mittetäielik loetelu (taas)avastusi

PC050200
ilu koormad


 Tegelt peaks sagedamini blogima, et oleks rohkemini kirjas, kuidas parasjagu on. Seoses sellega. Otsustasin, et hea viis üles täheldada, kuidas parasjagu on, on panna kirja, millised arusaamad ja teadmised viimasel ajal on laekunud. Mis tõsiasjad on järsku (jälle) mu jaoks brand new information.

Inimesed tahavad lapsi saada. Ise tahavadki. Ükskõik kui kaua ma olen kedagi tundnud, kes pole ükskõik kui iialgi väljendanud poole sõnagagi, et pesakond kubeme-pudemeid on tema tulevikukaartides, tatsub ta ülehomme nurga tagant välja, kakskoma kolm lokkispäist blondi lapsukest istumas heledas stuudio-elutoas kesk lavastatud heteromuinasjuttu. Eriti tõsi on see inimeste kohta, kellel on aus haridus ja põnev töö ja äge partner ja ilus ihu. Aga samas, ega palju variante ei ole, mida peale hakata taolise lotovõidu puhul. Nagu raha ja ajagagi - mida muud sellega teha, kui ära raisata. Mina seejuures lausun endale (ja kui nad ise kaebavad, siis neile), et see kõik läheb mööda ja ajastan oma lapsevabad patused ettepanekud nende vastavale nädalale või kümnendile.

Membo on parem kui CleanKitchen, kui sa oskad tegelt süüa teha, omad köögikaalu ja tahad eelkõige värsket toitu süüa. Ideede puudus, mida CleanKitchen leevendab, pole nii pakiline. Eriti, kui saab guuglisse lihtsalt heita küsimuse, mida teha muskaatkõrvitsast või liiga hingematvalt ilusast fraktaalkapsast. Sest värske on hea. Ja tegelt ma olen alati jätnud kõik need suhted katki, mis toovad mulle kolm nädalat järjest mädand sibulat ukse taha.

Kaks eri pesakonna isast kassi ei saa sõpradeks. Isegi, kui üks neist on teisest palju noorem. Kassid, kes on sõbrad ei ole peamine tööülesanne ja etteantud roll perekonnas neile, niiet pole tegelt hullu. Ainult see on veidi ebamugav, kui nad teineteist mööda elamist möirates taga ajavad ja selle käigus küüsipidi minusse kinni jäävad. Viiekilose hüppesse tõukava kassi tagaküüned kintsu sees on väga halb feng shui.

Aknerohud on hea. Mul sai eelmine retsept mõnda aega tagasi otsa ja ma ei tahtnud erakliinikule maksta, niisiis ootasin mitu kuud, et oma arsti soodsamatel tingimustel näha. Ja jõudsin ära oodata (sest mis muud valikut mul) ja sain uued rohud peale. Nüüd tuleb ainult nädalake vast veel kohanemisaega ja kõrvalmõjusid ja hakkab olema. Tulevik tuleb. Tead, kui hea on nägu pesta ja tunda, kuidas üheski kohas ei jää käe alla paistetuse ja põletiku valusat tukset? Et terve nägu on lihtsalt nahk.  Või vaadata end peeglist ja mitte tunda kõikehaaravat tungi oma sihverplaat veriseks kratsida? Nojah, arvatavasti tead.

Kui palju kodus olla, siis on hea palju kodus olla. 

Kui keegi tahab sulle raha anda, siis ütle talle: jah, palun.

Täiskohaga töö ja teadustegemise kohustuse kõrvalt 27 ainepunkti sisukaid õppeaineid semestris on natuke liiga palju ainepunkte semestris. Kuigi samas, ilmselgelt kusagilt need punktid peavad ju tulema ja ma saan tõhusama tempo saatel targemaks, kui keegi mind iga nädal selgete tähtaegadega tagant torgib. Huvitav, et ma ennast nõnda tempokalt ei nüpelda kirjutama. 'Eiei, ma ei saa veel voodisse minna, ma pean täna selle meetodite osa valmis saama, sest mul on homme hommikul iseendaga kokku lepitud tähtaeg'?

Ja loomulikult taaskord see sulnis tähelepanek, et ühe instituudi all saab 18 tundi semestris anda tubli B ja teise instituudi all 70+ tundi vaevu C.

Kui ma väga tahan, siis ma olen eneseregulatsiooni jumalanna. Võtan vastu otsuse või eesmärgi ja siis teengi seda, kuigi raske või takistused. Näiteks Toggliga arvestust pidada 4 kuud töö- ja muuülesannete ajakulu üle või heita voodisse igale tööpäevale eelneval õhtul piisavalt vara, ärgata enamikel hommikutel enne Kristust ja Koitu, pidada kinni tähtaegadest, ... 

Põhjendamatult pikad juuksed, paistab, on mitmetes rakendustes sarnased afrojuustele. Näiteks saab neid hoida tsiviliseerituna ja vähe hoolt vajavana, punudes neisse igasugu keerukaid vigureid ja siis jättes unarusse nii umbes terveks nädalaks.

Erinevad kirjalikult mõtlemise tegevused võimaldavad mul välja mõelda, mida ma mõtlen. Mitte alati garanteeritult, aga ikka rohkem kui pooltel kordadel - panen kirja ja saangi teada, kuidas sellega on. Eriti tõhusad on igasugused nimekirjad. Mis praegu hästi sujub, mille peale raha kulutamine mul mõttes on olnud, mida ma ootan sellelt peolt, mis ennustusi ma oskan teha tuleva vestluse kohta, millisest tunnusest alates peaks hakkama andmestikku puhastama, mis takistas mul eelmine nädal end hästi tundmast.

Harjumus, mis toetas mu fotograafiahobi, on unaruses, sest ma ei käi läbi enam nende inimestega, kellel oli see harjumus. Ma olen pendeldanud nagu nõiutud paadimees kahe linnakese vahel ja pole jõudnud ei metsa ei kolkaküladesse. Ja seega pole vaadanud ilma peale nõnda avatult imestavalt, et kaamerat välja kakkuda. Ja piltidega, tuleb välja, on nõndamoodi, et kui sa neid ei tee, siis sul neid ei teki ka. Hämmastav, ma tean.

Nendest seltskondades, kus ma väga väga püüan head muljet jätta, ütlen ma kuus korda minutis midagi sobimatut, segan vahele igale teisele vestlusele ja jään oma õõnsate ideedega vestlusringi servale piinlikult rippuma. Seltskonnad, kus mul on karjuvalt pohhui või kusagilt põhjendamatust kohast õngitsetud arusaamatu üleolevus, pudeneb mu huulilt vaid hästi-artikuleeritud kuldmune. Ja jätkuvalt imestan, et ma üldse täiskasvanueas uusi sõpru leian. Või noh, üldse, iial.

Kui liiga sageli tekib olukord, et pole aega süüa, sest päev on tigedalt täis tuubitud kohti ja kohustusi, aga söömata olemine teeb kurjaks, siis jälle smuuti. Puuviljad ja külmutet marjad säilivad okeilt, neid saab kontori kappi valmis osta ja mõni valgupulber või muu 'super' toit sekka ja ongi mõne minutiga paariks tunniks jälle okei. Sest komm esialgse nälja peletamiseks on viga, mida ma ikka veel vahel teen ja iga kord kahetsen.


PC300215
kirjutus.laud


Kõhutantsu tund toetab postitantsu, aga ainult natuke. Ronimistrenn toetab postitantsu märkimisväärselt. Pilates toetab kõhutantsu ja postitantsu. Ronimist toetab see minimaalselt, võib-olla pikemas perspektiivis painduvust ja seeläbi, aga painduvus ei ole see, mis mind ronimas tagasi hoiab. Ballett toetaks kõhutantsu ja võib-olla postitantsu ka natuke, aga ma üldse ei leia endale sobivat balletitundi. Moodsat jazzihõngulist poptantsu pole saanud teha juba jupp aega, kuigi see oleks hea nii võhmale kui igasugusele liikuvusele, mida on igas tunnis vaja. Paaristantsu ära õppimise järgmised võimalikud strateegiad on rahvatants kas kusagil päris ringitunnina või tantsuklubi üritused. Arvestades, et päris tantsutunnina on mul kõige kindlamini koht olemas mõnes memmede rühmas, jääb mul paaristants arvatavasti lähiaastatel omandamata. Tegelt võib moodsa jazzhõngulise poptantsu asmel ka Zumbas käia, aga ma ei talu enamiku zumbaõpetajate temperamenti, seega raske. 

Selleks, et üheski ettevõetud ihulises harrastuses kusagilegi edeneda, on tarvis neid teha vähemalt kaks korda nädalas. Mis tähendab minusuguse apla huvide loetelu juures, tervet nädalat tulvil loobumisi. Olulisus-järjestamist. Mõistmist ja tunnistamist, et kõike ei saa. Kui saab kõiki trenne, ei saa ühtegi teist asja. Kui hetkekski tahta ühtegi teist, peab trennist loobuma.


Ma olen hakanud enesel kahtlustama aktiivsus- ja tähelepanuhäiret. Aga iga kord, kui ma sellele pikemalt mõtlen, otsustan, et see pole üldse nii hull ja tegelikult üldsegi on see arvatavasti sooritusärevus ja see samunegi keskkond, elu, internet, infoühiskond, mis on fookuslage ja säbelev konsta. Kui ma oleksin leebe lambakarjus ennemuistsel a'al metsade ja aasade vahel, poleks mul ühtegi neist nähtudest.

Näiteks. 

Nii okei, täna tuleb mõnda aega siiski sellele kodutööle pühendada, sest muidu ma olen viimasel õhtul kurb. Ajab end diivanilt püsti. Oiei mul on kohvi ju vaja, mu viimasest kohvist on möödas... tunde!!!1! Läheb kööki kohvi tegema. Paneb nõud masinasse. Peseb kraanikausi. Vaatab mõtlikult lauda. Uitab tagasi tuppa. Ahjaa, ma tahtsin koduseid ülesandeid teha ja kohv jaa. Peseb kohvikannu puhtaks. Viib komposti välja. Paneb kohvi käima. Nii okei jess ma saan varsti hakata kodutööd tegema.. mida need riided siin hunnikus teevad?! Need tuleb otsemaid õigesse kohta voltida, kuigi nädal aega on nad siin täiesti segamatult vedelenud. Jess kohv jess kodutöö hakkab. saama. Koristab laua pealt asju ära. Mis kola see kõik on kuhu see kõik käib kust tuleb tolm ja kuhu kaovad juuksenõelad. Jess, vaatame siis seda kodutööd oota ma panen viiruki käima mis playlisti meil vaja on... mis selle artisti nimi oligi... Nii jaassh kodutöö ma käin pissil ka ära ja siis ja siiis oota mul on vett ka vaja, kas ma olen täna magneesiumi võtnud aga d-vitamiini mul on midagi magusat vaja. Rüüpab kohvi. Nii kodutöö. MotivadšijoOOn! Läheb lahti. Kass tahab tuppa. Mu varbad külmetavad. Toob ülevalt toast sokid. Nii jess. Oota, kätekreem ka. Läheb lahti, kodutÖÖ! Mm see kohv tegi mu hambad imelikuks, ma pesen hambad ära ja siis.


PC300224
ma ostsin selle veini suvel, et saada seda pudelit ja panna see riiulisse hoidma suvalist püstisusatavat hingekosutavat tuusti, aga kas sa teadsid, et nendes pudelites on valge vein. valge!  ma olin ka üleni rabatud

 

Mis mind juba mitu kuud on painanud, on ühe-autori populaarteaduslikud raamatud. Ja mitte tingimata need raamatud ise, sest nende hulgas on suurel hulgal imetoredaid teoseid. Aga just inimesed nende raamatute ümber. Eriti inimesed, kes on ammutanud kogu oma teadmuse selle teema kohta täpselt ühest raamatust. Kes tsiteerivad ja jutustavad ümber seda üht autorit ja tema üht teost igas arutelus ja otsustusprotsessis, mis vähegi servagi pidi teemaga seotud on.

Mulle tundub see nii veider. Ma saan aru, et terve raamatu ise otsast lõpuni läbi lugemine võib tekitada niisuguse õpetatud tunde ja osa autoreid on väga osavad ümber käima anekdootide ja metafooridega. Algriimide ja lausete laulva rütmiga. Aga kui see on teadus, kui see on tarkus, kasutatav informatsioon kaalutletud otsuste tegemiseks. Kuidas neile ühest allikast piisab? Kuidas ei paista ridade vahelt läbi alternatiivsed agendad, ettesõlmitud leping kirjastajaga ja autori ilus-loperguselt inimlik isiklik kalle? Miks on võidukas viimase lehe keeramine ja ühe paberköite riiulis omamine piisav uurimustöö. 

Eks ma isegi olen selle reha otsas käinud. Isegi klassi ette sellega roninud ja siis aruka õppija 'kust sa tead' küsimuse peale kaevama läinud ja mõistnud, milline tuultes kergesti sasitav lilleke on minugi pea.

Siia servapidi seotud on inimesed, kes üldse ilukirjandust ei loe. Sest nad tahavad hoopis targad olla. Hoopis teada saada. Maailma mõista ja mõtestada. Ei taha oma piiratud aega siin elus kulutada väljamõeldiste peale. Ja seega loevad ainult populaarteaduslikke hitte ja (auto)biograafiaid. Ma mõtlen et... kas kõik pole väljamõeldis? Kas poleks parem teada, et see imeline tekst on pöörane eiteamisvalust või -mõnust aetud fantaasia, mis eksisteerib vaid selleks, et mind haarata ja kedagi teist sellest vabastada. Selle asemel, et pidada end valgustatuks, olles üle valatud mingite lambikate protsentide ja väidetavate saamislugudega ja, viidetesse süvenemata, hakata seda kuulutama sellest päevast peale.

Kas poleks parem selgitada kõikidele inimestele, et universumi koos püsimiseks on hädatarvilik, et teatud arv kasse alati magavad ja, et tulevik on gravitatsioon, sest me kõik liigume vääramatul jõul kõigi nende inimeste suunas, keda me veel oma elus kohtame. Selle asemel, et hakata kedagi veenma, et kohtunikud teevad enne lõunasööki kärsituid ülekohtuseid otsuseid või sekundi murdosa jooksul ekraanil koolapudeli nägemine muudab inimese ostukäitumist.


PC300219
kas kõigi inimeste klaverid on peamiselt selleks, et nende peale igasugust ilusat pahna asetada?


Muidu ma praegu loen Õnnepalu uut raamatut ja uuesti Vähemalt miljon sinist kassi, sest see on raamat, mida ma ikka armastan ja sirvin tükati erinevaid siin-seal vedelevaid Vikerkaari, sest ma seda tellin. Ja Heinsaare värskeima jutukogu lugesin ka läbi ja peaks ühtlasi omale veel mõned hankima, sest väga õige oli. Uut Matrixit käisin vaatamas ja hästi sobilikult olen vaadanud uut seksjalinna. Rikkad heade hammastega ameeriklased vananevad ikka kenasti. Endalegi üllatuseks nägin Vanemuise teatris head etendust ja osutub, et granaatõuna vein maitseb nagu granaatõun.


Mida sa loed?

Millest sa viimasel ajal (uuesti) aru oled saanud?

Comments

  1. just sain läbi ühe suht sita lasteka "Aardejaht Nõmmel". Nüüd veel ei tea, mis edasi tuleb, kas loen "Sinist sarvedega looma" edasi või võtan "Evolutsioonibioloogi päeviku" ette.
    Ütlen ausalt, kumbki ei karju mulle, et OO, aga see võib lihtsalt olla mu hetke vaimuseisund, mis ei ole väga lugemiskirglik.
    Hetke vaimuseisund on "tehke mulle pai!"
    Kui seda ei saa, tahaks lihtsalt maailmas välja lülituda.

    aga mul viimsel ajal on jälle väga meeles, et inimesed on inimesed on lollakad. Seekord (no mingi kuu või paar nädalat tagasi) mu poeg meenutas.
    Mina: tahan kalli! Olen kurb!
    Tema olgu. Muidu, miks?
    Mina: Kommentaarid midagi midagi, inimesed ei ole rahul.
    Tema: Kuule, kommentaarid? Ära võta neid ometi südamesse! Mul on küll kommentaaride suhtes: "Ahah, mhmh, sa tahad, et ma eneka teeks. Ahah, mhmh, sin u arust on ilus pilt."
    Mina: Aaaaga mu oma blogi, ma ju ikka loen sealseid kommentaare ...
    Tema: Ma ei ütlegi, et lugeda ei tohi, ma ütlen, et ei tasu võtta südamesse. Inimesed ei ole rahul? Kuule, on üks mäng, sa nagunii ei tea, ja see sai internetis tohutult sõimu ja puid alla, sest treileris oli näha lompi, mida pärismängus pole. LOMPI! Nagu PORILOIKU! Ja nii palju fleimi ...
    On täiesti arusaamatu, mis inimeste peas toimub! Mõttetu on end sellest segada lasta!
    Mina: Olgu, see oli veenev.
    Mina (mõttes): Kurat, no olen imelised lapsed tootnud, absoluutselt imelised!

    ReplyDelete
  2. Hetke raamatud, mida ma paralleelselt või vaheldumisi loen: Grettir Ásmundripoja saaga, "The Way of the Househusband" (kangesti tore manga) 6. raamat, Pratchetti "Õed nõiduses" (järjekordselt) ja Øyvind Rangøy "Oled ikka veel see poiss".

    Mul on tänavu kõige rohkem tulnud endale meenutada, et mingid asjad, mis tuleb ära teha, ei ole maailmas selleks, et minust head inimest teha. Piisab, kui ma nad lihtsalt ära teen. Ei pea sinna juurde hea inimene olema.

    (Vahe on selles, et hea inimene oleks kindlasti õnnelik, kui ta selliseid asju peab tegema või hea inimese pilguga - "saab selliseid asju teha".)

    Seda tõdemust võiks ka kokku võtta sõnadega "it's not about me". it's not about me ja seepärast polegi tähtis, kui hea inimene ma olen.

    ReplyDelete
  3. Lugesin läbi ülemaailmse hiti " Anomaalia", mis oli segadusseajav, sest esimene 37% ( e-raamat :)) oli sissejuhatus. Edasi oli auhinda väärt küll. Aga näed, reklaami ohver. Kannatasin kangelaslikult, sest auhind ju-Guugeldasin vahepeal, et kas on ikka õige raamat, äkki ajasin segamini. Ja kui sain vastuse, et on küll, punnitasin edasi.

    Viimase aja tarkustest. KK ja Ritsik ja nüüd ka Sina kirjutate sellest. Ja mina lugesin läbi oma vanad päevikud. Ja sain aru, et nt ühel 2006 aasta postitusel võiksin kuupäeva muuta 2021-ks. Sest mitte midagi ei ole muutunud.
    Kas Sina õpid neist järeldustest? Kas Sa muutud? Kas Sa oled parem ja teistsugune inimene?
    Mina ei ole.

    Imeilusat uut aastat ja et Sa leiaksid aega kirjutada rohkem :)

    ReplyDelete
  4. Viimased paar kuud lugesin ka Heinsaare viimast novellikogu. Ja mitte sellepärast nii kaua, nagu mind oleks üksnes ohjeldamatud muud kohustused takistanud (st kohustusi oli, aga kui väga vaja, siis lugeda jõuab nende kõrvalt enamasti ikka, kui juba alustatud on), vaid et mul enne seda polnud nii neetult mitu aega mahti ilukirjandust üldse lugeda ja Heinsaar lõi kohe pahviks. No et loed loo läbi ja siis mõtled, et vau, niiiii hea on olla, lihtsalt nii hea - no nagut selline esteetiline orgasm. Ja siis sa ei taha, et see tunne liiga kiiresti läbi saaks, et sa saaks seda veel mitmel-mitmel õhtul nautida. Ja nüüd ma mõtlengi, et mida siia otsa nüüd edasi võtta.
    Õpin pidevalt midagi ja siis unustan kohe ära ka. No nt, et kuna mul stipilootust nkn ei ole, et siis ma ei pea mingites üldkohustuslikes ainetes tingimata eksami A peale tegema st siis enne eksamit ennast lolliks õppima, et tglt piisab sellest, et ma aine lihtsalt läbi saaks. Et ma ei pea tingimata kõikides asjades väga hea olema - v noh, ega ei olegi, aga seda mitte üritamagi lolli järjekindlusega.

    ReplyDelete
  5. täiendan oma kommentaari (reply-nupp siin miskipärast hetkel ei tööta, et saaks sinna alla panna) - Pratchett sai läbi, seepeale võtsin manga ja saaga kõrvale hoopis hispaania ulmehuumori "Gurbist teateid ei ole", mis ajas mu kohati kõva häälega naerma. Siis sai ka Rangøy läbi (olles mind samuti kohati kõva häälega naerma ajanud), ja manga ka, ja ma olekski äärepealt ainult saaga peale jäänud, kui vahepeal poleks meelde tulnud, et viimane Koomiksikogu on veel samuti pooleli.

    Kui üritada saagas hästi hoolega järge pidada, kes on kellega kuidas sugulane ja tuttav, on see väga hea uinutusraamat. Mitte pahas mõttes. Kaalun nüüd, kui palju saagakirjandus mõjutas "Jutustada inimesi", kus on samuti kole palju tegelasi ja kõik omavahel kuidagi seotud.

    ReplyDelete

Post a Comment