et vahel välja ei mõtle, elulised nõksud, kenist kohtadest ja kultuurinäljast

PC080065
kaks tumedat olendit

Mõtlemine, seejuures välja mõtlemine, on taoline isevärki oskus. Alati ei tööta ja mõni kord ikka imestad.
Näiteks mul oli sel suvel taoline imelik lugu. Muruniiduk ei läinud käima. Ma võtsin selle suhtes ette mitut asja. Näiteks palusin kellegi abi selle käivitamisel. Või prooooooovisin ise hästi suure hoolega. Mõtisklesin sellest, kuidas niitmine ongi loll. Et eelmine kord parandasid seda niidukit need inimesed, kelle käest ma selle sain ja kas mul on jaksu seekord seda organiseerida. Või äkki mul on uut niidukit vaja? Ja muru kasvas ja ma ei osanud kuidagi sellega midagi peale hakata. Et ikka otsast peale. Keegi aitab mul niiduki käima panna või muru polegi tähtis või niisama tühi murenemine selle kimbatuse otsas või püüdlik selle mõtte eiramine, sest väsitav on muretseda. Kuni ühel hommikul. Guugeldasin muruniiduki remont. Siinsamas nurga taga on muruniiduki remont. Helistasin, nad ütsid, et tulge kohale. Veeretasin end kolinal kohale, 20 minutit ja natuke eurosid hiljem oli masin korras. Ja ma olin nagu... mitmeks päevaks ühtlaselt segaduses. Kuidas saab olla et ma veetsin mitu kuud selle natuke häiriva probeemi otsas, kui lahendus on nii lihtne. Ja nii kerge. Ja nii kiire. Ja nii ilmne.
Sarnast lugu olen ma kuulnud kodudega, kus on mitu teovõimelist inimest ja mustad nõud kogunevad. Et kes peaks pesema, kelle kord on pesta, miks mustad nõud on ja kuidas saaks, et neid ei oleks. Tülid ja näägutused ja mitmesugune häda ja ei tööta üks ega teine käsutamine, korrapidamine, kalendrid ega tööjaotus. Ja tõstatub juba küsimus, kas asi polegi äkki nõudes. Võib-olla on majas inimestevahel midagi pahasti ja see kajastub tohutu tühjas tülis tasside teemal. Ja kui asi on inimestes, pole ju nõudest vaja kõneldagi. Aga kõneldakse siiski ja nii nõme ikka. Kuni ühel päeval paigaldatakse kööki nõudepesumasin. Ja kõik tülid nõude teemal on lakanud. Saabki paremini läbi ja ongi vähem kraaklemist. Seda oligi tarvis.
Samal ajal näiteks akne. Etnoh, äkki kasvan välja või võib-olla just see puhastusvaht või rohkem mediteerimist või vähem oma pooride suurenduspeeglist vaatamist. Mida teha mida küll ometi teha. Niisiis lahendus. Lähen nahaarsti juurde ja see kirjutab rohtu. Võiks olla selle lõigu lõpp ja säravailmeline kappamine leegitsevaisse loojangutesse, aga kussa sellega. Siis see rohi kestab mõnda aega, aga varsti tekib tolerants ja vaja toimeainet vahetada. Rohtu peab võtma söögiga, kus pole piima ja siis tuleb selle probleemiga tegeleda. Loomulikult on neil asjadel kõrvalmõjud ja nende leevendamiseks tuleb osta apteegikosmeetikat, mis maksab rohkem kui ükski meigiasi, mis mul on. Ja ma ei saa verd anda, sest ma olen rohtusid täis. Ja nõnda edasi.
Samas see neetud duširuum, onju. Üks torumees, kes seda algusaastatel korra kõpitsemas käis, valas välja terve oma kollektsiooni siuneid selle projekteerija ehitaja leiutaja pihta, kes selle käki kokku on keerand. Ja ega ta ilus pole. Aga veits pigem ju nagu töötab. Ainult ummistub maru tihti. Aga eks see olegi selle disaini viga. Ja jälle leian ma erinevaid viise seda mitte-lahendada ja kannatada. Tõstan näppudega neid karvapalle äravoolust välja ja hoian toda lollakat pumpa läheduses ja panen tähele, et kui juukseid šampoonitades vesi kinni on, siis jõuab niipalju ära voolata, et ukse vahelt välja ei tule ja huvitav, kui kaugele seda värki peab ümbertegemiseks lammutama ja kuipalju see maksma küll läheb ja paratamatute ängide otsatus. Üks õhtu meenus, et mu on ju seda ummistuste likvideerijat. Valasin seda pudelitäie torust alla, hommikul kannutäis keevat vett otsa ja korras. Täiesti arukas lahend. Niisis huvitav, kas ma olen loll vä.

Et mis ma mõtsin. Vahel on nii, et ikka mõtled end mõnest asjast välja ka. Kõik mure ei pea olema. Väga imelik.


PC080057
see on mu aeda tulnud (kuigi räägitakse, et temasuguseid pigem tuuakse)


Mõtlesin, et panen siia jälle kirja elus okeilt toime tulemise häkke.  Et mitte elumuutvaid tõhusushäkke, vaid neid okeisti toime tulemise omi. Sest esiteks ma arvan, et äkki kellelgi on neist kasu. Nagu ma oleksin heade nõuannete kuninganna. Siin just teile kõigile, kes te abitult saamatult visklete, appi tormamas oma asiste nõksudega. Veits ikka võib nii arvata. Ja noh teiseks sest ma olen vahel neid kirja pannud ja siis aaaaastaid hiljem tagasi tulnud ja imestanud. Kas selle üle, et neil harjumustel üldse algus on kunagi olnud. Või selle üle, et ma kunagi nii naiivselt arvasin, et see mind kuidagi aitab või toetab. Jee. Optimistlik algus. Just.
Hügieeniline huulepulk. On olnud aegu, kus ma olen neist hoidunud. Sest mingi ettekujutus, et need hävitavad mu naturaalse vastupanu elementidele ja ma olen sellest väikesest pulgakesest sõltudes end nõrgaks ehitanud. Ja noh tead küll kõik see taoline täiesti ebavajalik vabalt valitav isekannatamine. Nüüd on süsteem. Hügieeniline huulepulk või huulepalsam või misiganes hea lõhnaga rasvane mahe ollus on olemas selles kotis, millega ma iga päev käin. Kodus peeglilaua peal. Voodi kõrval öökapi sahtlis. Autos. Kontoris. Ja see on süsteem. Igal ühel on oma koht ja kogu aeg on ja ongi jumalast tore. Ei pea puruks suuga ringi käima ja ses hädas end (teistest?) paremaks pidama.
Ma rullisin oma sukkpükse pallideks, et nad ei oleks sukkpükste sahtlis omavahel sõlmes ja mul oleks sealt lihtne ühe kaupa neid võtta. Aga sukkpükste sahtel on sügav ja kui seal sobrada, veerevad pallid mööda põrandat laiali. Seda ei saa neile tegelt eriti pahaks panna, pallid ongi veeremaks. Kuid siis. Mu õde õpetas mulle, kuidas sukkpüksid voltida kompaktseks ristkülikuks ja ristkülikud ei veere. Sahtlis sobramine on tehtav ja samuti sukkpüksisõlmi ei teki. Mis oli, nagu sa ehk mäletad, esialgne funktsionaalsus, nüüd saavutatud ilma tüütute bugideta. Geniaalne. Räägi inimestega oma pesusahtlist ja kuula, mis nad sulle enda oma kohta pajatada oskavad.
Ma tõstsin köögist autosse lusika ja kahvli. Siis ma saan sõidus olles või kasvõi koduteel või võõras linnas osta poest rohkemaid kohesöödavaid asju. Näiteks jogurti või riisipaja. Muidu on menüü ikka ja üha piiratud sellest, mis on näpuvahelt haugatav või mu väike niigivalus süda koormatud järjekordsest ühekordsest lusikast. Lusikas ja kahvel on ka igapäevase koti sisetaskus püsivalt. Ja korgitseriga taskunuga. Umbes nii nagu ärevad inimesed kahtlustavad, et midagi kohutavat võib kohe-kohe juhtuda, kahtlustan ma pidevalt, et keegi võib tulla ja tahta ootamatult nüüd kohe ettehoiatamata minuga koos juua veini ja ma tahan taolisteks asjadeks olla valmistunud.
Ma paigaldasin oma aiamajja kitarrikonksud. Et saaks õues pillides korra pilli käest panna ja veits lõket sudida või niisama. Ja ühe pudeliavaja viisin ka õue elama. Praegu on just see aastaaeg, kus nende asjade peale mõelda.
Toalilled vaatavad aknast välja ja kui neil on toredad lehed, jääb nende omanikel see rõõm kõik saamata. Niisiis tuleb toataimed panna pimedasse nurka ja suunata nende pihta vaatajaga ühelt poolt tulev lambuke. Lambike. Siis nad, hellad rumalukesed, vahivad selle lambi poole ja nende vaataja saab ka nende parema poolega silmitsi seista.
Ja siis ma teen veel seda asja, et ma ostan raha päeval ette ära teatri- ja kontserdipileteid. Ja kinopileteid. Koostan omale kultuurikava. Et siis, kui raha lõpus on liiga palju kuud järel, saan konto väljavõtet vaadates mõelda, kuidas see on tegelikult hea. Ma tegin seda varem ka - vaatasin konto väljavõtet ja proovisin leida rõõmu ja tänu kõigest sellest kulutamisest, mis ma olen saanud teha nüüd, kus mu kõht on tühi. Aga teadmine, et ma sain lapsele jope osta või elektriarve tasutud lisaks pidevale söögikulule, tegi mind mitte tänulikuks vaid kibedaks. Nagu ma peaksin rohkemat väärt olema, kui tühine olmekulude katja ja tihedamaid tähendusrikkamaid rõõme oma elus kogema. Aga nüüd vaatan kontojääki ja mõtlen nende kenade kohtade peale, kuhu ma olen saanud end selle raha eest viia ja elamustele, mis need mu hingesse on istutand ja on küll veits kergem.
Ja läksin lihtsat ükspäev Mayeri esinduspoodi ja ostsin nõudeka tablette ja pesukapsleid ja siidi-villase pesugeeli suuuurte pakkidena ja ongi olnud sellest nii palju parem ja õigem pikaks ajaks.


PB160046
pitsiline ja pärlitega


Kenad kohad on iseenesest asi. Mitte tingimata kulukas asi, lihtsalt kohtades on kvaliteedivahe. Nagu osa kohti oleksid vaeste rumalate inimeste kohad ja osa õnnelike ilusate rikaste inimeste kohad. Peened kohad. See kvaliteedivahe kandub minusse üle. Ma olen rohkem väärt, kui ma olen ilusas kohas. Ma kuulun sinna, kus ma olen. 
Näiteks ühistransport on väga vaese inimese koht. Eriti need maakonnaliinid. Umbne ja haisev ja lagunev. Alati kas liiga pime või silmipimestavalt rohekalt ülevalgustatud. Nagu see maanteeäärne tanklapeldik, kuhu minnakse võõraste keskelt ära oksendama. Bussis ei ole eksklusiivset lugupeetud väärikat tunnet. Ma ei taha koledas bussis tädidele istekohta pakkuda ja hoian oma isiklikel asjadel silma peal. Paljud toidupoed on vaeste inimeste kohad, puuviljad mädanevad, miski veider lõhn on õhus ja põrandatel on loigud. Ma ei naerata mammidele, kes oma käruga mu teed blokeerivad. See on mulle paras, et ma selles rõvedas mülkas olen ja see on neile paras ka.
Kontserdisaalid ja teatrid on peened kohad. Lühtrid ja sametpolstrid ja peegelpinnad. Mõned poed ja osa spordiklubisi. Küllaltki peenvärk. Tekitavad eneseski tunde, et ma olen midagi tähtsat ja erilist. Puhas ja võib-olla isegi natuke hea. Tervitan sõbralikult teenindajaid, palun vabandust, kui kellelegi möödudes külge riivan. Jätan ruumis liikudes oma isiklikud asjad muretult lauale ja tõstan mahakukkunud asja hoolitsevalt üles.
Muidugi on olemas liiiga peened kohad. Need on sellised, kus kõik on oma pealetükkivas ilus ja külluses liiga võõras ja kauge. Nagu ma oleksin sinna taustale kohmakalt fotošopitud. Kohatu ja vale. Kõik minu ümber olevad inimesed on Need Teised ja ma saan iga pisiasja tõlgendada vaenuliku äratõukamisena. Sellised kohad ei tekita tunde, et mina olen ka hea. Tekitavad hoopis tunde, et ehk mu halb olemine on rohkem õigustatud. Võiks vabalt nende lollakate inimeste mõttetult ilusa kahvli  endale tasku pista või häbematult valetada, et ma ei saanud veel oma konjakit kätte. Ma pole muidugi ammu ühtegi sattunud või ma olen end õpetanud sellesse tundesse mitte häälestuma. Aga ma tean seda ilu ja külluse põlgust.

Samuti olen ma suht kindel, et see on üks teatud laadi müügi või mainekujunduse strateegia. Tekitada inimestes selline eksklusiivne tunne, et nad oleksid rahulikumad leebemad, tõmbleks ja lõhuks vähem.
Või linnaplaneerimise teooria. Kuidas on linnu, kus ei saa isegi olla trellitamata tänavalaternad, mis pole puruks pekstud. Ja samas on linnu, kus on ilma piireteta lillepeenrad avalikes parkides ja tasuta viisakad tualettruumid.
Kes teab, mis teooriad need on ja mida tarka nad veel ütlevad, võib mulle linkida.


PB160009
väike aga kuri


Ma ei saa selle küllaldase kultuurieluga tegelikult väga hästi kurssi praegu. See on mõnevõrra rahutukstegev. Tahaks kuidagi nii elada, et mulle vajalik huvitav info tuleb minuni ja ma saan selle hulgast valikuid ja otsuseid teha. Aga ikka on nii, et avastan põnevaid väärt asju liiga hilja. Kogu aeg käsitsi igasugu lehti kammida on ka arutult palju tööd. Näiteks et JõuluJazz toimub, märkasin tänavareklaamis täpselt nii hilja, et napilt ühele kontserdile jõudsin. Oleksin ma varem teadnud, oleksin ju plaane teinud. Kultuuriteadete list, kuhu saadetakse igasuguste väikeste esoteeriliste muuseumi- ja raamatukogukontserdite kohta, edastab selle reeglina täpselt. sellel. kuramuse. päeval, kui asi aset leiab. Millest ma aru ei saa? Kas see on mingi töötute toiduklubi-inimeste list või misasja? Või just nüüd hiljuti oli - laigin fbs ürituste sarja ja toimumiskohta ja artisti ja olen sihilikult sõber inimestega, kes neid kontserte korraldavad ja ikkkka ma kuulen vastavast sündmusest sõbranna käest. 
Sina, kes sa endale paberist kultuurilehti koju päriselt lugemiseks tellid - kui palju see sind neis asjus toetab? Ja kui seal on arvustus iga-aastase festari kohta, mis on ilmselgelt trükise ilmumise ajaks juba ära olnud, kas sa siis teed endale kalendrisse märke, et järgmiseks aastaks meeles püsiks?
Või saavad kõik teised inimesed ka väärt sündmustest teada juhuslikult kohatud kultuursemate tuttavate ees häbisse jäädes: 'noh, mis sulle siis sellest kavast silma on jäänud?'

 Lisaks oleks mul vaja teada, kellega peab magama, et Linnateatri piletit saada ja kas tal on tema kindlasti väga tihedas teatrilembeliste inimestega muudkui magamise graafikus veel mõni vaba aeg.

PC080059
graatsiline


Pöffiga jäin, tänan küsimast, rahule. Kõige rohkem liigutas mind film Pelikani veri, kuigi ma selle peale ka pahaseks sain ja natuke halvasti magasin, sest veits õudne siiski. Aga eks elamusi ma läksingi otsima. Mitu teist oli veel, mis jäid.
Värskeim Värske rõhk trükkis ära mõned mu luuletused ja neid saab, kes tahab, endale poest osta. Ma pole veel jõudnud, aga inimesed ütlevad, et olevat olnud küll.
Ajaga on täpselt nii praegu, et kui teda vähegi on, siis ma tema ära ka raiskan. Terves ulatuses ja natuke veel võla peale ka.


Mis süsteem su pesusahtlis on?
Kust sa kuuled nende sündmuste kohta, milledest sa kuulda tahad?
Milliseid enesekohaseid tundeid sinus eri sorti kohad tekitavad?

Comments

  1. mul on pesu ja sokid kõik volditud ja seisavad serva peal püsti ja on värvi järgi järjekorras, heledamast tumedamaks. t-särgid ja püksid ja tegelt üldse enamus asju on samamoodi, sest ma hoian riideid põhiliselt kummutisahtlites, riiuleid mul polegi. jah, see on see, mida Marie Kondo õpetas. jah, ma vaatasin spetsiaalselt youtube'ist, kuidas täpselt neid aluspükse ja sokke voltida, et see töötaks. see süsteem, kui ma ta mingi 4a tagasi sisse seadsin, parandas mu elukvaliteeti märgatavalt ja püsib siiani.

    sukkpükse ma muide rullin, mitte ei voldi. ja siis need rullid seisavad tihedalt sahtlis otsa peal püsti, kõik näha ja midagi pole sobrada vaja. ma isegi eriti ei kanna värvilisi sukkpükse, aga mul on neid palju, sest see sahtel näeb siis nii efektne välja. seda Marie Kondo küll heaks ei kiidaks vist. then again, they spark joy.

    ReplyDelete
  2. Mul ei ole pesusahtlit, aga on pisike kapisekstsioon suures sektsioonkapis, mis on ukse taga ja sisaldab 6 kilekotti: sukakott, sukkpüksikott, aluspüksikott (kus on ka rinnakad, sest neid ongi mingi 5 ja miks neile omaette kotti), sokikott, päevukate kott (ma ei tea, miks neil eraldi kott on, sest seal on täpselt üks komplekt päevukaid ja siis mõned püksid, mille ülaosa ma olen ära kaotanud, ja üks vale suurusega päevitusriiete-rinnahoidja) ja veider larpiasjade kott, kus on üks täiesti jabur peamiselt aukudest koosnev kleit, mõned katkistest sukkadest tehtud võrkpoolkindad ja läbipaistev rinnahoidja (ilmselt mulle nüüdseks väike, ma pole 5 ja pool aastat proovinud), korsett ja jaburad thongid (3 paari), mida korsettidega koos müüakse ja millest keelduda pole võimalik, aga selgelt nad ka pole hinnast oluline osa, sest nad on nii pisikesed ja tobedad ja halvad jne.

    Ükski asi ei ole ilusti kokku pandud, aint korsett ribide järgi vist ise läinud.

    Üldiselt ei tunne ma väliste ürituste vastu huvi, aga kaks kontserti, kuhu ma lihtsalt PIDIN saama (Peaches ja 5'nizza) tulid minuni mõlemad läbi fb.
    Kusjuures Peaches eelmisel päeval, ku ma lugesin hämmastusega tema lühikest posti selle kohta, kuidas ta sõitis laevaga Tallinnasse ja tere, õhtusöök vms.

    Mul on kohad, kus mu kaastunne täiega tööle hakkab ja mida ma võimalusel väldin, ent oma vaestel aegadel ikka väisan. Ma ei lähe seal kurjemaks, mul on aint kurb, et inimeste elu on nii raske.
    Siis on kohad, kuhu ma sobin, need on suva, aga phmt toredad.
    Ja siis on kohad, mis on selgelt fancymad, kui mulle meeldib ja sobib ja oi! ma naudin seal tirriteerimist ja kõige valesti tegemist.
    Mingites piirides (eesmärk ei ole mitte jätta endast muljet kui matsist, kes ei tea, vaid kui mässajast, kes teab küll, aga rikub reegleid), aga sellistes kohtades ma lähen agressiivseks ja ülemeelikuks ja lihtsalt hulluks =)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa see peen tasakaal uhkes kohas olla teadlik mässaja ja mitte mats. Mulle ka meeldib.

      Vaestel aegadel kõige kurvem koht, kuhu ma sattusin, oli sotsosakond iga kuu. Ma ikka sättisin oma käike püüdlikult nii, et ma ei peaks selle maksimum-annust saama koos kõige selle meeleheite ja inimmassidega, kelle hulka ma oleksin pidanud kuuluma.

      Isver, su kilekotisüsteem teeb mind juba lugedes veidralt rahutuks. Nii kuidagi hästi... segamini tunde tekitab. Nagu see oleks ajutine koristamata kapp, mis kannatamatult ootab, et keegi ta heaks teeks. Kuidas sa saad nii muretu sellise karjuva ebakorrapära osas olla?

      Delete
  3. Mul on kaks pesusahtlit, mõlemad lihtsalt sassis ja poolenisti täis asju, mida enam kanda ei kõlba või pole kunagi kõlvanud (need VVN-i mainit korsettide ja toppidega kaasnevad thongid nt), vahel ikka loobin sealt asju minema ka. Süsteem on selline, et sobran ja enamasti ka leian.
    Üritusi leian ma FB-st, olen lihtsalt jälgitavaks märkinud kõiksugu erinevaid kohti, kus asju toimub ja korraldajaid, kes neid korraldavad. Ürituste alt vahel vaatan ka, mida FB ise mulle pakub. Enamasti jõuab mõni sõber ette ja siis ma näen, et ahhaa, näe, seal see, peaks ka.
    Kohtadega üritan enamasti samastuda.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kust kohast te ostate oma korsetid, et nendega mingid thhongid kaasa tulevad?

      Delete
    2. Internetist

      Delete
    3. ebayst on minu omad.

      Delete
  4. Mul on nii vähe riideid, et nende haldus on imelihtne ja ei vaja mingeid ekstra trikke.

    Mul käib kultuurileht. Ürituste infot ma sealt küll ei saa. Ammugi ei tee ma kuhugi kalendrisse märkeid. Võtke endale kultuurne naine ja lisage paar kultuurset sõbrannat, kes töötaks valdkondades, kuhu kultuuri-info kõik kokku jookseb, ja teil pole mingit kalendrit vaja.

    Sündmuste info pärast sündmust oli väga teema 5 või 10 aastat tagasi. Näiteks jäi mul mitmel Robotexil käimata, sest sain teada "eile oli su naabermajas selline robootika-üritus". Aga nad on õppinud ja nüüd on eelreklaami kõik täis. Kultuuriga sama asi. Üritused on mõistnud, et tühjale saalile kontserdisarja teha ei tasu, ja pritsivad infot igas suunas.

    Lähen 3 tunni pärast üritusele. Homme õhtul - sama. No ei ole infopuudust, ei ole.

    ReplyDelete
  5. Ma satun kultuuriüritustele nii, et keegi konkreetselt kutsub, vahel lausa sama päeva hommikul. Ja see ka katab enam-vähem mu üritustel käimise jaksu ära, aint vahel on kahju, kui midagi maha magan. Ja maha ei maga tingimata info puudumise tõttu, vaid pikema ürituse puhul on tunne, et aega veel on, kuni enam ei ole. Nt Pallase näituse magasin niiviisi maha.

    Pesusahtlit ei ole, on riiul, millel on see häda, et ta on sügav ja tagant ei saa hästi asju kätte. Ma hoian küll eespool neid asju, mida kogu aeg vaja on (alussärgid ja aluspüksid) ja tagapool neid, mida harvem (rinnahoidjad, korsetid, ujumistrikoo), aga ikkagi läheb neid harvu asju piisavalt tihti vaja, et lõpuks on vajalikku asja kõige lihtsam kätte saada, tõmmates kogu riiuli sisu põrandale, tirides sealt õige asja välja ja toppida siis muu ühe puntrana tagasi. Kuni ma siis võtan kätte ja koristan.

    Vajalikku pesu PEAB palju olema, muidu leian end olukorrast, kus kõik puhtad aluspüksid on otsas, aga pesupesuks pole ammu mahti olnud. Ma ei tea, kas mehed vahetavad pesu harvem (kui kord päevas v sagedamini), et nad vähemaga hakkama saavad?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ikka "kord päevas või sagedamini". Ma üldistasin "pesu" kõikide ülejäänud riiete peale ka ja neid on meestel reeglina vähem.

      Delete
  6. Hügieeniliste huulepulkade koha pealt olen avastanud, et ainus asi, mis mul päriselt töötab, on Blistexi kreem, mitte pulk. Muud asjad on sihukesed, et sama hästi võiksin küünlavaha määrida. Nii et tavaliselt ei määri ma midagi, aga kui tunnen, et on imelik, panen Blistexit.

    Sukkpüksid viskan suvaliselt sukkpükste kasti ja mind ei häiri. Ja kuidagi nad seal sõlme ka ei lähe.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mu puhkpillimängijast õde ka kiidab Blistexit ja nimetab asendamatuks. Kuigi see olevat retsepti muutnud ja nüüd enam mitte nii hea. Sa pole märganud?

      Delete
  7. Need fotod! See kass! Ja tema vari!

    Pesusahtel, hmm. Kuna mul sahtleid jagub, on erinevad pesuliigid omaette sahtlites. Aga ma teadlikult hoidun neid sahtleid LIIGA korras hoidmast, et rinnahoidjad rivis ja nii edasi, sest siis ma tundun endale kuidagi… obsessiivne? See selleks. Sukkpükse ma ei kanna. Sukapaarid pooleldi rullin, pooleldi sõlmin pehmeteks pallilaadseteks moodustisteks. Ennetades vihjeid kliimapagulusele olgu öeldud, et loobusin sukkpükstest juba siis, kui veel Eestis elasin. Tõsi, viimasel ajal olen libastunud, paar paari retuuse hankinud, aga need jätavad vähemasti pahkluu ja jalalaba paljaks, ei ole sihukesed poolt kere katvad ahistavad kookonid nagu sukkpüksid.

    Sündmustega on väga lihtne. Siin, kus mina elan, paari sõidutunni piirides reeglina sündmusi ei toimu. Ja kui toimub, siis on võimatu sellest mitte kuulda, sest kÕIK räägivad juba pool aastat ette. Lähimas peenes linnas toimub aga vahet pidamata, nii et pole aega kahetseda, kui millestki ilma jääd, kuna uus “sellest ei või ilma jääda” on juba peale tulemas.

    Kohtadega, nagu Marcagi, üritan samastuda. Või noh, mingis VÄGA jubedas haisvas õnnetuse-urkas oleks ilmselt raske samastuda ja/või kohaneda, aga lühikest aega vast kannataksin ära. Kasvõi kaastundest. Ja ma ei näe ka põhjust, miks peaksin väga peenes kohas mässumeelt üles näitama. Ei väga kole ega ka väga peen koht pole minu jaoks, need on teiste inimeste kohad, seal kehtivad teiste inimeste reeglid. Kui olen neis paigus ainult külaline, siis miks ma peaksin OMA reeglid kaasa võtma ja neid kehtestada püüdma?

    Ahjaa, mul on kah lusikas ja kahvel ja (taskunoa küljes olev) korgitser on nii autos kui kotis, juhuks, kui ootamatult veinijoomiseks või pajaroa söömiseks peaks minema.

    ReplyDelete
  8. a) kui ma olen selle eest kas maksnud (teater, ball) või kutsutud (kulka aastapreemiad), ma ei tunne end häbeliku külalisena. Ma tunnen, et mul on õigus siin olla.
    b) aga mina olen mina igal pool ja kõigiga, keegi ei oma eriau mult teistmoodi koheldud saada
    c) ja kui siis keegi seda ootab, oi, kuidas mulle meeldib teha eriti selgeks, et nõup. Ei mingit eriau. Joon miniseelikus, jalad harkis, shampanjaklaasist keefirit ja räägin nii kõvasti, et kõik lähedalasuvad seltskonnad mu (väga huvitavast, eks ole) jutust osa saavad.

    ReplyDelete
  9. VVN, mul on niimoodi, et ma ei tunne sugugi, et minapilt kaoks, kui teinekord nn. koodi järgin. No näiteks metsa lähen metsariietusega, mitte peente kingakeste ja pidukleidiga, sest võin jala välja väänata ja külm võib hakata, ja ma räägin metsas tavalisest vaiksema häälega, et teda mitte ehmatada. Ma ei pane matustele kärtsude värvidega lillelist kleiti selga ja ei hirnu peielauas kõva häälega naerda, kuigi kadunuke on poolvõõras, see lilleline on mu lemmikkleit, ja naer on mul kah vali. Kodututele süüa serveerides ei riietu nagu kuninganna, ballile mines nagu paadialune. Ja nii edasi.

    Sest: ma samastan koodijärgimise hoolimisega - no vähemalt mõningase koodijärgimise, eksju, väiksemat sorti hälbimised, mis liig pealetükkivat showelementi ei sisalda, on minu jaoks täitsa OK – ja hoolimine kui niisugune kuulub mu minapilti. Et kui ma olen omal vabal tahtel mingile üritusele läinud (olgu, et selle eest maksnud, olgu, et kutsutud külaline – osalemine on ju ikkagi va-ba-taht-lik, ja üldiselt on ju kood ka ette teada, näiteks ballil reeglina keefiiri ei pakuta =), siis koodijärgimine näitab, et ma kutsujast/korraldajast/üritusest HOOLIN. Kohtadesse, millest/kellest ma EI hooli, ma üldse ei lähegi.

    ReplyDelete
  10. Ma võin nt kutsujast hoolida ja lausa nii väga, et lähen tema pärast isegi ballile, sest ta on nii lahe inimene ja tegelt mulle meeldib nt selle balli idee vms, aga üritus peab mulle sobima - ja kui ta ei sobi mulle, ma TEEN ta endale sobivaks.
    Ok, vbla keefirit ballile ma just kaasa ei võtaks, aga phmt võtta oma maitse järgi süüa või juua kaasa kohtadesse, kus süüa ja juua ei pakuta ja süüa seda seal meelega nii, et see "viisakadi" ja "kultuurseid" inimesi segab, nt poe kliendikaardiga plastkarbist salatit,, ning minna IGAL POOLE IGAL AJAL riietega, mis mulle ses kontekstis sobivad tunduvad (metsaminekuriided peavad metsas MÕNUSAD olema, aga matustele võin kärtsude värvidega kleidis küll minna, kui see nt kadunukesele meeldinud kleit on), on väga minu teema.
    Phmt on mu eesmärk lihtne: austan inimesi, kes mind austavad, aga kui inimesed arvavad, et olen halb inimene on käitumise või välimuse pärast, ma tahangi spetsiaalselt neile inimestele närvidele käia ja nende meelest halb olla.
    Sest sellistest asjadest hoolivad vaid minu mõistes nõmedikud.
    Teatris ma meelega kannan nt tunkesid ja ruudulist särki üleskeeratud käistega, sest on küll vabatahtlik sinna minna, ma läksin sinna, et etendust näha - aga ma ei läinud sinna, et väärikalt koridoris jalutada, ja täiesti võimalik, et võtan raamatu kaasa ja istun vaheajal fuajees põrandal ja loen seda.
    Sest ma austan vbla teatrirahvast ja näitlejaid, aga kindlalt ei austa ma inimesi, kelle arust teater on "kultuurne" koht ja "mingid barbarid" ei sobi sinna ja "tunkedega ju ometi EI KÄIDA teatris!"
    NEID ma tirriteerin naudinguga.

    ReplyDelete
  11. Ehk lühidalt: kui ma tunneks end ebamugavalt koodi järgides, ma ei järgi seda. Kui mugavalt, kui see mind ei sega, ok, ma meelega ei hakka tirriteerima. Aga kui ma NAGUNII lähen oma loomuliku käitumisega (ja riietusega, mull väga meeldivad ruudulised särgid) teemast välja, ma lähen kaugele ja eredalt ja rahuloluga.
    Sest lahedad inimesed ometi ei ole sellest häiritud ja mittelahedatele on mul vaid rõõm pinda käia.

    ReplyDelete
  12. Ei noh, kui kärtslilleline kleit oli lahkunu lemmik, siis otse loomulikult. Halloo, ega ma ei ole mingi „matustel ainult must“ tüüp =) Olen muide peiedel lausa tantsinud, kõik tantsisid, kuna see oli Väga Kaua Elanud Kadunukese soov. Aga need on nö. erandjuhud, ma pidasin suuremat pilti silmas. Ja vist olin natuke ebatäpne oma väljenduses. Mis ma tahan öelda, on see, et mu minapilt on praeguseks suhteliselt tugevalt kinnistunud, mistap puhutine riietus- ja/või käitumiskoodi järgimine (teiste inimeste rõõmuks) seda ei murenda ega ohusta. Ja kui ma täitsa aus olen, siis teinekord pakub koodijärgimine... mmmm.... mängurõõmu? No nagu larp või nii. Et elan rolli sisse jne.

    Üleüldse, me räägime mu meelest kahest erinevast teemast – üks on „mina olen mina“ ja teine on see (t)irriteerimisteema. Need kaks ei pea ju ilmtingimata omavahel seotud olema?

    ReplyDelete
  13. (Ma tegelt ka pakkusin veidi üle. Omaenda sisemise häda ja rahutuse ja mure pärast, kanaliseerimata ärritus phmt.
    Tegelt ma pole teatris 3 aastat vist käinudki ja ma ju ei loeks vaheajal raamatut, sest mu pea on teatritükki täis ning ei vaja muuteemalist segamist, ja miks istuda põrandal, kui seal on täiesti ok-d toolid - mis mu teada on kõigis teatrites. Aga ma olin tõesti irratsionaalselt vihane, käisin igal pool internetis räuskamas ja oigasin oma võrgupäevikus ja oh, minu ... viga? imelikkus? ebakohasus =P?)

    ReplyDelete
  14. Ma saan Linnateatri pileteid vahel töölt, ei pea kellegagi magama. Aga etendust valida ei saa - võta mida pakutakse. Olengi viimasel ajal mugavaks läinud ja paar viimast etendust vahele jätnud, sest kirjeldus ei tõmmanud. Algul käisin ikka kenasti igaühel ära, mida sai, sest Linnateater ju!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ohoh, siis sul on ju eriti luks elu. Kui pikalt sa ette tead, et sul pilet on? Saadad järgminekord mõne oma mittetõmbava pileti mulle edasi?

      Delete
  15. ma tunnen end kõige paremini kohtades, mis on natuke kulunud, narmendavad ja võib-olla ka kirjud nagu ma isegi. Seal saan ma rahulikult olla, nagu ma olen, ilma et tajuks, kuidas ma torkan tahtmatult silma, või tunneks vajadust kedagi trotsima hakata.

    igasugustes hipiurgastes niisiis.

    aga on veel anonüümsevõitu kohti, mis võivad olla elegantsemad või vastupidi, selle vaesuse pitseriga, mida Murca kirjeldas, aga kus ometi on OK viibida. Ülikooli muuseumi valges saalis on üsna hea olla. Igasugustes raamatukogudes ja enamikus raamatupoodides ka. Rongis.

    Läikivad kokteilibaarid mõjuvad kõledalt ja peletavalt, vaat et rohkem kui nukker maakonnaliini buss.

    ReplyDelete
  16. Ma siin mõtsin pikemalt selle kooditeema peale, ja mul on mõne aasta tagune ehe näide varnast võtta, kuidas koodieiramist manipuleerimise tööriistana kasutati. Tegelane: noorepoolne, atraktiivne, terve keha ja terve peaga naisterahvas. Abielus, lapse ema. Kuulusid (NB! minevikuvorm!) mehega me lähemasse sõprusringi. Noorproua oli „tahab olla igas pulmas pruut ja igal matusel surnu“ tüüpi, kasutades koodieiramist edukalt oma eesmärgi saavutamiseks, elik tähelapanu keskmes olemiseks. No näiteks läksime kambaga mägedesse. Kood: riietu kohaselt. Tulemus: kõigil mõistlikud riided seljas, proual vaid mingi õhuke tirpka. Loomulikult hakkas tal kõrgel üleval külm, misjärel kogu seltskond oli valiku ees – kas keegi loovutab oma üleriide, või läheb kogu see kamp alla linna tagasi, sest kett on teadagi nii tugev, kui selle nõrgim lüli.

    Teine näide. Kutsume sõbrad õhtuks külla. Kood: napsitada ja lõbutseda. Proua saabub kohale, ütleb, et on väsinud ja tahab magada, viskab elutoa diivanile külili, sundides kogu seltskonna vaikseks (sest noh, me oleme viisakad inimesed ju, hoolime) ning üksiti hõivab ka maja mugavaima istumiskoha.

    Kolmas näide. Taas oleme sõbrad külla kutsunud. Kood: BOB (bring your own beer), meie poolt on praad ja magustoit. Proua saabub, kaasas mingist udupeenest restost tellitud dessert, mis minu valmistatule pika puuga silmad ette teeb.

    No vot. Nende (ja paljude sarnaste) minevikusündmuste tõttu muutun ma iga kord ettevaatlikuks, kui keegi ALATI erineda tahab. See toob heausksetele kaasinimestele pahatihti suuri ebamugavusi kaasa =)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aa. No see ei ole ... noh, MÕISTLIK ja arvestav? Või ma ei tea. See ei ole see, mida mina tahan öelda.
      Nõme käitumine ei ole koodieiramine minu mõttes, nõmedus on nõmedus.

      Delete
    2. Ehk siis: minu teema oleks "saab ka nii ja näete, keegi ei kannata!", mis muutuks ju olematuks, kui keegi kannataks, dohh.
      Mina kujuteldava "Murul käimine keelatud!" sildi peale: läheb kohe murule, aga hoiab hoolega just neisse piirkondadesse, kuhu rada tulema ei hakka, vaid mis ongi puhas muru. Vbla käin isegi paljajalu, kui vastav ilm on.

      Delete
  17. Ahaa! Jälle see va semantika! Tuleb välja, et me sinuga, VVN, mõistame sõna KOOD suuresti erinevalt. Kui ma õigesti aru saan, tähendab kood sinu jaoks KÄSKU või KEELDU? Minu jaoks tähendab kood KOKKULEPET. Näiteks lepime kokku, et mägedesse minnes on igaüks sobivalt riides, et teistele mitte koormaks olla. Või lepime kokku, et õhtul joome veini ja lõbutseme, mitte ei maga. Või lepime kokku, et pererahvas pakub süüa, külalised toovad joogid. Ja siis muidugi on veel need ühiskondlikud, kultuuritaustalised kokkulepped, et matustel kantakse üldjuhul tumedat ja ei tantsia, ja ballil üldjuhul keefiiri ei jooda, ja nii edasi. Koodieiramine ei ole minu koodimõistet kasutades KEELATUD, aga see hälbib KOKKULEPPEST. Ja nonde kolme eespool toodud hälbimisnäite puhul võrdub koodieiramine nõme olemisega, mu meelest =)

    ReplyDelete
    Replies
    1. (minu arust ka - aga jah, minu jaoks on "kood" see, et "kõik teavad, et nii ei tehta, kuigi otsest seadust ei ole" ja ei olda rannas pesuga, vaid päevitusriietega, mis katavad (või ei kata) täpselt sama palju.
      Ja siis olen mina. Kes käiks rannas põhimõttekindlalt pesuga, aga kuna ma ei käi rannas, vaid ujumas ja pesu on ujumisel ebamugavamast riidest, on mul ikkagi bikiinid.
      Aga phmt ikkagi. Minu mudel on "saab ju ka nii, ei pea tegema, nagu traditsioonid ütlevad või nagu sada aastat on sobivaks peetud vms".

      Delete
    2. Ma ise ei näe põhjust koode murda, kui n ad on neutraalsed, aga teisest küljest: kokkulepped/koodid võivad ka ajast maha jääda või lähemal vaatamisel olla kurjast. Võtame näiteks kokkuleppe, et valimas käivad ainult kinnisvaraomanikust mehed. Või ainult valged. Ja siis tulevad sufražetid või Gandhi kokkulepet rikkuma.

      Või - veel üks eluline näide - kui näiteks töökohas on kokkulepe ehk kood, et naistöötajad peavad käima kõrgete kontsadega, siis piirab see näiteks nende naiste võimalusi, kellel see ei ole füüsiliselt võimalik. Samamoodi Cannes'i filmifestivalil, kus vigastuse või lihtsalt kõrge ea kehva tervise-tasakaalu tõttu madalaid kingi kandvad naisi ukse taha jäetakse (sh omaenda filmide esilinastustelt).

      Delete
    3. Cannes'i või nende töökohtade näitel oleks minu arust hea käitmine pigem sihilikult madalad kingad jalga panna, isegi kui mul endal ei ole tingimata võimatu kontstega käia. Solidaarsuse avaldamiseks neile, kellel see ei ole valiku küsimus.

      Delete
    4. OK, sinu jaoks on sõnad “kood” ja “norm” ühetähenduslikud. Nagu minu jaoks on “kood” ja “kokkulepe”.

      Aga mis rannariietesse puutub, siis praegusel ajal näeb rannas aluspesus naisi küll (issake, ma alguses kirjutasin “eluspesus” =). Õigemini siis kehakatetes, mille kohta ei oska öelda, on see pesu või päevitusriie. Ma olen reisidel aluspesus ujumas käinud ja rannas viibinud, ilma et ma ise või keegi teine sellest numbrit oleks teinud. Nii et ei ole päris sedasi, et sina versus kõik teised. Neid inimesi on ikka karjakaupa, kes “norme” eiravad, moel või teisel.

      Delete
    5. Selguse mõttes: mu eelmine kommentaar, päevitusriided jne, oli mõeldud VVNile.

      Notsule: jaa, absoluutselt nõus, kokkulepped tuleb aeg-ajalt üle vaadata, nii ühiskondlikul kui isikulisel tasandil. Jäävad teised jah tihtipeale ajale jalgu, või on lausa kurjast.

      Delete
    6. Ma tean =)
      Ja mul on sellest hea meel =)

      Delete
  18. Muidu: minu jaoks ei ole tegu kokkuleppega, kui mina pole midagi kokku leppinud, mulle lihtsalt öeldakse, et nii on. Või ei öeldagi, antakse niisama mõista.
    Mul on põhikooli umbes algusest see arusaam, et see pole petmine, kui ma maha kirjutan, sest mina ei ole lubanud kellelegi, et maha ei tee, spikerdamisest rääkimata. Ei saa olla minu poolt kokkuleppe rikkumist, kui mina pole kokku leppinud!
    Kokkulepe on ikka selline asi, kus mina ka aktiivselt osalen. Kui kutse peal on kirjas, et riietumiskood see ja see, on tõesti minu poolt kohaleminemine juba selle aktsepteerimine. Aga samas kui kutse peal EI ole kirjas, et kingad peavad ühest paarist olema või et me anname teile juua, oma vesi ja keefir paluks koju jätta, ma leian, et seal on minu vabadused teha nii, nagu minu heaoluks parim on.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Et kokkulepe peab olema mõlemapoolne on just see, mis mina mõtlen igasuguses hariduse ja koduse kasvatuse kontekstis pidevalt. Iga kord judistan jälestuses õlgu, kui lapsevanem, ka lugudes/filmides/raamatutes, sõnastab OMA piire või reegleid lapsele, alustades sõnadega: 'lepime kokku, et...' või 'luba mulle, et sa...'

      Samal ajal ei saa ju kõike ka ette ära sõnastada. Et kui sa tuled mu peole, tule õigeks ajaks ja riietu, nagu peo teemaga sobib ja ära too oma jooke, samuti ära too oma koera, kassi, hobust, elevanti, tigusid ega surnud akvaariumikala; ära too oma rinnalast ega nutvat eksi; ära võta kaasa oma jooki, samuti mitte keefiri, sest minu arust on see jook, kuigi sulle see on võib-olla kerge eine; too kaasa sularaha, aga ära too seda kohris, piisab umbes kümnest eurost ja tule pestuna ja pigem kuivana ja istu tooli peal, mitte põrandal või seinal või radikal või teistel mittenõustuvatel külalistel ja... Mis ma öelda tahan - osa oodatavat käitumist tuleb lugeda mujalt kui ilmutatud kokkuleppest välja ikka. Ja ongi keeruline.

      Delete
    2. Ütleme, et saada mind käituma, nagu teine tahab, on üsna raske ülesanne, kui mina ei taha teha, nagu ta tahab nagunii =D
      Kui kutsele lisataks "ära tule, kui sa hästi keskmine inimene pole", siis ma ei tuleks =)

      Delete
  19. Riietumine ikka ajab elevile:)
    Aga sellest Linnateatrist.
    Sinna saadakse nii, et kuu esimese päeva kell 10.45 minnakse ja avatakse arvutis Piletilevi või see teine, kust pileteid müüakse, otsitakse meeldiv etendus välja ja tõstetakse piletid ostukorvi. Siis valvatakse, kuni kell saab 10.59.59, ja püütakse kell 11.00 värisevil sõrmil tabada hiirega nuppu MAKSMA. Kui siis kannatlik oled ja ei surgi enne kui ummik laabub ja makse sooritub, oled piletid saanud. Teist etendust samasse kuusse ei saa, sest kell 11.06 on kõik piletid läbi müüdud. Tõeliselt hasartne. Mul juht harrastab. Ise olen ammu loobunud. Sest maiviitsi koodi "Hissand, ma sain Linnateatrisse piletid, teie ei saand, sest te pole kultuursed" järgi neid pileteid himustada. Pole nad sageli seda väärtki.

    ReplyDelete

Post a Comment