söögihala, tüütu valvsus ja õpitavad oskused

P7080093
ohjeldatud ja taltsas


Minuarust on õudselt lõbus see, kui ma hakkan rääkima, kui saamatu ja suutmatu ma olen lihtsalt elamisega hakkama saamisel, kohe siiralt räägin kurtide kõrvadega kõvasti, samal ajal ise oma jutuga täiega kaasa elades jauran, kui raske ja vaevaline on elu minuna. Ja siis selgub, et mu väga eepilises loos mu elukoorma raskusest ei ole midagi originaalset ja kõik inimesed kogevadki umbes seda. 

(teadküll need on need inimesed, kes on nagu: miks just minul juhtub nii, et ma unustan oma laadija maha ja ma ei usu, et keegi teine on kunagi oma varvast ära löönud või bussist maha jäänud, jumalad ilmselt vihkavad just mind)

Niisiis naljakas, et minugi traagika pole unikaalne. Ükspäev lugesin näpunäidete nimekirja, kuidas palavust üle elada ja seal oli soovitus mitte unustada süüa. Ja ma olin täiesti solvunud. Kas te tahate öelda, et see on levinud? Et teised inimesed ka unustavad süüa ja ei hooli toidust neil päevil? Aga. Aga ma arvasin, et see on minu personaalne isiklik veidi häbivääne kõigi nina all kekutamise ja kaastunde kerjamise tragöödia. Ja nüüd selgub, et see on harilik. Et see on asi, mille osas iga lollaka supermarketi kõlaritest inimestele meeldetuletusi teha nagu turvavööde või täispeaga jõkke ronimise kohta? Kas te tahate öelda, et ma pean endale veeel keerulisemad probleemid välja mõtlema, et siin vähegi eristatavat omanäolisust säilitada?


Olen nüüd mitu nädalat CleanKitchenit tellinud ja see vist ongi toode leevendamaks mu väga vähe-leidlikku toitumishäiret. 

Ma nimelt unustan süüa. Ja ma ei taha. Ma ei taha toidust mõelda. Ma ei taha poodi minna, ma ei taha planeerida. Ma ei taha, et mu kõht tühi on ja ma tujust ära olen. Ma ei taha seda toitu, mida ma teha oskan ja ma ei taha seda toitu, mille tegemist ma pean õppima hakkama. Ma ei taha neid samu igavaid asju, mis ma kogu aeg söön ja ma ei taha šopata igasuguseid esoteerilisi veiderasju, mis maksavad palju ja jäävad pärast üle ja vahivad mind etteheitvalt mu külmkapist järgmised 10 aastat, kuni neile silmad külge kasvavad ja mida ei ole tegelt üldse mu väikelinna suurimast poest saadagi. Mul ei ole kodus snäkke ja ma ei taha koju snäkke, sest need ajavad südame pahaks või hakkab pärast esimest joovastavat leevendust veel halvem. Iga kord, kui ma planeeringi mitu toidukorda ette ja lähen poodi suurt summat raha laiaks lööma, selgub kohe järgmine päev, et ma pean jälle poodi minema, sest midagi ununes või ei jagu. Puhkuse ajal ja nädalavahetusel on eriti keeruline endale selgeks teha, et söömine on hingele tegelikult hea. Kui näiteks saab söömise asemel teha kolmanda suure kohvi ja siis uinaku ja hajameelselt mõned maasikad põske. 

Mõnda aega lahendas smuutide söömine seda probleemi, aga mul on nüüd, pärast umbes kolme-nelja aastat, ka smuutidest natuke tüdi peal.

Ja mulle meeeeldib süüa. Kohutavalt meeldib. Kuni ma ei pea selle tarvis midagi tegema. Mulle meeldivad pitsad ja pastad, ma armastan igasuguseid pokelaadseid salateid ja mul käivad raskekujulised kohupiima-isud, mulle meeldib vürtsikas ja mulle meeldib imelik. Kui putukad välja arvata, olen ma päris korralik kõigesööja. Lihtsalt. See on tüütu. Selle organiseerimine ja sellele mõttejõu kulutamine. Ja kui lasta kellelgi teisel endale süüa teha, megakulukas. Konkreetselt pankrotistav. Ja odav sööklatoit on paljudel puhkudel nii halb, et ma parema meelega nälgin ja vihastan.

CleanKitchen (mis muide ei sponsoreeri minusugust pisipblogijat, ma igaks juhuks mainin) toob korra nädalas mulle kotikesed ukse taha. Retseptid on kaasas ja need on nii piisavalt etapised, et ma viitsin alustada. Kasvõi teen ettevalmistuse ära ja siis pärast teen lõpuni. Olin paar päeva kodust ära ja köögis valmistamist ootavad kotikesed motiveerisid isegi mu teismelist last endale süüa tegema. Kuigi tal oli raha, et tanklast kiirtoitu tuua ja kui ma olen talle varem niisama toidu koju valmis ostnud, on ta ainult viitsinud muna praadida. Seekord tegi endale täiesti päris salateid ja lihaga kastmeid. Niiet isegi lapsevanemluse punkte saan ma selle nalja eest.

Maitsetaimed on päris tihti pahaks läinud ja kuller tuleb minu jaoks suht lambistel aegadel. Aga muus osas päris tore ja mul on hea meel, et mul on olnud võimalik seda endale lubada.

P7060063
kurb viikingiromantika


On üks spetsiifilist kategooriat nähtus, mis mumeelest vajaks oma nime, aga ma olen nimede peale kehvem kui nähtuste kokkusidumise peale. Igatahes. See on see, kui on paigas süsteemid, mis peaksid olema puhuks, kui juhtub midagi väga väga olulist, aga vähetõenäolist ja need süsteemid ise põhjustavad sagedast meelehärmi olukordades, mis on ebaolulised ja kõrgelt tõenäolised.

Näiteks inimesed, kellede telefonid on maru valjud kogu aeg. Noh, puhuks, kui keegi tahab neid väga tahab neid kätte saada. Pereliige või vana peiks või mingi muu asi, mis maru hinge peal on. Ja siis need inimesed saavad puhkepäeva hommikul või kesk meeldivat keskustelu tülitatud tüütust plärinast, sest telefonimüüjad või suvaline pakiliseks pakendatud infomüra.

Näiteks kui autoalarm lõugab kusagil tänaval, siis keegi ei mõtle kohe ärevalt: oioi, paistab, et seal varastatakse kellegi autot, peaks lähemale minema ja vaatama, kas me saame kurja ära hoida. Kõik on üleni: no johhaidii ja türbel maivõi proovi olla ometigi pulti ei oska kasutada vä.

Näiteks kui kellegi õuekoer haugub õhtul hingematvalt, ei ole isegi tema omanikud ähmi täis, et võibolla vargad. Naabrite hoolest rääkimata. Kõik on lihtsalt mega tüdind sellest lollist närvilisest loomast ja tema südametutest inimestest ja sellest lõputust lõugamisest.

Näiteks vanasti olid inimeste nuputelefonidel pinkoodid ja inimesed muudkui unustasid neid ära ja olid teinekord päevadekaupa telefonita, sest puk kood on kuratteab kus. Kuigi kes tahab su telefoni varastada ja kui sageli seda üldse juhtus, et pin kood su telefoni võõra eest kaitses. Või kui praegu kusagilt täiesti unustet telefoni leiad ja see on tuhatkordselt lukus, niiet isegi parema tahtmise juures on raske seda omanikuni tagasi aidata.

Kui palju öid ma käisin noortekeskuse juures turvafirmaga vaatamas, et tõepoolest ei ole keegi sisse murdnud. Olid ikka omad, kes ei osanud signat maha võtta või on ämblikud, kõikuv niiskus ja salapärane varjendiulme. 


Ma teadsin kunagi meest, kes jättis oma bussi uksed alati lukustamata. Ta oli veendunud, et kui keegi tahab sealt seest midagi varastada, lõhutakse aken ära. Ja akna vahetamine on jõle tüütu. Et kui kellelgi on midagi väga vaja pihta panna, las ta avab viisakalt lammutama kukkumata ukse ja lihtsalt võtab.

P7060039
koostulemise rõõm


Ja siis on veel see nähtus. Selline pisem. Paikne paremini piiritletud nähtus. Inimesed arvavad, et need oskused ja omadused, mis tekivad kindlatest kogemustest on need, mis on just nende samade kogemuste saamise eelduseks. Stiilis: laulutunnis õpitakse laulma, ta ei saa laulutundi minna, sest ta ei oska laulda. 

Näiteks ahastavad inimesed mu ümber aeg-ajalt, kuidas nemad küll ei saa kunagi postitantsu tundi minna, sest nende käed on nõrgad ja nad ei jaksaks. Et ju postitants ikka eeldab sellist jõulist tantsija-ihu. Või ronima, seal ka arvatavasti käivad ainult need, kes on juba tugevad. Ja ma tean küll, et ma ikka püüan oma trennirõõmude elevusest kõigile neid pealetükkivalt peale suruda. Ja võib-olla seegi pole väga originaalne käitumine. Sest 'oi mina küll ei saa seda isegi mitte proovida' laul algab sageli enne, kui ma olen kiidukõnega isegi alustanud. Või kas inimesed küsivad teiste trennide kohta, et neil tekiks ettekääne loetleda oma tajutud ihulisi puudujääke?

Aga sarnane vist oli matemaatikaga ka. Mida ma ei tahtnud kunagi kellelegi maha müüa. 'Mida sa õpid.' - 'Matemaatikat.' - 'Oi mina küll matemaatikat ei oska, mul ei ole üldse ... mõtlemist' Aga sa ei pea ju. Võinagu. Selleks õppimine ongi. 

Ma ei saa veini juua, sest ma olen kaine. Kohviks olen ka liiga unine. 


Kuigi teiselt poolt jällegi. Eks on ju nii, et ilusalongis käivad ainult ilusad inimesed ja jõusaalis ainult kenad kehad (ma ei tea, pole ammu vaadanud). Ja õppejõudude täienduskoolitustel ainult head õppejõud. Ja rannas päevitavad ainult pruunid inimesed. Kindlasti käivad paariteraapias ka ainult õnnelikud paarid ja koduse kasvatuse õpikuid loevad ainult head vanemad. Ja nõnda edasi.

Mis ei ole tegelt see, mis ma öelda tahtsin. Ma tahtsin öelda, et kui sa tahad midagi osata ja sa üldse veel ei oska või ise soovid midagi suuta, mida sa veel ei suuda, on selle asja õppima hakkamine üks suhteliselt levinud ja tunnustatud lahendus. Täiega soovitan.



Samuti - koduse kasvatuse õpikud. Miks inimesed arvavad, et nad peavad oskama lapsi kasvatada? Jumala arukad inimesed, kes arvatavasti loevad ravimi infolehte, kuulavad teadlasi, oskavad juhenditest näpuga järge ajada ja on korduvalt oma professionaalses elus edasi jõudmiseks uusi oskusi omandanud. Aga kui neist lapsed järsku välja paiskuvad, on nad suhteliselt eksinud. Vaatavad üllatunult  üksteist kesk seda jama ja imestavad, kuidas sealt üldse kuhugi ilma aru kaotamata saab. Kuigi kõik kohad on mitmesuguseid lapsemanuaale täis. Muudku võta ja loe. Mine koolitusele. Pea nõu spetsialistidega. Lase väljaõpet saanud asjatundjal end suunata. Vii titt teenindusse. Kes ütles, et lapsi peab oskama, kui kõiki teisi asju siin ilmas tuleb õppida. Ja eriti eriti need inimesed, kellele on tulnud imelik laps. Neist endist erinev või teistsugune teistest lastest. Hea, kui nimeline diagnoos on, aga ka täiesti spektri serva peal ja ka sellest vaid hellalt riivatud olevate olenditega suhtlemisel, ka täiesti harilike tüüpolenditega suhtlemisel on eripedagoogikast kasu. Loe, kuula, õpi, omanda, proovi järele, avasta ja mõtesta - ei pea kohe ise oskama. 


P6270024
tehniliselt õitsev naat on lill

Ma tahtsin veel öelda, et kui sa ei ole veel lugenud Ave Taaveti raamatut Valerahategija, siis sa võiks. See toob rõõmu ja (ära)tundmisi.

Ja et kui sa mind folgil näed, tule ütle tsau.

Comments

  1. Kui sa mu lapsi peaks folgil nägema ja neid ära tunned (mis vähemalt isase lapse puhul pole tõenäoline, emane lubab endast vähemalt pilte üles panna), võid "tshau, te ema palus öelda, et ta armastab mind ja teid" lausuda ja end jube fäänsilt ja privilegeeritud salaasju teadvana tunda.
    Aga minu arust on asjade nullist õppimine ... noh, mitte pärisajaraisk, onju, iga teekond algab esimesest sammust.
    Minu veendumus, et ma oskan koera ja lapsi kasvatada ja ei pea seda õppima, toetub suurel määral sellele, et olen lugenud SITAKS koerte ja laste teemalisi raamatuid (sest mind huvitavad need teemad!) ja kogemustele toetudes võin öelda, et seal raamatus see ja see osa on head, aga nood ülejäänud kolm täiesti mööda, ja tollest teisest teooriat ära loe, see on jama, aga praktilised soovitused, eriti just selle ja selle kohta, on head, jne.
    Aga päris ma ei tea hunnikut inimesi ja päris ma ei olnud ja noorena ise selline inimene, kes üritas teha asju raamatu õpetuste järgi (nt lapsega), painajaliku kindlusega "nagu peab", rüsas iseend sellega täiesti ära ning peksis sedasama iseend iga eksimuse eest, iga "aga see on ju valesti!" eest ja kas see tegi mu kuidagi paremaks lapsevanemaks?
    NO EI.
    No - ei. Ei! See ei käi nii, et õpin, kuidas õigesti käib ju!
    Õpin, kuidas MINU meelest parim on, võtan endale sobivaima, hülgan muu - sedasi võib õppida, jaa.

    Aga selleks ongi vaja eelnevalt asja vastu huvi tunda, teha värke, kus on vaja tugevaid käsi või matemaatilist mõtlemist või asju. Mitte et sa pead kohe kõike oskama ja ÕPPIDA ei ole teema, vaid sul peab sedasorti asjade vastu huvi olema, et leida enda jaoks parim ja pädevaim variant kõige selle hulgast, mida õpetajad arvavad heaks õpetada. Ja kui sind ei HUVITA asjad, kus käed muuhulgas tugevaks saavad või loogika ja täpsus üheskoos elavad, sul ei ole ka huvi nende asjadega tegelema hakata, et saavutada tugevaid käsi või matemaatilist mõtlemist. Phmt tähendab "ei taha, ma ei oska, ma ei saa seda õppida" "mind ei huvita sedasorti asjad absoluutselt, ma ei tunne mingit sisemist sundi nendega tegeleda".

    ReplyDelete
    Replies
    1. Minu põlvkonnas sai palju tittesid abitult karjuda, sest lapsemanuaal (Spock vist) õpetas, et kui titt valel ajal karjub, ei tohi sellele reageerida, sest "ema peab saama puhata". Mu ema rääkis, kuidas ta mul karjuda lasi, endal hambad ristis. Millalgi sai ta sellest autoriteediaustusest vist üle ka, kui juba väheke kogenum lapsevanem oli.

      Trennidest ja kursustest: ma olen üldiselt sama meelt, et minnaksegi õppima ja ei pea enne oskama. Täna käisin vaatasin, kuidas indialased bollywoodi tantsivad ja üritasin vist ainsa täiskasvanud inimesena kaasa teha, sest nähtavasti on mul enda teiste nähes (tõepoolest, seal olid: oskajad indialased; mina ja üks minusugune laps; kari eestlasest pealtvaatajaid) lolliks tegemise taluvus parem.

      Aga siis on ka need kursused, kus eeldataksegi, et sa oskad juba seda, teist ja kolmandat. Nt olen ma olnud tantsukursusel, kus õpetaja selgitused sisaldasid väljendeid "esimene positsioon" ja "kolmas positsioon", ilma et neid oleks selgitatud, ja see on veel suht lahja näide.

      Ja minuaegne põhikooli vene keele stuudium kannatas eelduse all, et vene keelt rääkida oskavad kõik juba nagunii, nüüd tuleb ainult lihvida ja lastele väärtkirjandust lugeda anda.

      Teisest küljest, inglise keele ma õppisingi raamatuid lugedes ära, nii et vahel töötab ka see meetod, et "viska võhikule võõrkeelne raamat kätte ja õpibki keele ära". Raamat kui Rosetta kivi. Aga selle jaoks on omaette nokitsemise aega vaja, mitte nagu kursustel.

      Delete
    2. Ma meenutaks, et sul on tantsimise vastu ka naturaalne huvi ning ohtratele kogemustele toetuv tunnetus "igat tantsu on mul mingil tasemel võimalik ära õppida".
      Inimesel, kes ei ole pärast lasteaeda ühtegi etteantud sammudega tantsu ÄRA õppinud, vbla ühel tantsukursusel on käinud ja avastanud, et jube vaev ja kasu on ikkagi minimaalselt, ei ole mingit motti asjaga tegelema hakata.

      Delete
    3. Mitte et ma Spocki tahaks niiväga kaitsta, aga kui ema ei puhanud karjuva lapse saatel, siis ei olnud ju õpiku järgi õigesti.
      Nii hea, et praegu on palju kirjandust.

      Delete
    4. DanceActi jazztantsu trenn oli selline, et julgelt pooled sammud olid prantsuse keeles. Keegi ei seletanud neid lahti, osade juurde käisid raevukad plaksud ka. Väga värskendavalt segadusseajav.

      Delete
    5. VVN, mu näide oli tegelikult mõeldud selle kohta, et on täiesti olemas kursuseid, kus õpetaja ise eeldab, et õpilased on enne juba kuskile maale õppinud.

      See DanceActi jazztantsu kursus ilmselt samamoodi. Kui sinna satuks inimene, kellel on esialgu probleeme sellega, et kui ta ühe jala maast lahti tõstab, siis kaob tasakaal ära ja tuleb jalg kohe maha tagasi panna, siis oleks tal sellest väga vähe kasu.

      ehk siis selline kaebtus "ma ju ei oska" on põhjendatud, kui kursuse tegijad tahavadki sinna neid, kellele ei pea A-d ja B-d õpetama hakkama.

      vt ka see meie põhikooli vene keele näide. Ei saa õpetada peent väljendusviisi ja võõrkeelset kirjandusanalüüsi sellele, kes käänab veel sõnu, nagu juhtub, ja sõnavara on tasemel "hleb" ja "morkovka". Sellele on vaja kõigepealt rohkem sõnu õpetada - ja seda on hea teha kambas, kus kõik on sellel sõnadeõppimise tasemel (meil tegelikult olidki, aga programm lihtsalt ei arvestanud selle tasemega).

      Täpselt nagu Murca kõrgkooli-matemaatikaloengus oleks ilmselt tülikas, kui üliõpilaste vahel oleks kuueaastased, kellel on korrututabeli õppimine veel pooleli ja üldse pole veel arvudest päris täit arusaamist, no näiteks et 6 õuna ja 6 apelsini puhul on 6 ikka 6. Kui on väga viks laps, sis teistel ehk polekski tülikas, aga ega ta ise sellest loengust vist väga palju targemaks ei saaks.

      No ja siis on ju need õpetajad, kelle käest saab konkreetselt sõimata, kui välja ei tule. Ma olen kuulnud hirmu ja õuduse lugusid nt balletiõppest ("ja sellel õpetajal oli üks küüs spetsiaalselt pikaks kasvatatud, millega ta mööda jalga tõmbas, kui see õige nurga all ei olnud").

      Delete
    6. ja ma olen ka ise õpetajana kogenud, et no ei tööta see, et "õpetan kõige raskemat värki ja kõige osavama õpilase maksimaalsel kiirusel" kõigi peal, kui ehk see kõige osavam õpilane välja arvata.
      Midagi pole teha, kui on algaja õpilane, siis reeglina on tal vaja kõigepealt algaja asju õppida. või õieti isegi mitte "reeglina", vaid alati, lihtsalt mõnel läheb see kiiremini kui teisel, piisab paarist näpunäitest.


      Ja paljud kursused panevadki oodatava taseme juba oma reklaami kirja. "kursus on neile, kes on vähemalt poolprofessionaalsed barokktantsijad" või "oskavad B2 tasemel prantsuse keelt" jne. Ning kui kursuse ümber on terve kool, siis teeb see kool vahel sisseastumiskatseid.

      Delete
    7. Tulen just tantsuõpetuselt. (Kell kaks öösel, enne homset tööpäeva, toimus ühe peo käigus). Seal oli kenasti näha, et inimesed on nõus õppima, aga ei ole nõus pärast tantsima ja õpitut kasutama. Ehkki kõik oli väga leebe ja keegi ei oleks iial midagi paha mõelnud, öelnud või kurja silmaga vaadanud.

      Samas, niisama tantsiti küll ja mõnuga. Inimesed siis minuvanused või mõned aastad nooremad, 40-50 vahel.

      Kuid mõtteviisi "ma ei saa minna X asja trenni või õpetusele, sest ma ei oska seda ju" on üldiselt hirrrmus palju. Elektroonika ringi? Kindlasti mitte mina, kes ma elektroonikat ei oska. Jne.

      Delete
  2. See "oisinnatrennimakülleisaatullamaolenliiganõrk" on mõnes mõttes kummaline ja mõnes mõttes naljakas. Kas tõesti leidub grupp (üsna suurearvuline), kes siiralt arvavad, et enne olümpianormi täitmist harilikku rühmatrenni küll ei kannata minna... Et enne kui asud end treenima, tuleks kusagil nurga taga vormi saada...? Miks ma pärast sinna trenni üldse minema peaks kui vormi saaks mujal, seltskonna mõttes?
    Aga las ma kannatan edasi väärarusaama käes, et trennis parandataksegi füüsilist vormi...

    ReplyDelete
    Replies
    1. MINA ei tea, miks trennis käiakse. Tõesti, mulle täiesti arusaamatu fenomen.
      Ma teen kodus üksi trenni, see on lahe, aga miks krt ma peaks ronima kuskile välja teistega koos trenni?! See võtab aega, vaeva, raha ja siis ma pean veel teiste inimestega koos ka olema, kes pole isegi maailma toredaimad kõik ...
      Pfff ...
      mul peakski olema konkreetselt HUVI siis just seda asja teha. Nii ronimine kui postitants on ideeliselt põnevad ka ... aga MINNA TRENNI ...
      No kui oleks mugavalt mingi koha kõrval, kus ma nagunii iga päev hängin (nt kodu), vbla.

      Delete
    2. Ma teen kodus ka, aga see pole nii tore. Ja trennis saab tagasisidet.
      Mupoolest võivad kõik inimesed tuhandeid rühmatrenne perse saata. Igaühele oma. Ma lihtsalt ei mõista unistavat õhkamist stiilis: ma niiiiii tahaks, aga mu keha ei võimalda, kahjuküll.

      Delete
    3. Minu arust see on "ma tegelt ei taha", aga sa võid alati märkida, et see trenn ongi ju arendamiseks ja õpetamiseks ja ega sa ainus ole, kes hoobilt ei oska jne.
      Jaah ... kui nüüd oma kõrge ratsu seljast maha ronida ja meenutada noort ennast, siis enamasti oli selliste põhjenduste taga häbi. "Ma ei taha näidata, kui koba ma olen, kõik mõtlevad halvasti, kui näevad!"

      Delete
    4. Nell, sellised inimesed on olemas. Mu valge nahaga sõbranna ei saa päevitada, sest ta on valge ja ei saa trenni minna, sest ta (enda meelest) ei ole piisavalt vormis

      Delete
    5. vvn, eee. Sa ju saad aru, et on olemas inimesed, kellele MEELDIVAD teised inimesed?Ja kes heameelega teevad asju teistega koos?

      Mõtle, et ka LARP on sisuliselt trenn. Sisuliselt pole zumba, larbi ja motokrossi vahel vahet, neid kõiki tehakse teiste inimestega koos ja enda lõbuks, lihtsalt mõnele meeldib zumba ja mõnele larp.

      Delete
    6. Muidugi saan aru =)
      Lihtsalt provotseerisin Nelli jutu peale veidi =)
      Tegelikult on jumala palju inimesi, kellel ongi kergem teha tenni koos teistega, sest siis see nagu polegi trenn, vaid seltskondlik sündmus või midagi =D

      Delete
    7. ja just sel puhul (seltskondlik sündmus või midagi) on ekstra tähtis, et õhkkond oleks hea ja toetav, ja seltskond ise tunduks mõnus.

      Ma käin võimlemistrennis, mitte ei võimle kodus, sest kodus peaks ma selle jaoks spetsiaalse aja eraldama ja see lihtsalt ei õnnestuks, sest hakkavad kummitama mõtted, et peaks tööd tegema või koristama vms värki likvideerima, mis kohe kaela on kukkumas. Selles trennis on hea käia, sest seal on minusugused keskealised tädid, kellega koos saab rahulikult iseenda üle naerda, kui mõni harjutus koomiliselt untsu läheb, ja pole sotsiaalset survet mingiks espetsiaalseks trenniriietuseks. Kui ma peaks sama asja tegema mingis silmi pööritavas seltskonnas, kes omavahel sisistaks "mida see siit veel otsib", siis ma... ee, lihtsalt ei läheks sinna.

      Ma küll ei tea, kas mingites laiemalt väljareklaamitud rühmatrennides on selline seltskond, aga pmst ma tean, et selline seltskond ON olemas -selle subkultuuri liikmed on minu välimust tänaval hästikuuldavalt ja halvakspanevalt kommenteerinud ja sinna juurde välja näinud nii, nagu meinstriim-trennipifid minu ettekujutuses välja näevad.

      Muusikavalik muidugi ka. Kui ma vaatan mingite trennide reklaame, siis hirmus paljudel on mingi õudne tümakas (mis assotsieerub mul sellesama ussitava subkultuuriga).

      Delete
    8. Ajess prouade võimlemistrenn. Mul on ka üks selline ja see on üleni rõõmustav.
      Ülikooli spordiklubi rühmatrennides minuarust sihukest seitsmenda klassi tüdrukute tasemel ussitamist ei ole, sest inimesed ei käi sõpradega koos trennis. Või neil on omavahel muustki rääkida. Enamasti on kõik hästi tasaviisakad ja omaette hoidvad, nagu korralikud eestlased.

      Delete
  3. Söögiteema tundus väga tuttav. Ma olen mõelnud, et kui ma elaks üksi, siis ma oleks kas nlga surnud, või marupaks, sest ma ei viitsiks mitte ühtegi minutit enam toiduga tegeleda ( ja ma jumaldan söögitegemist, tegelikult).
    Sellepärast ma armastangi puhkust, kus toit tehakse mulle valmis :)
    See on nii vastuoluline, ma armastan süüa teha, ma armastan häid maitseid.. aga ma võin täiesti suvaliselt süüa ära mingi magustoidu ja selle peale kala, et siis pärast süüa üks tomat. Tegelikult ei ole vahet.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa, ma olen ka vahel ajutiselt üksi elades täiesti pidetu söögitegemise koha pealt. Ma olen endale kallis ja tähtis küll (tahaks nii mõelda), aga ainult endale süüa teha... ja nii iga päev, tundub nagu arutu raiskamine.

      Delete
    2. Näe, inimesed nii erinevad, jälle. Ma elasin Eestis aastaid üksi, ja praegugi teinekord üsna pikad perioodid, ja ma tegin/teen iseendale korralikulikult süüa. No alati mitte just iga päev, ses mõttes, et kokkan suurema koguse X või Y rooga, mida siis paar päeva söön. Või siis valmistan mingid komponendid mitmeks päevaks ette, et kiirelt saaks, kui kõht tühi.

      Lisaks on mul seoses toiduallergiaga ka see kiiks, et, vastupidi näiteks Indigoaalasele, eelistan iseenda tehtud toite. Teiste kokkamise suhtes on alati eelarvamus, jumal teab, mida roog sisaldab. Paranoia, jah, aga tekkinud korduvate ja korduvate kehvade kogemuste tõttu.

      Delete
    3. Ma ei viitsiks iialgi iseendale süüa teha. Mingeid hästi kiireid omlette ehk. A muidu sööks elu lõpuni võileiba või kodujuustu mingiasjaga või kefiiri. (Keefiri?)

      Samas tegin ma eile laari punasesõstramoosi (ja ise korjasin marjad ja kuumutasin purgid jne), ja ma olen kindel, et seda söön ainult mina ise. Tuli üsna halb pealegi.

      Delete
    4. Punasõstramoos käib verivorstide peale?

      Kui ma endale mitmeks päevaks süüa teen, siis ma tavaliselt söön esimesel päeval neljakordse koguse, teisel päeval üles soojendades jätan osa soojendatud toitu järgi ja kolmandal päeval juba uitan poodi midagi uut otsima.
      Ainult siis, kui kohe teadlikult baaskoostisosi (mitte valmis roogasid) portsionite kaupa kappi pakkida, saab sellest asja. Näiteks väikene karp riisi ja teine väike karp keedukana.

      Delete
    5. Punasõstramoos kõlab ka nagu hea koogitäidise materjal.

      Delete
    6. Moos - pudrule, saiale, hea juustu juurde. Ma söön mõnikord hommikuhelbeid: keefir + helbed + moos. Kindlasti saab sellest ka kooki ja mannavahtu ja mida kõike veel.

      Mulle meeldivad hapud moosid, ka mustsõstramoos on minu arust tore asi.

      Delete
  4. Kellegagi koos elamine - ja koos söömine! - on igati tervisilik. Eriti minusugusele, kes ka ei viitsi endale ise eriti süüa teha. Praegu saame toidutegemist jagada, vahel koorib üks kartuleid, siis jälle teine segab kotletitainast. Aga kui ma üksi elasin (lapsed ei tule arvesse, nemad pole mu kokkamist iial fännanud), sõin täpselt nii halvasti, nagu sain. Saiakesi, võileibu ja muud lihtsalt kättesaadavat. Kusjuures - korralik söömine on paraku mu taljele mõjunud, saiakestest toitumise aastatel olin tüki saledam.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oo koos söögitegemine on tore. Minumeelest on seejuures oluline oskus vastutusvaldkonnad ära jagada. Et sujuks. Näiteks mina teen oma retsepti järgi sööki ja teine hakib-puhastab minu juhendamise järgi asju. Või mina teen pearoa ja tema teeb magustoidu või salati.

      Delete
  5. Ma ei oska enda eest enam üldse ise hoolitseda, st toitumine on täiesti lappes. Aga mitte nii, et ei söö, vaid lihtsalt ajaliselt, koguseliselt ja sisult on kõik valesti. Ja raske on end kätte võtta ja kaal aina tuleb.

    Selles mõttes mulle meeldiksid need mitteisu probleemid rohkem. Aga no eks ikka .. on nii.

    P.S. ma arvan, et ma nägin sind folgil.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul aitas aja-koguse-sisu asja vahepeal leevendada Fitlap. Arvatavasti võtan õppeaasta alguses uuesti ühe kuu sealt ja püüan seekord paremini ignoreerida nende 'võid süüa' ja 'on lubatud rohkem' juttu, mis mind ei puuduta ja rohkem ennast ise kiita, kui ma tubli olnud ja päriselt söönud.

      ps. kas sa siis tulid mulle tsau ütlema?

      Delete
    2. Kui oleks tulnud, siis ilmselt oleksid ka mäletanud seda :) ei tulnud... oli inimpelgushetk.

      Delete
  6. "mu väga eepilises loos mu elukoorma raskusest ei ole midagi originaalset ja kõik inimesed kogevadki umbes seda. "

    Ma hakkasin meelde tuletama, aga pigem meenub vastupidist. valvenäide, mida ma olen muidugi umbes sada korda kirjutanud: kuidas ma olin veendunud, et kõigil on rinnahoidjaga ebamugav olla, sinnamaani välja, et millelegi keskenduda ei saa, ja mõnikord tuleb rinnahoidjaga välja läinult lihtsalt alla vanduda, leida esimene ettejuhtuv WC ja ta seljast ära koukida, ja vahel on lausa valus, kuigi ma olen sügavale rinnahoidjate istuvuse teadusse süüvinud ja selle koha pealt kõik õigesti teinud. Ja olin järeldanud, et ju siis kõik on kangelaslikumad kui mina, kannatavad vaikides ja ainult mina plädisen. Kuni hakkas järjest tulema tõendeid, et eip, neid lihtsalt ei häiri.

    Midagi sarnast on sellega, kuidas ma ei kannata eriti muusikat kuulata. Normaalsed inimesed nagu kuulavad muusikat, olen ma aru saanud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mina ka olen see ebanormaalne, kes muusikat väga ei kannata. On täiesti tore olla vaikuses päev otsa üksi või pikk maa maha sõita. Kui kuulan siis kuulan ja valin väga enne.

      Delete
    2. no ja mul on üldse "aaahg, ma polegi ainuke lollakas, kellel on nii (sisesta näide, nt nii suur väsimus suhlemisest, et lähen kempsu istuma, uks lukus, et jumala eest mitte kedagi näha), see on ka normaalne, sihuke aju on täitsa paljudel veel! JAI!!!!!"

      Delete
    3. Sõitsime murakalt koju ja tuttav vaatas siira hämmeldusega mu jalga, kuhu meie silme all tekkis pooliku herne mõõdus parmu muhuke. Tema imestas, et kuidas saab putuka hammustuse peale midagi taolist juhtuda, tal ei teki iial mingeid kuplaid (ja ta käib looduses kogu aeg ja igasugu tingimustes). Mina jälle, et mismõttes, see on ju normaalne, igal inimesel tekib sääse või parmu peale mingi reaktsioon.

      Delete
  7. VVN, see võib ka spiraali mööda käia: "kindlasti kõigil on nii, aga teised ei ütle" - "ohoo, ei olegi, teised inimesed on teistsugused, ma olen mingi friik," - "ohoo, ma ei olegi päris friik, mõni selline leidub ikka veel".

    ReplyDelete

Post a Comment