Unustad, et kogemata praegu on kogemata praegu

alati sama

 Nukitsamees on metsaliste positsioonilt vaadates ikka täiega hirmus lugu. Vähemalt see, mida ma filmist mäletan, raamat on mul muidugi lugemata. Aga jumala õudne ju. Tulevad mingid võõrad, sa püüad küll neid oma elukorraldusse siduda või neile enda omade seas rolli pakkuda. Näidata, kuidas sinu arvates õige on. Ja mis nemad teevad. Võtavad su lapse, viivad ära ja tagasi ei anna. Halvustavad su pere kombeid ja traditsioone, annavad lapsele uued riided ja uue nime. Ja muudavad korduvalt ja vägisi selle lapse keha, et see sobiks nende arusaamadega lapsest. Kuigi laps ei taha ja ei oska ja ei ole huvitatud ja pole andnud nõusolekut. Rääkimata vanematest, kelle heaolu pole kogu loos kunagi küsimus.

Kuulasin ükspäev mingi helge lastekoori esituses Nukitsamehe filmis olnud laule ja ikkagi tuli selline heldimus. Selline romantika ja õrnus. Taluhoov. Avalikäsi väravasse vastu tulev muhe vanaisa, ema kuivatamas käsi põllesse. Päike. Heinamaa. Kodu.

Selles loos on kurjus, mida tehakse kellelegi teisele. Aga need, kes teevad, ei ole ise endi arvates ühelgi hetkel kurjad. Neil, kes teevad, on nii palju soojust ja headust.

Nägin internetis toredat saatelõiku mingist väikekohast ja sealsete inimeste toredatest retseptidest. Ja tuli meelde, et päris palju inimesi veel elavad seda elu, kus nende traditsioonide ja õrnuse ja omavahel hea olemise juurde käib iseenesest mõista suurfarmi piim või puurikanade munad. Ühekordne plastikpakend või kiirmood. Hiinast tellitud tuhatmiljon ühekordseks kasutamiseks mõeldud mugavustoodet. Ja neil ei ole selle pärast häbi ja nad ei pea seda kuidagi põhjendama või õigustama. Nad on koguni uhked. Sest nad teevad omavahel midagi ilusat ja õiget. Nad on omadega kenad.

Ühtlaselt üle selle ja tuhande teise sarnase mõtiskluse lasub harilik jõuetus selle ümber, et maailm on liiga keeruline. Kõik on omavahel seotud, aga osa on natuke rohkem seotud kui teised. Kõigel on tagajärg ja mõju, aga osa asju on suurema tagajärje ja mõjuga. Palju on võimalik teada, aga vist on rohkem seda, mida pole võimalik teada. Ja hea olemine, hea olla püüdminegi on alati lõpmata ebaselge ja ülimalt kahtlane.

vesi tahab läbi maja pragude ringi uudistada

See on päris huvitav, kuidas teadus teeb tajudega kummalisi asju. Võinoh teadus võibolla ise mitte. Ühiskond, kus on palju teaduslikust maailmapildist imporditud 'teadmisi.' Näiteks ükspäev lugesin kellegi luuletust, kus oli palju äratundmist võimaldavaid hetki ja kehalisi aistinguid mingist inimeseks olemise kogemusest. Aga siis ühel hetkel jutustas ta, kuidas miski on tema ajus. Ja nii kummaline. Nii kaasaegsust reetev viis endaks olemisest jutustada. 

Kui me tunneme tundeid (või vähemalt kui mina tunnen tundeid), paiknevad need igasugustes kohtades kehas ja selle ümber. Ja väga harva ajus või kuidagi tajutavalt kolba sees. Enamus minu siseilma tundub aset leidvat kõhus, rinnus, kurgus. Mõni kord harva silmades või suus. Või hästi erilistel puhkudel umbes puusapainutajas või sõrmeotstes. Hulk asju tundub olevat üldse kehast väljas. Pea kohal või õlgade peal. Kukla taga. Piha ümber või sealt puudu. Suunaga vaagnaluust põlveõndlasse. Aga ajus? Kui kliiniline ja tajukauge arutlus. 

Muidugi, võib olla, et mõned tunnevadki ajuga ka asju. 

Muidugi, ka mina jahusin aju>süda juttu tubli 15 aastat tagasi. Ja muidugi tundsin end pehmodest paremana.

Võibolla huvitavam ongi mu vanas eas pehmeks muutumine.

Kas sul on ka nii, et umbes ühe klaasi punase veini jagu šhvippsis olemist paneb öö kuidagi teisiti lõhnama? Nagu seal õitseksid kusagil kaugel mingid mõrkjasmagusad asjad? Sirel või jasmiin. Isegi täiesti õitevälisel ajal ja kõvade miinuskraadidega. 

Kas sul on ka nii, et kui keegi sinu kõrval kardab seda, mida sina ka kardad, aga ta kardab palju rohkem, kui sina seda kardad, siis sa ei karda seda järsku üldse ja oled suurejoonelise seestpoolt lähtuva enesekindluse saatel võimeline tegema enesestki suuremaid kangelastegusid? "Kardad vä? Häh, mis see siis ära ei ole. Hoia mu õlut ja vaata seda." Või kui natuke ärevas olukorras on keegi sinu kõrval hästi ärev, haarab sind lõpmatamõõtmeline rahu ja järsku on esimest korda maailma ajaloo jooksul su peas vaikus ja selgus. Või kui keegi ajab hästi emotsionaalset seostamata irratsionaalset iba, tärkab sus ülim kaalutletus ja loogiline struktureeritud arutlusvõime.

Ainult mul vä?

sina lähed. mets tuleb

Üks võimalik variant on see, et loodus ja kõik asjad siin planeedil (võib-olla ainult peale inimeste) on kasutamiseks. Meile antud ja meile võtmiseks. Kes on targem, võtab kasulikumaid asju kiiremini ja rohkem. Asjad, mis on kasutusse võtmata, lähevad raisku ja on nagu ilmaasjata. Asjadele, millel veel ei ole kasutust, tuleb kasutus leida. Et asju saaks teha. Aga ka mõista. Luua ja avastada, ringi vaadata ja proovida. Küsida ja saadud vastuseid uskuda. Kasvatada arendada juhtida ehitada. Lõputult ja lakkamata. Tuua ilmsiks enneolematut ja siis veel midagi. See ilm on meie liivakast ja meile on siia tulekuga antud ilmeksimatu vabadus siin mängida täpselt nii, nagu meie südamed lustivad. Enamasti need lustivad ahnelt kiiresti palju. Võidu.

Teises äärmuses olev variant on, et loodus ja kõik asjad siin planeedil (välja arvatud inimesed) on ilma kahtluseta täiesti üdini pühad head väärtuslikud ja hinnalised. Ainult inimene on paha. Miski siin ei ole võtmiseks või kasutamiseks, kõik tahab olla nagu ta on, kulgeda mööda oma müstilist ettemääratud saatust pidi, mida inimene ei tohi torkida. Ükskõik, et sa arvad, et kanal jäi muna üle ja sa kujutled oma lolli lugusid-ketrava ahviajuga, et kana ei vaja seda muna. Et kanal on suva. Sa ei tohi seda siiski võtta. See ei ole sinu muna. See ei ole sinu maa, sinu mets, sa ei saa omada midagi sellest. Sa oled külas ja sa oled vaikimisi juba tulnuna iseenesest halb ja vale. Lihtsalt ära tee. Ära taha, ära nõua, ära oota. Sina paha ja loodus üdini jumalikult ilus hea. Ja sel oleks (ja varsti saabki olema) lõpmata palju parem ilma sinuta.

Nende kahe vahel istuvad need, kes arutlevad, et me peaks veids mõtlema ja natuke rahuneda püüdma. Me ei saa päris võtmata olla ja meie rõõm siinsest on õigustatud. Asjad, mis meile siin meeldivad, saavad otsa, iseenesest tagasi ei tule ja siis pärast on äkki selle pärast just paha. Võib-olla oleks tore, kui oleks olemas erinevaid puid  ja putukaid. Need pidavat maru head olema mingiteks asjadeks. Osa asju on koguni asendamatud ja hädavajalikud. Saab Teaduslikult Tõestadagi ja puha. Tuleks hoida. Tarasid veids ette panna, piirdeid peale, reguleerida pisut. Võib-olla kõiki põlde päris kohe ei mürgita, äkki osa metsi võiks püsti jääda, proovime seda sood veel hoida. Et meil kõigil oleks natukene hästi natukene kauem siin hea olla. Hoiame ju ikka meie jaoks. Leiame äkki mingi hea tasakaalu. Et paar põlve veel võiks rõõme tunda. Võibolla me saame tegelt täna isegi vähemaga hakkama selle unistuse nimel.

Lisaks võib paigutada inimesi looduse ees hirmu tundmise skaalale. Hirmu ja aukartuse. Ja huvitav on see, et erinevate inimeses sama suur hirm looduse ees võib panna nad käituma täpselt vastupidiselt. Kas kõik tuleb hävitada/kontrollida või osa asju ei tohi isegi puutuda.

Blindboy räägib oma podcastis palju sellest, kuidas mütoloogia on see, mis loob hirmu ja aukartuse looduse ees (ära puutu, ära tee viga, ära sisene) ja see omakorda toob kaasa väärt nähtuste säilimise ja võib-olla mitte kõige lõpuni oma kasutusse rakendamise. Või see raamat, mis ma loen (The Gift), kus ühes näites räägitakse metsast saadud andidest osa preestritele andmisest, et need tänaksid omakorda metsa. Sest kui sa midagi vastu ei paku, on see ärakasutamine ja kui sa üritad ise metsale vastukingitust teha, muutub see kauplemiseks.

Ma jätsin (ühele) matkale minemata, et ma saaksin kodus muneda ja vaadata, kuidas tuul sasib vahtra latvasid. Ja olengi munenud. Ja sasibki. Olen maganud sisse ja välja, vedelenud diivanil ja söögilaua taga. Veel on vedelemata teisel diivanil ja mööda linna. Olen avastanud tšekipaberile mustvalgeid pilte printiva mängukaamera ja käin sellega kõiki alguses lõbustamas ja pärast tüütamas. Üldse olen avastanud (või üleni taasavastanud) kasutatud asjade otsimise ja leidmise rõõmu. Aeglase šoppamise - idee uudistamisest võõraga kontakti otsimiseni. Nagu näiteks need imepisikesed kõrvaklapid, mis tulid kusagilt ülejärgmise väikekoha pandimajast ja kandsid kauba kirjelduses silti "Uus", aga telefoniga ühendudes ikkagi teadsid, et nende nimi on "Ilja". Nagu näiteks need lõputud väljade peal ekslemised, et leida veel üks enneolematu uus-aadress süütute puuistikute ja tormiste põldude vahelt.

Tahaks kirjutada masina abil töö ära tegemisest, aga see on liiga pikk jutt. Mul on liiga palju öelda.

Tahaks kirjutada budismist, aga see on liiga lõpuni mõtlemata jutt, ja mul pole enam seda seda inimest, kellelt küsida. 

Tahaks käia tiiru kaltsukates oma meelt lohutamas, aga selleks peaks arvuti tagant püsti end ajama.