orav rattas

P5100019
vaata, Muki, mis juhtub, kui olla liiga lahtise peaga

 Ma tutvun siin tasapisi ühe hea tüdrukuga, kelle ma enesest leidnud olen. Hea tüdruk olemine ei huvita mind tegelikult liiga palju. Ja, pane tähele, see on erinev hea inimene olemisest. Hea tüdrukuga on see mure, et ta üldse ei saa, mida ta tahab. Ta vaevu saab aru, mida ta tahab. Sellised inimesed on räme tüütud. Nii selle pärast, et nad ei too lauale midagi uut huvitavat vägevat rabavat revolutsioonilist. Kui selle pärast, et kui neil vähegi aru peas, saavad nad ikkagi aeg-ajalt tagantjärele aru, et neil oli midagi endal ka vaja. Ja siis lapi neid asju tagantjärele. No johhaidii. Tule eile meile, ma ütlen. Nagu mingi...

 Üks lugu, mida siia saab jutustada, on lugu tähelepanelikkusest. Mitte keskendumisest või püsivusest, vaid kõige kõige märkamisest ja eneses olla lubamisest. Kui olla keegi, kes märkab, mitu lindu laulab, mida nad laulavad ja teab nende laule ja mõnede nimesidki. Kes teab lilledele (ise)antud nimesid, ihkab kroonlehtede pehmust paitada ja kõrte kõverusi üles märkida. Kasvõi hetkeks. Märgata inimeste liikumisi ja sammumist, nende õõtsumiste intervalle ja rütme. Igasuguseid imelisi kummalisi uskumatult mitmekesiseid viise, mis neil saab olla selleks, et end ühest paigast teise lohistada. Liikumiseks peab järele andma, aga kust - puusadest või pihast, põlvedest või pigem pahemast pahkluust? Märgata paberilehe krabinat ja ülejärgmises tänavas nutvat titte ja põranda naksumist. Teada kõhuvalust ja lauaservale toetuva käsivarre soojusest, ühe kanni kangeks kiskumisest ja natuke sügelevast kõrvast, kananahast paremal käsivarrel ja kukalt kõditavatest juuksesalkudest. Mõelda kihiti kogu aeg vähemalt kaheksat mõtet, mäletada asju ainult impulsside või sensatsioonide kogumikena ja tuttavaid tekste ainult teksti otsast valjusti sikutama hakates. Kui kõike seda kogu aeg märgata ja rehkendada ja teada, on vaja pidevalt valida. Tegelikult pidevalt vaigistada. Ei saa minna lugema haavapuude puuvilla kohta botaanikat ega tormata selle lõputust lumest luulet kirjutama esimese silmatud ebeme peale. Ei saa võõrale (ega armsalegi) igast meeldekaranud murest seostamata üksikasju ette kanda. Kõhuvalu läheb ära koos järgmise röhatusega ja kange kanni... noh selle osas tuleb hajameelselt niheleda lihtsalt.

 Aga siis samal ajal kõiki pealetükkivaid pidevalt tõrjuda üritades võib pikalt käia nii, et midagi on valesti. Võib kogemata pikalt end paitada, et nii tublisti teen, mis lubasin või nii kenasti käitun, üldse ei viskle ei jonni ei sega ei seleta asjatult tühja ei sega üldse ennastki olemast. Kui kõik on ühevaljult ja üha ja palju, harjub endast mitte välja tegema. Sest targem on mitte suurt numbrit teha kogu endast läbi tulvavast sensatsioonide pillerkaarist. Sest muidu ei saaks midagi tehtud kunagi. Ühtegi mõtet lõpuni mõeldud.

 Üks teine lugu (või lugude pilv) võib olla hoopis miski muu. Midagi sama rahutuist püsituist täiskasvanuist, kes kunagi ennemuiste põlvkond põlvkonna järel piisavalt hästi kõigi järgmiste tulijate valvsust ja valvelolekut treenisid. Pärimuslik kikkkõrvalisus. Ja ega nad paha pärast, ikka omadel põhjustel, omade tingimuste peale reageerides või kaasaantud pagasiga toime tulemiseks. Või hoopis sellised täiskasvanud, kes aitasid mõista, et pole mõtet liiga palju nõuda. Kassasaad! Kussatükid! Või lugu isegi tingimata mitte individuaalsetest täiskasvanutest vaid süsteemist, mis õpetas, ära taha, niikuinii ei saa. Tahtmine on taevariik jne. Ja soovi korral saab teha üldistavaid lugusid tüütust tüdrukuks kasvamisega kaasnevast, taastekkivast rollikirjelduse vagudesse vajutumisest, mille üle imestamine on minetanud igasuguse originaalsuse. Ja mille vastu peabki pidevat tööd tegema.

 See peamine lugu siia peale on tagasi tähelepanelikkusest. Pigem selle standarditest ja lävest. Kui kõht on täis ja tubades sirutamise ruumi, peab millegi üle pead murdma. Meil kõigil on igal ajahetkel midagi hinge pääl. Olenevalt elukorraldusest on see kas päriselt asiselt pakiline korralduslikku ellujäämist toetav küsimus või siis omaenese mina narmendavate servade näppimine ja sealt küsimuste kaevandamine. Või nagu mõned inimesed selle peale kostavad: oh, oleks mul sinu mured!

P4170051
kaks me kaks


On käsitlusi, mille kohaselt oleks otstarbekam kirjutada sagedamini lühemaid postitusi. Ja nende poole ma teoorias end püüan ka kallutada. Isegi kujutan endale aeg-ajalt ette, et olen sellekohaseid tõotuseidki andnud. Aga näet. Nii ta jälle läep. Äkki seekord.

Comments

Post a Comment