vaarikas ja kass, autojuhi elu ja suts kehast veel

P7110123
kakrad

Vaarikas on lubaduste vili. See, mis see suvi kasvada tahab, ei taha veel kanda. Kannab ainult ennast. Ahnete mahlaste lehtedega ahmib suve sisse. Isekas ja isepäine. Lihtsalt roheline okastega janune sirutus. See on vaarikas. Usu mind. Teda. On. Kuigi vaarikaid, vaata, küljes ei olegi. See on järgmise suve vaarikad. Lubadus. Tulevike tõotus. Lase olla. Lase tulla ja küll siis näed. Hiljem näed.  Näed veel sügise tuleku, talve ja lume ära. Näed kevadet ja uue suve saabumist. Ja siis näed. Ausõna. 
Vaarikas tahab ära. Talle ei sobi aia ääres hoovi servas. Ta tahab verandalaudade vahele ja kiige alla, ta tahab sõstrapõõsa sisse ja batuudi serva alt välja. Vaarikad on nagu kassid, lähevad, kuhu tahavad. Kuhu saavad. Kuhu mahub. Istun aias kõrvuti täiesti sobimatus kohas kasvava okkalise varrega ja usun ta lubadust. Praegu näeb imelik välja, miks ta mul siin küll kasvab, nii veidras kohas nii harali, mittemidagiütlevana. Aga küll sa näed. Järgmine suvi istun samas kohas ja sirutan käe ja pudeneb mulle pihku. Päikese ja õitsvate pärnadega ühe magus. Nagu kokku lepitud sai. 

Juba paar nädalat mõtisklen ma sellest, et mul on liiga vähe kasse. Mul on üks kass. Ta on praegu juba 11-aastane. See on väga hea kass. Mulle täiega meeldib. Aga nagu... mul võiks neid rohkem olla. Kui kass on parajasti ülakorrusel, on elutuba ja köök täiesti kassivabad. Kui kass on toas, pole õue peal reeglina ühtegi kassi luusimas. Ja nii edasi. Mulle tundub, et sellesse majapidamisse sobiks natukene rohkem kasse. See on puhtalt sisekujunduslikult ootuspärane, et siin oleks mitte kass vaid kassid.
Aga.
Aga. 
Esiteks mu kass ei salli teisi loomi. Teisi kasse ega koeri. Ta on ainus loomalaps olnud algusest peale. Ma võin kasse armastada, aga ma armastan oma olemasolevat kassi natuke rohkem ja ei taha talle muresid juurde teha. Teiseks ma ei viitsi kassipoegi, sest nad vajavad tööd ja aega ja tähelepanu. Mulle meeldib kassipoegi külastada, aga mitte nendega koos elada. Täiskasvanud kassid on poole tšillimad. Noh ja kui täiskasvanud kassidest rääkida, saab olla variant võtta kellegi teise üleskasvatatud hüljatud kass, aga need kõik on ju kiibistatud-reeglistatud. Ja neid ei tohi õue lubada siis peab neile tuppa liivakasti rajama ja oeh. 

Minu kassil on viimasel ajal tekkinud hulk uusi kombeid. Näiteks kui ma olen end sisse seadnud, arvuti taga või diivanil, tuleb ta mind kööki kutsuma. Köögis selgub, et süüa-juua on. Kass hakkab sööma. Ta tahab, et ma juures olen. Kutsub mind kaasa. Kui ma kohe tuppa tagasi lähen, on ta sama murega varsti jälle platsis. Niisiis võtan tema kutsumise peale laualt raamatu kaasa ja istutan end köögidiivanile. See on piisavalt lähedal, et loom saaks rahus süüa.
Teine on akna taga nutmine. See algas tal juba koroona-ajal, et ta istub akna taga ja ahastab. Kraabib käpaga akent ja nutab. Akna kaudu tuppa ei tule. Ma pean töölaua tagant püsti tulema ja ta uksest sisse laskma. Tavaliselt just sellisel hetkel, kui ma oleksin ausõna kohe asjalikuks hakanud. Nigu väike laps, ei lase kodus tööd teha. Noh ja nüüd on tal uus mood mitte tuppa tulla, kui ma ukse lahti teen ja hõikan. Pean astuma ümber nurga ja talle silma vaatama ja ütlema, et ta võib tulla. Seni istub mõistmatul ilmel akna juures ja ootab. 
Õues on sisse tallatud mitmesugused loomarajad. Paistab, et paljusid nurgataguseid ja teid tuleb korrapäraselt uuesti läbi käia. Vähe sellest, et kass astub kõndides tagakäppadega alati oma esikäpa jälgedesse. Ma arvan, et ta astub iga kord sama rada astudes uuesti samadesse jälgedesse. Loomarajad õues on selgelt sissetallatud korrapäraste lohkudega. 

P7130157
võõras kass poseerib


Ükspäev tuli jälle jutuks ja tuleb välja, et mul on juba varsti neli aastat juhiload olnud. Juhiload, ma võin teile kinnitada, on juhtumisi küllaltki tore asi. Praeguseks on kenasti ka selgunud, mis laadi autojuht ma olen.
Ma ei ületa kiirust. Mul ei ole reeglina kiire ja kui mul ongi kiire, panen muusika hästi kõvasti ja naeran hästi kõvasti enda üle, et ma olen nii juhm, et arvan, et  nii hilja sõitma hakates iialgi õigeks ajaks jõuan, sest jummalukene, näha on, et üldse ei jõua ju. Sagedamini olen ma see inimene, kes kindlasti hulka inimesi meganärvi ajab maanteel. Sest ma sõidan tihti liiga aeglaselt. Selleks, et maanteeäärset või taevalist ilu vahtida või sest mul pole kiire või sest eee... kas see seitsekend sai läbi või hmm... Või sest ma olen eksinud, koguhingest orienteerun parasjagu ja mul on veits juhe. Tark ei torma. 
Mulle meeldib hoida normaalset pikivahet. Kui ma ei kavatse või lihtsalt ei saakski mööda sõita, jääb minu ja minu ees venija vahele mitu autopikkust. Siis need rahutud sahmijad sätivad end minu ja selle ees oleva venija vahele. Ja ei saa ka mööda. Aga saavad, nina pepus, teise auto sabas kiibitseda. Ma saan aru küll, miks kellegi tagumikus kinni olek ebameeldiv on. Selle jaoks ongi pikivahe leiutatud, tibu. Et sa saaksid teise koleda taguotsa asemel pilvi ja rohtu vahtida. Aganoh, igaühele oma. Ju on tülikate ahtrite pärast torisemist ka tarvis.
Mul on autos see FM raadiot edastav jublakas, mis telefoni sinihammast kuuleb. See on täiesti geniaalne. Pärast selle ostmist sai maailm uueks. Kuigi vahel ikka juhtub, et ma tahaks veel rohkem üllatunud saada, kui Spotify seda suudab. Või on olnud offline öö, mu telefon just avastas interneti ja cant even. Siis kuulan näiteks raadio kahte või klassikat.
Samuti olen ma see mölakas, kellel autos muusika käib ja aknad on lahti. Minuarust parim kombo. Kõik tahavad oma jalutuskäigul kuulda halvasti võimendatud fragmente mu lemmiktümakast. Ei vä? 
Ma panen paagi ääreni täis. Siis, kui see tühjaks saab. Mitte ei tangi iga väikse ettenähtava otsa tarvis niipalju, kui hädapärast tarvis. Ega lase kolmneljandiku paagi juures kompulsiivselt seda uuesti täis. Ääreni täis ja siis tühjaks ja siis uuesti täis. Kõige vähem tankimistegevusi kõige rohkema sõidurõõmu juurde. See on tegelt uue aja asi. Eelmine suvi hakkasin. Maru mõnus. Tekitab tunde, nagu ma oleksin rikasmuretu, kes ei pea kogu aeg raha ja bensuliitreid lugema.
Autojuhi ja autoomanikuna on mul nüüd poole rohkem sõpru ja sugulasi, kes mind täiega vajavad. Samuti olen ma tõenäolisem igasugustele eiteakus toimuvatele häppeningidele laekuma ja saan võõras linnas minna (kõrtsidesse) tuututama, kaks kätt taskus.
Tartu autoremontidest soovitan Autoluksi. Kiired asjalikud poisid, saab kaardiga maksta ja suhtlevad normaalselt. Rehvimuredega käin Betooni rehvivahetuses. Mul on selline veits peps nõudlik suhtumine teenustesse. Ma tahan, et minuga ilusti räägitaks, kui ma olen (potentsiaalne) maksev klient, ükskõik kui rumalasti ma küsin või teadmatuses olen. Ja ma olen piisavalt kuulnud hirmu- ja õudusjutte üksikutest naistest saamas sõimu või nõmedat suhtumist autoga seotud teenuste juures. Need kaks kohta on normaalsed ja ma ei kavatse võtta mõttetuid riske mingisse tundmatusse uude kohta minnes. Korra käisin mingis väikelinna rehvikohas ja brrr... siiamaani on sellest paha.


P7080064
mis sina puhud


Loetelu ihulisi tõsiasju, mis kehtivad, kuigi ma olen peenike.
  1. Mulle ei mahu kõik riided selga. Jumala tihti proovin kaltsukas midagi toredat ja see on mulle lootusetult kitsas. Ei mahu ümber piha või ei tule põlvest kõrgemale. Pigistab kaenla alt või punnitab kõht nööpide vahelt või üle värvli välja. Eriti traagiline on see nende ägedate retroriietega, mida ma oluliselt rohkem kannaksin, kui need oleksid moodsa inimese mõõtu. Ja ma ei ole isegi hullult pikk. 175 on keskmisest euroopa naisepikkusest veits pikem, aga kaugel pöörasest. Ja tähendab, et S suuruses asjadest võin ainult unistada.
  2. Kostüümidest on alati üks pool vales suuruses. Tavaliselt on pintsak/pluus paras ja püksid/seelik lootusetult kitsas. Mitte natuke halvastiistuvalt kitsas vaid verevarustust kinni suruvalt mõeldamatu. 
  3. Ma ei leia endale parajat trikood ja seda nüüd leitud pükskostüümi otsisin terve aasta. Paljude kõrge pihaga pükste pihaosa ei ulatu mu pihani, ma olen selle koha pealt veel puus, kus tema tahab juba kinni nööpida. Kui ma tahaksin onesiet kombinesooni kanda, peaks see olema L või XL suuruses, et ümber kõigi vajalike pikkuste mugavalt ulatuda.
  4. Kui mul on vaja kusagil end soliidsena esitleda, vaevlen ma oma enda kollektsioonist riietust valides tihti selle tavalise dilemma ees. Need asjad, mis on kenad, on ebamugavalt kitsad ja ahistavad. Need asjad, mis ei ole kitsad, istuvad seljas nagu telk.
  5. Ma ei jaksa. Ma olen nõrk nagu lapsuke. Mu plangu rekord on üks minut ja viis sekundit - nüüd, kui ma olen korrapäraselt trenni teinud ja juba nii palju rohkem jaksan. Hüppenööriga hüppan, siis tahab poole minuti pärast hing välja karata. Ma teen põlvekõrgusele pingile toetudes järjest maksimaalselt kaks ilusat kätekõverdust.
  6. Minu jaoks ei tehta ilusaid rinnahoidjaid.
Loetelu elulisi tõsiasju, mis kehtivad, sest ma olen peenike.
  1. Võõrad naised arvavad, et ma olen südametu mõrd.


  2. P7070031
    pallimängu variant vanalinna lähistel
     
Tellisin omale Loomingu raamatukogu koju käima ja praegu tundub küll, et eranditult valged  heteromehed. Aga head mehed, meestele ette ei heida.
Valmistan endale rutiinselt üllatusi, murdes iseenda pirtsakaid reegleid. Näiteks olen hommikuti omale putru teinud, seda söönud ja isegi ei hädalda.
Samal ajal on ka iseenda soovide üleküllastav täitmine. Tahtsin Piro platsil veini juua ja enne, kui arugi sain, sai nii palju veine väga jooduks, ise ka ei usuks.

Pane silmad kinni ja võta ise endal käest kinni. Kelle moodi see tundub?


Comments

  1. proovisin seda käesthoidmist. Tundus mingi agressiivselt pealetükkiva käehoidja moodi, sellise, kes hoiab käest kinni täpselt niiviisi, et mul pole viisakat põhjust kohe ära tõmmata, ei löö nii sirgjooneliselt külge, et seda saaks sirgjooneliselt ka tõrjuda, ja võib-olla räägib sinna juurde veel sügava hääle ja halvastivarjatud muigega - õieti varjata püüdmatagi - "Sa kardad mind. Miks sa kardad mind? Ära karda." Öääähhh.

    Mul on enam-vähem kõik samad riieteprobleemid, ainult et vanusega on lisandunud veel see, et pluusidel on selg paras, aga rinnaesine ei ole. Või siis vastupidi. Ühesõnaga, dilemma "kas soliidne ebamugav - või mugav telk" tekib juba ainult ülemise otsa riietamiselgi. Alumise otsaga on isegi kergem, kui reeglina ignoreerida, et püksid üldse maailma loodud on.

    ReplyDelete
  2. Minu moodi =)
    Hästi tore inimene, aga kui see oleks keegi mittemina, siis ma olen veits häiritud selles, et kleepuv magusa tshillikastmega kanamarinaad on ta käe küljes ja nüüd minu (teise) käe küljes ka.

    ReplyDelete
  3. Kui ma veel kõhn olin (mitte et ma sinu tasemel kõhn kunagi olnud oleksin), lahendasid paljud mu figuuri- ja riietuse klappisime mured ära vööd.
    Pigem ei sidunud ma neid vöökohale, vaid kõrgemalt alustades ja vahel vööni välja, vahel lõpetasin varem. Kõrgemal.
    Kleidid, mis ülevalt on kitsad ja siis lähevad laiaks, on mulle meeldinud lasteaia esimesest rühmast alates.
    Need on kuidagi ... õiged.

    ReplyDelete
  4. Võtsin käe kätte. Lohutav, soojendav, kindlustunnet pakkuv liigutus... mida ei peaks ise endale tegema, vaid peaks olema teise inimese soe ja sõbralik käsi. Kui ma olin 20 siis ma kuulasin seda (ja teisi kogumiku laule) umbes lõpmatuseni:

    https://www.youtube.com/watch?v=mNcCaAlXncs

    ReplyDelete
    Replies
    1. Minu arust ka lohutav tunne kuidagi. Nagu hoiaks kellegi käest, keda tahaks hoida ja kaitsta. Ja nagu hoiaks keegi, kes seda teha lubab.
      Aga ma neid 'peaks'-e sinna ei põimigi. Tunne on tunne.

      Delete
    2. Oh, nii kummaline, et te sedasi tundsite, Lendav ja murca, umbes samamoodi nagu mina - sest kui ma silmad kinni panin ja enda käest kinni võtsin, tundus see väga selgelt minu ema moodi.

      Delete
  5. Kas hoiukodu pakkumine poleks lahendus? Kui on näha, et ei toimi, siis oleks see ajutine ?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mhmh, mulle tundus ka, et hoiukodu teema saab olema. Kunagi, kui suvi on ära olnud ja ma paiksemaks jään. Kuigi hoiukodu kassidega on sama - kassi õue ei luba ja toanurgas on kast liiva ja kakaga, mis vajab tähelepanu.

      Delete
  6. ennist läks meelest märkida, et meie kass on täpselt samasugune ja olnud selline niikaua, kui ma mäletan. Söömiseks on vaja, et keegi tuleks temaga kausi juurde.

    Viimasel ajal, kui tal on neerud natuke kehvaks jäänud, on tal ka vaja, et keegi liigutaks seda kaussi või liigutaks krõbinaid kausi sees.

    ReplyDelete
  7. inimeste käehoidmiskogemusi lugedes hakkas mul tunne, et mul on midagi viga, tuleb kohe meelde, kuidas ma endal noorena mingi targa raamatu abil skisoidset isiksusehäiret üritasin diagnoosida.

    eriti imelik oli see vastumeelsus sellepärast, et oma elukaaslasega mulle täitsa meeldib vahel käest kinni hoida.

    ReplyDelete
  8. Hõhõhõ: "Ega lase kolmneljandiku paagi juures kompulsiivselt seda uuesti täis."
    Hõhõhõ. Jaa. Aga sellele kolmneljandikust ülevalpool hoidmisel pidada miskine kütusepumpa säästev mõte olema, nii et ma natuke kaalun seda varianti.

    Võtan endal käest kinni nii, et sõrmed on vaheliti ja leian kellegi, keda usaldada.
    Jätan ühe käe passiivseks ja panen teise selle peale ja tahaks virutada, aga viisakusest ei tee seda.

    Pikkuse ja riiete teemal. /surub huuled kitsaks kriipsuks kokku/
    Mina olen 165 ja see on KESKMINE pikkus. KESKMINE. Ma olen KESKMIST KASVU. See tähendab, et 10 cm pikemad on... juba väga pikad.

    ReplyDelete

Post a Comment