nädala tegevused neil päevil koos looga haigeks jäämisest

Nädalakokkuvõte. Sest dokumenteerimine. Ja alternatiivina päevakokkuvõttele, päevil kui päevad on liiga pikad, et nende lõpuks jääks aega midagi veel võtta.

gradient

Esmaspäeval oli kohe päeva alguses vaja tundi anda. Otsustasin igati ära kasutada oma töökoha võimalusi ja ronisin tundi andma klassiruumi. Niisugune oma kodu intiimsusest või kabineti kõledast läbust tundide andmine omab teatavat personaalset veetlust, aga mulle tundub, et mina ei kanna seda välja. Klassiruum oli küll kurb ja tühi, aga sobis õigemini teemasse. Ja seal olid riistad. Hea kaamera, käbe stabiilne nett, korralik mikrofon jne. Riistvara on hea, siis saad tunni tuksi keerata ainult enese rumalusest. Mida mumeelest isegi ei juhtunud.

Üsna ruttu pärast tunni andmist hakkasin ise tundi kuulama. See on järjekordne kirjutamise kursus, mille ma võtan. Lootuses, et ma hakkan varsti suutma kirjutada ilma tahtmiseta seejuures igal sammul kõngeda. Kirjutamiskursuse korraldajad kahjuks ei olnud läinud suurte riistadega ruumidesse ja osa tunnist veetsime rahulikult kannatlikult oodates, et ühendus taastuks ja pilt jälle liikvele läheks.

Siis mulle tekkis kahetunnine paus, mille jooksul ma tegin ei-tea-mida. Arvatavasti käisin söömas ja vastasin kirju. Või täitsin mingeid poolikuid dokumente või ajasin omi arveid makstuks ja muu taoline tühi-tähi.

Viimane tund oli mul jälle ise õppijana. See oli päris tore, sest ma seekord teadsin, kuidas ma sellesse virtuaalsesse ruumi sisse pääsen ja mul oli kodulugemine peaaegu tehtud. Ahjaa, arvatavasti sellega ma muuhulgas tegelesin eelneva kahe tunni jooksul - kugistasin kiiruga sisse seda kodulugemist. See oli muidu ka tore tund, saime väikestes rühmades asju arutada ja tundub, et kõik õppijad on nii arukad ja pühendunud. Maru tark tunne tuleb peale. Veits enne lõppu tehti paus ja sain ette valmistada ja nahka panna oma kaasavõetud kohupiima ja puuviljad. Noh ja lõpp oli jälle täis tehnilist jahmerdamist.

Töölt/tundidest otse tantsutrenni, tipatapa, sest autole tuli talv ootamatult. Trenn nagu ikka. Iga nädal mõtlen, et ma kodus harjutan natuke samme, siis on mõnus tehnikale keskenduda. Ja iga nädal avastan jälle, et keegi on ära unustanud, et peaks kodus samme õppima. Siis kakerdan ees või täheldan huviga, kuidas ma tean küll samme, need lihtsalt saabuvad mu teadvusesse üha 0.5 sekundise viivitusega. 

Venitasin misma venitasin, bussi pidin ikka ootama. Ee ja ma nüüd ei mäleta, kas see oli see õhtu, kui bussijuht otsustas tee peal mitte korra vaid kaks korda tee peale jäävast alevist läbi põigata. Sestnoh, reisiiiveldust peab inimestele jagama.

koriander närbub hämaruses ja mul on liiga palju doonoritasse

Teisipäeval sain kontorisse just niisuguse varuga, et natuke kohvitoas kohvida ja enesele kaasa tunda. Kui see sai tehtud, ajasin end palmihoonesse. Sest seal on soe ja valge. Ja nii ongi. Kohe, kui ma üle ukse astun, hakkab kergem. Nii, nagu kevade tulekul juba aimad, et varsti hakkab kergem. See on see aimatav kergus, mis on kohal. Kirjutasin ja lugesin selle saadud kerguse pealt. Täitsin antud lubadusi ja proovisin veel ühte järjekordset fookuses püsimise trikki. See on see, mille ma võtsin kasutusele, kui magistritööd kirjutasin. Tuleb panna märkmetesse kirja, mida ma teha tahtsin. Siis seda tegema hakata. Siis avastada x minutit hiljem, et midagi hoopis arutut ja selgusetu eesmärgiga on käsil. Vaadata ruttu märkmetest, mida ma teha tahtsin ja selle põhjal talitada. Mittekuhugi viivad dokumendid-tääbid kinni panna, todoisti ilma tähtajata ülesannetesse huvitavad leiud kirja panna ja pöörduda tagasi selle juurde, mida ma teha tahtsin. Noh ja pauside ajal tegelesin endale käivitusabi sebimisega. Sest auto.

Palmialust kauaks ei jagunud, otsustasin tundi andma minna ikka klassiruumi. Kuigi oleks sulnis palmi alt ka, aga mitte väga viisakas kõigi nende umbes kolme inimese suhtes, kes samal ajal äkki tahavad troopilist veetilkumist ja papagoide kädistamist oma pärastlõunase jäätise kõrvale kuulata.

Tund nagu tund ikka, tõestatud tehnikad. Õppijad olid aktiivsemad ja viskasid rohkem kildu kui esmaspäevases rühmas. Mis on ka tore. 

Siis ruttttu koosolekule, mis võttis oma planeerimatuses ja struktureerimatuses rohkem aega, kui karta võiks. Ja sealt võimlemistrenni. 

Võimlemistrennid on lühikesteks kärbitud, et jõuaks ruume tuulutada ja inimesed ei kuhjuks garderoobidesse. Niiet ihu soojaks, paar lihasgruppi adresseeritud ja kojuminek.

Istusin pärast trenni umbes tuhat aastat kaubanduskeskuse pingil ja rääkisin telefoniga. Autodest. Sest mu auto, noh. Ja sest heade sõpradega on ikka hea rääkida. Siis ostsin viirukeid ja reisitablette ja sain iseäranis kiire bussiga koju. Vahelduseks ei hakanud isegi paha.

Mu uusim rahuliku elu nipp on mitte panna tööpäeva õhtul kodus arvutit käima. See tähendab, et ma teen õhtul igavaid asju nagu nõudepesu või koristamine. Mingi kokkamine või hommikuks asjade valmis sättimine. Lugemine. Vastutuulelaeva olen lugenud viimasel ajal. See on õhtujutuks just õige.

niitmata naat on talvise aia ilu

Kolmapäeva hommikul oli lepitud käivitusabi poiss kohal nagu viis kopikat. Täiesti imetabane. Ma olin shokit. Sesmõtes, et eelmine käivitusabi, mille ma kokku leppisin ei tulnud kohale, ei vabandanud ja vist blokkis mu numbri ära, kui ma päeva peale uut aega püüdsin leppida. Maaelu rõõmud. Igatahes see poiss tuli ja saime pärast mõningast pusimist auto käima. Kas sa teadsid, et sa võid auto käima panna, siis aku maha võtta ja selle teisega asendada? Ma ei teadnud. Käivitusabi poiss samas ei teadnud, mis järjekorras aku klemme ühendada, niiet. Seega. Just. Mhmh.

Sõitsin autoga otse parandusse, ohutuled pilkusid terve tee, sest tühi aku oli auto üleni segadusse ajanud. Remondis võeti mind lahkesti vastu, nad on mind ennegi näind. Lapse viisin taksoga kooli ja ennast sealt jalgsi tööle.

Koosolek-seminar, mille tarvis ärkvel ja seotud olemiseks on mul teised nipid. Suht nipi-triki naine olengi. Põhiliselt siis kaasa kirjutamine ja tekkivate arusaamatuste ülestäheldamine, et mõtted käest ei pageks. 

Siis ruttu kõht täis ja buss välja vaadata, et hambaarsti juurde hiljaks ei jääks. Ortodontia on ulme. Iga kord imestan, mis tööriistu ja võtteid neil võtta on. Täiesti hämmastav. Uhked kuldsed konksukesed paigaldati mulle nagu päris superpahal kangelasloo tegelasel võiksid olla. 

Hambaarstilt tipatapa kontorisse, arvuti kaenlasse ja palmi alla. Täitsa sulgemiseni sai süvenetud, kuigi välja võib-olla ei paista. Miks on nii kuradi keeruline paari lihtsat asja öelda, samal ajal silmas pidades, et tuleb pidevalt täpsustada 'a kust sa tead'. Mh. Kas kõik ei tea. Poole lihtsam oleks igasugust kontrolli tegemata pähekargavat iba ajada. Aganoh, see vist ongi see, mille pärast ei jagata doktorikraade niisama igaühele tänavanurgal välja.

Nädala teine võimlemistrenn, kuigi kumbki ei ole see õige, mis mulle kõige rohkem meeldib. Aga siiski hea. Ma siin vahepeal jätsin kaks nädalat võimlemist vahele ja olin päriselt täiesti väljapaistvalt ja mõõdetavalt rohkem vihane ja lühema kannatusega. Niiet tehniliselt on see teraapia. 

Trennist lippasin sõbrannaga kohtuma, esimeses kõrtsis oli tühi, aga liiga vali. Teises kõrtsis oli tühi ja mitte üldse vali. Seega see parem. Jõime veini ja jagasime kõik mured ära. Siis käisime kinos. See oli ka pooltühi, natuke nagu erakino oleks. Istusime saalinurgas, rüüpisime kaasavõetud kokteile ja film oli ka mõnus. Mulle meeldis. Selline aeglane ja veits imelik.

Olin päeva peale küll saanud hoiatuse, et mu öömajas on saadaval väikelaste kõhuviirus, aga otsustasin, et ma olen tugevam kui viirus. Seega läksin ikka. Ja kuna hommikul oli väikelaps täiesti vinks-vonks, äda ei midagist, ei osanud ise ka muret tunda. (jutustaja hääl: kuigi oleks ehk pidanud...)

niisama hängivad koos

Neljapäev juhõissa. Vupsti kohe järjest kolm täiesti eri teema koosolekut üksteise otsa. Ja ei saandki hinge tõmmata, kohe lapst arsti juurde saatma ja sealt otse autole järele. Auto hea. Ainult veits üle sota jagu vaesemaks tegi mind ja peaks nüüd jälle mõnda aega kärama. Kuigi uut ikka tahaks.

Tellisime kontorisse hiinakat ja arutasime lapsega maailma ja muu taolise asju. Ja siis oligi juba aeg. Asetasin lapse õrnalt tänavaristile ja sõidutasin end oma kõige uuemasse trenni. 

Sellest on aaaaaastaid möödas, kui ma viimati postitantsu tegin. Aga ajad on uued ja huvi on taastekkind. Koos postiga, mis on mulle samuti tekkind. Ja oligi hea. Hea tund oli ja hea teada, et see on kursus, sama grupiga, sama õpetajaga, ette läbi mõeldud kavaga. Et ma ei jää maha ja mulle on pühendumise tööriistad tagatud. Lisaks ütles treener, et mind vaadates on kohe aru saada, et ma teen mingit teist trenni veel. Ja ma sain aru, et ma elult muud ei tahagi, kui et inimesed oletaksid eemalt vaadates minu kohta häid asju, mis on tõesed. Õhtu lõpuni oli hea tunne.

Kodus selgus, et köögi kraanikausist ei lähe midagi alla. Eks need meistrid, kes selle äravoolu sinna ehitasid, mind hoiatasid ka. Et kahtlane, kas nii töötab ja hakkab kergesti äkki ummistuma. Kuidagi tundus pigem, et äkki on ära külmunud. Õnneks vannitoas kõik töötas. Pesin dušinurgas pudrupoti hommikuks puhtaks ja valasin pudeli torusiili kraanikaussi.

üks võõras punane miisu soojemate päevade ajast

Hommikuks oli kraanikauss täpselt sama lolli näoga. Isegi kannutäis keevat vett ei aidanud. Tõotasin, et ma järgmisel hommikul tegelen. 

Reedeseks hommikuks oli mul lepitud kokku kõne niisama juttu, mis on samuti hea nipp, kui sa siit nippe otsid. Et kui sa tahad kellegagi juttu teha või kontakti hoida ja just parasjagu ei ole hea aeg. Ära luba sel olla 'eks vaatab' või 'küll leiab aega.' Päriselt leia see aeg eelolevate päevade seest ja pane kalendrisse kirja. Nii saabki. 

Esimeses päeva pooles oli mul ette nähtud teha ühe aine kodutööd ja selle asemel ma valmistusin oma pärastlõunaseks tunniks. Sest mõlemat peab tegema ja ühe vältimine kannustab teist tegema. Süüa jõudsin ka, kuigi mälestust ei ole. Äkki see oli kanašnitsel ja salat päev...

Tundi andma hakates selgus, et see klassiruum pole sugugi nii hästi varustatud riistadega, nagu oodata võiks. Seega läksin totaalse overkilli peale ja ronisin kõige rohkema tehnikaga ruumi üldse. Suht hull värk. Kogu sellest sahmimisest tulenevalt istusin 5 minutit vales virtuaalruumis ja mõtlesin, et kus siis kõik õppijad ometi. Aga tuli ikka mõistus pähe ja jõudsin õigesse kohta välja. Tund läks jõhkralt üle aja, sest distantsilt peaaegu et käeliste tehniliste asjade õpetamine väga heterogeensele grupile... huuh! Mu lemmik. Aga aeganõudev.

Tegime kohe pärast tundi kiire nõupidamise ka ja algas niisama vahtimine. Mille käigus tellisin kolleegidega pitsa ja oli üldine reedene reedetamine. Inimesed sagimas ringi ja teised tiimid omi nädalaid kokku võtmas. Toppisin end pitsat täis ja asusin seina poole teele.

Alguses oli megaplaan, et mu põhiline ronimis- ja muidu kaaslane tuleb kaasa, aga see oli veel viirusega siruli. Siis tekkis kiirelt plaan, et tuleb kõikide blogi-ilmade kõige ilusam staar-ronija minuga koos ronima, milline au. Aga see oli veel vales linnas. Proovisin veel kolleegi sebida kaasa, aga sel olid lapsed. Niisis uhkes üksilduses vaprasti ma läksin. Ronisin soojendust ja ronisin kõik nullid ära ja mõned ühed kerge vaevaga ja mõned pärast mitut pusimist ja mõned kohutavas hirmuhigis ja rohkete sügavate hingetõmbepausidega. Nägin tuttavaid ja ühega sain isegi saunas paar sõna vahetada. 

Pärast pesu oli päevast liibuvat särki selga tõmmates natuke imelik olla. Pikk nädal ja väsitav trenn ka. Üldse see, kuidas pea väsinuna keeldub jäsemeid juhtimast on nii huvitav. Autosse istusin, siis ei tundnud üldse puudust soojenduse sisse panemisest, kuigi külm oli. Aga külm tundus värskendav. 

Jõudsin tagasi haiguskoldesse ja hakkasin oma kodutööd tegema. Eks ikka seda sama, millega ma pidin tegelema varem juba ja mille tähtaeg oli südaöösel. Vihtusin teha ja vahepeal hädaldasin, et kõik kohad valutavad ja hea ikka, et kõik jälle uuest nädalast kinni pannakse, sest veits käest on ära läind see trennigraafik. Sain tund aega varem valmis. Pesin hambad, panin tuduriided selga. Ja oksendasin kõik pitsa välja. Siis kosusin veits. Tegin end rohkem korda. Läksin voodisse ja käisin veel öö jooksul kaks-kolm korda oksendamas. Juba suht mittemidagit. Vett. Sest seda ma olin taibanud juua.

hoopis aasta tagune pilt. see peaks olema Rannu rahvamaja

Laupäeval niisiis ägisesin ja tudisesin teki all kuni keskpäevani. Ette vaatlikult jõin ära ühe kohvi ja ühe tee ja natuke mahla. 

Siis võtsin end kokku ja läksin autot kaema. Otsustasin, et kui ma hoian distants ja kannan maski ja midagi ei käpi-näpi-topi, on ohutu. Isegi desovahendi panin tasku. Nagu taolistel puhkudel ikka, ei sujunud kõik kohe sujuvalt ja autovaatmine oli edasi lükkunud tund aega. Millest ma ei teadnud, sest ma olin keskendunud elus püsimisele. 

Igatahes sain autot veidi vaadat ja katsut ja edasise kokku lepit. Lasin kaasa tulnud sõbrannal endale mahla osta ja autoga kaasa antud paberites ja enda otsustusprotsessides senssi meikida. Ise oma peas asjade valmis või läbi mõtlemine on minusugustele tuulepeadele väga väga raske. Me ainult rääkides ja kirjutades oskamegi.

Veeretasin end tasakesi koju ja keerasin teki sisse. Tundus nagu palavik aga kraadiklaas ei näidanud. Magasin paar tundi ja kraadisin uuesti. Jep. 38.1. Tegin kõik maailma haledad häälitsused, lasin lapsel endale voodi alla korrusele sisse seada. Kuigi ma olin üleval natuke juba kütnud. Aga 13 kraadi sooja tundus liiga vähe. Purustasin tableti ibukat ja segasin banaanismuuti sisse. Siis magasin elutoa põrandal kasside seltsis ja jõin vett ja mahla ja magasin.

veel üks mahe mälestus soojemast veebruarist

Pühapäeva hommikul oli täiega hea olla. Totaalne juhõissa. Ma olen tugevam kui viirus. Tühjendasin kassi liivakasti. Juubeldasin äralahenenenud kraanikausi äravoolu üle. Tegin endale rammusama smuuti (idee söögist tundus jätkuvalt veits rõve), vaatasin internetti läbi ja mõtsin, et ma võiksin ju tasakesi ikkagi nädala teise postitantsu trenni jõuda. Ja siis sai jaks otsa. Otsustasin tund aega magada ja siis vaadata. Kaks tundi hiljem ärkasin, olin trenni hiljaks jäänud ja jumala kapsas olla. Kapsas of the Jumal. Nii läheb.

Kirjutasin treenerile kirja, lasin lapsel poest veel mullivett ja banaane tuua. Vaatasin teise poole internetti läbi. Nüüd tuleb otsustada, kas mul on piisavalt lusikaid, et käia pesus JA teha õhtusöök. Või tuleb haisvana uude nädalasse uinuda.

----

Novot nii ongi. Ma loodan, et ma oma reedeseid kolleege ega seda automüüjat ei nakatanud. Proovisin küll hoida distantsi ja pesin käsi, nagu neil päevil kombeks on. Ja äkki on mu pikad päevad ja ta omaette hoidvad kombed toonud selle, et laps haigeks ei jää.

Tublidust rohkem kui rubla eest. Ma ei tea, mis nende aegunud valuutade kõnekäändudega täna on. Terve persetäis tublidust. Mhmh.

Kui keegi nüüd selle lõpuni luges, siis tasuta ekstra internetipunktid sulle.