moe-eksitused, enesedeitimine, larp ja tapeedid need

P1120044
paar ülbet tšikki


Ma arvan, et kõige rohkem on mind mu moevalikute osas ehmatanud see osa internetist, kus keegi publiku meelt lahutava nalja ja autentse taaskehastamise nimel riietab end 90ndate või 2000ndendate alguse rõivastusse. Ja siis, teatava muige saatel, selgitab sinna juurde, kui väga ikoonilised ajastutruud esemed ja nii täpne taasesitus. 'Ha-ha olid ajad, eksole.' Samal ajal kandes asju, mis mul kapis on täiesti mitte-irooniliste harilike ilusate kantavate argiriietena. Tunnen end kohe isiklikult rünnatuna. Kuidas te julgete öelda, et mina, kes ma käin ringi, silmad lahti, ja ikka kenasti riides, riietun rohkem kui 20 aastat tagasi moest lastud asjadesse. 
Paar korda olen proovinud selliseid puhevil kõrge pihaga pükse, mille laadseid ühel hästi riietuval teismelisel näinud olin. Tundus nii veider. Kuidagi... nagu see poleks päriselt riietusese. Nagu ma prooviks endale valet suurust.
Vahel panen kaltsukas mõne vana-vana kleidi selga ja kipun kohe pihast seda endale ihu ümber kiskuma või varrukaid üles. Nõuan, et midagi on justkui valesti selle tegelikult jumala tervikliku teosega. Otsin võõra asja seest endale tuttavamat siluetti.
Räägitakse, et vanasti (päriselt vanasti, nagu enne 20ndat sajandit) olla rõivaste isetegemine ja uuesti ja taas ümbertegemine igati levinud praktika. Sest kangas on kallis ja mood muutub. Tundub nii tore ja õige. Ma olen umbes oma mäletamisest saati neid vanu muidu heast materjalist rõivaid kohendanud, et need tunduks rohkem nagu miski, mida üldse kanda saab. Aga nüüd, teades, et ma olen aegunud moemaitsega, jookseb mitu kihti eneses kahtlemist peale. Kui ma võtan 80ndate jaki ja kohendan seda natuke endale mugavamaks, kas ma teen alateadlikult sellest siis hiliste 90ndate stiilis jaki? Kui sageli ma käin väljas ise ümbertehtud riietes, mis minu arust on hästi ilusad normaalsed, aga teistele paistavad nagu täiega mässumeelne üleolev iroonia endistele aegadele? Kuidas üldse eristada siirast moetust sihilikust muigest mineviku üle?
Vahel ma kannan mõnd ilmselgelt 80ndate asja meelega niisugusena, nagu ta mõeldud on ja mu ema ütleb pärast äranostalgitsemist selle kohta 'mood tuleb tagasi'. Ei tulnud. Mul, moetul, on lihtsalt see lilleline pluus praegu. Ma ei tea, mis mood teeb.

- Oo sul on selline asi, mul oli samasugune 90ndatel, kui ma põhikoolis käisin.
- Jaa, aga see on tegelikult päris 80ndate asi, ma ei tea, kuidas sul see 90ndatel sai olla.
- Jaa, aga me olime päriselt vaesed 90ndatel. Niiet. Seega.

Võib-olla nihe ongi mu kaasaantud saatus.

Seoses vabatahtliku modellimisega olen tutvunud mitmete noorte moeloojatega ja vahel ikka imestan, et nad tahavad teha minimalistlikku. Lihtsat ja harilikku. Sirgeid lõikeid ja harilikku halli värvi ja... noh... pärist tihti... veits igavat. Kas see on selle pärast, et tekstiiliõpingud peksavad pillava külluse lembuse neist kuidagi välja. Või sest nad kõik mõtlevad hästi keskkonnateadlikult materjalisäästlikult. Või sest neil pole raha, et palgata õmblejaid ja lihtsa lõikega asja iseõmblemine on ainumõeldav.
Rääkimata kõigist nendest kordadest, kus ma vaatan nais-disaineri tehtud naisterõivast ja sel ei ole taskuid. Sina. Sina, kes sa tead. Sina, kes sa oled tulnud tegema heaks. Sina, meie tulevike lootuse kiir. Kuidas sa võisid. Aaah! *langeb hingetuna minestusse*


P1020013
tuul puhub ära



Ma ei tea, kas see on normaalsetel inimestel ka, aga ma olen lugenud, et ameeriklastel on täiega probleem üksi kinos või restoranis käimisega. Kuidas selle oskuse omandamine või ärataipamine, et nii ka saab, on nende maailma tohutult avardanud. Missugust inspiratsiooni ja tugevuse eneseusku nad inimestesse sisestavad selle isikliku õppetunni pealt. Vau, sa võid üksi kohtades käia.
Ma olen nüüd viimasel ajal rohkelt üksikäimist teinud ja selles ei ole midagi rabavat või ebamugavustületavat. Ei pea mööda seinaääri käima või teesklema, et mu kaaslane jättis tulemata või ühtegi sellest häbist. Ongi lihtsalt meeldiv. Vahel teen seda endast mitmusest mõtlemist ka sinna juurde. Viin ennast õhtul välja. Kutsun end kallimasse restorani lõunale ja teen endale terves ulatuses välja. Sean end enese jaoks kenasti riidesse ja lähen kontserdile, pärast endamisi mõtisklen, kui tore mul enda seltsis oli. Ma ei hakka ka kohe kontserdi vaheajal seda kriitiliselt arvustama ja ei kipu näitustel enda kõrva ääres liiga kõvasti teoste tähenduse üle sõna võtma. Nii hea ja õige olengi endale.


Käisin oma elu esimesel larbil. Ja see on imelik, et ma polnud varem ühelgi larbil käinud. Arvestades mu tutvuskonda ja tegevusalasid, väga imelik, tõepoolest. Aga nii oli. Ja nüüd on nõnda, et käisin. 
Olin (kõigest) NPC ja see on esilarbiks suurepärane valik. Sain just nii palju ja intensiivselt osaleda, kui endal tunne oli. Sest tunded, apikene. Tunded ju. Mängida kõrge energiaga tegelast, kui endal on viimased tunnid tahtmine pikali heita näiteks. Väga veider. Kohati saab tegelaselt energiat endasse ka. Kohati on tagaruumi jõudes tahtmine millegipärast natuke nutta. Või need veidrad hetked, kus minul isiklikult on veits igav, aga mu tegelasel on tarretav hirm ja segadus ja võimetus midagi ette võtta. Aga minul on nii igav juba. 
Ja kui erinevalt isegi kogenud mängijad mängivad. Skriptimata dialoogis kellegi usutava pahameelega kokku puutudes tahaks kohe paari minuti pikkust pausi võtta, et oma tegelasega nõu pidada. Või mõne teise väga kohmaka etendamis-stiili juures kramplikult oma rollist kinni hoida, sest muidu läheb mul ka üle ja siis ei tule sest asjast midagi välja. 
Sain mitut erinevat rolli teha ja see kostüümide ja rolliloome impro ja kogu tagaruumi hullus oli nõnda vahva. Ma millegipärast arvasin, et on raske hoida lahus enda teadmisi tegelase teadmisest ja oma tahtmine tegelase tahtmisest, aga, ihulised vajadused välja arvata, ei olnud üldse hullu.
Niisiis jaa just väga hea. Kuna korraldajad olid ka head ja kogemus mahukas, olen ma esialgu veel kõhkvel, kas ma niipea kellegi teise tehtud mängule läheksin. Niisugune natuke eksklusiivsust hoidev õrnus ja tänulik rõõm oma sellest süütusest just niimoodi vabanemise üle.

Aga et linna me mängime Tartus küll. Nagu vanasti hoovi peal lapsed mängisid linna. Vähe mängijaid, palju rolle. Siin on ta kellegi peika, teises kohas ta toob mulle mu supi lauda, pärast on ta võõras tantsupeol, hiljem näen teda laval ja plaksutan ka. Täna selles ruumis ütlen mina sulle, kuhu sa istuma pead ja homme ühes teises ruumis ütled sina mulle. Inimeste nimesid teadmata ja väga kontekstipõhise isikutaju juures ongi ainult roll see, millest saab kinni hakata. 
Ja siis, kui teistel nende rollid segunema või lekkima hakkavad minu nähes, sest aeg või vein, pole mul enda käitumiseks juhtnööre kusagilt võtta. Lihtsalt ole sina ise. Milline neist? 

P1020001
elva värav


Mu muusika on liftimuusika. On olnud aegu, kus ma olin huvitav inimene, kellel oli tähelepanuväärne muusikamaitse. Aga enam ei. Liftimuusika, see labane pop, mis viimase 10 aasta vältel raadiost tulnd on ja õrn uimane soigumine - need on asjad, mis mu argipäeva saadavad. Sest ma olen see tapeedisõltlane. Taustal peab midagi mängima. Siis on mugav ja turvaline ja saab keskenduda ja asjad tehtuks. Muusika taustaks on erinev muusika kuulamisest ja see omakorda erinev päriselt kuulamisest. Kui vahel on erilise asja tuju, kuulan veidrat kõhutantsumuusikat või tümpsukaid rokkhitte või kaasaegset (eesti) pärimusmuusikat. Need on kõrvaline. Põhiliselt mängib mu ümber siiski võimalikult isikupäratu tapeet.
Samal ajal. Ma olen see inimene, kes on häiritud teiste inimeste eelistatud taustamürast. Viibides vanemate inimeste kodudes, kus telekas mängib, olen ma alati natuke liimist lahti. See virvendab ja nõuab tähelepanu ja selle toon ja valjusus muutuvad igal minutil. Noomin oma sünniperekonda, kui need puldi kätte võtavad: 'mida sa kavatsed vaatama hakata? miks peab teleka praegu käima panema? mis sealt tuleb?' Sest telekas mängimas niisama tundub nii kohutavalt invasiivne. Sama nendega, kellel sarjad või uudised või suvaline juutuub taustaks mängivad samal ajal, kui nad tegelevad muuga ja üldse ei kuula seda. Või podcastid. Appikene kui õudne elutoa dekoor. Kuidas nad niimoodi elavad. Kuidas neid ei häiri. Need on ju inimesed ja inimeste mõtted ja sõnad ja need on üha ja vaheldumisi ja sa lased sel niisama olla ja ei ole sest häiritud ja brrr. Kui mu laps titem oli ja multikad töötasid aeg-ajalt lapsehoidjana, oli meil hoolikas kollektsioon multikaid, mille dialoog ei oleks närvidelekäiv. Näiteks kõik need Tom ja Fluffy ja Lepatriinude jõulud, nii sulnis. Must ja valge koer. Väga mahe. Ainult instrumentaalmuusika ja vahepeal mõned malbed sõnad. Kõik need multad, kus mitu häälnäitlejat teevad mitmete tegelaste väga eluohtliku aktsiooni taustaks intensiivset emotsioonidest kantud dialoogi, said kohe bänni. Ja kui laps oli nii suur, et ise väljendada oma multika-eelistusi ja juutuubis ringi klikkida, võtsime kohe kõrvaklapid kasutusse. Inimesed väsitavad. Sõnad väsitavad. Emotsioonid väsitavad kõige rohkem. Või pigem kõige selle ignoreerimine väsitab.
(Surmakarjetes hakid ka väsitavad, aga see on teine teema.)
Miks telekas käima panna, kui sa ei hakka seda vaatama. Olen vahel harva end tabanud küsimuselt, miks arvuti käima panna. Mida ma sellega tegema hakkan. Miks mul on praegu arvutit vaja. Sest nii sisse on harjunud. Tulen koju, arvuti käima, siis vaatame edasi. Nagu need, kes koju tulles haaravad telekapuldi, viskavad sinna mingi pildi ja siis asuvad askelustesse. 
Ükskord ma olin vanaema juures ja jäin poole kohvirüüpamise pealt oma telefoni vaatama. Internet oli sees ja keegi oli midagi kirjutanud-postitanud-öelnud. Hoidsin telefoni käes ja püüdsin, kulm kortsus, aru saada, et mis värk on. "Kas sul on vaja helistada? Ma lähen teise tuppa, kui sul on vaja helistada,"  oli vanaema kohe tähelepanelik. Sest no tõefakingpoolest. Mille kuradi pärast ma seda telefoni käes hoian. Kas mul on praegu vaja kusagile helistada?


PC240010
piirded ja okkalisus

Kuidas sul õnnestub moega kaasas käia?
Kuhu sa end viimati välja viisid ja kas sul oli endaga tore?
Mis su eelistatud heli-tapeet on?

Comments

  1. Ma ei ole moodne, ma olen stiilne.
    =)
    Ja mul on üksi kodus (ja kaksi kodus. Ja kui koer ka lugeda, siis lausa kolmi kodus) tore. Kui ma välja lähen, siis millegi jaoks, mis peab tehtud saama, ja siis preemiaks enda hellitamine millegi toredaga nagu maasika-jäätisekokteil või raamatupood või kino on täitsa teema.
    Aga viimasest korrast on ikkagi vist terve aasta juba möödas. Sest ega mul raha ka viimasel ajal kuidagi üle ole, et kedagi (nt ennast) välja viia. Aint lapsi vahel viin, aga see on teine asi.
    Ja helitaust oleneb meeleolust. Mul on eri meeleolude jaoks erinevad juutuubi-nimekirjad ja panen need siis kuskilt mängima.
    on:
    lihtne muusika lihtsatele inimestele (põhiliselt reipam rock ja raskem pop), väike öömuusika (mahe ning mahedahäälne), lavastuslik (dramaatiline), unelemine (romantika, aga usutav, mitte lääge, ka pigem nukker), sweet and bitter (sweet and bitter, noh), pärimusmuusika tõlgendused (suva, mis maa omad, kõik segamini), vihmase ilma mix (rõõmus ja natu swingiv), tantsi nagu strippar marcol ... (raskem tantsumuusika stiilis prodigy, marylin manson, rammstein), pöörane ja mahe (peamiselt amanda palmer ja dresden dolls), kaheksakümnedad on stiil (depeche, blondie, human league jmt, aga osa on ka kaasaegne, lihtsalt kõlab vanalt), muigamisi leebe ja irooniline, talvine (ebatüüpilised jõululaulud ja koorimuusika), lapsepõlve laulud (lood, mis nooremast põlvest väga meeles), a-ha (a-ha) ja .... ok, vist sai kõik.
    VIST.

    ReplyDelete
  2. Ahh, happy place (lood, mis teevad mu tuju paremaks - ainult et nüüdseks olen ma seda tujuparandamist nii palju kurva tujuga mänginud, et mul lähevad selle nimekirja mängides kohe tunded hoopis kurvaks) ja päikeselaulud (see ei ole ainsana "lahe lugu , kuhu ma ta panen", vaid "päikest on tähtsa asjana ja korduvalt mainitud - läheb!" moel koostatav) ka.

    ReplyDelete
  3. Ma ei ole kunagi eriti hästi teadnud, mis moes on, v.a ehk kunagi kaheksakümnendatel, aga isegi siis ei osanud ma moekalt riides käia. Üheksakümnendatest saadik olen käinud riides nii imelikult, et sellised riided pole õieti kunagi moes olnud (isegi kui need olid mu ema vanad riided, kombineerisin ma tema eri kümnenditel kantud asju: kuuekümnendate lõpu seelikut seitsmekümnendate-kaheksakümnendate vahetusel tehtud pluusiga jne), järelikult ei saa olla ka moest ära.

    See moeteadmatus on isegi imelik, arvestades, kui palju mulle moepilte vaadata meeldib. Nähtavasti meeldib mulle lihtsalt riideid vaadata ja ma ei suuda vahet teha, millised neist parajasti moes on või mis detail on moesoleku koha pealt oluline.

    Aga kui vanasti olin ma ise noor ega tabanud õieti ära, kes on moekad noored, nii et polnud nagu võimalik oma riideid moekuse koha pealt kellegagi võrreldagi, siis vanemast peast juhtub vahel, et näen samasuguse lõikega riideeset kellegi 20 aastat noorema seljas. Järeldan sellest, et ju siis on huupi moekas asi sattunud, kuigi see 20 aastat noorem võib muidugi samasugune moepime olla nagu ma ise 20 a tagasi.

    Aga ma arvan, et noorusest välja jõudes ongi OK kanda asju, mis endale sobivat tunduvad. Inimeste kehad on ju erinevad, neile ei saa kõigile samad šnitid sobida.

    ReplyDelete
  4. Mina pole üldse aru saanud, miks üksinda millegi tegemine imelik on. Olen suurema osa oma elust asju üksinda teinud. Ja mulle meeldib üksinda reisida ka. Mitte, et mulle mõne kalli sõbraga ei meeldiks, aga see on teistmoodi. Olen pidanud korduvalt ja korduvalt seletama inimestele, kes suurte silmadega imestavad, et "misasja, üksinda lähed kinno/teatrisse/kontserdile/reisile, mina küll ei tahaks!", kuidas ja mida ma mõtlen. Et iseendaga ongi hea. Mul ei ole vaja süvaanalüüsida ja kompromisse leida ja kellegi meelt lahutada ja muretseda, kas teisel on tore ja kas talle meeldib. Ülbematel hetkedel olen mõelnud, et järelikult olen huvitav inimene, sest ainult igavatel on iseendaga igav ja vajavad kogu aega kaaslasi. Realistlikumatel hetkedel jällegi mõtlen, et ljuudi ražnõje ja eks igaühele oma ja ju ma olengi hingelt lõuner ja sotsiaalse puudega.

    Muusikaga ja tapeediga on nii, et pärast aastaid helistuudios töötamist ma enam kodus muusikat eriti ei kuula. Väikesed lapsed toodavad ka piisavalt lärmi. Kui noorena olid kogu aeg klapid peas ja muusika PIDI mängima, siis nüüd mõnikord avastan, et kuude kaupa pole kuulanud muud, kui autoga sõites raadiot. Tapeeti mul seega ei ole ja ma ei vaja. Kui kuulan, siis kuulan päriselt. Sõnu ja kõike.

    Riietest nii palju, et olen oma vanaema. Selline tema noorpõlvepildilt. Lillelised kleidid, kardiganid. 40ndad/50ndad noh. Ja kui miski on mummuline, on see MINU! A noh, siuke asi on moes ka. Ikka palju kohtan samasuguseid vintage/rockabilly/50s stiilis tšikke ringi liikumas. Aga kui mind niisama kusagil kodulinnas lastega jalutamas näha võib, olen päris tavaline suvakas. Sisimas tahaks mõnikord moekas olla ja kanda neidsamu kõrge pihaga puhvpükse või veidreid sirgeid halle ürpe, aga ma olen selline Willendorfi Veenus, et ei sobi noh. Tee, mis tahad.

    ReplyDelete
  5. Moe osas, just eile mõtisklesin selle üle ja mulle tundub, et kõik on hästi ja paistab väljapoole ka, kui inimene riided välja kannab, mis mu arust tähendab seda, et ei tunne end neis hilpudes ebamugavalt. Võib ju panna selga midagi übermoekat, aga kui ise end selles hästi ei tunne, siis on ikka nõme olla ja kardan, et see kumab välja ka. Ilmselt see tänapäeva teismeline tunnebki end koledalt, kui paneb selga oma ema riided st 90-ndad, 00-ndad.
    Selle noorte moeloojate teemaga olen nõus, mina näen ka vaid igavat minimalismi reeglina.
    Üksi käin kinos, teatris, söömas, aga see on jah viimaste aastate teema. Mulle jõudis kohale, et kui ma ise ikka midagi tahan, siis ma ei pea neist soovidest loobuma lihtsalt selle tõttu, et "keegi ei tule mu'ga!"

    ReplyDelete
  6. Eks see ole vist jah rohkem siukse ebakindla teismelise privileeg, muretseda selle pärast, et oh, mida minust arvatakse, oh, mis mulje ma jätan jne. Enese ületähtsustamine. Tegelikult ei huvita eriti kedagi, mis sul seljas on.

    Larp ja üldse kõik rollimängud on küll lahedad.

    Aga ka taustamuusika või helitapeet on ikka kellegi tehtud, vähemalt teadlikult kokku miksitud, seega ikkagi tekst, küll vähese tähendusega, aga ikkagi sõnum kelleltki. Mis paratamatult mõjub ja mõjutab. Täiesti neutraalne oleks vaikne valge müra või siis ka loodushääled nagu mere kohin, vihmasadu vmt, ehkki ka need hääled on keegi kunagi salvestanud ja teadlikult üles pannud.

    ReplyDelete
  7. Riietest parem ei hakka, läheks pikale, aga lugeda oli hea.
    Kuid see teleka-asi, oi. Ma olen teleka-allergik. Või õigemini taustamüra-allergik. Neil harvadel, kahetsusväärsetel kordadel, mil juhtun viibima inimeste kodudes, kel telekas mängib – neil kordadel ma täielikult hüpnotiseerun ekraani ees. Jõllitan hüplevat pilti, vestluseks võimetu. Mu enda kodus ei ole telekat. Ega tule. Ja ma muide just olin kuu aega täiesti ilma arvutita. Nii imelik tundus peale pikka pausi helendavat ekraani vaadata. Kuidagi väga... tehnoloogiline.

    ReplyDelete
    Replies
    1. sama lugu. Hüpontiseerun ekraanist. Hüpnotiseerun helidest.

      Ise kuulan muusikat millegi taustaks ainult erandkorras. Üks on muidugi tantsumuusika tantsimiseks, see ei olegi nagu õieti taust, see on rohkem tervikteos, mis peab muusikast ja tantsust korraga koosnema. Aga vahel harva on mõni tõlketöö selline nürivõitu, et ei suuda mu tähelepanu tervenisti ära köita, mõtted lähevad uitama. Või vastupidi, uni tuleb peale, aga tähtaeg on umbes kohe, ei saa magada. vat siis on muusikast abi.

      Ja selleks on kaks varianti: kui ma olen töötamiseks liiga ärevil, tähelepanuressurssi on töö jaoks liiga palju ja ülejääv tähelepanu ähvardab kuhugi ajama panna ja ka tööks vajaliku osa kaasa võtta, siis sobib miskipärast vaimulik või muul moel meditatiivne muusika. Gregoriaanika, sufid, buda mungad, 15. sajandi missad, mis iganes. Aga kui pea kipub väsimusest lauale kukkuma, siis tuleb ennast kuidagi ärkvele koputada, selleks sobib tavaliselt punk või sümfooniline metal või mingi eepiline filmimuusika. Tuleb ennast kuidagi võitluslikku meeleollu viia noh, ja lähebki Singer Vinger või "Sõrmuste isanda" muusika.

      Üks erand on veel see, kui ma tõlgin väheke ilukirjanduslikumat teksti ja on vaja oma pea mingisse stiili sättida, et laused tuleks õige rütmiga. Nt Brillat-Savarini tõlkides kuulasin Rossinit, sest see oli õigest ajast ja õige meeleoluga. ühtlasi tegi see mu ärkvelekoputamise tööd, sest selle töö viimases etapis ma naljalt üle paari tunni ööpäevas magada ei saanud.

      Delete
  8. Kirjutasin siia https://joanamariblog.blogspot.com/2020/01/vastuseks-oma-tutre-blogile.html

    ReplyDelete
  9. Anonymous16:25

    Noored kannavad 90ndate lõpu ja 00ndate alguse riideid täitsa ebairooniliselt ja moekalt. Aga sel juhul siis seda trashy't Paris Hiltoni stiilis moodi (crop topid, alt laienevad püksid, püksiluku asemel või puusade peal on see risti põimitud nööriga V asi, liblikamotiivid, lahtise seljaga peo crop topid, väikesed kandilised õlakotid, platvormsaapad) Noh nagu Spice Girls, aga natuke Avril Lavigne ka ja sexy nagu Paris või preppy nagu kardigani ja lillelise kleidikesega. Irooniaga saabki seda teha ainult piisavalt vana inimene, kes on päriselt selle ajastu läbi elanud. Noortele on see ju müstiline vana aeg, mis ise läbi elamata tundub ikka magusalt (vale)nostalgiline... 00ndate rnb ka moodne, sest nii smooth ja nunnu ja laulab ammu möödunud aegadest.

    ReplyDelete
  10. Üksi käin ma väljas heal meelel. Imelik on see, et keegi seda imelikuks peab. Aga peetakse - isegi noored teenindajad mõnikord peavad. Istun restoranis, selline tühi oli. Ukse juurest sain loa, et võib ise koha valida. Istun ja ootan, et toodaks menüü või midagi. Näpin salvrätti ja vaatan aknast välja - ei kedagi. Lõpuks, lõpuks tuleb teenindaja, et kas te oletegi üksi? Mulle meeldib näidelda ja vastasin ohates, et tundub, et vist küll. Hahaa... Aga
    Väljas käima üksi õppisin välislähetustel - üksi võõras linnas, aga süüa tahaks ju ikka. Ei jää muud üle, kui lähed üksi.
    Su jutt tõi meelde mulle minu enda ema. 80ndatel oli moekas tädi - laiaõlalised pintsakud, puhvis juuksed jne. Aga see on kuidagi jäänud talle samuti sisse igaveseks. Ta topib siiani ka tänapäeva pintsakutele eraldi õlakuid alla (patšokid või midagi öeldakse selle kohta).
    Mina olen sellest põlvkonnast, kes mütsi ei kandnud ja ei kanna millegipärast siiani. Viibin palju noorte seas ja olen tihti ainuke, kellel ei ole mütsi peas. Noored armastavad mütse tänapäeval väga kanda.
    Eks ta ole, igaüks oma põlvkonna laps on ikka.

    ReplyDelete

Post a Comment