ainult õhk on me vahel

õite (ära)vool

Praegu on nii.

Praegu on nii, et ma peaksin artiklit kirjutama, aga ma ei tee isegi seda akent mitte lahti. Artikkel on teises aknas. Selles aknas siin on igasugu tillitamine. Mul on süsteem. Ma olen organiseeritud. Ma juhin oma töövoogusid ja haldan erinevaid tegevusvaldkondi. Ma pole eksinud või kuidagi kaotsis, ma tean täpselt, mis mul siin toimub. Tillitamine ja artikkel on avatud erinevates akendes. Ma lihtsalt hetkel sinna teise aknasse ei vaata.

Mul on praegu tunniplaanis kaks kuni kolm tantsutundi nädalas, lisaks ujumine ja selline rohkete kordustega balleti-stange ääres kükitamistund. Faktiliselt jõuan ma igal nädalal umbes kahte koma kolme nendest kõigist sündmustest. Sest samal ajal kõige vahele on mul igasugu muid asju. Nagu naine ja vein ja Tallinn ja sõbrad ja raamatud ja.

Lugesin naabritüdruku soovitusel Margit Lõhmuse Sternet. Samuti on käsil Brave New World, sest mul on see üleni lugemata. Kolhoosi missile olin ramsis järtsis ja nüüd tuleb tulbisti lugeda, ennekui. The Joy of Abstractioni pärast olin ka järjekorras, aga seda ma loen kontoris pauside tegemiseks. Murakami Hard-boiled Wonderlandi vahelt leidsin järjehoidja, ei mäletanud midagi ja hakkasin rahulikult otsast. See köide on mul tegelt vist laenatud, aga nii palju kolinud ja kogenud, et vb peaks ükshetk tagastamist silmas pidades uue ostma lissalt. Ühel luule-üritusel sain esinemis-tasuks muu hulgas raamatu Kaini tütar, mida ma olen lugenud täpselt nii palju korraga, kui palju mul on ruumi suurele üksildasele kurbusele vaheldumisi tihedate piibliviidetega.

Viimase ükssarviku lugesin läbi, aitäh, Triinu. Peaaegu kõik olemasolev Lilli Luuk on läbi loetud ja süstemaatilisi jõupingutusi Piret Raua kõige (täiskasvanutele kirjutatu) lugemiseks on tehtud. Sally Rooney Normal people käis öökapil ja sai neelatud. Või praegu vähemasti nii tundub. Gregor Kulla Peenra laenasime külapealt ja mul läks natuke aega, et pihta saada. Selgub, et seda peab lugema esimesest leheküljest peale järjest. Mitte keskelt lahti ja segadusse. Väga hea on muidu.

Abielus olemise juures on üks üllatav asi see, et tänu sellele pisikesele kuldsõrmusele näevad mu käed välja nagu ema käed. Mitte otseselt minu ema. Või mitte ainult. Igasuguste emade käed, mida ma olen elu jooksul vaadanud. Nõusid pesemas, kartulit koorimas, purke avamas, midagi nõelumas, loputamas, sättimas. Ma ei olnud üldse tähele pannud, kui palju on minu silme all askeldanud abielunaiste käed. Sellised ongi täiskasvanu käed. Ma oleks ka nüüd justkui üks suurtest. Mitte pisike, teisi, suuri, kõrvalt vaatamas. Ise enda hoidja. Kurat, läheb jälle poeesia välja lüpsmiseks. Nagu ma enne poleks olnud. Nagu kõik tunnistatud töökäed oleksid alati hoidnud. Aga äkki siiski on. Kas peale hoolika askeldamise on veel mingit hoidmist olemas?

Luulekogu välja laskmisega on nii, et see osa, kus ma põrgatan toimetajaga käsikirja ja kiindunult kaitsen oma kummalisusi, on nüüd tehtud. Isegi kunstnik on ära inspireeritud ja tekstidest tulevad maalid ilmsiks saanud. Lisaks on juba tublisti pinstlisse (ja investeerimiskontole) pistetud kogu kulkaraha. Ma edasi ei tea, mis saab. 

Taaskord oma lemmiklinnas elamisega kaasneb ilmselgelt see, et ma pean oma jalgrattaga siin ringi vänderdama. Ma maksan linnale ka rataste eest millegipärast, aga nende ratastega ringi sõitmine on natuke mark. Pisut piinlik. Päris oma rattaga, mis on oma ja imelik, dekoreeritud ja natuke napakas, on õigem. Kohalikum. Ehedam. Esimest korda pärast lubade saamist tervenisti ilma autota olemine on samas iseäralik. Mida soojemate ilmade poole, seda valjemalt käib õhkamine metsa järele ja tõdemine, et bussid on lollid ja aega ei ole ja eks Emajõgigi ole mõnest otsast natuke metsik. Aganoh, kui see auto hoovis linnatolmu kogus ja kogu õhkamisest hoolimata mitte ainuski hing temaga ringi ei rallind, oli veel nukram. Autu tahab sõitu.

Linnas rattaga sõiduga kaasneb jällegi alati kaks olulist tõdemust. Esiteks saab rattaga nii palju kiiremini kui jalgsi. Seega ma hakkan kergesti arvama, et jalgratas on teleport ja astun uksest välja punktipealt just sel kellaajal, kui ma peaksin juba teises linna otsas kohal olema. Teine asi on igapäevane tore tähelepanek inimestest, kes vaatavad ühele poole, aga kõnnivad teisele poole. Inimestest, kes kõnnivad selg ees. Kes kaotavad igasuguse võime ümbritsevat tajuda, kui nad näevad oma bussi tulemas. Ja inimesed, kes on täiesti veendunud, et nende kakerdav titt/kutsikas, keda ma juba viimased pool km silmas pean, saab minu ratta lähenedes surnuks surmatud ja seega panik.

uskumatult helde tallinna taevas

Viimase aja hommikusöök on võikud. Hommikuse võiku-protseduuri juurde on aja jooksul leiutatud hulk toredusi.

Esiteks kikerhernejahust lusika-omletikesed. Leidsime kusagilt sellise küpsetuspulbri, mis läheb niiskust saades kohe hulluks ja väikesed lusika-omletikesed tulevad toredalt puhvis. Tublisti sidrunipipart ja/või seesami-vasabi segu juurde ja hästi mõnus. Midagi sooja ja kosutavat värskete asjade alla.

Teiseks päästusai. Kui hommikuvõiku sai läheb niikuinii rösterisse ja pood on lähedal, võib alati eranditult ainult allahinnatud saiade peal elada. Ja ekstra tore ka. Ma olen nii paljusid kummalisi saiu koju vedanud selle pärast, et need olid allahinnatud korvis. Niisama värske saia riiulilt ei oleks neid elusees taibanud haarata.

Ja muidugi india pähkli 'juust'. Hästi lihtne teha, hästi kerge mõnusa maitsega. Vähe koostisosi. Hea.

On palju lugusid, milles ma saan teiste udupäiste kogemusteahnete unistajatega ühes olla. Tunda, kuidas mul on täpselt sama. Viimase detailini. Kuni enesele veidrate asjade lausumise otsetsitaatideni välja. Aga siis on hulk asju, milles, isegi kui ma tahaksin, ei tuleks samastumisest mitte midagi välja.

Üks neist asjadest on taimed. Inimestele väga meeldib teha ettekandeid ja avalikke pöördumisi sellest, kuidas nad ei suuda toataimi elus hoida. Et kõik surevad alati ära ja pole mõtet ja loootusetu. Ma lihtsalt ei oska nii. Esiteks on taimede kohalolu mulle nii hea, et ma lihtsalt ahnitsen neid enda ümber hästi palju. Ja kui nad mul on, siis ma ei unusta neid ära, sest ma märkan, kui palju nad mulle rõõmu teevad. Teiseks neid peab palju olema, et mu hoolitsus nende peale normaalselt jaotuks. Kui mul on vähe taimi või vähe tähelepanu nõudvad taimed, siis ma kipun neid surnuks ära armastama. Inimesed vahel püüavad mind veenda mingit taime endale tahtma, lausudes asju nagu 'see vajab väga vähe hoolt' ja 'sa võid ta põhimõtteliselt ära unustada.' Ja mul on vaja neid inimesi ruttu takistada. Sest esiteks sa ei pea mind veenma. Ma olen juba entusiastlikult nõus. Teiseks pole mulle vaja jutustada taime vähe hoolt vajavusest nagu see oleks hea asi. Ma tahan teda kogu aeg näppida, katsuda, sättida, kasta, kärpida, toestada, keerata, kujundada. 

kohustuslik kevadine

Olin üsna hiljaaegu niisugusel koosviibimisel, kus inimesed ööbisid ja neil olid kaasas ka väikesed lapsed. Õhtusöögi järel olin tunnistajaks huvitavale interaktsioonile. Väga väsinud ja ülestimuleeritud umbes 3-aastasele tehti ülesandeks alustada omal käel mingit tema õhturituaali. Hambapesu või unejutuks raamatu valimine, midagi sellist. Laps vastas sellele valjuhäälse ahastamisega. Alguses ahastas seltskonnas, siis trampis oma ülesande suunas ruumist välja. Ahastas pisut teises toas, aga siiski kuuldekaugusel. Seejärel sisenes väga otsustavalt tuppa tagasi, pöördus ühe oma vanemate poole, sirutas (jätkuvalt ahastades, aga juba otsustanumalt) käed tema suunas üles ja lausus oma safe-wordi: 'ma olen beebi!' Mille peale ta võeti lohutavalt sülle ja tassiti toetavalt läbi tema õhtuste toimingute.

Ma olen mitu korda pärast seda mõelnud, kui tore lähedaste inimeste vaheline kokkulepe. Et igaüks peab ise endale jõukohaste asjadega iga päev toime tulema. Ja vahel need on rasked. Ja vahel need ajavad ahastusse. Ja enamasti on nii, et ahastad ära ja siis saab tehtud ka, tühiasi. Osa protsessist. Aga kuidas sa annad märku, et nüüd päriselt. Nüüd on päriselt raske ja nüüd keegi peab appi tulema. Ma pole kindel, kas 'ma olen beebi!' on parim viis, aga see on ammendavalt lähedal.

Ma olen mõelnud terviseseisunditest ja püsivatest eripäradest, mis näevad kõrvalt vaadates välja, nagu natuke enesekeskne sitapea olemine. Sesmõttes, et kui sa lonkad või köhid ja sinna juurde aeglaselt liigud ja vähe jaksad, siis kõik mõistavad, et ju sul on päris halb ja sa ei tee seda meelega. Aga on suhteliselt raske aru saada, kas sa unustasid kellegi sünnipäeva ära, sest su aju oli tol päeval hästi paljusid asjusid hästi täis. Või selle pärast, et sinu südames pole muud kui külm hooletu Kurjus ja kõle ükskõiksus enda lähedal olevate inimeste pihta.

Püsiva terviseseisundiga (aga ka natuke sitapea olemisega) kaasneb see, et inimesed sinu ümber peavad olema natuke tublimad ja vahel ka sulle toeks. Näiteks kui mu kaaslasel ei ole prille ees, siis mina vaatan vastasseinal olevat kella ja tänava nime ja poe lahtiolekuaega ja istun vajadusel rooli. Ja tal ei ole halb või kuidagi süüdlaslik seda minult paluda ja ma ei arva, et ta meelega ei näe kaugele. Ma isegi suudan oma arutult heade silmade juures mõista, et vahel on prillid remondis või kodus või puhkel ja ei arva, et selles oleks midagi pahatahtlikku. Ja mõistan, et läätsed ja laserid võivad olla olemas, aga mitte  kõiki inimesi aidata, kui silmamuna puutumine on *iu* või õppelaen läks pesumasina ostmiseks. Ja kui keegi üritab meie lähedal tarkperse olla 'kell on seina peal, vaata ise' siis ma olen tal kohe näos oma kaaslast kaitsmas.

Ja siis ma mõtlengi, et kui palju on minu või mõne teise inimese aju või infotöötluse eripära koheldud vähema kannatlikkuse ja hoolega. Ka selle eripära kogeja enda poolt. 

"Rohud on olemas, miks sa neid ei võta. Eile sa küll suutsid, mismõttes täna ei suuda. Teised küll saavad, kuidas sina ei saa. Kui sa oled haige, siis tuleb arsti juurde minna, mitte kooli ronida. Kas siis kõigile sadadele õppijatele peab hakkama mitu korda seletama? Täiskasvanud inimene, mismõttes ei oska? Miks sa üles ei kirjutanud, kui sa tead, et sul meelest läheb? Kuidas sa mõtled elus hakkama saada sellisena."

Ja siis ma vahel tahan koosolekutel nutta.

Teised küll saavad koosolekutel ilma nutmata olla.

osjeldamatu 

Muidu on jah nagu need asjad tavaliselt on. Imestan, kuidas mõtlemiseks mõeldud ajast saab alati kogemata igasuguste asjade tegemise aeg. Kuidas kaotusega kaasneb kohe kahetsus, aga kaotust ette nähes ei hakka kuidagi teisiti ka tegema. Kuidas head kodused vestlused võtavad ära vajaduse oma enese kulgemist dokumenteerida, aga enesekohaste märkmete puudumine samas ehmatab kuidagi pidetuks.