esialgu igavesti

P4230134
mu pargis kuuskedel on kullat' iga käbi


Ma mõtlesin käopoegade identiteedist. Kas nad arvavad alguses, et nad on väikesed pesalinnud. Sest nad ei ole ju oma 'päris' ema kunagi näinud ja pesalinnud on ainus, mida nad teavad. See ongi nende elu. Ja nende õdede-vendade hukk - see on lihtsalt seletamatu asjade käik, mis millegipärast kuidagi justkui juhtus. Ei saanud parata.
Kas väikesed pesalinnud õpetavad lapsendatud käopoega lendama? Kas nad õpetavad teda toitu otsima või laulma? Kas käopoeg vähemasti püüab oma ainsa teadaoleva perekonna kultuuri omaks võtta? Või mis imelik tunne võib tal olla, kui ta esimest korda teist kägu kohtab. Esimest korda paarituda tahab. Kas osa käopoegi saavad väga autoriteetse pesalinnukasvatuse poolt eluks ajaks depressiooni nüpeldatud, sest nad saavad viimaks ise ka mõistma, et ei ole ikka õige nii koledasti laulda röökida või igatseda nende võõraste lindudega sugu teha. Kelleks käopojad end peavad. Või kas üldse.

Näe ja nüüd tuleb mulle meelde, et üks teine asi, mis ma lugesin, on ka veits selline. Et linnud ja kentsakas eneseleid.

P4210050
linn paistab



Ma mõtlesin sellest imelikust raevust argiste asjade pihta, mis mul tuleb, kui tal natuke lasta. Selle päästikuks on tavaliselt mingi kohutavalt tavaline asi, mis on kaua nii olnud ja ei ole otseselt ideaalne. Mingi tubane detail - mööbli- või sahtlinurk või kriim uksepiidal. Kuidas lävepakult on värv kulunud või millise kujuga on vana põrandahari. Või näiteks see, kuidas ühest kohast on tapeet natuke lahti. Lihtsalt jään seda vaatama ja raev asub tasapisi end üles kütma. See sama tapeet sellest samast kohast täpselt sama moodi sama kujuga kogu aeg alati algusest peale ühte moodi niimoodi lahti. Ja pärast mõnda aega vihast põrnitsust on järsku kogu maailma halvad asjad ja terve ebaõigluse süü kogu oma ulatuses just sellel lollakal lahtisel tapeedinurgal. See tapeedinurga lahtisus kõneleb igast asjast, mis iial pahasti on olnud ja ennustab asjade alatist allakäiku nüüd ja igavesti. See on märk ja tõend ja kinnitus ja tõotus, et kõik ongi jäädavalt möödapääsmatult sitt ja rõvedusel pole otsa.
Üldiselt saavad sellise rünnaku osaliseks väikesed tavalised asjad. Sellised, mis pole siiamaani kedagi häirinud ja pole iseenesest milleski süüdi. Oleks siis, et vahib vereplekki vaibal või kaotatud kõrvaga kruusi. Midagi, millega seostub päris sisuline halva asja sündmus. Ei. Tavalised argised staatilised asjad, mida on juba sadamiljon korda nähtud, oma tavalises hallis igavas ebapiisavas küündimatus manduvas argisuses. Olemas raevuajavalt rõvedad.
Huvitav, kas kellelgi on veel niimoodi.
Huvitav, kas selle pärast minu lapsepõlvekodus tõstetigi mööblit kogu aeg ümber. Värskendatud toas on see spetsiifiline raev hoopis harvem tulema.

Aga näiteks õues on asjad, mis kogu aeg nii on olnud, hästi armsad. Võtavad lausa heldima. Sest muru ja sammal ja pleekimine ja lontivajumine ja kokkukasvamine. Ma ei tea. Kas sest looduse kohalolul ei ole asjad kunagi päris staatilised. Või sest väljas olev on rohkem vaba ja seda ei saa nii isiklikult võtta. 
Kuigi eks  sammal on ka mõnes mõttes nagu kogunev tolm. Siledatel pindadel madal tasane ja varjatud peidukohtades kohev vahutav.

P4210098
suht lambikas ikka



Ja ma mõtlesin ajutistest lahendustest. Näiteks see, millise kiindumatu muretusega ma autosid kasutan. Mul päris oma autot ei ole. Vahepeal sõitsin ühega ja seadsin end sinna sissegi. Väike armatuurlaua võnkeloomake, päikseprillid, torn CD-sid ja autolaadija. Aga kui see auto tagasi läks, tõstsin oma kola teise. Suvel käisin väikesel omaette rännul üldse ämma autoga. See lõhnab roosalt. Mis seal ikka. Nüüd sõidan selles autos, kus on ämblikud. Praegu on nii.
Või kusagile restorani pikemaks ajaks maha istumine. Mantel siia, kott siia, kampsun tooliseljale. Telefon käeulatusse. Veeklaas harjunud kohta. Sean end sisse. Vaade on ka päris okei. Mõnus. Tuleb aeg lahkuda, võtan kaasa, mis on minu ja lähen. Nii hea ja kerge.
Ostsin endale uue ratta (vana läks kaduma) ja tundsin sellist veidrat kiindumisettevaatust. Et kas me peaksime oma suhet kergena hoidma. Hindama seda vähest, juba ette teadaolevalt piiratud aega. Mitte ootama või kartma selle lõppu, aga just meie lõpust teadlik olles seda käesolevat siin võimalikult palju nautima.
Kodudega küll ei ole nii. Ei saa niisama oma elutoas õlgu kehitada ja endale rahumeeli öelda - praegu on nii. Sest tahaks, et see, mis on, see ongi ja nii ongi ja jääb. Kusagilt tahaks kinni ka hakata. Midagi tahaks paika ka panna. Ahelaisse. Vaiadega soise maapinna all olevasse põhja ankrusse. Stopp. Siit ei või, siit ei lähe. 
Või armastusega. Või sõprusega. Või heade luuletuste ideedega. Või päikseloojangutega. Või fotodega väänkasvudest kaetud kändudest kuldse tunni ajal. Kuidas asju hellalt hoida. Kuidas üldse midagi hoida, päriselt hoida-hoidagi ja samal ajal teha seda hellalt. Lasta neil hästi minna. Kohe samal hetkel, kui neil on aeg. Või kellel iganes see iialgi on.

Tundub, nagu ühel sõnaosavamal oleks kunagi olnud taoline metafoor küll. Et mõni asi on nagu noatera sul peos. Saab peo peal või näpu vahel päris hõlpsasti hoida, aga kui tahetakse ära või tagasi võtta, pead laskma. Ei tohi kätt ümber tera rusikasse suruda. Sest võetakse niikuinii. See pole sinu otsus. Miski pole sinu. Aga oma haarde tugevuse ja haavade ulatuse valid ise.

ahh such deep

P4180016
supilinn. tartu



Ühistranspordis istub minu kuuldekauguses kolm last. Nii umbes 13-14-aastased. Kaks tüdrukut ja poiss. Jutustavad elavalt omavahel ja oma telefonides, näitavad teineteisele ekraanidelt asju. Raamatusse süveneda ei saa, vaatan aknast välja. Siis kuulen sealtpoolt ilget laksu ja üks tüdrukutest hakkab poisi suunas tegema seda protesteeriva teismelise häält. Tead küll, see, kus on hästi pikad täishäälikud. Äraaa teee, missul vigaaa on! See, millest on võimatu aru saada, kas ta sai just päriselt haiget või see on lihtsalt teismeliseks olemine teda vaevamas. Tõstan pilgu ja lapsed jätkavad niisama vatramist. Taban end vaatamas tüdruku liibuvates teksades reit ja püüan ette kujutada, kas kuuldud heli tuli sealt. Taban end vaatamas võõra poisikese käsi ja püüan ära arvata, kui valus võiks olla selle kämblaga laksu saada. Tunduvad nagu normaalsed mõtted, mida mõelda. Normaalsed arutelud, mida ilmarahvaga jagada. Lapsed lapsuvad isekeskis edasi ja ma süvenen oma mõtetesse. Kuni seesama laks kõlab uuesti ja järgneb veel valjem protesteerimine tüdruku poolt. Heidan poisile oma kõige korralekutsuvama 'nõmetsemine jätta!' tüüpi pedagoogipilgu ja nihelevast häbenemisest jääb mulje, et mõjub. Igatahes laksud ei kordu.
Väljudes kuulen teda veel tõstatamas teemat 'krohvist' näos, kui 'punnid ikka paistavad' ja tüdrukud vahetavad omavahel tüdinud pilke. Mitu last peaks olema minu asi.

Kuigi eks seda ongi küllalt võimatu öelda. Ära arvata. Võib-olla see mu pilk, mille peale avalikus kohas enamik tatikaid vakatavad, ei ole hoopiski see, mida mina mõtlen. Võib-olla näevad noored silmad seal ainult pahurat vanainimest lausumas: radikuliit on raske haigus!

P4170004
vihmapesitsus



Ühte lillepeenrasse on muuseas tulnud kolm kahvaturohelist asja. Need asjad ei olnud seal eelmine aasta. Keegi on need toonud, mulda susanud ja nüüd, meie kõikide südamete hardaks rõõmuks, on need tõusnud. Ma ei mäleta, mis need on. Millal või kes need tõi või miks need sinna said. Aga neil endil on igatahes hästi. Ja aeg parandab kõik arutuse.
Panin tomatit maha. Tomatit tuli üles. Nagu nende asjadega on, mis pannakse ja tulevad siis. Nüüd jändan nendega mööda elamist ringi nagu kass oma poegadega. Kord on neile rohkem mulda vaja ja siis ei mahu nad ühele või teisele aknalauale ära ja siis tahavad nad veel suuremaid potte, mida mul pole ja ühekaupa elada ja alustasse endale alla ja. Taimedega rääkimine pidi neile hea olema, sest rääkides sa hingad nende peale ja see neile meeldib. Hingeõhk. Mitte su sõnad. Sõnad on tussu. Hingama peab, sis lill kosub. Niiet arvatavasti hädaldav ohkimine sobib ka.



Comments

  1. Aaah, seepärast ma saangi sellises läbus elada, et mul ei ole seda raevu! Argiste asjade vastu. Mul on "nii on, kuni katus läbi ei saja ja soe on, on ok" ja kõik!
    Sest noh. Pääsukesed on mulle väga korduvalt ette heitnud, et ükski mees ei saagi kunagi tahtma minuga koos elada, sest ma ei hooli üldse oma ümbrusest!
    Aga ma ei hooli. Mul on nii sügavalt kama. Et ma ajuti siiski koristan, tuleb sellest et teatud aste tolmusust hakkab häirima.
    Aga lahtine tapeet? Hei, mul on kodus siit-sealt tapeet üldse maha rebitud ja vanad ajalehed sealt alt näha ruutmeetrite kaupa, sest no mind ei huvita!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Päris elamisest tekkiv segadus on nagu heinakõrred tuules. Et sodihunnik siin ja voltimata pesu seal ja natuke liiva vaibaserva all. Kõik üleni hea. Pesemata tassid ja poolik käsitööprojekt. Nendest ehitataksegi pesa. Iga päev ja üha.
      Raev käivitub staatilisest asjast. Mis on kinni ja paigas ja hästi kaua juba. Ei pea isegi katki olema. Ükspäev ma kiskusin köögiseinalt mingi lambi alla, sest see on seal alati olnud ja ma polnud varem märganud, et ma seda hingepõhjani jälestan.

      Delete
    2. mul on raske öelda, kas mul tuleks see raev nende asjade peale, kui ma neid märkaks. enamasti ma lihtsalt ei märka. kui ma enda ümbrust üldse märkan, siis pigem just seda elamisest tekkivat läbu, kui see väga suureks läheb: oih, see kassikarvade hunnik siin lävepaku juures hakkab varsti juba ise ringi kõndima, võtaks ta siit õige ära; köögipõrandal ei saa enam paljajalu käia, sest sodi jääb jala külge kinni, vaja põrand kergelt üle võtta.

      aga selliseid staatilisi (või isegi vähemstaatilisi) asju, mis mulle otse ette ei jää, ma reeglina ei märkagi. ainult vahel harva, kui keegi haruldasem külaline on ja ma näen järsku oma elamist tema pilguga. siis taipan järsku, et selle tooli polster on juba remondist saadik pahtlilärakatega koos, ja hakkan põdema: kas külalist häirib, kas ta mõtleb nüüd minust kui räpasest ja vastikust inimesest ja kas ta ei taha nüüd mulle enam kunagi külla tulla?

      aga ise omapead jäetuna ma neid asju ei näeks.

      kui keegi need ära parandab, siis märkan küll, et ohoo, nüüd on ilusam. nt A. parandas nüüd just selle tooli ära, mis oli üle kümne aasta remondilärakalise polstriga olnud, vahetas parandamise käigus ka katteriide ära ja nüüd on ootamatult ilus, ma käin nüüd seda tooli imetlemas.

      Delete
  2. Käopoja probleem on tõsine asi. Võibolla Tuul Sepp (Heno tütar) oskaks seda seletada. Kunagi tahtsingi ta käest seda küsida, aga pole veel jõudnud. Ega ta "õed-vennad" ju hukku niisama, ta ise lükkab nad üle pesaserva alla, koos veel koorumata munadega, kui neid seal pesas veel on. See on tema instinkt, veel enne kui ta üldse midagi nägema või märkama hakkab. Et tema ümber seal pesas enam midagi ega kedagi ei oleks. Lendamist ei "õpeta" lindudele üldiselt mitte keegi. Ilmselt mitte ka laulmist, ehkki mitmed liigid on päris osavad imiteerijad. Mis puutub aga paarilise leidmisse ja paaritumisse, siis see on tõesti kuidagi raskesti arusaadav meie jaoks. Aga tundub, et see on neil üsna hästi laabunud, juba sadu miljoneid aastaid.

    Aga see raev argiste kulunud-katkiste-räbaldunud-tolmunud asjade vastu on tuttav küll. Tammsaarel on selle kohta üks episood "Põrgupõhja uues Vanapaganas". Seesama raev vana ja katkise suhtes, aga kirjaniku poolt selgesti hukka mõistetud. Kirjutasin sellest kunagi artiklikeses "Kõiges on süüdi A. H. Tammsaare".

    Seesama alalhoidlikkuse kiitmine. Olgu pealegi et vana, vilets, pime, mõttetu, nõrk – aga see-eest ikkagi oma ja seepärast ka hea. Ärge visake midagi ära, hoidke alles, pange tallele, tahab ta öelda. Ärge tehke midagi ymber, ärge looge midagi uut, ärge võtke midagi ette. Las olla kõik nii nagu vanasti.

    Yks hästi iseloomulik koht on sealsamas „Põrgupõhjas“. Tuleb Jürka tütar koju käima, on olnud Antsu juures teenijaks mõnda aega. Tuleb tydruk koju ja mida ta näeb: ikka needsamad vanad mustaks tõmbunud palkseinad, hämarad väiksed aknad, muldpõrand. Ema kah ikka samasugune, sama undruk ymber, samasugune kyhmus olek. Toob talle kausitäie putru või midagi. Seesama kauss, seesama mõra seal sees, nagu juba aastaid.

    Milline kontrast võrreldes Antsu elamisega: uus maja, laiad aknad, laudpõrandad, puhtus, värskus igal pool! Tydruk jõllitab seda kaussi, siis kaotab enesevalitsuse. Haarab selle mõraga kausi ja virutab vastu seina puruks, öeldes: „Nii tehakse Antsu juures mõranenud nõudega!“

    Ema muidugi ehmatab selle peale ja pomiseb midagi, et mis sa nyyd, tytrekene, kohe niimoodi, et see kauss oleks veel tykk aega vastu pidanud jne. Aga tydruk tahab sealt minema saada. Tagasi sinna, kus kõik on hoopis teistmoodi ja parem.

    Nuh, jah. Pubekate värk. Mujal ikka parem kui oma vanemate juures. Ja oma vanemad on nagunii ja alati nõmedamad ja viletsamad kui teiste omad. Aga see selleks.

    Mida tahab kirjanik sellega öelda? Ikka seda, et hoidke vanu asju alles. Matke ennast nende sisse ja surge nende vahel, sest see on õige, ilus, hea. Igasugune uutmoodi tegemine on aga hirmus vale.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tammsaare on muarust küllalt vaimukas avara meelega autor. Ta võis vabalt ka kildu visata (haah!) seda kirjutades. Valas oma enda argitüdimuse pirtsakasse plikasse ja pärast veel kõkutas naerda ka, et nii vahvasti välja kukkus.

      Delete
  3. Mattias09:54

    Khm. Projektsioon.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ema sul on projektsioon.

      Aga jaa. Ma mõtsi isegi.

      Delete
  4. Kodu ja juured maasse. Ma olen viimased 14 aastat elanud majas, mis tundub mulle nagu teatridekoratsioon, selline butafoorne ja õhuline, kaduv. Eriti läbipaistvaks muutuvad seinad, katus, põrand ja vundament siis, kui räägitakse jälle müügijutte. No ei ole kuhugi neid juuri maasse ajada, see mõjub psüühikale halvasti. Kas tapeet lipendab või mitte, on siin väheoluline, sest "pohhui sest sarast, niikuinii pean paari kuu pärast välja kolima".

    Kuule vanainimene. Mida tead sina radikuliidist. Ma ei oska ette kujutada, kui paljude aastate pärast võiks sinus näha midagi vana. Sul ei ole seda vanaduse potentsiaali eriti antud. Võibolla 95-aastaselt ehk hakkab natuke looma.

    Sa viisid minu juurest ka mitu taime, ähk on need peenras ennast tundmatuks kasvatanud? Ja mandžuuria elulõng tahab ka kolimist. Lähipäevil võiks ära teha.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mhmh. Tulen. Mitu päeva juba mõtlen su peale. Reedel või pühapäeval on mul nonde asjade aeg. Helistab.

      Delete
  5. Kui ometi see EBA ei oleks üks... ma ei teagi, sisuturunduse spartakiaad?, ma läheks ja annaks sinu blogi eest kõik hääled, mis mul on.

    Noa-metafoor on nii jumala tõsi. Kinnihoidmise tugevusest sõltub, kui palju viga saad, kui käest kistakse. Mis omakorda tõestab, et valu ei tekita ei nuga ega kiskuja, vaid sa ise.

    Aga need juured. Mina jällegi seisan täitsa vabalt elutoas ja kehitan õlgu, et praegu on nii. Mkmm, mitte halvas mõttes „nii“, üliväga kena on, aga mus tekitaks ahistust mõte, et see on mu viimane elutuba ja viimane „nii“.

    Tammsaare. Juured peavad jah sügavalt soises maas vaiadega kinni olema, eks ole, muidu pole õige eestlane. Mina järelikult ei ole. Sest ma ei taha kusagil kinni olla. Aastaid tagasi tahtsin väga. Huvitav, mis meid niimoodi muudab?

    Ja kui juba orniotoloogiast juttu – meil siin on „lehmalinnud“. Munevad nagu käodki teiste lindude pessa, et oleks, kes pojakeste eest hoolitseb, kui vanemad koos veisekarjaga edasi rändavad.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Epp, üürikorteris olemise tunne vast erineb, olenevalt sellest, kas sealt lahkumine v sinna jäämine sõltub enda otsusest või tuleb väljastpoolt paarinädalase etteteatamisega, mis edasikaebamisele ei kuulu. sest inimesed ju tahavad ikka vahel pikemaid kui paarinädalasi plaane teha, no kasvõi näiteks kuhugi sõita, ilma et poole reisi pealt peaks majaomaniku teate peale tagasi tulema, et kolima hakata.

      Eesti üürikorterite maailm ei ole (vähemalt väiksemates kohtades) sama tsiviliseeritud nagu Läänes, kus ka üürnikul on õigused.

      Delete
    2. No ja teiseks on küsimus, et kuhu siis kolida? Öeldakse ette paar nädalat või kuu aega, aga lihtsalt ei ole taskukohast uut üüripinda võtta?

      Küsimus ei olegi niivõrd juurte maasse ajamises, kui kindlusetundes. Pidev hirm, et korter võib haihtuda mu ümbert ja mul pole kuhugi minna, ajab hulluks.

      Delete
    3. Jaa, Lendav, Notsu (NB! mitte segi ajada lendava notsuga =), ma saan teist väga hästi aru. Ma tegelikult ei pidanudki silmas niivõrd juurte kinnisvaralist poolt, kuivõrd hingelist. Aga Eesti üürituru koha pealt on teil ilmselt täiesti õigus.

      Delete
    4. njah, taskukohasus on omaette teema. ehk siis: kui on piisavalt raha, et on kindlustunne, et saab ka midagi uut leida, on korteri vahetamise perspektiivil kindlasti rohkem nomaadlikku võlu.

      Delete
  6. Huvitav, kes selle metafoori autor on, jubedalt hakkas meeldima..

    ReplyDelete

Post a Comment