kõik, mis ma sest katkust

Paneme selle siia ka kirja, siis on ühel pool. 
P7130146
miis(u)


Vahemälu.
Ma lähen tualetti. Vajutan ukselingi alla, tõmban enda järel kabiini ukse kinni ja panen lukku. Link, link, riiv. Võtan seljakoti seljast ja panen põrandale. Telefoni taskust seljakoti peale. Puudutan potikaant, püüan mitte puudutada paberihoidjat, vehin veetõmbe silma ees, annan alla ja vajutan näpuga selle nuppu. Kaant uuesti ei puuduta, võtan oma pesemata kätega telefoni, panen seljakoti selga, teen ukse lahti. Kitsas kabiinide-esises koridoris põikan eemale mõnest ringirulluvast lapsest või vanainimesest. Pesen käed. Või jätan seljakoti ja telefoni põrandale ja võtan need pestud kätega? Aga neid on katsutud käega, millega ma ust lukustasin? Aga järjekord on. Või panen telefoni enne tualetti minekut kotti ja pissin, kott seljas? Leian desinfitseerija ja puhastan sellega pärast oma telefoni...?
Lähen kontori kööki. Vajutan küünarnukiga linki ja lükkan ukse lahti. Avan kapi. Võtan teise käega kapist tassi. Kes need tassid kappi pani? Millal ja kuidas? Ei mõtle sellele. Vajutan kohvimasina nuppu. Avan külmkapi, panen kohvi peale piima. Külmkapp, piimapakk, kork, piimapakk, külmkapp. Eeldame, et tass on puhas, kas ma peaksin vahepeal käsi pesema, sest piimapakk ei pruugi olla? Ei mõtle selle peale. Võtan oma kohvitassi ja panen käe ukselingile. Vaatan ukse pealt tagasi köögilaual oleva desovahendi poole. Ei mõtle selle peale. 
Sisenen poodi ja desinfitseerin käed. Võtan värskelt puhastatud käru ja teen oma oste. Väldin inimesi ja liigun tõhusalt nimekirja järgi. Nimekiri on telefonis, telefon on käes. Kassas lähevad kõik mu asjad selle lindi peale, kus käisid teiste inimeste katsutud asjad ja teenindaja katsub minu asjad ühekaupa läbi. Kui ma kaupa kotti pakin, tuleb järgmine ostja minu külje alla oma asju pakkima. Mida ta siis tegema peaks? Kuhu mulgi minna. Tõstan kotid kärusse, kärutan parklasse. Kas mu käed on puhtad nüüd? Või mustad? Tõstan kotid autosse, panen auto lukku ja viin käru tagasi. Puhastan käed. Puhastan autovõtme? Puhastan telefoni? Autos sügan nina. Tulen koju ja tõstan kotid tuppa. Pesen käed seebiga. Loputan kuuma veega mõnd poest toodud asja, tõstan esikusse karantiinima teised asjad ja ei tee midagi kolmandatega. Mina ei jaksa.
Ma ei jaksa nii palju meeles pidada ja jälgida ja valvata.
Kui palju mina üksinda pean tegema.
Miks 'igaüks meist' ei kõla nagu piisavalt palju. Kuidas see on justkui ainus, mida me teeme. Ainus, mida teha saab.

Kui palju minu sihilikust informeeritud hooletusest lähtub mu hinnangust teiste inimeste hooletuse kohta?


P7110127
kogunemine


On kaks asja, mis mind kogu selle asja juures hullult närvi ajavad.
Esimene on kaine mõistuse noomitused. 
Kasutage ikka kainet mõistust. Talupojamõistust. Olge mõistlikud. Mõistlikkuse piires. Ei tasu päris segi ka minna. Mõelge ise. Elu ei saa selle pärast seisma jääda. Päris hulluks ei ole ka mõtet minna. Ole normaalne nüüd! Arukalt, mõistusepäraselt toimida, ei saa lasta ühel väikesel viirusel end nii palju piirata. Mõelge peaga. 
Täpselt millisest ajaloolisest hetkest pärineb see talupoeg ja tema silmapaistev mõistuslikkus, mida siin kasutada? Mis valemiga see peaga mõtlemine järsku muust mõtlemisest eraldi sai asetatud? Kui palju ettevaatusabinõusid tuleb hüljata, et saada mõistlikkuse tiitlit? Kuidas ma saan sõna otseses mõttes täiesti enneolematu ülemaailmse kriisi juures loota oma peaga mõtlemisele? Millele see tuginema peaks? Kuidas minu pea siia puutub? Kas kõik teised on juba sada korda seda laadi olukordi läbi teinud ja oskavad oma perspektiivitunnet, elukogemust ja intuitsiooni siin rakendada ja ma olen ainus, keda pimeduses hoitakse? 
Teine on isikliku eelistuse teema.
Ürituste üleskutsed, kus on fraas 'Kes koroonat ei karda...' Või need viisakad lugupidavad küsimused, kui lähedale võib kellelegi tulla või kas ja keda võib kallistada. Nagu see oleks selline sügavalt personaalne valik. Võrreldav taimepõhise dieedi või maratoniks valmistumisega. Igaühele oma. Kuidas kellele. Teed ise sellise otsuse, kuidas sinu ja viiruse vaheline suhe on ja meie teeme nägu,  et see on ainult sinusse puutuv otsus. Eks need, kes ei karda, noh need kes ei muretse... Kes tugevam on ja sellised valikud on teinud, et ei põe ja ei tõmble, need võidavad. Teisi alandatakse ja häbistatakse. 
Kus x on? - Ah, ta ei tulnud, ta kardab koroonat ju. - Pfft! Tüüpiline!

Osa desovahendeid on konkreetne piiritus. Kõik minihaavad kätel hakkavad kipitama. Teised on sellised geel-lögad. Need on mõnusad. Osa lõhnavad päriselt nagu puskar. Paljud desopunktid on tühjad. Eriti mingites kolkamates urgastes. Väiksemates poodides ja. Või ripub tühja dosaatori küljes nööriga teine pudel, mis on samuti tühi.
Tuttav sai töö juurest, haridusasutusest, isiklikuks tarvitamiseks käte desinfitseerimise vahendi. Selle alkoholisisaldus oli 35. Teinepäev nägin ühes poes kätepuhastuse punktis Asepti pudelit. Teadküll, see, millega haavasid puhastatakse. Abiks seegi. 
Ametiasutuses oli keegi printinud ja hoolikalt välja pannud sildi, mis ütles, et tervise ja ohutuse tagamiseks peavad kõik inimesed hoidma omavahel 2-meetrist vahet välja arvatud olukordades, kus sellist vahet hoida pole võimalik.
Et mitmekülgne on see elu.


P7100104
teistest parem maja


Isolatsioon on askeetlik elu. Palju imestust selle üle, milleta saab elada. Selles on palju vaikust. Pikki ajalõike, mis ei sisalda mitte midagi. Mis pole täidetud liikumise ega müraga. Sisustamata lõigud. Isegi mitte rahu ega ootus. Vaid ongi igasugune mitte. Üldine ei.
Märtsi alguses ma muidugi magasin. Magasin 12+ tunniseid öid. Magades ei ole kõik liiga keeruline ja ettearvamatu ja õudne. Magamine on mu lemmik. Pärast tuli rutiin. Hommikul kohe uksest välja, vähemalt pool tundi kõndimist. Arvutivaba hommikusöök, asjalikkus. Pausid raamatulugemise ja pillimänguga. Läbimõeldud toidukorrad. Toggl ja Todoist. Kellaajaliste kohustuste vahele lahustuv kohv. Sest siis on hea jälle head kohvi juua, kui rohkem aega tekib ja nii edasi.
Uudiseid ei tohi lugeda. Need on halvad. Spekulatsioonid ja ähvardused. Ketramine ja ülesküte. Osalesin kevadel emotsioonide uuringus ja seal pidi vahepeal uudiseid lugema. Pärast küsiti, kuidas ma nende tunnetega toime tulin. Kas äkki selles on hoopis midagi head, et kõik halvasti on, ah? Võib-olla leevendab kogu su emotsionaalsust teadmine, et sina ehk polegi süüdi?
Kevadel valutas süda igatsevalt kõiksuguste asjade järele. Lihtsalt filmikaader või foto ööklubist või kõrtsiletist pani põue põksuma. Nii tahaks. Lõpuks läks ikka nii, et kluppi ei jõudnudki ja kõige suuremat 'ma niiii igatsesin seda' tunnet pakkus hoopis kaltsukaskäimine ja rühmatrennid.

Suvi oli hea. Sain veits välismaad, paar deiti, mitu kontserti, rohkelt pidusid, laagreid. Seoses sellega, et nüüd august ja et Tartu on põmst valmis omadega, tundub, et suvi oli seega ära. Kuigi mulle ikka meeldib mõelda, et suve jagub. Septembrissegi jagub. Aga seda ajutist vabadust ja päris usutavat hinges uskuda laskvat muretust, selle lõppu ma  küll näen terendamas.


P7090091
kujutle vaid



Ma ei tea, kas teised hariduses töötavad inimesed ka seda tajusid, aga minuarust läks kevadel suht pekki. No ei olnud hea. Oli parim, mis anda oli, sest teatavasti kõik inimesed annavad alati parima, mis neil anda on. Aga see kõik kokku polnud hea. Põhiliselt selle pärast, et oli vaja ruttu. Kõigil oli vaja ruttu, eiteakauaks, aga ruttu. Üle nädalavahetuse. Üleöö.
Teeme, et sama, aga eemalt. 
Olgu nii, nagu kokku lepitud sai, aga ilma selle kokkuta seal, eksole.

Keegi ütles, et olemas olla tahtmist ei pea alati kannustama optimistlik helge usk, et tulevikus ootavad ees head asjad ja ajad. Piisab sellest, kui on uudishimu eesoleva suhtes. Et tahaks näha, kuidas hiljem olema hakkab. Nii lihtsalt huvi pärast. 
Huvitav, kaua läheb enne, kui me välja mõtleme igasuguste poolikult  rutuga valmisvisatud lahenduste asemele töötavad lahendused. Eriti hariduse ja koolituse koha pealt. Eriti, kui see on kohustuslik või standardiseeritud. Aga kõik muu ka. 


P7070054
harilik verandaloom, turistidest tüdi

Comments

  1. Minu tööandja korjas köäginurgast ära kõik tassid, taldrikud ja söögiriistad, asemele pani ühekordsed nõud. Et vältida seda, et keegi kogemata kasutaks mõne hooletu poolt eelnevalt kasutatud asju. Ja Tartusse minna on ettevõtte töötajatel rangelt mittesoovitav... Ja kodukontoris olemist muudkui pikendatakse... Ja külla (ettevõttesse) ei lase isegi soomlasi ja lätlasi...
    Kuna lapsule asub õppima esimesse klassi siis hariduse lahendusi ootan küll, väga ootan...

    ReplyDelete
  2. Mu peas oli selge vahe seal, et teisi ei tahaks tappa, aga kui mina saan, on pohh, nagunii maisure.
    Jah, ma tean, tegelt ise nakatununa on võimalus teisi tappa PALJU PALJU PALJU suurem - aga ikkagi oli mul poole kergem, sest käsi desosin (üritan siiamaani, aga tühjad pudelid!) ENNE poeskäiku, pole ühtegi koju toodud kaupa desonud jne.
    Sest ma suudan end motiveerida otseselt teistele mõeldes, aga kui teema hakkab üle minu käima, ma ei jaksa(nud) sellele mõeldagi.

    ReplyDelete
  3. ma ise olin see, kes esitas maikuus trupile neid küsimusi, et kes kui palju koroonat kardab, aga ausalt, mul olid head kavatsused. Sest ma ise olen võrldemisi tugeva tervisega (kui luud-kondid korraks ära unustada) ja teise samasugusega koos elav inimene, aga isegi kui trupis minuteada ei ole riskigrupi inimesi, siis mõnel trupiliikmel võib ju kodus olla keegi, keda on vaja kaitsta. Ei ole minu asi selliseid otsuseid teiste eest teha, ma saan ainult enda eest öelda, et "ma julgen teiega kokku saada, sest mul pole suurt midagi karta".

    Trenni ajal hoidsime akent ristseliti lahti ka, et ventileeriks.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mina ka isiklikult iseenda pärast ei karda. Aga ühe 'kes koroonat ei karda' kohtumise järel ei istu ju kõik paar nädalat äraootavalt kodus. Ja võib vabalt olla, et taolist kartmatut valikut poleks teinud see kassiir või kuller või bussijuht või võõras tänaval, kellega too oma heasse tervisesse uskuv muretu hiljem kokku puutuma peab.
      Et ma ei karda, mida ma saada võin, ma lihtsalt pole kindel, kas on okei seda pärast viia igale poole.

      Delete
    2. njah, meie puhul oli tegemist küll üsna kitsa grupi kokkusaamisega (ja hästiõhutatud ruumis pealegi), suuremat sorti leibkond võib sama suur olla.

      Kõige põhjal, mida viroloogid ja epidemioloogid kirjutavad, on mul ka mulje, et "lähikontaktiks" ei pruugi põgus kohtumine kassiiriga (kes on nagunii ka maskiga või klaasseina taga) kvalifitseeruda, ammugi kellestki tänaval poole meetri kauguselt möödumine.

      Väga halva õnne korral ehk võib niigi nakata, aga nagunii on need kontaktide vähendamised mõeldud nakkusohu tõenäosust vähendama (et vältida tervishoiusüsteemi kokkuvarisemist), mitte muuta kõikvõimalike nakkust levikut 100% võimatuks. Olukorras (suve hakul), kus terve Eesti peale oli teadaolevaid nakkusohtlikke paarisaja ringis ja Lõuna-Eestis polnud nädalate viisi ühtki juhtumit tuvastatud, ei tundunud tõenäosus enam väga suur.

      Ma ise desinfitseerisin ja desinfitseerin käsi samamoodi teadmisega, et sellega vähendan lihtsalt nakkuste edasikandmise tõenäosust, kuigi enamikul juhtudel ei pruugi vajagi olla - ja mõnel harval juhul ei pruugi piisata.

      Vähemalt seni tundub, et sellest, mida inimesed Eestis tegid, ka piisas, sest surmajuhtumeid oli kokku isegi vähem kui tavalisel kevadel (vastupidi mitmele teisele riigile).

      Delete
  4. aa ja minu jaoks oli koroonakevad just sellepärast täielik puhkus, et "mina pole süüdi". Ma jätsin ära - või mul jäid ära - üritused, mis olid enne hirmuäratavas kurnavuses lähitulevikus terendanud, ja ei olnud ise nende ärajätmises üldse süüdi. Mina ei olnud see, kes teisi alt vedas, koroona tegi.

    Natuke oli kahju ka - sest need olid ju sellised loomingulised üritused, minu enda loometöö! - aga peamiselt oli kergendus.

    Alles praegu on mingi pahurus tekkinud, et ma ei saa niisama lihtsalt sinna Kesk-Euroopasse minna, kus ma olen hilissuvel tavaliselt mingitel kursustel või muudel ürkadel käinud; igatsen inimesi, kellega pole võimalik kokku saada.

    ReplyDelete
  5. Selle kooliasjanduse koha pealt:

    Me seni pidasime haridust võrdsustajaks. Kõik lapsed, olgu ministri või maalri omad, tuuakse samasse kooli ja keskkonda kokku ja nad õpivad sama õpetajaga, sama programmiga, samade nõudmistega. Et kooli lõpuks on nood kaks last vähemalt akadeemilisest õpetatuses võrdsed ja võivad tööturule vms minna samuti võrdselt.

    Kevadest saadik enam nii ei ole. Nüüd on koolist saanud filter, sõel, paremate väljaleidmise masin. See heidab hooletult kõrvale kõik need, kel kaugelt õppimiseks halvad eeldused. Näiteks, et lapse vanemad käivad tööl. Või ei hooli lapse õppimise tingimustest. Või on nood vastutustundetud jobud saanud mitu last. Või ei sunni / suuna / aita oma last, sest ei pea vajalikuks, sest haridus = hobusevargad.
    Nii et nüüd jäävad tugevate perede lapsed sõela peale ja nood muud... noh... ei jää.

    Pandeemia muutis meie hariduse kõige tähtsamat sotsiaalset eesmärki - võrdsete võimaluste loomist. Ja keegi ei köhinud ka. Sest no ega ju polnudki midagi teha eksju.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma tegelikult mõnd võimalust näen, nii võiks olla riiklikult makstud kaughaldussüsteemid pluss riiklikult kinnitatud kaugtöörakendused ja nende paigaldamine peaks olema lapsevanematele kohustuslik; kui aga lapsevanematel ei ole kodus arvuteid, saab lapsele õppimiseks riigihangetega massostetud ja eelinstallitud rakendustega arvuti saata. Samuti netiühenduse sundpaigaldamine ja vähemalt üheksaks õppekuuks kinnimaksmine kohaliku omavalitsuse poolt. Edasi peaks olema hästikoolitatud ametnik, kes, kaitsemaskid ja ülikonnad kaasas, käib kodud läbi ja kontrollib, et kaugõppetöö programmid, netiühendus ja arvuti toimivad ning laps oskab nendega toime tulla, umbes nagu perearst. Selliseid kontrollkäike saab vajadusel ka korrata.

      Delete
    2. Võimalusi loomulikult on, aga need eeldavad väga paljut:
      - uut sorti probleemide teadvustamist
      - poliitilist tahet nendega tegeleda
      - mingite teistest eesmärkidest loobumist
      - kogu koolisüsteemi kaastööd ministrist abiõpetajani
      - väga tugevat juhtimist igal tasandil
      - ja muidugi ressursse.

      Kokkuvõttes - lootusetu. Eriti see fokuseerumise ehk teistest eesmärkidest loobumise osa. Mitut strateegilist algatust korraga teha üldiselt ei saa. Aga olemasolevast hoiavad kõik kümne küünega kinni.

      Ma pmst arvan, et mistahes suured / olulised uuendused on haridusvallas praktiliselt võimatud läbi viia. Inglisekeelne sõna olukorra kohta oleks"entrenched".

      Delete
  6. no mina näiteks käin vetsus käekott/seljakott seljas:)
    Aga ma soovitaks need küsimused Strandbergile saata, ma olen hakanud Fbs ta jälgijaks, ma arvan, et ta arutleks mõnuga selle kallal :)

    Haridusest. tahtmata olla õel( aga olen ikka), siis ma lugesin EPLst(??) pikka aruannet selle kohta, kui hästi kevadel kõik õnnestus, nii et.. tee oma järeldused :)

    Mu põhisõnum on täna see (ja olen kõik oma tuttavad juba ära tüüdanud). Esimene kord oli nagu oli. Me keegi ei teadnud ja praegu on see tagantjärele targutamine. Mind huvitab hoopis, mis saab järgmisel korral. Mida me õppisime ja kas suudame teha teisiti.
    Kõige rohkem häirisid mind just ebaloogilisused piirangutes.
    Täna me ka teame, et värskes õhus olemine on ok ( ja see ilmselt ka Põhjamaad päästis?)
    Mulle meeldiks mõelda., et absoluutselt igal koolil on olemas nüüdseks järeldustest ja kogemustest õpitud kriisiplaan,
    ja et valistsus saab aru, et majanduse sulgemine pole okei ( eriti, kui see on ebaloogiline)
    Vaatame.

    ReplyDelete
  7. Nakkushaiguste saamine ongi suurel määral statistika ja juhuse koostöö. Mida rohkemate viirustega sa kokku puutus, seda tõenäolisemalt haigestud. Mida rohkemate muude haigustega sa samal ajal maadles, seda suurema tõenäosusega haigestud raskelt. Mida rohkemate inimestega ja mida lähemalt kokku puutub, jne.
    Nõudepesumasin teeb nõud hästi tõhusalt puhtaks. Käte seebiga pesemine pidi olema parem, kui desomine. Pindade desinfitseerimine on küll teema - kohtades, mida puudutavad paljud inimesed. Võib-olla tasuks avalikus vetsus hoopis väikest pinnadesinfitseerijat kaasas kanda ja kõik pinnad enne puutumist üle teha?

    Õppetöö osas, mjaa. Süsteemi distantsõppeks ju tegelikult pole, sellist, mis oleks hea ja kõigil olemas ja kõigile arusaadav ja ei tahaks liiga palju netimahtu. Rääkimata sellest, et väikesed lapsed, algklasside omad, pole üldse säänsete meetoditega kohastunud.

    ReplyDelete
  8. Meil siin pealinnas lahendas sõber toiduostlemise nii, et tegi seda kontaktivabalt ja viitega. Tellis toidu -> toit saabus kulleriga õhtul akna alla -> tema vajutas aknast pulti, kuller pani toidukoti avatud pagasnikusse ja sulges seejärel pagasiruumi -> pere läks magama, hommikul enne tööleminekut tõi sõber asjad tuppa, puhastas ja pani, kuhu vaja. Selle 10 tunniga öises pagasnikus miski halvaks ei lähe, aga parajalt palju igasugu asju sureb juba ära küll (viirus väidetavalt püsib kuni 48 tundi, aga no abiks ka 10, eks ole).

    Mina ise olen hinges introvert, kes täiega naudib seda, et ma ei pea enam kogu aeg õigustama seda, miks ma suurt seltskonda ei taha. Näiteks miks ma eelistan mehega nädalavahetusel ronima minna kuskil, kus me oleme ainult kahekesi või paar-kolm-neli inimest veel, mitte suure karjaga kuskile. Miks ma käin trennis öösiti, kui ei pea teistega trügima jne. Nüüd saavad kõik aru ja noogutavad nõustuvalt, jaa-jaa, vastutustundlikud valikud. :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul veits see maakoha mure, et kullerid ei käi. Nüüd Selver jõudis viimaks.

      Delete
    2. Kui viiruse kõrgaeg oli, siis ma käisin poes kellaajal, kui seal oli peaaegu inimtühi, tõmbasin salli näo ette, kasutasin automaatkassat ja kodus käisin tõepoolest pakendid piirituselapiga üle; aeg-ajalt ka ukselingid, lülitid ja muud vidinad, mida ma tihemini näpin, see ei võtnud väga palju aega. Ja köögi- ja puuviljad pesin ära. Riiete ja riidest koti pärast muretsesin vähem, sest viroloogide jutu järgi viirusele selline kare kuiv pind säilimiseks suurem asi ei ole, samuti kipub isegi säilnud viirus sinna kinni jääma, st ei satu sealt enam niisama kergesti käte külge.

      Ning jah, nagu ma juba ütlesin ja nagu Morgie ütles - statistika ja juhus. Ma tegin seda, mis mulle realistlik tundus, et tõenäosusi vähendada.

      Delete
    3. Sellest, "kui hästi kevadel kõik õnnestus" - kahjuks on nii, et suhtelisel skaalal selle nimi ongi "hästi". Sest mujal oli veel hullem.

      Delete
    4. Ma pean vahel trammiga sõitma ja ma olen konkreetselt ainus maskiga inimene seal. Aga mõtlen sellele nii, et esiinfluentser peab ikka teistele teed näitama jne. :D

      Delete
    5. Siis, kui Tartus hakkas neist ööklubinakkustest juttu olema, hakkasin ma kohe TÄNAVAL maskiga noori inimesi nägema. Mitte palju, aga minu arust oli see, et keegi vabas õhus üldse maskiga käib, igatahes märkimisväärne.

      Delete
    6. a kui täis teil need trammid on muidu?

      Tartus olen ma bussides üldiselt nii hõredalt rahvast näinud, et pole eriti raske teistest inimestest lihtsalt eemale hoida (vbla tuleb see küll mu sõidukellaaegadest).

      Delete
    7. Õppetöö osas avaldas Eesti praegune esiviroloog Irja Lutsar Arteris arvamust, et haridustaseme langus pluss haridusliku lõhe süvenemine on ühiskonnale suurem oht, kui viiruse levik. Sümpaatsel moel ei kukkunud ta taguma majanduskriisi trummi, ei ühelt ega teiselt poolt.

      Delete

Post a Comment