segapudru ja hulk lahtisi mõttealgeid ihust ja hingestki

P6090103
madal päike

Kohustuslik ma-pole-ammu-kirjutanud lõik. Sest dokumenteerib ja pärast on hea imestada.

See polegi nagu ma oleks olnud hiigla hõivatud. Tähendab - ma olen hõivatud. Õppida, aga samas õpetada ja oma õpet planeerida, pillida ja tantsida, vahepeal, kui lahkesti lubatakse, mõnd trenni teha. Lugeda ja sõita linnast linna ja magada (ringi ja niisama pärastlõunal diivanil). Aga mitte konstantselt. Vahepeal on ikka nüri hetk ja võiks tegelt mida iganes teha. Aga blogida ... kui on hea, on niigi hea. Ei taha sellest siia sõnu teha. Ja kui on halb, on ikka niimoodi halb, et miski muu lohutaks või lahendaks paremini.


Tantsuga on tegelt puuks majas. Ei olnud tahtmist üksi õppida ja ei jõudnd teistele järele. Ja kostüümiõmblemise rõõmu tuleb hakata kusagilt järgmine aasta teadlikult ehitama. Kui veel tahta. Sest seekord oli see ainult kergendus ja vabanemine, et ma esinemisest loobusin ja kõige käsiloleva kõrvale veel öödläbi kive ei õmblend ja sädelevaid satse oma tisside ümber sättima ei pidand. 

Ja paaristantsu rõõmuga on korontsik teinud veel suurema tapatöö. Ei partnereid, ei pidu. (Okei, üks pidu nüüd oli.) Noh ja paaristantsu nimel sai see kaasaegsete teismeliste kombel vänderdamise tants kõrvale pandud ja nüüd on hilja sinnagi tagasi minna, sest treener läheb ära ja üksasi teiseni ja vaene mina.


Paaristantsuga on üldse kummaline värk. See vajab paarilist. Isegi, kui on hiigla toredad muretud ajad, kus kõik võivad kõigiga läbi käia ja kui tantsida tantsu, mille kultuur laseb partnereid jagada. Parem oleks, kui oleks omal ka keegi. Kursustele minekuks ja peole kaasa. Võimaldamaks arendavat püsivust, et saaks midagi millestki tulla. 

Reeglina on inimestel peika või abikaasa, kes ei taha tantsida. Nii need asjad on. Sinna juurde võib rääkida naljaka väljamõeldisloo, et eks siis tantsid kellegi teise peikaga. Haah. Umbes nagu kusagil vedeleks jubedalt tantsida tahtvaid peikasid, kelle kaasa nendega juba ei tantsi.

Huvitav, kuidas me kogu aeg räägime ja märkame ühiskonna närimist ja ilkumist naiste kehade kallal ja ikka on need pigem ikka mehed, kes on õppinud, et nende keha on valesti ja ei sobi siia ega sinna. 

P6060095
hüljatud haual võib lill


Ma vedelen üle-nädalavahetuseti oma aias, mis on iga aastaga üha enam kujundatud nagu taga-aed. Kuigi see on maja ainsa uksega samal pool. Aga maja ise on seljaga tänava poole. Meil on siin äraspidisus sisse ehitatud. Aed (ees-või-taga) on mitte-esinduslik, just mulle ja mu külalistele mõnus. Möödakäijate ja minu vahele seatud sirelihekk on ka tööle asunud ja hoolikas niitmatajätmine toidab mitmeid elukaid. Ma tean, et me peaks puuke kartma, aga kui ilmad on nii kuumad, siis ma jälestan paljaksniidetud õuesid kohe eriti.

Aiapidamisel tuleb hoida head tasakaalu kannatliku tulevikke usaldava perspektiivitunde ja pakilise kohemuretuse vahel. Selle tarvis on hästi kasulik laotada kohtadesse vanapaberit ja katta see multšiga. Kohe on ilus ja pärast hiljem millalgi annab üles harida, kui vaja. Või ei pea enam rohima. Teen seda taolise mõtlikult sihitu hajameelsusega, umbes ruutmeeter nädalas. Vahel kolivad mõned püsivamad taimed-lilled sisse ja keegi peab vahel meeles, et neile tuleb sildid panna. 

Kui nüüd mõtleks välja, kuidas veenda ohakaid lahkuma, olekski kõik veel parem.


Üks asjadest, mis ma olen siin mõelnud, on vist jälle tubli olemine. No andke andeks. Aga ma olen mõelnud, kuidas vahel on hästi hea ja õige asju tegemata jätta, onju. Olla endaga lahke. Ja ma ei tea, kas teistel inimestel kukub see maru hästi välja, sest mul läheb küll üsna ruttu lappesse. Ma räägin endale, et see tegematajätmine on praegu enda vastu lahke olemine ja siis pärast süüdistan end ja halan, et ma tublim ei ole. Või kannatan tagajärgi ja on ainult endale ette heita. Niiet mu sisekõne teemadel 'ole endaga lahke' ja 'sa oled just niisugusena piisav' on lihtsalt mu vana hea enesesabotaaž kandmas kenamat rüüd. Sest enesesabotaaž ei saa tulla ja öelda: ole enda vastu halb, halb on sulle paras. See on teatavasti see sitt, mida ma juba ära tunda oskan. Nii ta tulebki ja hakkab väitma, et on parem tööasju edasi lükata ja pesu mitte pessu panna ja hambapesu vahele jätta ja oma raviplaanist mitte kinni pidada ja toidukordi vahele jätta, sest no ei ole ju tuju, ei taha ju vastu tahtmist ja tuleb lahke olla ninnu nännu. Võta parem kopsakas klaas veini ööl vastu pingelist tööpäeva, sest sa oled seda väärt. Hui.

Seoses sellega. Üks parem versioon. Enda vastu lahke olemine, tehes natuke. Mitte kõike ära, mitte kõik tegemata, aga veits midagi. 

Natuke tegemine on lõpmata palju rohkem kui üldse mitte tegemine. Ja nii palju lihtsam kui endalt kõige nõudmine. 

Arusaamatult raskes keerulises loengus mõne teema jälgimine või vähemalt paarilegi küsimusele ligikaudugi vastamine on lõpmata palju rohkem õppimist kui selle loengu tervenisti vahele jätmine.

Üle oma taseme minevast raamatust või filmist või kirjatükist mõne teema haaramine on võrreldamatult rohkem kui selle asjaga üldse mitte tegemist tegemine.

Rõvedalt paljudest kohutavatest koormavatest ülesannetest kõige lihtsama tegemine on lõpmata palju parem ja tulusam kui kõige tegemata jätmine ja asendustegevustega oma ärevuse kussutamine.

Sorteerida ära üks sahtel, pesta ära üks aken (ühelt poolt), teha korda pool kirjutuslauast, vastata mõnele meilile, viia üks tass kööki tagasi, õppida esimest paari takti mängima, rohida ühe peenra serv...

Ja see, kuidas natuke tegemisest kosub enesetunne ja usk oma edaspidisesse sooritusse ja asjad muutuvad tehtavaks ja võimalikuks, on lihtsalt maagiline. Ma olen veendunud, täiesti surmkindel, kahtlustest vaba, et minust ei saa täna koristamisel asja. Lihtsalt on selline päev. Pole mõtet unistadagi. Aga ma panen diivanilaualt asjad õigetesse kohtadesse vähemalt. Ja siis selle käigus või kohe pärast seda hakkab järsku nii jaburalt hea, et panen nõud masinasse ja teen kohvi ja sorteerin pesu ka ära. Väga veider.


P5250083
suve-eelne rabarada


Teine asjadest, millest ma ikka siin juttu tahan teha, ongi see moment, kui tekib tunne, et ma päriselt võiksingi millegagi hakkama saada. Ja kust see tunne tuleb. Mis tekitab usku oma soorituse võimalikkusesse. 

Ja siit me jõuame sujuvalt ronimis-blogimisse.

Viimasel ajal on enesetõhususe põhiallikaks olnud kaudne kogemus(?). Ise ei pea läbi tegema ja edu kogema, et uskuda selle kättesaadavusse. Tundub võimatu rada, aga siis tuleb keegi ja ronib selle ära. A, okei ju siis ei ole võimatu. Mõtlen mingi strateegia välja, aga ei usu, et see oleks tehtav, aga siis näen, et teine ronija just nii läkski. Eriti hea, kui see kaudne kogemus tuleb võrreldavast allikast. Või kelleltki, kellest ma võiksin mõnes mõttes eeski olla. Kui minust peajagu lühem ronija või keegi, kellel ma ise aitasin mulle lihtsat asja ära teha, saab rahulikult ilma vahepeal lendu tõusmata seda rada ronida, ju saan mina ka. 

Hehe, või vahel, kui kodus mingi asi remonti/ehitust vajab, lohutan end, et see ei saa ju väga keeruline olla, isegi mehed oskavad seda. (oeh.)


Ning siit täpselt sama libedasti kirjutamise teemasse. Kirjutamine on üksildane omaette-töö. Ilma pealtvaatajate ja tagantutsitajateta. Utsitamine (tagant või kusiganes poolt) enamasti pigem takistab kui soodustab. Kirjutama hakatakse, sest seest tuleb midagi ja siis tõmbutakse sellest veel rohkem sissepoole ja tehakse kirjatöö ära omaette. Me ei näe, kui teine kirjutab. Inimesed vahel kaovad peitu ja tulevad sealt välja, olles kirjutanud. Kuidas see juhtub? Mida nad tegid? Kuidas see välja nägi? Tundub nagu maagia. Nagu nukist lahti laskmine ja vahepeal lendu tõusmine, et rada ära ronida. Nagu arvatavasti on see reklaamitrikk ja osav montaaž. Mustkunst.

Niisiis olemata kunagi ainustki tervet artiklit enesest väljutanud, pole usku selle võimalikkusesse võtta enese kogemusest. Sest seda pole. Ja inimesi, kes väljutavad artikleid, pole võimalik vaadelda. Kuidas nad teevad ja mida, kas minagi ja kuidas. Saab neid uskuda ja kõvasti juurde kujutleda ja neid intervjueerida ja nende lugusid tähele panna. Empatiseerida. Või midagi sellist. Ja saab püüda omaks võtta kinnitavaid sõnu, et ju ma siiski suudan. Ja saab teha nägu, et utsitamine, mmm, utsitamine, nii inspireerib, oo. 

P5210076
vihm tuleb


Aga näiteks selline valik arutelusid.

Mis inimesed need on, kes sõidavad ringi vana autoga. Kas nad siis ei tea, et vanad autod ei ole keskkonnasõbralikud ja kulutavad palju kütust. Miks nad lihtsalt endale kaasaegsemat autot ei osta, mis on säästlikum. Kas nad ei saa üldse aru, et selle vana rondi remontimine võtab ka ju raha. Lihtsam oleks ju lihtsalt uus auto osta, mis neil viga on. Väga vastutustundetu ja mõtlematu, maivõi.

Ja mis inimesed need on, kes ostavad neid odavaid jalanõusid, mis kiiresti katki lähevad. Pärast on prügimäed kõiki neid jalanõusid täis ja üldsegi. Võiks veits mõelda. Mingid korralikud normaalse firma saapad osta, mis peavad mitu aastat vastu. Mitte see tõmblemine iga paari kuu tagant jälle uued vuflid kusagilt eitamis kahtlastest poodidest.

Ja saadsaaru, osa inimesi ostavad endale kodu kusagile linna piirile või koguni linnast välja. Nagu üldse mõelda ei oskaks. Pärast muudkui sõidavad iga päev edasi-tagasi ja seisavad nendes ummikutes ja sõidutavad oma lapsi. Kuigi tegelikult oleks ju nii palju parem osta mõistliku suurusega korter vanalinna või kesklinna, lasta see korda teha.  Neid saab tänapäeval väga kaasaegseks üles vuntsida. Ja elada normaalsel kauguses asjadest. Ja igal pool jalgsi või rattaga käia. Keskkonna mõttes igati arukam. Täiesti arusaamatuks jääb, miks neil on vaja mingi kusagile kaugele endale elamine hankida ja siis sealt linna käia. Kas nad üldse lugenud ei ole või loogiliselt planeedi heaolu üle arutleda ei taipa.

Või need inimesed, kes söövad liha. No tõepoolest. Kas nad tõesti ei ole ühtegi loomapiinamise videot näinud. Kui enesekeskne võib olla. No on küll võib-olla ebamugav kusagil väiksemas asulas poest head tofut leida ja väiksemates toidupoodides pole kikerherneidki. Ja väljaspool Tartut-Tallinna ei ole restoranides ja sööklates lihavabasid menüüsid. Aga mis siis? Püüdku paremini. Tehku lõunad ise kaasa. Võidelgu igal sammul. Näidaku, et nad hoolivad. Sõitku kaks tundi suuremasse linna toidu järele. Loomad kannatavad ju ometigi. 



P5210067
kortslehele pärlid


Kuidas väikeste laste mängud on hästi sageli piiride katsumise mängud. Keha piiride ja ruumi piiride. Ja vahel reeglite. Kuhu ulatub, palju suudab, mitu jaksab, kui kaugele võib. Ja et kas see mäng tegelikult kestab edasi. Jääbki vältama ka pärast väikelapseiga. Sest miks alakad teismelised joovad. Ja mitte niisama, trallalaa, õlu ja koju kotile. Vaid klõnk klõnk lauakat. Hõõguvad udusulis kärsad krimpsus ja ruttu-ruttu suhkrulimpsi peale. Sest piirid. Tahaks teada. Uudse himu. Sest teismelisena saab inimene endale uue enneolematu ihu, mis tundub selle saabumise hetkel nii tõeline - valmis ja lõplik. Ja ta tahab seda ka tundma õppida. Kuhu ulatub, palju suudab.

Ma tõestan oma piiride leidmise ja nihutamisega, et mind pole olemas. Konstrueerin end kellegina ja usun ta lugusid ja siis lükkan ümber. Nope. Eksisid. Pole nii. Ei kehti. Kui ma sõnastan ja avastan end kui keegi, kes tahab neid asju, oskab noid teisi ja keeldub nendest kolmandatest. Ja siis hakkan nende asjade asemel tahtma muud, unustan vanu oskusi ja omandan uusi ja saan mõistma, et ma ei pea keelduma kolmandaist... Siis kes ma olen. Kuhu ma kadusin. Kas ma olen edasi või olen uus. Ja kuidas saab olla, et mul on mälestused esimeses isikus läbi elatud kogemustest, mida on läbi elanud keegi teine. Mina ei ole selline. Aga tema, kes koges, kes mulle läbielatu jättis, on. Oli.


Ja samuti. Pakilised vajadused, mis inimeste hulgas olles tekivad. Olla usutud ja mõistetud. 

Vahel on selline päev, et keegi saab minust valesti aru. Ja mul on sellest ükskõik. No ju siis sai. Mis seal ikka. Mina tean, mida ma mõtlesin. Tema mõistis seda teisiti ja las jääb. Kui ta tahab või saab praegu ainult nii mõista, siis see on tema. Mõni teine päev ei saa tundide kaupa sellest üle. Aga ta peab minust õigesti aru saama, ta peab teadma, mida ma tegelikult mõtlesin. Ei tohi nii, et tema reaalsuses on midagi, mis on vastuolus või lausa vastupidine võrreldes minu omaga, appi-appi.

Vahel on selline päev, et keegi ei usu mu sõnu. Ma kinnitan, kuidas oli või mis on ja ta kahtleb ja eitab selle võimalikkust. Ja mul on sellest ükskõik. Jää siis kahtlema. Mis seal ikka. Mina tean, kuidas sellega on, ma olen selle välja öelnud ja sinu sees toimuv on sinu teha. Ei ole minu töö sind mu tõdedes veenda. Mõni teine päev on see maailma lõpp. Reetlik ebaõiglane ilm ja äratõukamiste põrgu. Kuidas see saab olla, et ta mind ei usu. Mikkssss. Ma ju ütlesin, ma ausõna ütlesin. Miks keegi mind kunagi ei kuula. 

Ja kas seista oma enese pühitsetud pinnal niisuguses rahus on oskus, mis lihtsalt tuleb harjutamisega või see sõltub asjust. Teiste inimeste rahust? Panustest? Vahel mulle tundub, et see sõltub lihtsalt kehast. Väsinud näljane valutav keha toob pähe kohale ärahirmutatud lapse. Laps tahab armastust ja ei talu (ka kujuteldavat) ebaõiglust.


P5210060
toomingalumi



Põrnikal on vaas. Auto ostan meesterahvalt, aga sellega on põhiliselt sõitnud tema naine. Kuni autotöökoja poisid masinat üle vaatavad, tammume auto ümber ja teeme niisama juttu. Mees peab vajalikuks mulle mainida, et see lill eriti talle ei sobi ja meeste autole üldse see lill ei sobi. 'Meestele võivad ka ju lilled meeldida,' pakun juba aimates, kuhu me teel oleme. Tundub, et lilli armastavad mehed pole nähtus meie mõlema maailmas. Peame jääma viisakalt eri arvamusele. Eriti kuna ta toob näiteks lilla lille. Näiteks kui on selline lill, mis on lausa lilla. 'Mis siis sellest on? Vahel on lilled seda värvi.' Aganoh, nagu karta võis, sõna pede lendab võidurõõmsalt meie keskele. Ma ei võimalda talle oodatud reaktsiooni. Pole väga kindel, mida oodatigi. Korra veel torgin, et pole ju pede olemises halba midagi, paljud inimesed on peded. 'Eks see on juba oma valikute küsimus...' pomiseb töömees meie jutu lõpuks sekka.

Comments

  1. Ehk on see mingites ringkondades väga noorest saati sisse harjutatud, et mis võib poistele meeldida ja mis mitte. Ja siis ongi maailmapilt ja teistmoodi sinna ei mahu.
    Mulle tuli millegipärast meelde, kui mu poeg sõpradega ühel batuudil möllas ja siis tekkis mingi rüselus. Poisid ütlesid ligi rutanud vanematele, et asi sai alguse kõige pisemast lapsest seltskonnas, kes oli juhtumisi tüdruk. "Kuidas te, poisid, teda süüdistatakse, ta on ju kõige väiksem! Ja pealegi TÜDRUK!" Poisid jäid kohmetult vait.
    Ma pärast ütlesin oma pojale, et mina usun küll, et see, et keegi on väike ja pealegi tüdruk, ei takista teda vähimalgi määral kurja juur olemast.

    ReplyDelete
  2. Natukese tegemine on täiesti kuldne kontseptsioon.

    Sellega on vahetevahel ainult see risk, et natukesest ei saa pidama ja siis on kell neli öösel ja mina poleerin peeglit, sest ma mõtlesin, et ah, pühin vähemalt siit esikupõrandalt liivahunniku kokku.

    eriti, kui väsinud olla, siis ei ole pidurid head, mingi tegevus haarab - "look, shiny" - ja maailm kaob selle ümbert, sh mu enda keha.

    ReplyDelete
  3. Mehed ja lilled ja üldse mehelikud/naiselikud tegevused ja meeldimised tõi mulle kohe selle meelde: https://ekspress.delfi.ee/artikkel/93786937/jan-leo-grau-remont-on-mehelik-tegevus
    Tubli olemise mõtetega ka väga suhestun. Ma olen praktiliselt iga päev tubli (kes see ikka ennast kiidaks, kui mitte sa ise : D ). Aga vahepeal ma ei jõua, ei jaksa, ei ole motivatsiooni, ei taha. Ja see on täiesti okei, sest ma olen inimene. Pluss, kas Rents millalgi ei kirjutanud oma blogis, et meile ongi konkreetse perioodi peale antud teatud kogus tahet ja millalgi see lihtsalt saab otsa, kui sa oled selle perioodi jooksul oma tahet suurtes kogustes ära kasutanud, et teha igasuguseid ei-taha-aga-peab asju. Probleem on lihtsalt selles, et mu aju ei lepi sellega, et ma vahepeal laisk soovin olla. Muudkui sosistab kuklasse, et oi, kas sa ei peaks mitte praegu diivanil vedelemise asemel neid tänaseid tubli olemise kvoote täitma, miks sa ei täida? Nagu need meemid, kus sa oled liiga stressis, et teha asju, mis sinus stressi tekitavad, aga nende mittetegemine tekitab lihtsalt veel suuremat stressi. Lootusetu nõiaring. Huvitav, kas seda tubli olemist sunnib meile ikka meie aju peale, või väline surve ühiskonnast, mis on (näiliselt) neid tublisid ja tegusaid inimesi täis?

    ReplyDelete
  4. Remondi osas me ükskord arvutasime kokku, et kui palju viimase mõne aasta jooksul on minu vanakese autokese remondiks rahasid läinud. Üks kord kolmsada ja teinekord sadaviiskümmend tundub päris õudne. Ja kolmas kord ka midagi sellist. Ja siis me jagasime selle summa mitme aasta kuude peale ära ja saime umbes keskmiselt alla 50 euro kuus. Ja siis me vaatasime uue samasuguse auto liisingu hinda. Rääkimata sellest, et uued autod pole ka hooldusvabad.
    Ja kui üks autokene võtab diislit maanteel sajale nelipool ja linna vahel max viiskomakaks, siis minu arust puudub tal potentsiaal palju saastada. Tahmafilter on ka küljes ja kontrollitud.

    ReplyDelete

Post a Comment