moe-eksitused, enesedeitimine, larp ja tapeedid need

paar ülbet tšikki

Ma arvan, et kõige rohkem on mind mu moevalikute osas ehmatanud see osa internetist, kus keegi publiku meelt lahutava nalja ja autentse taaskehastamise nimel riietab end 90ndate või 2000ndendate alguse rõivastusse. Ja siis, teatava muige saatel, selgitab sinna juurde, kui väga ikoonilised ajastutruud esemed ja nii täpne taasesitus. 'Ha-ha olid ajad, eksole.' Samal ajal kandes asju, mis mul kapis on täiesti mitte-irooniliste harilike ilusate kantavate argiriietena. Tunnen end kohe isiklikult rünnatuna. Kuidas te julgete öelda, et mina, kes ma käin ringi, silmad lahti, ja ikka kenasti riides, riietun rohkem kui 20 aastat tagasi moest lastud asjadesse. 

Paar korda olen proovinud selliseid puhevil kõrge pihaga pükse, mille laadseid ühel hästi riietuval teismelisel näinud olin. Tundus nii veider. Kuidagi... nagu see poleks päriselt riietusese. Nagu ma prooviks endale valet suurust.
Vahel panen kaltsukas mõne vana-vana kleidi selga ja kipun kohe pihast seda endale ihu ümber kiskuma või varrukaid üles. Nõuan, et midagi on justkui valesti selle tegelikult jumala tervikliku teosega. Otsin võõra asja seest endale tuttavamat siluetti.

Räägitakse, et vanasti (päriselt vanasti, nagu enne 20ndat sajandit) olla rõivaste isetegemine ja uuesti ja taas ümbertegemine igati levinud praktika. Sest kangas on kallis ja mood muutub. Tundub nii tore ja õige. Ma olen umbes oma mäletamisest saati neid vanu muidu heast materjalist rõivaid kohendanud, et need tunduks rohkem nagu miski, mida üldse kanda saab. Aga nüüd, teades, et ma olen aegunud moemaitsega, jookseb mitu kihti eneses kahtlemist peale. Kui ma võtan 80ndate jaki ja kohendan seda natuke endale mugavamaks, kas ma teen alateadlikult sellest siis hiliste 90ndate stiilis jaki? Kui sageli ma käin väljas ise ümbertehtud riietes, mis minu arust on hästi ilusad normaalsed, aga teistele paistavad nagu täiega mässumeelne üleolev iroonia endistele aegadele? Kuidas üldse eristada siirast moetust sihilikust muigest mineviku üle?

Vahel ma kannan mõnd ilmselgelt 80ndate asja meelega niisugusena, nagu ta mõeldud on ja mu ema ütleb pärast äranostalgitsemist selle kohta 'mood tuleb tagasi'. Ei tulnud. Mul, moetul, on lihtsalt see lilleline pluus praegu. Ma ei tea, mis mood teeb.

- Oo sul on selline asi, mul oli samasugune 90ndatel, kui ma põhikoolis käisin.

- Jaa, aga see on tegelikult päris 80ndate asi, ma ei tea, kuidas sul see 90ndatel sai olla.

- Jaa, aga me olime päriselt vaesed 90ndatel. Niiet. Seega.

Võib-olla nihe ongi mu kaasaantud saatus.

Seoses vabatahtliku modellimisega olen tutvunud mitmete noorte moeloojatega ja vahel ikka imestan, et nad tahavad teha minimalistlikku. Lihtsat ja harilikku. Sirgeid lõikeid ja harilikku halli värvi ja... noh... pärist tihti... veits igavat. Kas see on selle pärast, et tekstiiliõpingud peksavad pillava külluse lembuse neist kuidagi välja. Või sest nad kõik mõtlevad hästi keskkonnateadlikult materjalisäästlikult. Või sest neil pole raha, et palgata õmblejaid ja lihtsa lõikega asja iseõmblemine on ainumõeldav.

Rääkimata kõigist nendest kordadest, kus ma vaatan nais-disaineri tehtud naisterõivast ja sel ei ole taskuid. Sina. Sina, kes sa tead. Sina, kes sa oled tulnud tegema heaks. Sina, meie tulevike lootuse kiir. Kuidas sa võisid. Aaah! *langeb hingetuna minestusse*

tuul puhub ära

Ma ei tea, kas see on normaalsetel inimestel ka, aga ma olen lugenud, et ameeriklastel on täiega probleem üksi kinos või restoranis käimisega. Kuidas selle oskuse omandamine või ärataipamine, et nii ka saab, on nende maailma tohutult avardanud. Missugust inspiratsiooni ja tugevuse eneseusku nad inimestesse sisestavad selle isikliku õppetunni pealt. Vau, sa võid üksi kohtades käia.

Ma olen nüüd viimasel ajal rohkelt üksikäimist teinud ja selles ei ole midagi rabavat või ebamugavustületavat. Ei pea mööda seinaääri käima või teesklema, et mu kaaslane jättis tulemata või ühtegi sellest häbist. Ongi lihtsalt meeldiv. Vahel teen seda endast mitmusest mõtlemist ka sinna juurde. Viin ennast õhtul välja. Kutsun end kallimasse restorani lõunale ja teen endale terves ulatuses välja. Sean end enese jaoks kenasti riidesse ja lähen kontserdile, pärast endamisi mõtisklen, kui tore mul enda seltsis oli. Ma ei hakka ka kohe kontserdi vaheajal seda kriitiliselt arvustama ja ei kipu näitustel enda kõrva ääres liiga kõvasti teoste tähenduse üle sõna võtma. Nii hea ja õige olengi endale.

Käisin oma elu esimesel larbil. Ja see on imelik, et ma polnud varem ühelgi larbil käinud. Arvestades mu tutvuskonda ja tegevusalasid, väga imelik, tõepoolest. Aga nii oli. Ja nüüd on nõnda, et käisin. 
Olin (kõigest) NPC ja see on esilarbiks suurepärane valik. Sain just nii palju ja intensiivselt osaleda, kui endal tunne oli. Sest tunded, apikene. Tunded ju. Mängida kõrge energiaga tegelast, kui endal on viimased tunnid tahtmine pikali heita näiteks. Väga veider. Kohati saab tegelaselt energiat endasse ka. Kohati on tagaruumi jõudes tahtmine millegipärast natuke nutta. Või need veidrad hetked, kus minul isiklikult on veits igav, aga mu tegelasel on tarretav hirm ja segadus ja võimetus midagi ette võtta. Aga minul on nii igav juba. 
Ja kui erinevalt isegi kogenud mängijad mängivad. Skriptimata dialoogis kellegi usutava pahameelega kokku puutudes tahaks kohe paari minuti pikkust pausi võtta, et oma tegelasega nõu pidada. Või mõne teise väga kohmaka etendamis-stiili juures kramplikult oma rollist kinni hoida, sest muidu läheb mul ka üle ja siis ei tule sest asjast midagi välja. 
Sain mitut erinevat rolli teha ja see kostüümide ja rolliloome impro ja kogu tagaruumi hullus oli nõnda vahva. Ma millegipärast arvasin, et on raske hoida lahus enda teadmisi tegelase teadmisest ja oma tahtmine tegelase tahtmisest, aga, ihulised vajadused välja arvata, ei olnud üldse hullu.

Niisiis jaa just väga hea. Kuna korraldajad olid ka head ja kogemus mahukas, olen ma esialgu veel kõhkvel, kas ma niipea kellegi teise tehtud mängule läheksin. Niisugune natuke eksklusiivsust hoidev õrnus ja tänulik rõõm oma sellest süütusest just niimoodi vabanemise üle.

Aga et linna me mängime Tartus küll. Nagu vanasti hoovi peal lapsed mängisid linna. Vähe mängijaid, palju rolle. Siin on ta kellegi peika, teises kohas ta toob mulle mu supi lauda, pärast on ta võõras tantsupeol, hiljem näen teda laval ja plaksutan ka. Täna selles ruumis ütlen mina sulle, kuhu sa istuma pead ja homme ühes teises ruumis ütled sina mulle. Inimeste nimesid teadmata ja väga kontekstipõhise isikutaju juures ongi ainult roll see, millest saab kinni hakata. 

Ja siis, kui teistel nende rollid segunema või lekkima hakkavad minu nähes, sest aeg või vein, pole mul enda käitumiseks juhtnööre kusagilt võtta. Lihtsalt ole sina ise. Milline neist? 

elva värav

Mu muusika on liftimuusika. On olnud aegu, kus ma olin huvitav inimene, kellel oli tähelepanuväärne muusikamaitse. Aga enam ei. Liftimuusika, see labane pop, mis viimase 10 aasta vältel raadiost tulnd on ja õrn uimane soigumine - need on asjad, mis mu argipäeva saadavad. Sest ma olen see tapeedisõltlane. Taustal peab midagi mängima. Siis on mugav ja turvaline ja saab keskenduda ja asjad tehtuks. Muusika taustaks on erinev muusika kuulamisest ja see omakorda erinev päriselt kuulamisest. Kui vahel on erilise asja tuju, kuulan veidrat kõhutantsumuusikat või tümpsukaid rokkhitte või kaasaegset (eesti) pärimusmuusikat. Need on kõrvaline. Põhiliselt mängib mu ümber siiski võimalikult isikupäratu tapeet.

Samal ajal. Ma olen see inimene, kes on häiritud teiste inimeste eelistatud taustamürast. Viibides vanemate inimeste kodudes, kus telekas mängib, olen ma alati natuke liimist lahti. See virvendab ja nõuab tähelepanu ja selle toon ja valjusus muutuvad igal minutil. Noomin oma sünniperekonda, kui need puldi kätte võtavad: 'mida sa kavatsed vaatama hakata? miks peab teleka praegu käima panema? mis sealt tuleb?' Sest telekas mängimas niisama tundub nii kohutavalt invasiivne. Sama nendega, kellel sarjad või uudised või suvaline juutuub taustaks mängivad samal ajal, kui nad tegelevad muuga ja üldse ei kuula seda. Või podcastid. Appikene kui õudne elutoa dekoor. Kuidas nad niimoodi elavad. Kuidas neid ei häiri. Need on ju inimesed ja inimeste mõtted ja sõnad ja need on üha ja vaheldumisi ja sa lased sel niisama olla ja ei ole sest häiritud ja brrr. Kui mu laps titem oli ja multikad töötasid aeg-ajalt lapsehoidjana, oli meil hoolikas kollektsioon multikaid, mille dialoog ei oleks närvidelekäiv. Näiteks kõik need Tom ja Fluffy ja Lepatriinude jõulud, nii sulnis. Must ja valge koer. Väga mahe. Ainult instrumentaalmuusika ja vahepeal mõned malbed sõnad. Kõik need multad, kus mitu häälnäitlejat teevad mitmete tegelaste väga eluohtliku aktsiooni taustaks intensiivset emotsioonidest kantud dialoogi, said kohe bänni. Ja kui laps oli nii suur, et ise väljendada oma multika-eelistusi ja juutuubis ringi klikkida, võtsime kohe kõrvaklapid kasutusse. Inimesed väsitavad. Sõnad väsitavad. Emotsioonid väsitavad kõige rohkem. Või pigem kõige selle ignoreerimine väsitab.

(Surmakarjetes hakid ka väsitavad, aga see on teine teema.)

Miks telekas käima panna, kui sa ei hakka seda vaatama. Olen vahel harva end tabanud küsimuselt, miks arvuti käima panna. Mida ma sellega tegema hakkan. Miks mul on praegu arvutit vaja. Sest nii sisse on harjunud. Tulen koju, arvuti käima, siis vaatame edasi. Nagu need, kes koju tulles haaravad telekapuldi, viskavad sinna mingi pildi ja siis asuvad askelustesse. 

Ükskord ma olin vanaema juures ja jäin poole kohvirüüpamise pealt oma telefoni vaatama. Internet oli sees ja keegi oli midagi kirjutanud-postitanud-öelnud. Hoidsin telefoni käes ja püüdsin, kulm kortsus, aru saada, et mis värk on. "Kas sul on vaja helistada? Ma lähen teise tuppa, kui sul on vaja helistada,"  oli vanaema kohe tähelepanelik. Sest no tõefakingpoolest. Mille kuradi pärast ma seda telefoni käes hoian. Kas mul on praegu vaja kusagile helistada?

piirded ja okkalisus

Kuidas sul õnnestub moega kaasas käia?

Kuhu sa end viimati välja viisid ja kas sul oli endaga tore?

Mis su eelistatud heli-tapeet on?