulatsiooniga toime ei tule, ju ta pole oma ametisse kõlbulik ja pole su hingehädadele vääriline tohter. Eksole, selle asemel, et inimesele , kes siiralt tahab aidata, päriselt rääkida asjust ja lasta tal oma tööd teha. Ei-ei. Kõigepealt ikka kaikad ja takistusrada.

Niiet ju ma (alateadlikult, hehe) testin neid uusi tuttavaid ka ja need, kes solvunult minema trambivad, pole lihtsalt testi läbinud, lohutan ma end. Pärast olen kõik oma olemasolevad sõbrad ka minema 'testinud' ja siis istun üksildase vanamutina kusagil tühermaal ja teen endamisi rahulolevalt höh höh höhh saite, ma olen teist kõigist kavalam.

Peaks kokku võtma end ikka.

Üldse hakkab see tasapisi kiskuma jälle sinnapoole, et rääkimine on tussu. Nii ületähtsustatud nagu. Üldse pole vaja inimestega rääkida. Rääkides saab valetada ja end reeta ja segadusse ajada.  Võib-olla peaks inimestega tutvudes kohe hästi ruttu asuma mõne tegevuse kallale. Enne, kui keegi jõuab solvuda või teist eksitada või asjast midagi arvama hakata.
Uh, arvamine. Arvamine on see kõige hullem.

viiralti tamme juures elav kass teab, kui paid on tulnud

Mul on sel nädalal olnud raamatuõnne. 

Esiteks, Triinu saatis mulle oma uue raamatu ja nii tore. Läksin pakiautomaati oma asjadele järele ja arvasin üleni, et mõlemas kapis on mulle mõni mu Hiinast tulnud kulin. Aga siis sain aru, et üks pakk on hoopis raamatukujuline ja see on üldsegi saadetud teisest väikelinnast. Läksin nagu ärapaitatud lapsuke, pakk vastu rindu surutud ja totakas õnnelik naeratus näos, õitsvate toomingate alt koju. Armastus käib posti teel.

Teiseks, ma leidsin ühe kadunud raamatu üles. Ta oli mul nii kadunud nii kadunud kui kadunud saab olla ainult raamatukogu raamat, mis on pooleli ja mida ei saa enam pikendada. Ja viivis muudkui jooksis ja ma muudkui otsisin. Kõikidest oma lugemispesadest ja võimalikest kodudest. Igatahes sai langetatud raske otsus, et see on Ära Kadunud. Arvatavasti Haapsallu, sest rohkem kontrollimata kohti tollesse kaotamiskuusse ei jäänud. Vantsisin, pea norus, raamatukokku ja küsisin leebemat karistust. Viisin neile koolikirjandust ja täitsin vormid ära ja me oleme sõbrad ikka edasi. Aga raamat lugemata ja kahju ikka. Ja nüüd. Hakkasin tantsukostüüme organiseerima ja seal ta oli. Kostüümide kotis.
Juhtub ikka toredaid asju elus, ma ütlen.


Kui ma nüüd järgmise kolme nädala jooksul 7 tantsukostüümi omale õmblen, sada kodutööd ära hindan ja rohkem ühtegi vabatahtlikku tööd juurde ei võta, võib varsti suvigi tulema hakata.

ilmapuu

Kuidas sa hoiad vestlusi käimas uute inimestega, kes ei armasta vaielda?
Milliseid oma kaotatud asjadest sa viimasel ajal üles oled leidnud?
Mis vahepeatused sind suve tulemisest veel lahutavad?

moest ja askelusist, peost ja polaroidist. ja peeglitest

esimene õitsemine esiplaanil

Instagram arvas, et võiks mulle näidata komöödiavideot, kus üks noor naine proovib oma ema riideid selga. Ma sain üleni kultuurišoki. Need on jumala normaalsed riided. Mida te naerate. Mina käin niimoodi riides. Mu sõbrannad käivad niimoodi riides. Kus siin see nali peaks olema. Mida sa irvitad. Vaata, mihuke sa ise oled.

Aga noh. Selles nali ju ongi. Vastav humorist seal internetis on ainult veidi vanem kui mu laps. Minu riided ongi emariided. 

Silmitsen vahepeal mõtlikult noori inimesi ja püüan aru saada, mis värk nende riietega siis ikkagi on. Tundub, nagu mulle oleks kasvamas (või juba ammu märkamatult kasvanud) pimetäpp kaasaegse tänavamoe osas. Asjad, mis on minuarust normaalsed, on täpselt need asjad, mida noor inimene selga endale ei aja. Ja asjad, mida need noored kannavad, ei jõua kuidagi minuni. Näiteks kust saavad kõik selliseid retuuse, milledes nende pepud on igas asendis nagu punnis pallikesed. Minu retuusid küll seda ei tee. Või miks on tähtis, et püksid oleksid kukekad. Ja mis asjaga ma oleksin kandnud seda ruudulist kuldsete nööpidega õhukest jakikest, mille täikapoe noor müüja mulle proovida tõi. Mul pole ühtegi sellist eset. Kuhu see käib üldse.

Ja üldsegi. Enne, kui sa siin ütlema tuled. Küsimus ei ole selles, et ma ei tahaks olla nii vana, kui vana ma tegelikult olen. Ega isegi selles, et tahaks rämedalt paista, nagu mul poleks haridust ega kogemusi ja mu lakkamatu naiivsus oleks asjakohane. Ei ole mul isu iseenesest tiinekas paista. 
Küsimus on selles, et ma tahan aru saada. Ma tahan osata seda, mida oskavad iseenesest need inimesed, kes mu ümber on. Ma tahan osata kõiki neid patse-krunne teha ja ülikondi välja kanda ja vääriskividega ehteid valida ja Linnateatri pileteid osta ja p-väärtust arvutada. Ma tahan olla, nagu mu teised on. Või vähemalt suuta olla. Et see oleks valik. Mitte niimoodi, et ma üleni arvan, et ma olen üldselt suht moekas ja normaalse varieeruva garderoobiga ja siis selgub ootamatult, et mul on ainult eriti koomilised naeruväärsed mammiriided.

ületalve pitsilisus

Ma olen siin vahepeal mitmesuguseid asju ette võtnud. See lisatöö lõppemine tekitas niisuguse teistsuguse vabanemise tunde. Nagu oleks majja elama võetud kitse tagasi lauta kupatand. Mitte et see töö oleks päriselt sittund ja röökind mu vaipadele päevadläbi. Üldse ei tohi õpetamistöö kohta nii pahasti öelda, sest hea õpetaja on õrn. Aga stressi poolest küll võrreldav. Ja nüüd on sellega ühel pool. Järsku on aega ja mu tavaline töö tundub maru mõnus ja nii edasi. Olen tagasi oma selles rütmis, kus ma vähemalt korra nädalas leian pool ööpäeva järjest maha magamaks. 
Ja noh, muidugi, nagu tavaliselt sellistel puhkudel, olen endale rebinud uusi kohustusi ja väljakutseid. Need mõjuvad parajalt annustades unele ka hästi - sooritusärevus tekitab ka tahtmise hoopis teadvuseta olla. Ja selle rumala rumala kombe veel väljateenimata raha lugeda. Vaatan kasutatud autode kuulutusi ja kujutlen, kuidas ma päris ise terve maja vihmaveetorud korda vahetan ja lõunapoolse külje üle värvin.
Veel olen end ajanud päris spordikluppi trenni ja jälle meeldib. Vahepeal ma neid jälestasin rohkem, sest iu, sport. Aga näiteks sihuke trenn, mis on hommikul vara, parajalt rahulik ja kella üheksaks juba kõik kohad läbi võimeldud ja hea asjadega pihta hakata. Või kui tore see on, kui päris tantsukooli õpetaja on mu dresseerinud ühe ettenäitamise peale samme kohe õigesti tegema ja iga suvaline tantsulisema trenni koreo on sellega võrreldes poole lebom.
Ja noh muidugi kipun ma suve alguse puhul jälle modelliks ja igale poole lavale tantsima ja festivalidele vabatahtlikuks. Mõnuga. Et ikka oleks.
Ratta viisin ka remonti ja lasin dünamoga laterna talle paigaldada, sest need on muarust meganumps. Kui enam lund ei tule, võib varsti auto nurka visata ja hakata ratta-rongiga linna käima.

Vahepeal oli mul siin see sünnipäev ka. Ja see oli, kujutad sa ette, jumala tore. Mõni aasta on mind tabanud selline öine hetkeline üksildus-kurbus, kus ma järsku ei tea, mis pidu see selline ja kuidas mina siia sain. Aga sellest olen ma end välja sirutanud. Mõni teine aasta on tundunud, et ma pean seda pidu teistele ja mul on hea meel seda hulka keni inimesi teenida. Aga sel aastal oli lisaks heal peol olemise tundele ja teiste rõõmu nägemisele mul endal ka päriselt kogu aeg lihtsalt hästi tore. Mõelda vaid. Mul endal mu oma sünnipäevapeol tore. Eks võikski kümme aastat järjest sama formaati pidu pidades lõpuks sellele nõndapalju pihta saada, et hakkab välja tulema. 
Ma arvan, et kõige maailma kõige toredam mõte, mis mul on oma sünnipäevadega seoses tulnud, on kutsuda inimesi. Inimesi, keda ma tahan näha. Inimesi, kes mulle meeldivad ja kes on muarust ägedad või huvitavad või ilusad või imetlusväärsed. Lihtsalt täiesti muretult igati ignodes igasugust valehäbi või võltstagasihoidlikkust, et ah mis nüüd mina. Või rehkendades lõputuid 'kes kellega omavahel läbi saaks' kombinatsioone. Ühe inimese kaupa, tahan just teda kutsuda, siis nii teengi. Ja nii kuramuse tore. Ja saad sa aru. Osa inimesi, kui neid kutsuda, päriselt tulevadki. 

lopsakas loomake

Väikeseid rõõmsaid avastusi.

Ostsin juba mitu aastat tagasi endale selle vana päris suure kobaka Polaroid fotoka. Tegin põhjalikku guugeldamistööd ja sain teada, et ega selle töökorra kohta ei teagi muud viisi, kui aga film sisse ja küll siis näed. Noh. See neetud film maksab kakskend eurot. Mul on küll teinekord mõne 20-eurose asja jaoks raha. Aga mul ei ole raha kõikide 20-euroste asjade jaoks. Niisiis on see lükkunud. Aga nüüd. Töökaaslane tahtis aparaati laenata ja otsustasime ühe filmi kahepeale osta, saame mõlemad targemaks. Ja töötab! See aparaat töötab-ki. Pildistada sellega on ikka suhteliselt hirmus, sest see kaks kümpi annab sulle ainult 8 pilti ja kohe saad teada, kui pekki läks. Sest näiteks fookust seab masin täpselt oma suva järgi ja pimedat kardab ka. Nagu Smenaga pildistaks, aga maru lõbus ikka, kui värske pilt masinast kohe välja vuriseb.

Sirvisin muretult internetti ja avastasin mulle soovitatud sisu hulgas mitu arutlust ja teemapüstitust tubaste džunglite kohta. Nimelt tuleb välja, et minu viimaste aastate harrastus toataimede osas ühtegi mõõdutunnet mitte omada, on ühtlasi milleenialide harrastus. Näedsa siis. Ma olen sama trendikas, nagu hästi noored üleni ämerika suurlinnades elavad inimesed. Võiksin vabalt endale potilille-insta teha ja argiselt rohkem internetifeimi skoorida.

Ja majapidamist ka. Mul on alati aknad ja peeglid pesemata, sest ma üldse ei viitsi. See vahend on kogu aeg kadunud või otsas ja kõik ajalehed ei ole need head imavad ja köögipaber, kui seda teinekord ongi, tundub meeletu raiskamisena. Hakka siis veel peldikupaberiga peeglite ees jantima ja eeh. Pealegi ei lähe siin väikelinna tupiktänavas need aknad ühti nii mustaks ja natuke tolmune peegel ongi veits romantiline. 
Aga siis ükspäev tuli meelde, et midagi-midagi mikrofiiber blaba. Ja proovisin järele. Et pidavat saama klaaspindu pesta sooja vee ja lapiga nii, et vahendit ei ole vaja ja paberiga kuivaks nühkima ka ei pea. Ja suur oli mu šokk, kui selgus, et nii ongi. Päriselt ka, ainult seda fääntsit lappi ja vett on vaja ja saavadki puhtaks. Väga imelik lugu.
Ma ei ütle, et mu elu alates tollest päevast lihtsam oleks. Sestnoh, enne ma ei pesnud oma peegleid eriti nigunii. Aga ütleme siis, et veits sagedamini selgem ja puhtam on mu elu nüüd küll. Ja hea seegi.

piiritus

Mis sa tavaliselt teed, kui sulle jälle su mammiriideid ette heidetakse?
Kuhu sa kulutad oma aja, kui seda ootamatult tekib?
Millisest majapidamishäkist sa said alles hiljuti teada?

kodustest tegemistest ja õpetamise tööst. kleitidest ja sinililledest ka

Näedsa kui tore. Sina ka siin. Saimegi lõpuks kokku.

kaunist naistepäeva

Mul on olnud ootamatu märts. See koolitöö, mille ma vastu võtsin, on ajanud ööpäevad iselaadi ööpäevadeks. Päevad pikkadeks pikkadeks ja ööd pikukesteks. Ma jutustan endale nende päevade kaupa, kuidas ma vajan rohkem und ja vaene mina ju. Ja siis ärkan ka ilma hommikuste kohustusteta kell kuus üles. Et teha natuke arvutis tööd või minna trenni. Eks selles on teatav kaunis kooskõlagi. Eks õigem ongi. Vingub küll, aga teeb ikkagi. Aga vingub siiski. Võib-olla saaks sealt ühe ära jätta?

Vaata, ma olen mitu korda rääkinud sellest, kuidas koju tulles esimese tegevusena valitud asi on hea aegade iseloomustaja. Mul on mu taimed ja kass, kes mõlemad eri valjususega mind enda poole kutsuvad. Ja kui ma vahepeal suurema raadiusega olin, olid mul mu pildid. Viimasel ajal on mul laps. Mis on päris veider praegu lausuda, sest, kui sa  mäletad, ta on mul varsti juba pool mu elu olnud. Aga just viimasel ajal on nii, et ma tulen koju ja lähen esimese asjana lapse tuppa. Et temaga natuke niisama juttu ajada. Vaadata, mis ta joonistab ja rääkida igasugu ilma asjadest. Sest ma näen teda nii harva ja ta on ni tore. Jaa jah ma tean, see on pigem oodatav. Saad lapse ja kasvatad teda oma katuse all ja kukub välja noor inimene, kellesse sa oled pigem nagu kiindunud ja kelle maailm ja vaated sinu omadega paljus ühtivad. Aga ma mõtlesin siiski selle äratundmise ära mainida.

valguse tagasi tulemisel võtab talv jonni kuju

Õpetamisele tagasiside andmisel hindavad õppijad tervet rodu etteantud omadusi. Ma maha vaatama ei hakka, aga kui ma peast loetlen, on seal meisterlik õpetamine, õppematerjalide soovitamine, toetav hoiak. Hmm. Äkki kolm tükki ongi. 

Mõni päev ma mõtlen, et ma olen mega halb õpetaja. Sest ma ei tea seda meisterliku õpetamise asja. Ma olen näinud inimesid seda tegemas ja pidanud oma imetlust alla suruma, et ma ei läheks neid üleni ära limpsima selle peale. Sest appimaivõi kui ilusti sa just ütlesid selle funktsiooni kohta, aah! Ja ma saan aru, kuidas see käib. Peab teadma, mis järjekorras materjali esitada. Alustada tuleks algusest. Sõnad tuleks valida hoolikalt. Täpsed sõnad. Arusaadavad sõnad. Ja need tuleks kohe öelda õiged, ei mingit puterdamist või sõnade valimist kesk lauset. Ja siis tuleb hoida tempo. Tempo hoidmine on hea, eriti hea, kui teda hoida madalal ka. Ma olen rohkelt järjekorra sassiajaja ja sõnadega puterdaja ja kiirustaja. Oo milline kiirustaja. Selle pärast olen ma kahtlustanud, et ma olen halb õpetaja. Kuigi ma püüan. Ja aitab see, kui ma olen sama materjali umbes samal tasemel grupile korduvalt seletanud. Siis hakkavad sõnad paremini käituma. Nagu öeldakse: 'Esimene kord seletan, keegi ei saa midagi aru. Seletan teist korda, ikka ei saa keegi midagi aru. Seletan kolmandat korda, ise hakkan juba natuke aru saama, nemad ikka aru ei saa.' Samas olen ma mõni kord jälle kogenud seda, et materjal on mulle nii selge ja selles selguses on järsku taoline taevalik ilu, et ma suudan end vaevu vaos hoida. See võib olla vaatemäng, kuidas keegi matemaatika seaduspärasuste peale klassi ees silda viskab. Aga see ei ole meisterlik õpetamine.

Aga toetav hoiak on niisugune asi, mis mind teist pidi kummastusse ajab. Sest kuidas saavad seda tööd teha inimesed, kellel ei ole toetav hoiak? See on ju ainus viis. Isegi, kui sa ei suuda sisu väga veetlevalt süsteemi seada kohe või pole kursis kõige paremate lugemismaterjalidega. Isegi, kui teema on sinu jaoks okseleajavalt igav ja lihtne ja igasugust optimismi ja entusiasmi pole kusagilt võtta. Toetavat hoiakut saab väljendada ükskõik kus ja kellele. Minuarust on nii hea õpetada, kui olla õppijatega mega kannatlik. Kui palju närve see säästab. Kui palju lihtsam mul endal on, painutades ja kohandades oma õpetamist õppija järje peale. Selle asemel, et ühel või teisel moel rusuvalt nõuda nõrgemas olukorras olijalt käitumist ja sooritust, mida tal pole parasjagu käepärast.
Ja noh. Eks ma siis sellega end lohutan, kui mu segased selgitused neid, nagu noored ütlevad, 'mähisesse' ajavad. Ja olen siis endaga ka mega kannatlik ja toetav. Ütleme, et ma ise ka õpin kogu aeg.

kõrvits ja uba

Juba poole veebruari pealt hakkas Facebookis jutt pihta, et märtsis kanname kleiti. Kas selle üleskutse pilt oli labane või kirjeldus tibine või midagi selles meie-käändes. Või ma lugesin sealt välja survet naistel olla teatud kitsa definitsiooni järgi naiselik, et siis neid pisendavalt kiita nende just niimoodi naiselikkuse eest ök. Igatahes haaras mind mõnevõrra võõristus. Ei misasja kelleks te mind peate. Aga siis esiteks liitus selle üleskutsega mitu kena inimest. Ja teiseks ma täiega tahaks kleidiväljakutset teha. Mulle hullult meeldivad riided ja mood ja stiil ja enda sättimine. Igaks päevaks erineva kleidi selga ajada, vaadata, kas mul neid sobivaid kleite jagub ja inimestele rääkida neist. Ja ma tahaks teiste inimeste kleite näha ja teada, mis lugu nendega oli. Aga ikkagi. Tõrge oli ikkagi. 

Fääntsi sõna selle kohta on äkki internaliseeritud misogüünia? Ja see rikub minu jaoks mitmesuguseid rõõme. Sest ma nii tihti tahan olla nagu teised tüdrukud ja siis tahan olla nagu üldse mitte teised tüdrukud. 

Otsustasin siiski mitte olla pidur ja minna kaasa. Võibolla see on märk mu nõrgast iseloomust ja üleüldisest kalduvusest ikka valida põhimõtete asemel rõõm. Või see on üks mu põhimõtetest, et rõõm on ka asi. Ja noh, ongi tore olnud ju. Inimesed, keda ma nii harva näen, annavad iga päev ennast näole oma erisugustes kleitides ja mitu mu enda kleiti, mis muidu kurvalt ootsid, et mul tuju tuleks, on saanud tuulduda.

aknast pääseb tuppa loomulik raamatuvalgus

Siia lõppu võiks tulla lugu sellest, mis raamatuid ma loen või kuidas ma olen tublisti käinud teatrites ja näitustel. Aga pole. Sest aeg ja raha. Vähemasti on plaane.

Täna lähen näiteks botaanikaaeda sinililli vaatama. Sinililled on minu lilled. Kui ma väike olin, tõi vanaema mulle alati sünnipäevaks sinililli. Need olid tillukeses kilekotis märja samblatuti sees terve tee värsked püsinud ja kinnitasid minu kaasasündinud veendumust, et ma olen maailma kõige tähtsam asi terves maailmas ja sinililled on olemas, sest mina olen olemas. Ja ega ta vist päris vale polegi.

Kuidas sa seda kleidikandmisüleskutset võtsid?

Kui sa oleksid õpetaja, milline õpetaja sa oleksid?

Mis su tavaline esimene tegevus koju saabudes on?

Is it cool that I said all that?

hoiab nüüd kinni, varsti hakkab saama

Tahtsin just hakata jaurama sellest, kuidas Swedbank boonuspunktid on totaalselt mõttetu oma äärmuslikult ebavajalike 'kingitustega' ja kuidas nende endi sahmimine selle ümber nagu 'oo oo teie punktid aeguvad rutu-rutu', on nii tobe. Sestnagu kes vajab sajaeurost kinkekaarti ülikallisse stiilinõustamisse, mille olemasolust ta ei teadnudki või 5%-st sooduskupongi tingimustel, et ostad kogu oma maise vara eest, maitea, sokke. 

Niisiis selleks, et ma saaksin informeeritult jaurama kukkuda, läksin vaatama, kas see ikka on jätkuvalt sama arulage tühisuste pakkumine. Jaa umbes pärast 10 minutit sirvimist jõudis kohale. See on reklaam. See on reklaam. Ma sirvisin frustreeritult süvenenult just 10 minutit järjest puhast reklaami ja vaatasin tooteid ja poode ja mõtisklesin, mida neist ma vajan. Mitte midagi küll. Kuid siiski. Väidetavalt toob ärkvel kasutajale logode kuvamine ka juba üüratut tulu. Niiet jah. Isegi kriitikat ei saa teha, jumala hea kampaania. Väga hästi kasutatud reklaampind. Osavalt haaratud tähelepanu. Tubli töö. Kui mind homnepäev tabab kontrollimatu hoog minna Sokisahtlisse priiskavat pidu panema või tellida omale pooleks aastaks kõik naisteterviseajakirjad, siis teate.

botaanikaaias olid sulalume sees taolised nupsud

Oled näinud neid tõsielu saateid, kus inimesed on end täiesti ära kaotanud iluoppide maailma. Et nad teevad enesel ühe geneetilise või õnnetu iluvea natuke rohkem korda ja siis noh, natuke teist asja ka ja teine asi viib kolmandani ja varsti neil on vaja endale uut naba ja õiget värvi häbememokki ja õige pisut teise nurga all pungitavaid põsesarnu. Ja me kõik, kes me oleme normaalsed ja tasakaalukad, vaatame seda ja mõtleme, et ni lollid. Ja arvatavasti mõtleme, et kui üldse kunagi iluopp, siis midagi pisikest veits. Äkki vanas eas veits laugusid kohendada või ehk hiljem tissid ülespoole tõsta. Aga mitte midagi muud. Sest milleks. Kuigi ma olen suht kindel, et me ei saa siin nende ülirikaste inimeste peale nõnda targutavalt alla vaadata, sest me tegelt ei tea. Me tegelt ei tea, mis teeb inimese psüühikale eneseehituse võimaluse niisugune avanemine.
Majaga, ma mõtlen, on suht sarnane lugu. Eksole. Tellisin endale uue köögi. Isegi mitte uue köögi, uh, ega ma mingi gröösus pole. Tellisin endale uue kraanikausi kapi. Kuhu mahub nõudepesumasin ja kust ei pudene igasugune mitmesugune kraam kappide ja kappide ja kappide vahele. Et oleks normaalne elu, eksole. Isegi mitte mingi edevusotsus. Pigem praktiline siiski. Et teeme selle ära, saame rahast lahti, elukvaliteet tõuseb, jee. Noh ja see köök pole veel mu köögiski, kui ma juba vaatan siin ringi, et tegelt on õnnest puudu ka selline liugustega esikukapp ja taoline ümarate nurkadega laeni ulatuv nurgaliiul ja külalistetoa uus aken, mis võiks olla ühtlasi minirõdu ja kui laseks mõnel eriti osaval need vihmaveetorud paremini projekteerida ja... Me võime siin mind tupsutada, et minu vildakas onnike vääribki aastatepikkust pühendumist ja raha sissevalamist, sest vaadake, misuke ta mul on. Aga ma arvan, et need sajandat korda oma kulmuvahekortsu täitma minevad inimesed on ka jõudnud järeldusele, et taolise ihuga inimene ongi sunnitud seda vägisi kohendama. Ise ei tule siin ilmas midagi.

Asjust, mis ise on tulnud. Magusaisutus. Ma ei olnud ennegi eriline suhkrumugija. Aga nüüd on selle toitumiskavaga päris käest ära läinud. Kõik asjad on liiga magusad. Ma ikka paar kolm limonaadi aastas ostsin ja mõnikord mõne allahinnatud kohupiimakreemi sõin ära. Nüüd tuleb vist nendestki lahti öelda. Panin hommikupudru sisse lisaks banaanile ja maasikale veel pool lusikatäit mett ja pidin pärast esimest suutäit end pikalt koguma - nii magus vä?
Ja tark, nagu sa oled, oled sa juba aru saanud - see on uhkeldamine imestamise kaudu. Ja ma siin mõtsin. Kui minul, kes ma olen pidurdamatu ja ablas, on võimalik end nii magusakaugeks harjutada, kuidas siis paljudel teistel inimestel see nii raske on. Mitte et ma tahaksin kellegi dieedivaevasid tühiseks lugeda oma väga kitsa kogemuse pealt. Rohkem, et huvitav. Kuidas nad teisiti elavad või kas osa inimesi ongi iseenesest maiad või kui palju sellest ihulisest vaevast on tegelikult õpitud lugu. Sest kommid on headele lastele ja tort on tähistus ja suhkrusaiad tähendavad pühapäeva, mis on tore päev.

kohev ja keeruline

Õpitud lood on üldse väga huvitav asi. Isegi, kui nad suhkrusse ei puutu. 
Näiteks ma arvan, et palju pere ja koduga seotud rõõmusid ja muresid on toodud nende lugude poolt. Need ütlevad, kuidas peab ja kuidas õige on ja jutustavad, kuidas sa ühel või teisel puhul end tundma pead. Inimeste enesesisestusvõime on nõnda suur, et nad saavad vabalt end veenda. Näiteks, et see ärev südamepõksumine ja tahtmine hirmunult metsa ära joosta, on tegelikult armastus oma vastsündinu vastu. Suur suur segasekstegev armastus. Sest mis muu see olla saab. Imelik võõras tunne tuleb, inimene vaatab lugudekogumist järele, mis tunded taolisel puhul oodatavad on, ja tunnebki need niimoodi ära. Ja lõpuks harjub äragi. 
Või see samunegi unelm tuumikperekonnast. Kui väga väga paljudele inimestele ei tule ikkagi seda idülli, et on abielus monogaamsed vastassoost vanemad ja nende ja ainult nende bioloogilised soovitud ja tahetud lapsed ja käsikäes kõikidesse päikseloojandutesse harmoonias. Kas siis eksivad kõik kõik need inimesed või võib-olla hoopis see lugu ise. 
Ja eks neid on tarvis ka. Neid lugusid. Saavad hirmust hoolimata beebid kõik nunnutet ja elus olemise ilmeksimatust nõmedusest hoolimata mõned pered kooshoitud. Aga ma mõtlen, et nende pealetükkivate lugudega on umbes nagu põrandal vedeleva knopkaga. Kui sul on teda parajasti plaan kuhugi panna, on maru hea, et sa ta leidsid. Aga kui sa oled kusagile mujale hoopis teel, on päris nõme sinna saabuda veristatud taldadega.

Raisk. Nägid vä? Siuke metafoor sai praegu. 

kuused kuulavad automüra kõik ära,
et majad saaksid tudida

Mõtsin, et teen muusikapostituse, aga see vist tuleks eraldi teha. Mitte niimoodi muu jutu juurde. Üldse maisaaaru, miks mul on vaja nisugesi mammutpostitusi teha. Iga kord, kui ma tahan midagi kuhugi linkida, on ahastus ja õud, et iga postitus on tuhandest asjast muu pointi hulgas. 
Mõtsin, et teen pika loetelu närivatest kahtlustest, mida ma kahtlustan, et inimesed minu pihta mõtlevad. Aga juba oma peas loetledes hakkas endal ka imelik. Ma olen üha iseeenda pidur ja küte ühtaegu.

Lugesin endale unejutuks seitsmendat rahukevadet ja seal nad sõid rosinatega jäätist. Rosinatega jäätist, mõtelge. Ma pole sada aastat endale jäätist ostnud, kas tänapäeval on üldse jäätised enam rosinatega. Ma kujutan ette, et hea rosinajäätise sees on rosinad sellised brändi sees ujutatud lopsakad patumaitselised sõlmed. Oot, ma vaatan... Jep. Keegi on kõik mu brändi ära joonud. Muidu oleks kohemaid endalegi ühe taolise teinud.

---

Kuidas sul õnnestub oma asjade ja enese parendusprojektidega piiri pidada?
Millised jutustatud lood sulle vaevasid toovad ja mida sa nendega siis teed?
Millal sa viimati ootamatu reklaami poolt kaasa tõmmatud said?

Keerleb ja kumab aeglastel tuuridel

kunst vasta taevast

Toataimed ei ole kassid. Neil on kassidega sarnaseid jooni, tõsi. Nad vahivad akna peal ja ei tee sinust välja. Tahavad sooja ja teinekord mõnd paid või kohta, kuhu ronida. Ja olenevalt sordist võib mõlemi käest teinekord torgata saada. Aga toataimed ei ole kassid. Esiteks toataim ei röögi inimese peale eriti kõvasti. Minu kass on põhiline inimese peale röökija. Kui ma lähen hommikul kuurist puid tooma enne tema tuppavõtmist ja söötmist, siis ta tuleb minuga koos kuuri kaasa, et kogu puudeladumise aja mu pihta kaeblike kaebeid karjuda. Teiseks - toataimede võtmine, saamine ja äraandmine. Jumalik piiritus. Ma võin võtta täiesti hetkeemotsiooni pealt toataime ja keegi ei vaata mind nagu südametut koletist, kui selgub, et see taim ei sobigi mu maja või mu hoolitsusega. Ma võin kasvatada oma pisikesi taimebeebisid suuremaks ja avastada, et ma rohkem ei viitsi või et ei mahu ära. Ja siis need lihtsalt kellelegi ära anda. Ja see on okei. Paljud tahavad juba suureks valmiskasvatatud monsterat või sõnajalga. Väga vähesed vaimustuvad juba suureks kasvatatud kassist. Kui mulle üks taim väga meeldib, võin ma teda ohjeldamatult paljundada ja saada palju samasuguseid taimi ilma, et see oleks väga imelik. Ja siis ikkagi suvalisel hetkel ilma suuremate tagajärgedeta neist tüdida. Toataimi tohib sõpradele kinkida ja kingituseks küsida. Lihtsalt parim harrastus pidurdamatutele.

Ma olen küllaldaselt sageli silmi pööritanud ja sobimatult lõbustatud olnud, kui inimesed kaeblevad oma eluhäda üle, mis neid tagasi hoiab, samal ajal, kui see häda oleks lahendatav ühe väikese oskuse omandamisega. Mismõttes ei saa, sest sa ei oska. Õpi. Keegi ei tule kõhust välja, kohe asju osates. Kõik õpivad. Suur inimene, jumalküll.
Läksin oma kompleks-kaebluste saatel perearsti juurde ja perearst uurib mu trennirutiini kohta. Et kas ma ujumas käin. Haa! Ma ei oska ujuda, teatasin talle võidurõõmsalt. Joke's on you! Ja siis see arst sama rahulikult ja veits halvasti varjatud muigega: aga saaksite ju õppida?
Veits tuttav koht vä?
Niisiis ujumiskursus. Väga tore. Võtan kopsu õhku täis, panen pea vee alla ja hingan basseinivett nina kaudu sisse ja siis tulen pinnale ja tahaksin koha peal kõva häälega nutma hakata. Ja kuulan õpetajat ja keskendun ja võtan end kokku ja vaatan imetledes kõrval mullisid puhuvat saksofonisti ja võtan kopsud õhku täis, pea vee alla ja mullid ja kloorivesi ninas ja tulen pinnale ja kõigepealt ootan, et surmahirmu hüsteeria natuke maha läheks ja siis hakkan hingama. Nutma ei hakka, kuigi tahaks. Nii väga. Teised teevad selle aja jooksul viis vettehingamist, kui mina teen poolteist. Saunas pärast ühe naisega rääkisin ja see oli üleni vahetu naerupursatus: pfft sa mõtlesid, et sa õpid kuu ajaga ujuma? 
Noh. 

liibuv gradient

Vaata, see koomikskarikatuur, mis mul siin kõrval on. Sellest, kuidas ma tahan rutiini ja siis mul hakkab igav ja ma tahan põnevust ja siis ma olen sellest kurnatud ja tahan rutiini. Nii on. Ja praegu me oleme selle koha peal, kus on põnevust rohkem kui ära mahub.
Üks on kohe paari nädala pärast algav põnevus, mille osas mul on tervenisti kehaväline kogemus. Ma vaatan, kuidas ma triivin ühe ohtliku ebamugava asja poole ja näen, et see tulebki ja vaatan end sellele kaasa aitamas. Ja mõtlen, et miks küll miks ometi. Ja pidurit ka ei vajuta. 
Niisiis. Minust saab kooliõpetaja. Umbes pooleteiseks kuuks. Päris koolis, kus on õppekava ja riigieksamid ja tunnid algavad kell kaheksa nullnull ennekristust. Sellises suuuuuures koolis, mille ümber on palju väikeseid mitte väga jõukaid kodusid ja kuhu, juttude järgi, ei olevat kuigi raske sisse saada. Siiamaani on kõik mu niisama unistused tsirkusega ärapõgenemisest ja uue elu alustamisest olnud seoses väikesesse linna õpetajaks minemisega. Ja nüüd siis selline võimalus. Ma ei tea, mida ma teen. Appi kui põnev ja õudne ja põnev.


Toitumiskavaga läheb, tänan küsimast, hästi. Peamiselt peab sellest rääkides rääkima viisidest, kuidas ma ei pea toitumiskavast kinni ja siin on minu loetelu.

1. Kohvikoor. Eksole, musta kohvi võib juua, palju hing ihaleb. Aga kohvikoor on toit ja see on kavapõhine väljamõõdetud. Kuna ma hommikuti putru ei söö, pole isegi variant, et ma hakkan väljamõõdetud pudrupiima kohvile valama. Mistemõtlete, et mul targemat teha pole. Ma joon lihtsalt koorega kohvi ja misiganes nagu. Suhkrut ei pane kohvi sisse. See tahtis natuke harjuda, aga pole üldse hullu. 4 korda päevas söömine ja mittemagusad kohvid on päevase kohvide arvu vähendanud 3-4 pealt 1-2 peale. Sest ma ei asenda toidukorda magusa kohviga enam. 
2. Värkide mõõtmine. Õuuudne. Mul on grammitäpsune kaal köögis ja ma olen õppinud ühele süüa tehes vältima konserve ja muid valmismõõdetud sulgumatuid pakendeid. Kuid siiski. Helde mõlemasuunaline ümardamine üle kogu pleissi. Sa ütled 100 grammi avokaadot, ma ütlen üks avokaado. Punkt. Ei hakka 50 grammi pärast uut apelsini lahti tegema või banaani otsa ära viskama. Aru peab ka peas olema.
3. Alkohol. Ma ei tea. Ma igaks juhuks ei uurinud välja, mis on ametlik seisukoht. Ma ise rehkendan, et kui ma päevase süsivesikute arvu iga toidukorra juures pigem alla ümardan ja päris iga päev end päris segi ei kammi ja verd ka just andsin, siis on jumala fain isu järgi siin-seal veinida.
4. Hommikusöögid. Ma tõesti püüan. Aga see on ebanormaalne. Nii palju ei peaks ükski olend hommikul sööma. Need kogused on jaburad. Terve pakk kodujuustu JA puuviljad JA lusikatäis rasva? Üle kahe viilu leiba ma lihtsalt ei võta isegi variandiks. Või ... missugune õgardlik koletis joob hommikul kohe pärast ärkamist terve liitri keefirist tehtud smuutit? 

Kõik muu on olnud väga lihtne. Aedvilju tarvitan ma niikuinii palju ja olen valmis leppima, et tegelt võib-olla siiski kilo toorest puuvilja ei ole normaalne lõunasöök. Pärast umbes kolmandat päeva hakkas hommikuti isegi isu olema ja näksimisvajadus puudub. Mitte et mul üldse oleks väga näksimisvajadust iialgi. Mul ei ole kodus kunagi küpsiseid ja kommi on ka ainult siis, kui keegi kingib.  Kohukesed pidi olema põhiline patule ajendaja ja mulle need isegi ei maitse eriti. Kontor on muidugi teine lugu. Vanasti ma ikka tegin seda, et kui kusagil tasuta süüa vedeles, püüdsin selle toidukordade vahel nahka panna. Tudengimentaliteet vms. Aga tuleb välja, et ma saan rahulikult noist kommidest mööda kõndida ja konverentsi kohvipausil veega piirduda ja pähklikausi kõrval nihelemata istuda.

Krdi patutoidukord maivõi. Või üldse toiduga patustamine. Vastik vastik vastik. Mõni ime, et inimesed oma toitumisest niipalju kettasse on aetud, sellised väljendid. Fui. Patt on see, kui sa inimestele kurja teed oma isekusest. Ei ole patt oma enese distsiplineerimisel teinekord piire nihutada. 

sõjakas sukulent

Miks minu riided kõik omavahel ei sobi ja miks ma pean tuuseldama ja sobrama, et endale sobiv kostüüm selga ajada. Mitte et ma kaebleks. Rohkem näitamaks, kui suur ja keerukas on mu garderoob.
Kui mul on trennipäev, pean ma päeval riideid vahetama. Ma hoian aega kokku, kui ma lähen kohe hommikul retuusidega ja panen alussärgiks trennikõlbuliku särgi. Vahel õnnestub, vahel mitte. Niisiis, milline kleit läheb nende retuusidega. See on suur küsimus. Peaaegu kõik retuusid on musta värvi, aga osa on lühemad, osa pikemad. Niisiis sokid/põlvikud/säärised ka. Ja no ei sobi iga kleit iga põlvikuga. Pikemad kleidid, millel pole alusseelikut või voodrit, takerduvad kõndides retuusidesse, sest need on pealt pehmed. Väga viisakad vanamoodsad kleidid ei käi sportlike või kentsakate põlvikutega. Hoolega ümber keha hoidva kleidi alla ei mahu mõni retuus üldse.
Kui päeva peale on kaalukaid kohtumisi, tuleks vaadata sellised riided, mis kommunikeerivad soliidset iga ja teadlikku tarbimist. Siis need väljaveninud kaltsukatuunikad, mis iga põlviku ja püksipaariga sobivad, ei lähe. Siis on vaja sukki või sukkpükse. Need, närakad, on jällegi erinevate tegumoodidega, eri värvi ja eri kohtadest puru. Pikema kleidiga oleks veel okei, lühemaga on juba labane. Või kleit on selgelt musta värvi, aga sukad on luitunud pruunikirjud - nii ei lähe. Kui kleit on veits libu, siis võrksukka ei pane. Hästi kinninööbitud koheva kleidi juurde võib võrksukk olla üleni fain.
Tööriietel võiksid olla taskud, saab võtmed ja telefoni ja slaidivaheti ja märkmepaberi ja kurat teab mida veel sinna sisse panna. Lisaks võib, kui on jaksu, jälgida, et tööriietest tiss välja ei paista või et neis veel viisakalt kükitada-kummardada annab. Rääkimata sellest, kas mul on parajasti tuju saada inimeste šokeeritud õhuahmimisi või ma pigem tahaksin oma raseerimata kaenlad kinni katta. Kui parajasti klassi ette minemise päev pole, siis on jälle ses osas suva.
On hulk riideid, millega saab vabalt paar tundi kusagil kaamerate või pilkude ohus silma paista. Aga nendega ei anna päev otsa olla. Ma saan aru, et teatud käsitlustes ei tohiks ükski inimene omada riideid, mis talle ebamugavad on. Ja nende käsitluste jutlustajad siis käitugu oma sõnade järgi. Mina tahan vahepeal silmipimestavalt hott või hullumeelne ka paista. Mulle on vaja seda seelikut, milles ma ei saa ratta peale istuda, kleiti, mille torkivad ribid kannatab paar tundi ilusti ära või kampsunit, mille kandadeni ulatuvad hõlmad igale poole kinni jäävad. Peale mugavuse on maailmas veel asju.
Ja siis pikkused ja ruumala ka ju. Puhvis varrukate peale ei lähe liibuvad varrukad. Madala värvliga pükste või seeliku juurde läheb pikem pluus, kõrge värvliga pükste või seeliku juurde lühem või liibuva puusaosaga pluus. Väga õhukeste pükste alla ei pane paksusid rohkete kroogetega päevadepükse. Ja nõnda edasi ja edasi.

miup.

Tõenäoliselt oleks otstarbekas pidada taas selle hoo tarvis õpetajablogi, aga ma pole veel otsustanud, kas põhilehel või teha eraldi objekt just selle tarvis.
Mulle tundub, et oleks tore teinepäev kohalikku loodust ka sisse pildistada, aga kord ei ole aega ja siis on ilm selline, et mitmesugused sajatused otse kraevahel. Raske on see elu. Aga see-eest vaevaline.

ja toon ja toon

tudu

Siia ette see minaeitea vist peaks vabandama, et ma nii kaua ei kirjutanud lõik. Samal ajal tegelikult ega ju ei ole vahet, kas ma vabandan või mitte, kui ma juba kirjutan. Samal ajal tegelikult ega ju tavaliselt ongi nii pikk vahe olnud. Aga seekord on mul põhjus. Ma olin ära. Äraolles on kirjutamisega teisiti. Nagu muugagi. Muugiga? Muugigagi?

eimidagi.

Ja üleüldse mis alandlikkusega alustamine. Andestustega, mis palutud ja viimaks saadudki, pole sageli suurt midagi peale hakata. Mul on neid mitu. Seisavad niisama nurgas ja koguvad tolmu.

Ja üleüldse pidavat olema veetlevam vabanduse asemel tänada.

Niisiis. 
Aitäh, et sa oled siin. Kuigi mind pole kaua olnud. Aitäh, et oled mu lugeja, kuigi ma muudkui väldin kirjutamist ja teen selle asemel kusagil eiteamida.

laske laske

Muu eiteamida hulgas olen alustanud toitumiskava täitmist. Sain ühtede teenete eest kinkeks natuke tasuta seda peent luksust ja mõtsin järele proovida. Pärast asjade järeleproovimist on alati poole mõnusam nende üle möliseda. Nagu justkui teaks, millest ma räägin. Mu lemmik asi mölisemise juurde.

Ma olen juba tervenisti ühe korra poes käinud ja ühe retsepti järgi süüa teinud ja tahaks karjuda. Kõik. Ma ütlen kõik. Kõik on valesti. Retseptis on jaburad kogused ja poes ei ole seda puuvilja, mida ma tahan. Ja kasutusjuhend ütleb mulle toidukordade muutmise kohta: vaata, et sa ikka kaks korda nädalas kalakesi nosid. Vaata. Vaata?! Tähendab. Mille eest teile täpselt makstakse? (ma ei tea, sest ma ise ei maksa) Aga tegelt ka? Mina ei peaks midagi vaatama. Kui ma oleksin nii fakken osav vaaaaaatma asju oma toitumises, võibolla ma ei vajaks toitumiskava. (tegelt ei vajagi)

Mhmh ja see on see närv, kuhu ma saabun, olemata isegi veel alustanud. Ma homme alustan. Näis. Optimism on kõrge, nagu sa näed.

Vahel inimesed on ikka kirjutanud, kuidas kapselgarderoob on hästi geniaalne asi, sest siis ei pea riiete peale mõtlema. Ja ma selles osas nõustun - mida vähem kohustuslikku olme peale mõtlemist, seda toredam. Või üldse millegi peale üleliia mõtlemist. Selle pärast ongi harjumused ja rutiin hästi tervislikud asjad, et need võimaldavad automaatset täitmist ja peas vabaneb ruumi ja jaksu uutele ideedele või niisama kena olemisele või millele iganes tegelikult. Seega kapselgarderoob - riideid on vähe, ühelgi hommikul ei pea mõtlema ja tohutult pead murdma ja pikalt nuputama ja sobitama, et mida, mida ometi küll selga panna. Paned selle, mis on. Ja üks mõte jälle vähem. Mõtlesin ma. Vale.
Olin reisil seljakotiga, kuhu pidid lisaks riietele mahtuma hügieeniasjad, pihutäis pisemat elektroonikat, fotokas ja vahetusjalanõud. Niisiis vähe riideid. Kapsel põmst. Ja tule taevas appi, kui palju mõtlemist ja planeerimist. Millal teksaseid pesta, kui ei taha neid märjana kotti toppida. Kas selle särgiga saab veel kusagile minna või see on juba must. Kui ma seda kohe ei pese, kas ma pean homme kleidiga minema. Mis ilm homme on. See küll kleidi ilm ei ole. Kas dressikas kuivab ööga ära. Kas keegi tunneb, et mu dressikas juba ammu haiseb. Ja nõnda edasi. Pidev mõtlemine ja jahmerdamine. Kodus ma viskan asjad seljast hunnikusse ja kui tuleb see väidetavalt vaevaline ressursikulukas riiete valimise hetk, sobran nende hunnikute ja oma riiulite vahel ennastunustavalt. Ja igasugune vabadus ja muretus. Aeg-ajalt saavad puhtad sokid või trussikud otsa, siis korjan maja pealt masinatäie pesu ja elu jätkub samasuguse kaosemaigulise lustiga.


Üldiselt vist ongi nii, et toitumiskava järgides vabaneb aeg otsustamast, mida süüa ja kulub kogu aeg keset kööki seismisele ja nuputamisele, mida ometi peale hakata selle avatud purgi ubadega, millest 4,3 supilusikatäit läks toidu sisse. Ja kapselgarderoobi tarvitaja täiesti uus vabastatud aeg jaotub ühtlaselt pesunööri all murelikult kordamööda niiskete teksasäärte kompamise ja särgikaenalde nuusutamise vahel. 
Mhmh, arvatavasti algaja kaebed. Kuid siiski. Kuid siiski.

ebareaalne

Mõnikord on nii, et ma lähen inimeste hulka hästi hoolega sätitult. Et teen kostüüm ja soeng. Valin sobivad ehted ja võibolla värvin ripsmedki. Teinekord isegi tavalisel päeval või töiseski kontekstis. Natuke midagi ikka. Tähistamaks, et koosviibimine mulle loeb ja ma tahan oma parimat külge ettepoole tõsta. Ja kui seal siis enesekindlusse auk vajub, märkan ma seda teist naist (alati mõni on), kes ei ole teinud seda kostüümi ja soengu asja. Kes on tulnud enamvähem tänavalt. Niisama. Ja paistab poole sobivam. Nagu täpsem ja rohkem kohal. Asjalikum ja mitte nii ülepüüdlik. Punastan kõrvatagusteni iga kord, kui mulle meenub, kuidas ma ise viis korda kõrvarõngaid vahetasin hommikul. Nii saamatu ikka. Võinuks selle aja kulutada raamatut lugedes või mitte nii plika olles.
Mõnikord on nii, et ma lähen inimeste hulka hästi hooletult. Et ei viitsi riiete ega soengu pärast pablada. Peaasi, et endal mugav on ja ebapraktilisused ei sega ja jõuab muude asjadega enne normaalselt valmis. Tähtsamalgi päeval ja töiseski kontekstis. Sest ega ma mõni iluasi ei ole. Üldiselt, kui ma pean kusagil olema, siis ikka selleks, et seal midagi teha ka, mitte niisama õlmitseda ja edvistuda. Ja kui seal siis enesekindlusse auk vajub, märkan ma seda teist naist (alati mõni on), kes on teinud seda kostüümi ja soengu asja. Kes on selle tulemise tarvis end päriselt kokku võtnud või, ma ei tea, äkki ongi kogu aeg omadega koos. Teeb oma suu lahti ja asetub oma läbimõeldud hoolitsetuses ja toimivas enesedistsipliinis nagu rambivalgusse ja siis särab seal. Õigustatult. Punastan kõrvatagusteni iga kord oma rasvaseid juukseid näo eest ära lükates ja nokin laua varjus pluusivarrukalt plekki lahti. Ni saamatu ikka. Võinuks ju leida selle aja, et korra peegli eest läbi käia, ise täiskasvanud inimene, mitte plika.

Enesenoomimine on üks esimesi harrastusi, mida ma endal mäletan.

Igatahes olen ma üha enam jõudnud end veenda, et ilus olemine on igapäevane töö ja selle teadlik tegemine. Ei ole päris nii, et mõni ime inimene veeretab end voodist välja, sikutab kapipõhjast suvalise asja üle pea ja on kohe jõupingutusvabalt hurmavalt kaunis. Sest esiteks kasvõi see asi, mis kapipõhjast sikutatud sai. See on hoolikalt valitud asjade kapipõhi, kuhu satuvad kaunid kenasti istuvad asjad, kust niimoodi sikutada saab. See ilus inimene on näiliselt kergesti ilus, sest ta on megakaua kõiki neid keni riideid endale varunud ja neid hoidnud. Ja oma juukseid on ta tublisti pesnud ja sageli värvinud ja kenasti lõigata lasknud enne seda kirjeldatavat suvalist hommikut, kui ta juhtumisi nagu niisama kaunis paistab. Ja oma kõhukese sisse on ta toppinud neid keni läbimõeldud sööke ja harjanud ja tohterdand oma kikusid ja küüsi ja nahka ja üleüldse päevade kaupa aastate viisi teinud mitmeid kulukaid ajanõudlikke tublidusi. Niisiis nii ongi. Nagu ise ilus. Kui päevadläbi muudkui muuseas tegeled sellega, et ilujatervis, siis paistadki iseenesest kaunis suvalisel hetkel. 

vallatu kuristik

Rannapromenaadil jalutas üks kena pepu. Tähendab. Rannapromenaadil jalutas palju inimesi. Üks neist jalutajaist jäi mulle silma, sest tundus, et tal on pepu paljas. Muidugi päriselt ei olnud. Tal oli poolde kanni ulatuv särk ja peaaegu poolde kanni ulatuvad ujukad selle all. Täiesti siivas ja rannapromenaadile sobilik. Aga kuna ma juba olin vaatama hakanud, siis tundus mulle, et näen veel midagi. Nagu niit ripuks. Einoh, mul aega oli, keni pepusid võib pikemaltki vaadata, niisis kõndisin sel viisakas kauguses järel ja püüdsin asjas selgust saada. Piisas ainult mõni meeter vaatlusandmete kogumist, kui ma olin jõudnud järeldusele. See on tampooni nöör. See ripub ujukate jalaaugust välja ja kõlgub kenasti kintsude vahel. Kindlasti tampooninöör, pole kahtlustki. Sama pikk ja jäme ja sõlmeke otsas. Ma prille ei kanna. Ja need kenad kannid kõrgusid tohutupikkade jalgade otsas, niiet ma ausõna jäin sellele järeldusele jõudmiseks jumala normaalsesse kaugusesse veel. Niisiis. Tampooninöör paistab. Ja mul on järsku hästi piinlik. Sestnagu. See pepu, mis ma arvasin, et on paljas. Selle ma sain endale üsna kiiresti okeiks mõelda. Pepud võivad paljad olla. Isegi avalikus paigas, kehad on kehad ja igaühel oma, misiganes nagu. Aga tampooninöör. Isver küll. Peaks midagi ütlema. Ta ju ei tea. Ma küll ei tahaks teadmatuses olla, kui ma sellises olukorras oleksin. Sest paistab ju. Kui mina nägin, näevad teised ka. Aga ma ei julge öelda. Võõrale inimesele. Tekitada seda olukorda. Aga kas mul äkki on nagu vastutus. Solidaarsus. Et võibolla see on hool ja teene. Aga ikkagi hirmus, kuidas ma ütlen. Tal on mees ka kõrval ja äkki peaks kuidagi delikaatselt viitama või mitte nagu labaselt välja pursatama ja appi maitea...
Võtsin end kokku ja kõndisin neist mööda. Nad vestlesid omavahel vene keeles. Ohkasin kergendunult. Sest eelarvamused. Arvatavasti poleks meil olnud ühist keelt ja ma polekski saanud midagi arusaadavat öelda. Ja kas normepurustav feminist minus või lihtsalt eneseõigustus, aga ma jõudsin isekeskis järeldusele. Las ripub. Las paistab tampooninöör. Ongi rohkem punk nagu. Tampoonid on asi, mis on ja neil on nöörid ja nende töö ongi rippuda ja  misiganes nagu. Kellel selle pärast häbi või ebamugav on, võiks nurka minna ja natuke siis enese pärast häbeneda. Mul on juba tehtud.

tupsudega kõrred ootava üle tee minemist

Veits veider on ikka. Ma pole päris kindel, millistel puhkudel on okei keset lögast talve oma roheliste puhkusepiltidega vehkida.
Laps on natuke haige ja see on natuke naljakas. Võinoh. Mina olen selle suhtes natuke naljakas. Sest ta on nii õnnetu ja vajaks tupsutamist ja lohutamist. Aga ma pean enamvähem kikivarvul olema, et talle paigi teha.
Vanaema surmast saab varsti kaks kuud ja ma ikka veel vahel imestan, kui kohutavalt palju, kui kohutavalt palju erinevaid tublisid vapraid asjalikke suure inimese asju sellega seoses tuli teha ja et ma neid päriselt tegin ka.
Lugesin toataimede potid kokku ja sain 34. Kui ma nüüd hästi tõhusaks hakkan ja need elektrivalgusprojektid ette võtan, saab seda arvu heldesti suurendama hakata. Kuiginoh, võiks ju end ohjeldada ja hoopis akende pealt lilled lampide alla tõsta, pääseks tuppa natuke päevagi. Aga ma ikka mõtlen, et kui liiga kaugele minna ei saa, äkki pole mõtet hakatagi.

meil on pajud mitte pained

sinise pallikese sees on pisut palderjani

Inimloomu tundliku vaatlejana ja ühistranspordi sagedase kasutajana olen ma tuvastanud puhtalt väliste märkide põhjal bussipeatuses seisvate inimeste mõtteprotsessi. Sõnadesse kirja pandult võiks see kõlada umbes nõnda. nii nii ma ootan bussi buss tuleb varsti jaa, buss, buss tuleb mulle ja siis ma sellega sõidan o tulebki üks buss, huvitav, mis buss see on näedsa, ongi minu buss selle bussi peale ma lähengi nii kohe jääb seisma, siis lähen ma bussi sisse väga hea, sätin end siia ukse koha peale ette valmis, uks läheb lahti, siis saangi bussi uksed juba avanevad, kohe kohe.... AAAAA!!AAAA!! inimesed! miks mulle inimesed inimesed vastu tulevad!??! ma ei saa aru ma ei mahu ju niimoodi bussi ma tahan bussi minna ma juba ootasin ma pidin ju saama see on minu buss laske mind laske mind miks mulle tullakse vastu, AppPPPiii mida teha ma ei mahu mööda, ma tahan bussi peale minna AAAaaaaAA!!!11!

tumbapealne poos

On märkimist väärt, et on võimalik Tallinnas käia ja asjad kõik tehtuks saada ja kohe hea ka. Inimesed ja kassid kõik näha ja kohad käia ja lihtsalt fantast. Nii hea sai. Hakka või mõtlema, et peakski rohkemgi isegi.



Ma olen vanast peast ikka maru imelikuks läind. Näiteks olen ma hakanud enesele äratust panema päevadel, kui mul ei ole vaja kusagil kella peale olla. Mitte kusagile pole kiiret. Võiksin üles ärgata ja teha asju millaliganes. Ja mida mina teen. Ei maga niipalju kui torust tulema juhtub. Panen äratuse ja ärkan üles ka ja teen hommikul vara hulga asju tehtuks. Lihtsalt sest siis jõuab päeva peale rohkem ja tuleb õhtul parem uni. Aga põhiliselt sest hommik on hea aeg. Kuidagi eriliselt rahulik ja sulnis. Saab meeleollu hästi. Nagu igasugu ängid ja jonn ja vastik viitsimatus oleksid samuti hea unega ja taipaksid alles liiga hilja päeva peale, et mina juba askeldan. Ja ikkagi see mõnus hommikune tasane rahu. Ma ei tea. Siin majas ja linnas on tegelt päevläbi küllaltki rahulik. Ei juhtu pärispäeva pealehakkamisega midagi eriti. Oo. Kas rahu ongi ainult minu peas olemas? Kas me jõuame siin blogis igapäevaselt päris omal käel täiesti uute enneolematute tulemiteni?

kohvikukass täitmas oma tööülesandeid

Hea olemine on raske. Mõnikord kui mul õnnestub kellegi vastu iseäranis isetult hea olla, on mul uhke tunne. Ma tupsutan ennast selle tubliduse eest. Kiidan ja upitan. Tahaks kõigile edvistada, kui hea ma olin. Et nad mind vaataks ja vau oleks. Tahaks levitada jutustusi oma kohatisest headusest. Eriti, kui ma suudan sinna juurde luua loo, kus mu hetkeline headus on tõend väga taiplikust taiplikkusest, kus ma märkasin ja teadsin ja oskan. Või et mu headus polnudki niivõrd õrn, vaid hoopis natuke vihane või kärsitu - siis ma rohkem nagu räägin mitte edvistavat lugu oma heateost, vaid painavat jaurangut oma õiglasest pahameelest (hoolikalt mainides, et ma olin seejuures õige hea). Oojaa, näete, jah? Selline pif olengi. Ni hea. Ni tugev. Ni imetlusväärne.
Mulle tundub, et oma heategudega uhkeldamine teeb inimest koledaks. Võtab osa headust teost enesest ära ja annab mingi koleda varjundi sellega uhkeldajale. See on ilus küll, kui sa andsid võõrale süüa või kutsusid külma ilmaga tänavaltudijale kiirabi või kinkisid vaestele sugulastele uut kodutehnikat. Aga ei ole ilus pärast selle eest paisid norida. Millegipärast. Kuidagi. Määrib ära.
Ma tahaksin küll rohkem hea olla. Kasvõi lahkemaid mõtteid mõelda. Rohkema õrnuse ja empaatiaga mõelda teistest inimestest. Mõnikord, kui see hästi õnnestub, hakkan ma tundma, et ma olen teistest parem. Sest ma mõtlesin just kellestki hästi ja nii lahke ja kena inimene ikka mõtleb sooje mõtteid, kui ma veel palju harjutan, siis need hakkavad loomulikult tulema ja siis minust saab veel parem kenade mõtete mõtleja ja küll siis kõik vaatavad ja kadestavad, kui ma õigel hetkel täiesti loomulikult purskan midagi head endast välja, sest, vaadake, ma olengi seestpoolt nii ilus ja puhas ja õrn. Nigu peebi sisemus.

Ükspäev keegi kiitis mind millegi eest, mida ma ammu tegin ja mis talle palju tähendas. Ma ise ei mäletanud, et ma seda teinud olin. Kui meelde tuli, leidsin kohe viisi sellega uhkeldamiseks ka. Ma ju olin toiminud tol hetkel vaid nii, nagu ma õigeks pean. Ma ei püüdnud otseselt meeldejäävat head teha. Ma lihtsalt teadsin, et nii peab tegema. Aga tagantjärgi selgus, et see oli hästi hea. Vot kus lops. Selline möödamõistmine. Selline kogemataheadus. Kuulake kõik. Ju ma olengi loomult ingel.
Ükspäev keegi rääkis mulle ühest asjast, mida ma kunagi ammu tegin ja mis kellelegi palju halba oli teinud. Ma ise ei mäletanud, et ma nii teinud olin. Kui meelde tuli, leidsin kohe viisi selle teo tühistamiseks. Esiteks misiganes ja teiseks pole vaja üldse mu tühiseid tegusid niipalju endale hinge lubada. Ja noh eks ma olengi selline hooletult äge, olla minu ümber vähe ettevaatlikum, onjo.

habemega kass vaatab, et teised ilusti sööksid

Tubli olemisest ka ju.
Mõni päev ongi selline, et ärkan hommikul äratusega, kohvin ja hoolitsen oma inimeste ja loomade eest. Lähen linna ja teen tööd ja kuulan kolleege. Luban end mingi sündmuse või algatuse peale appi ja vastan vabatahtlikud küsitlused ja edastan huvilistele ehk vajalikud pakkumised. Õpetan, kuulan ja peegeldan kannatlikult ja toetav hoiak ja tingimusteta sisemine soojus (TM). Siis käin kellelegi midagi ära viimas või mõne lapsega põhikooli algebrat tegemas. Ja mõtlen, et ma olen olnud tubli. See ongi tubli. 
Ja kui juhtub olema teise meeleolu päev, mõtlen, et see pole isegi tubli lähedal. Need on kõik need asjad, mida nigunii peaks tegema. Nigunii peaks seda kõike olema. Miks ma tahan end kiita lihtsalt normi täitmise eest. Peakski oma tööd tegema ja lähedaste vastu hea olema ja ümbritseva suhtes arvestav.

Elada oskamisest ka ju.
Mul on selline sõbranna, kelle tegemistest ja otsustest kuuldes ma sageli mõtlen imetlusega: tema ikka oskab elada. Selline spontaanne rõõm kellegi teise valikutest. Mille peale ma seda mõtlen, on tavaliselt see, kui ta haarab ohjad ja võtab juhtimise enese peale, et endale tuua rõõme. Või äralahendada ennetada mingi muidu nii tavaline äng ja vaev. Näiteks ostab kasutatud auto ja ostab selle nii suure, et pool elamist mahub peale ja kui vaja, võtabki selle ja sõidab siis sellega, kuhu tahab. Pool 'elada oskamiseks' tarvilikest eeldusest on muidugi raha. Aga teine pool (mis on sama suur, sest see pole pool olemises kohe vahetult näha) on mingisugune teadlik ettevõtlikus. Saada aru, mis vaja on, et endal hea oleks ja siis selle tarvis vastu võtta suuri otsuseid ja need ellu ka viia.

köögiasjad

Hängides oma isepoegivate sõpradega, tekib ikka küsimus, et mis ma isegi. Teatavasti on lapsendamine päriselt välistatud juba ja see viimse piirini paksenemine ja aastad isolatsioonis mu tervisele hea ei ole. Niisiis olen eneselegi ajanud taolist ümarat juttu sellest, kuidas ikka ju on hool silma alla jäävate olendite osas. Ja et on variante vabatahtlikuks tööks ja teistlaadi olemas olemiseks. Puhuks, kui peaks tulema peale kirjeldamatu soov kellelegi vanemlikku kohalolu võimaldada. Sest kardetavasti sellised asjad pidavat tulema teinekord peale ja siis on vaja plaani nendega toime tulemaks.
Ja kes mind ikka naerma ajab, kui mitte ma ise. Sest peaks hetkekski ilmutama mõni mu inimene mingeid liiga pealetükkivaid korduvaid märke, et ta mind just mind hädasti vajab, olen ma üleni: iffand, prooviolla, mul juba on laps!

Kui sa ostad pitsapoest pool pitsat, siis sa oled oma pitsat jaganud. Kellegi tundmatuga. Kusagil sinuga ühes linnas, servapidi samadel radadel, just küllalt hiljuti siin ja juba läinud on keegi, kes sai selle pitsa teise poole. Arvatavasti ei kohtu te kunagi. Või kui kohtute, ei tunne teineteist ära tunda. Aga te olete ühest pitsast hammustanud. Sama ananassikillu eri pooli aurava pitsavahe seest hange kukkumast päästnud. Üheks täiuslikuks tervikuks rullitud ja küpsetatud teos on teie kahe poolt ilma laiali kantud ja erisuunalisteks rõõmudeks (või kurbusteks) nositud. 
Siiski rahutukstegev kõhutäis ja üksildane ühendustunne ainult üksviiekümne eest. 

novembripäike