Kui ma õpetajaks õppisin (või oli see esimeste tööaastate täienduskoolitus), räägiti meile ühes loengus olulist õppetundi. Tegelikult meile muidugi räägiti mitmes loengus olulisi õppetunde, aga on üks, millest ma tahtsin täna.
Sellele, kuidas õppijad sinu klassiruumis käituvad, on mitu seletust.
Paljud neist on seotud hoopis kolmandate asjaoludega. Näiteks: kui nad haigutavad ja vedelevad passiivselt. See teoreetiliselt võib tähendada, et su ettekanne saaks ehk põnevam olla. Või pole ka välistatud, et nad peavad endid su kindlasti-väga-olulisest ettelugemisest targemaks ja ei mõista selle vajalikkust.
Aga.
On ka võimalik, et kell on kaks ja nad tulevad just lõunalt. On võimalik, et selle hoone kohvimasin on katki või kollektiiv läkitas eelmisel õhtul laulu ja lilledega teele kedagi neile kallist ja nad on nüüd lihtsalt väsinud. Et nad on otse tulnud intensiivset keskendumist ja rasket pusimist täis tegevuselt (matemaatika praktikum) ja sinu mahe kerge teemakäsitlus ei saakski nende kurnatud tähelepanu haarata.
Haigutamiseks on tuhat põhjust. Enamik neist ei ole üleolev lugupidamatus ja isikule sihitud kriitika.
![]() |
kasvan kus tahan |
Ja nüüd siis need ajad, mis meil käsil on. Ei esita need õpilased oma kodutöid, ei ilmu veebitundidesse. Teed konsultatsiooni ja istud seal üksinda oma veebikaameraga. Keegi midagi ei küsi ja nägude asemel on mustad ruudud. Ja kas see on selle pärast, et üleolev lugupidamatus ja sinu isikule sihitud kriitika, te küsite? Ei pruugi olla.
Loetelu võimalikke põhjuseid, miks õppija(d) ei ilmu veebitundi.
- Ta on metsas, uuslinnajaos, väikealevis ja seal on halb internetiühendus;
- Midagi juhtus tema arvutiga - see läks katki või see polnudki tema oma ja kellelgi tema peres oli seda (rohkem) vaja;
- Info veebitunni toimumisest ei jõudnud temani, sest midagi juhtus tema postkasti, seadme või internetiühendusega juba enne;
- Eelmine kord, kui ta selles tunnis oli, katkes ühendus liiga tihti ja ta otsustas ilma tunnis osalemiseta edasi õppida;
- Eelmine kord, kui ta selles tunnis oli, juhtus midagi muud ebameeldivat (ta kartis mitte oskamise pärast pahandada saada, keegi kiusab teda, ta ei saanud aru ja ei tihka küsida, ...) ja ta otsustas seda võimalust mõnda aega nüüd vältida;
- Ülesandeid ja veebitunde ja online asju ja erinevaid keskkondi on juba nii palju olnud, et ta ei oma enam ülevaadet oma kohustustest;
- Ta peab just praegu tööl olema, väikeseid õvesid hoidma, endale süüa tegema, tuba kütma, haiget last kuhugi transportima, ...
- Online kool ei tundu reaalne ja ta ootab, et kõik läheks tagasi normaalseks;
- Tund ei sisalda talle antud ülesandeid ja jõukohaseid tegevusi või ta ei ole neist aru saanud ja seega ta ei mõista selle vajalikkust;
- Ta magab, sest oli öösel üleval ja need inimesed, kes tema eest hoolitsema peaksid, ei olnud olemas või ei tule temaga toime;
- Ta magab, sest ta on hästi. hästi. väsinud;
- ...
- Veebikaamera ei tööta;
- Toas on teisi inimesi ja tal ei ole rohkem tube, kuhu seda tundi kuulama minna;
- Ta on voodis või paljas või muidu vaadeldavalt haavatavas seisundis, mis ei kuulu avaldamisele;
- Veebikaamera põhjustab ärevust, ebamugavust, juhib tähelepanu tunni sisult kõrvale;
- Tal on häbi oma kodu pärast ja ta ei taha, et keegi teaks;
- Tal on laps(ed) süles;
- ...
- Mikrofon ei tööta (haa! seda sa juba oskasid oodata);
- Mikrofonil on mingi häiriv viga, tekib kaja või keegi ei saa jutust aru;
- Toas on teisi inimesi ja nad on valjud (nutavad, tülitsevad, vestlevad, kolistavad asjadega, vaatavad telekat) ja tal ei ole teist tuba, kuhu seda tundi kuulama minna;
- Ta liigub väljas või ühistranspordis ja taustahelid segaksid;
- Ta on juba pahandada või naeruvääristada saanud valesti vastamise või rumala küsimuse eest ja ta ei taha sellega uuesti riskida;
- Ta elab koos väga valjude lemmikloomadega;
- ...
![]() |
eivõimla Ja noh selline mõte oligi. Et teised ajad. Vajavad harjumist. Ongi raske. Kuidas sul (ja su lastel) koolis läheb? Ja mis aitab? |
Just nii ongi, väga kena ülevaade. Ei maksa maailma isiklikult võtta :-)
ReplyDeleteMikrofonist - ma lausa arvasin, et on hea toon mikrofoni väljas hoida, kui õpilasel midagi parajasti öelda ei ole. Vähemalt veebilaulutundides palus õpetaja seda otsesõnu ja üldse mitte ainult laulmise ajaks. Mitu mikrit korraga sees tekitas kohe mingi jama.
ReplyDeleteJa mida rohkem funktsioone töötab, seda kergemini hangub ka sessioon ära, kogesime kunagi veebimälumängu mängides oma võistkonnaga. Kui me piirdusime guugeldokis suhtlemise ja mikrofoniga (leppides kaja ja kahinaga, sest operatiivsus oli olulisem kui müravabadus), siis oli kohe palju ladusam kui kaameraga.
"Haigutamiseks on tuhat põhjust. Enamik neist ei ole üleolev lugupidamatus ja isikule sihitud kriitika." - mhmh, olen endalegi meenutanud ja mitte ainult haigutamise kohta.
ReplyDeleteJa vahel tasub meenutada ka vastupidist. Kui ma olen ise väsinud või mingist haigusest veel päris taastumata või mingi muu kõrvaline jama kimbutab, siis kipun ma omaenda õpetamise taset halvemaks hindama kui mõnusa enesetundega. Pärast teiste käest kuulen, et polnud häda midagi.
Tagajärjed ja põhjused, näitlik loetelu - tõepoolest, ei tasu isiklikult võtta ja solvuda.
ReplyDeleteKuidas virtuaalkoolis läheb? Loobusin veebivahendusel toimuvast võõrkeele koolitusest. Põhjus: žonglöörimine erinevate google klassiruumide vahel ja mitte just kõige "aktiivsemad" kaaslased, kellega keelt harjutada. Õpetaja oli armas ja püüdlik, mul oli kahju, ta pingutas igati, et asju atraktiivsemaks muuta. Selgitasin talle loobumise põhjusi, sai väga hästi aru. Mulle virtuaalne keeleõpe ei sobi, klassiruumis on vahetu ja seal ei domineeri nn vaikivad õppijad.
Lastel: ühele sobis ja teisele mitte. Virtuaalne vene keele õppimine on jätnud sügava augu, st teadmiste puudumine (sõnavara ja selle kasutamine), ausalt tegemist on kraatriga. Koolis jäid vähemalt sõnad meelde ja suutis 5 sõnalisi lauseid moodustada - lapsel on hea keele vaist. Virtuaalselt kukkus laps (nagu ka enamus klassikaaslasi) rajalt maha. Õpetaja üksi rääkis, küsis 2-3 klassikaaslast, kes midagi oskasid (pärit kakskeelsest perest) ja ülejäänud seltskond ei saanud miskit aru ja küsima ei hakanud, sest ei osanud. Ja nii nad seal venekeele tunnis käisid ja osalesid - kaamerate ja mikrofonidega - kuid kasu ei miskit. Kodutööd jäid enamuses tegemata. Võrdluseks teine võõrkeel (inglise) - sujus ja seal uute sõnade, grammatika omandamisega probleeme ei ole - kõik tööd said tehtud, suhtleb vabalt. Laps oleks soovinud vene keele asemel õppida hoopis saksa/hispaania keelt. Ent sellele klassile seda valikut ei võimaldatud.
Lõpetan magistrit ja homme on suuline eksam ja kavatsen vist ka käed üles tõsta ja öelda, et ma ei tea, kuidas osa jaksas kirjutada makatöö, minu jaoks oli juba eksami essee (10 lk) kirjutamine praegusel ajal täielik tössis palli põrgatada proovimine. Midagi tuli välja, aga see oli nii meeh, sest ma ei jaksanud stressata ja vaimukas olla ja lugeda-sünteesida-analüüsida. Ja nüüd on selline tunne, et terve aasta on maha visatud, sest see õpe oli nii poolik. Eks. Et mis siis veel lapsed... kelle distsipliin ja enesejuhtimine ja kõik need muud jutud, mis sa ülal kirjeldasid.
ReplyDeleteAitavad muidugi kaaskannatajad ja nendega lõõpimine, arutlemine ja tõdemus, et kohe-kohe (homme) saabki läbi. Jagatud mured jätkuvalt poolduvad.
Oh, jah. Kuldne ülevaade.
ReplyDeleteAga on ka teispidi. Mõnikord ON haigutav õppur isiklik kriitika. Eriti, kui haigutamine kordub tunnist tundi ja on õppuriülene. Ja ka SIIS ei tohi solvuda, vaid peaks mõtlema, mida saaks paremini teha.