see, mis kõiki elavaid teeb üheks tõuks.

õhtupäike

Kuidas läheb? Kuidas on?

Me küsime inimestelt kogu aeg, kuidas neil koolis läheb. Aga me ei küsi, kuidas tööl läheb. Töö on. Ainult vahel harva, kui on teada, et on muutuste tuuled või uus ebakindel koht, tulevad küsimused minemise kohta. Niimoodi väriseval hirmunud häälel: nooh... kuidas siis seal.. tööl ka... läheb? Ja suhetega samuti. Kui on alguse, sebimise, alles üles ehitamise asi, küsime, kuidas see läheb. Kuidas sul läheb selle tüdrukuga, keda sa kartsid kõnetada? Kuidas Tinderiga läheb? Kuidas deit läks? Aga kui keegi on juba abielus, siis me ei küsi, kuidas läheb. Küsime, kuidas on. Me ei küsi, kuidas lõputöö kirjutamine on. Küsime, kuidas see läheb. (Mis, kui sa pole etiketi ja heade kommetega kursis, on tegelt väga ebaviisakas küsimus. Ainult tegelik juhendaja võib oma enese juhendatavalt neid asju küsida.)

Kas 'kuidas x läheb' kõneleb liikumisest ja seeläbi kuidagi haprusest. Küsija poolt tajutust seejuures. Ebakindlusest. Tasakaalu puudumisest. Oletusest ja hirmust, et see võiks minna ka halvasti. Äparduda. Ja et selles saab halb olla. Ja ka oletustest tahtmiste ja püüdlemiste ja saavutamiste kohta. Väljapoole paistvate nõuete ja vormide täitmisest. 

Näiteks kui ma küsin, kuidas sul mäng läks. Siis ma küsin punktide ja edetabeli kohta, paremusjärjestuse või soorituse kohta. Kas sa said? Kas tegid piisavalt hästi? Kas tuli ära?

Aga kui ma küsin, kuidas mäng oli. Siis ma küsin sinu kohta. Kas sul oli tore? Kas sa nautisid seda? Mis sulle seal meeldis? Mis meelde või hinge jäi?

Üldse on ju nii, et me küsimuste sisse eeldusi ja hinnanguid põimime. Tahes või tahtmata. Kas sa oled oma hommikuse viskijoomise kombe juba maha jätnud? Kuidas sa oskad nii ilus olla? Mitu last sinu arvates peaks peres olema? Kas sa tahad oma tuba koristada enne või pärast õhtusööki? Kas sul ei ole kodus niiti ja nõela? Mis sulle selle mehe juures meeldib? Kas sa armastad oma tulevast naist?

Ükskord nägin tuttavat mingil klassikalise muusika kontserdil ja ta tervitas mind sõnadega: kuidas sina siia sattusid?

viljakas

Kannatusest tuleb kunst. Kõik teavad. Kõik, kes kunagi on kirjutanud laulu või luuletuse või loo. Kogenud sulge või pintslit lippamas. Süda valutab ja hing ulub ja looming tuleb nagu ludinal. Tuleb kohati piinlik ja teinekord natuke toores või liiga intiimne. Aga ta tahab tulla. Ta tungib eksisteerima.

Pärast kunstnik mõtleb, et ta peab kannatust otsima, et ta luua saaks. Sest ilma kannatuseta on teosed kohmakad ja konstrueeritud. Neid peab alustama ja ette võtma ja tegema. Ei tungi nõnda pakiliselt. Ja ta arvab, et ta peab kannatust ise hankima minema. Oma suhteid saboteerima või pahandusi jahtima või sõltuvushäireid süvendama. Ja ma arvan, et see kunstnik eksib siis. Ta on valesti aru saanud, kuidas kannatus ja looming on. Kannatust ei pea otsima selleks, et luua saaks. Kannatus on vältimatu. Kannatus tuleb ise. Elu on selline. Ja tookord, kui ta sai komistamata jumalikult luua oma kannatuse ajel, sai ta kannatusele leevendust. Selle pärast looming tuligi. Teda leevendama. Mitte loojat ohvrirolli eest premeerima. Niiet kannatuse otsimine on asjatu. Helgeil päevil lood konstrueeritult ja kohmakalt kobamisi. Hunnikutekaupa harjutuslehti ja tüütud etüüdid. Ja pärast tuleb kannatus ka. Nigunii tuleb. Sellest ei pääse. Ja siis on hea, et vahepeal on taristu püsti olnud, randmed on soojad ja riistad käeulatuses. Sest kui siis tulema hakkab, pole aega nendega enam sahmida. Siis on vaja juba lubada sellel tulla, mis tulema peab.

Aga kas sa tead seda ulatuslikku hingevalu ja maailma lootusetuna paistmise õudust, mis tekib, kui lõunasöök jääb hiljaks. Kui kõik on paratamatult igavesti hukas ja lõpmata leevendamatult õudne. Sest sul on kõht tühi. Ja sul pole oma sisemist kogemust kogedes võimalik öelda, kas sa esimest korda elus tajud armutut tegelikkust selle tõelistes ja õõvastavates toonides. Või see läheb tervenisti üle, kui sa natuke süsivesikuid saad. See on see koht, kus kirjutada luuletus. Oma ilmeksimatust üksildusest. See koht, kus haarata haigutav molbert ja temasse laiali määrida see rõve kiskuv rahuldamatus ja pisarateni ulatuv pettumus jumalais, universumis, enese küündimatuses. Ja tantsida videosse valu, mida lakkamatult esile kutsub see ilmaruumi piiritu ebapiisavus. Ja siis süüa mõned friikad.

Niiet kui ma ütlen, et ära mine kannatust otsima, kannatus tuleb nigunii, siis ma mõtlen esiteks, et elus ikka tuleb hirmsamaid aegu ette. Ja koledust ja kaotust. Aga samuti seda, et me oleme igapäevaselt väga naljakad pehmed rumalad loomakesed.

Sinu olemas olemise kaudu, sinu kaudu saab jumala ilmlõpmatu kohalolu ilmsiks. Ma ei tea, võib-olla see kehtib kõigi kohta. Kõikide inimeste kohta, kui vaadata osata. Aga ma vaatan praegu sind. Ja ma olen hakanud nägema jumalat. Ma olen hakanud nägema üht suurt kõikjale ulatuvat ja vägevat miskit, mis paistab läbi sinu. Sinu kaudu. Ja ma ei tea, kas ma olen hakanud seda nägema, sest sa oled otsustanud mulle seda näidata. Või ma olen õppinud vaatama. Õppinud sind ja sinu kaudu õigesti tõeliselt vaatama. See on nagu valgus, millel ei ole allikat või algust, mis lihtsalt ilmselgelt on. Alguse ja lõputa silmipimestav jaatus. Ja vahel, kui hästi ahnelt ja isekalt vaadata, tundub, et see paistab minu peale ka. Et ma olen sellest kuidagi ümbritsetud ja kaetud. Ja mul ei ole selle suhtes või selle heaks midagi teha. Ma olen terves ulatuses kaitsetu ja abitu selle vägevuse ees. Suutmatu seda kuidagi kõigutada või sellest pääseda. Samal ajal ma olen õnnistatud. Tervenisti taevastele tänulik ja teadlik selle olukorra erakordsusest. 

armastus(t)e kuhjumine

Iga kord, kui ma raamatukogus käin, imestan ma, et ma sagedamini raamatukogus ei käi. Lihtsalt see kogu see täisteenus, mida need maagilised olendid, kes seal töötavad, mulle enesestmõistetava õrnuse saatel pakuvad. Ongi keset linna maja, mis on raamatuid täis ja kus on sees inimesed, kes nendest raamatutest teavad ja neid armastavad. Ja teevad teoks mitmesuguseid imenippe. Ükskõik kui ebamäärase või halvasti sõnastatud küsimusega ma saabun, nad leiavad, mis mul vaja on. 

Iga kord, kui uus õppeaasta algab, ma mõtlen sellest asümmeetriast, mis on õppe kavandajate ja õppijate vahelises suhtes. Sadade ja sadade kaupa inimesi on lubanud asuda õppima, otsused on juba kirjalikult kinnitatud. Teed on rajatud ja valmis astumiseks. Ja neid õppijaid nii oodatakse. Nende jaoks pannakse kõike valmis. Nende tarvis tehakse plaane. Õppehooned kihavad elevusest ja ootusärevalt. Ja õppijad. Nemad isegi ei tea. Nad ei tea, kuidas neid oodatakse. Nad arvatavasti ei kujuta ettegi. Kuidas nendega kohtumise päeva igatsetakse ja kardetakse. Mis saab. Mis küll saama hakkab. Mis kõik tegelikkuseks, võimalikuks ja võimatuks osutub, kui nad lõpuks kohal on. Kui kohutavalt kaunis ja põnev.

Kas tegelt on nii, et me keegi ei taha nii palju liha süüa? Mulle tundub, et ma näen sageli inimesi söögikohtades menüüd õnnetult sirvimas ja kaeblemas, et ükski sellest ei tundu isuäratav. Lõpuks lepivad mingi kana või kalakesega, sest seal on vähemalt värsket. Või salatiga, lootes, et see on ehk kergemat laadi. Sest ilge väsimus on kõigest sellest loomarasvast. Kõigest sellest raskest ja koormavast. Aga menüüd on seda tihedalt täis.

Alles pärast seda, kui ma hakkasin liha vähem söömise asemel üldse mitte liha sööma, olen avastanud, et osa toidukohti panevad liha iga söögi sisse. Et polegi ühtegi ainsatki einet, mis oleks ilma lihata. Aga keegi ei taha iga päev kõikideks toidukordadeks liha süüa.

ärateenitud paid tuleb nüüd kõik välja käia

Kas tegelt ongi nii, et keegi ei tea, mida ta teeb ja kõik kobavad pimeduses ja ainsad selguse ja sihi tajumise hetked on illusioon ja meelepett. Nagu pilves peaga vahel arvad, et oled tõed ära tundnud. Või nagu vahel unes tulevad lahendused ja leevendus, mis kehtib ainult unenäomaailma piires. Kas tegelt ongi kõik kadunud ja paratamatult puru.

Hmm. Peaks sööma vist midagi.

Mida sa loed?

Kuidas su suvi oli?