"I have your disease in me now."

R1-06459-028A
ammuse filmi pealt ilmunud lilleke


 Leidsin kusagilt (tasuta) raamatuid sobrades David Lynchi kirjutatud raamatukese. Selle lugemine kuidagi sattus samale perioodile, kui ma temaga paari intervjuud ka nägin ja pidasin tõsist plaani Twin Peaksi maratoni õigepea ette võtta. Mis omakorda oli üldse hädatarvilik selleks, et ma saaksin Laura Palmeri päevikut lugema hakata. Sest ilma sarja värskelt üle vaatamata ei saa seda mitte.

Igatahes.

Ma hakkasin üht Lynchi mõtet edasi mõtlema. Seda mõtet, kuidas ta ideedega suhestub. Kuidas ta neid otsib ja leiab ja püüab. Ja kuidas ta saab neisse armuda. See on päris kasulik asi, mida meeles pidada, kui üritada mõnest Lynchi (filmi)tekstist aru saada. Et ta suhestub ideedega, mitte alati sündmuste, inimeste, asjade, muu kilakolaga, nagu pealiskaudne lugemine võiks anda. Võinoh.. kas just pealiskaudne. Sa loe sealt välja, mis sa loed, kustiganes tegelt. Aga et saab nii ka mõelda. Et ideed just.

Ja siit igasugustesse armumistesse. Inimestesse või ideedesse. Osa inimesi armuvad hästi harva. Peaaegu üldse mitte. Või armuvad rohkem kui paar korda, aga iga kord nõnda kergelt. Samas on inimesi, kes armuvad iga kord täisleekides ülekere kogu oma hinnnge sellesse köites. Ükskõik kas ideedesse või inimestesse. Ja sama üle saamisega. Mõni kord valutad ja põed, hoiad end öösi üleval ja satud mitmesugustesse loomepalavikesse mõne inimese või idee pärast. Ja vahel on see täiesti möödas juba, ammu võiks olla üle saanud, aga hing ikka igatseb. 

Või näiteks need inimesed, kes hakkavad väsinuna või purjus peaga oma eksidele või erinevatele isuäratavatele uus-tuttavatele kirjutama. Väga sarnane sellega, kuidas mõned inimesed on terved eluead haavatud ühest ideest, mis nad kunagi said ja mida nad tahaksid nii edasi, millega nad nii tahaksid ühist tulevikku, aga see, lits, ei anna kätte. Ja ega siis polegi ju muud, kui purjus peaga tema pärast ahastada.

Lisaks. On need inimesed, kes saavad korraga olla armunud ühesse. Ja need, kellel võib samal ajal sama olulisena peas või südames olla mitu. Monogaamia on muidugi tore ja nii edasi, aga kumba sorti inimestega sulle meeldiks rohkem aega veeta? Nendega, kellel saab korraga olla ainult üks peas/südames. Või nendega, kellel võib olla mitu. Ja muidugi rebound. Miski/keegi erutav ja põnev, mille haardesse või meelevalda end heita, kui eelmine ei taha muidu üldse üle minna.


P4010019
tibulind


Ma olen ka tähele pannud, et iga kord, kui ma olen alustanud või proovinud midagi täiesti mulle mitteomast ja enneolematut, olen ma enne seda hästi kaua kurb olnud. Või kuidagi... täitmata? Ja uue tegemine kogemine, uus mõte tõmbab sellest nagu välja. Ravib terveks.

Võiks muidugi olla selle kohta sõna. Kellessegi või millessegi armunud olemisest terveks saamine. Isegi, kui see pole päriselt armunud. Lihtsalt veids sisse võetud. Mõnevõrra seotud. Kui keegi või miski asub su peas ringe tegema ja teeb ja teeb ja siis ühel päeval sa näed teda uues valguses. Teises kontekstis. Ja puff! vabadus! Klirinal puruneb illusioon ja sa oled terve. Üle saanud. Köidikutest lahti. Ravitud. Ideedega on lihtne, räägid kellelegi sellest ideest ja ta peegeldab seda sulle tagasi ja juba kuuled, kui loll see tegelt on. Või kui ei peegelda, siis esitab hea küsimuse ja idee asetub uude mitte enam nii ilustavasse valgusesse. Mõne ideega on see, et paned kirja ja siis loed ja oledki tast lahti. 

Inimestest sisse võetud olemisest on ka vahel lihtne toibuda. Mõni kord piisab sellest, kui nad suu avavad. 


Elu väikelinnas. 

Üks mu statistikaga paremini kursis sõbranna ütles, et Elvas elab rohkem vanainimesi kui Peipsiääre vallas. Ma ei mäleta, kas see oli suhtarvu poolest. Automaadis ei olnud viiekaid jälle. Iga pinsipäev on seal põhjalik saba. Kõik pihu peale. Ei midagi masinate hooleks. Hea, et kümneseidki sain. Turuplatsi peal müüdi uusi sätendavaid plastikust ehteid ja pehmemast plastikust torusalle.  Ise püsti pandud letis. Sisseehitatud lettides istusid vanaprouad ja võtsid bussi oodates(?) päikest. Pidasin kingsepaga maha pika sisuka vestluse headest kaasaegsetest jalatsitest ja rõivamoest üldse. Lubas 23 euro eest mu 10-sendistele kontsadele panna mittelibisevad tallad. Efkti mõttes heledad. Kiitis mu 7-aastaseid Aipisid. Imestas, et need nii hästi tehtud on.

Kasvuhoones on kurbus. Soe ja mullalõhnaline, aga kurb. Kunagi tulevikus on seal keskpeenra hooletussejäetuse koha peal kohvilaud ja kaks tooli. Võib-olla lühter.

P3200009
väravavaht


Ma olen mõelnud, mille poole inimesed sihivad. Janunevad. Mille suunas üha siblivad. Ja et kas me saame inimesed või inimesed koos nende käsil oleva eluperioodiga jagada kahte. Sest alati, kui tekib lihtsustatud binaarsuse kiusatus, siis ma arvan, et peaks ju. Ühed inimesed janunevad seotuse järele. Ja teised autonoomia, iseolemise, eraldatuse järele. Seotuks oma tulevase partneri või ostetava kodu või tähtajatu töölepinguga. Lahku ja iseeraldi olevaks oma vanematest, väikelastest, tüütust kollektiivist või sandistavast vaesusest.

Vahel olen mõnes oma kõrg-taiplikus tagantjärele tarkuses mõistnud, miks ma inimesi ei mõista. Sest ma arvan, et nad tahavad autonoomiat, kui nad teevad parasjagu kõik, et olla seotud. Või vastupidi. Kuigi ma tavaliselt pigem arvan, et inimesed tahavad olla lahti ja vabad ja ise. Niiet enamasti siiski ühesuunalised vääritimõistmised.


Ma mäletan üht hetke oma teisme-east, kus ma vaatlesin kaastundega mingeid vanu inimesi (arvatavasti siis inimesi nende 30ndates) ja arutlesin, kuidas mina saaksin oma elu nii elada, et ma alati noor olen. Või alati noortega hängin. Sest noored teavad. Vanad on lahti ühendatud, juhmid, teadmatuses ja eksinud. Pimedad iseendile. Noored on ainsad, kelle eksistents on nõnda terav ja täpne, just õigesti pakiline ja leegitsev. Oo noorus. Seejuures, eksole, mõistmata, et see on noorus, mis sellise pealetükkiva selguse tunde annab.

Väike kõrvalepõige. Ma olen ikka õigeks pidanud inimestele öelda, kui nad minu arvates midagi hästi või ilusti teinud on. Muude sooritustega ka, aga eriti riietega. Hea seelik, äge käekott, tore kombinesoon, küünelakk sobimas kokku habeme või sokkidega, õiget värvi kingapaelad. Seega ma tunnen ära ja hindan neid inimesi, kes mulle tulevad juurde ja mu rõivastust kiidavad. Ja osa kiidusõnu on mõnes mõttes justkui suurema kaaluga. Näiteks ükspäev kiitis haigla garderoobitädi mu seelikut. See pidi olema hea tädi, kes oskab hästi hea seeliku ära tunda ja selle kohta öelda. 

Aga. Mulle hakkas tunduma, et ma annan endale lisapunkte oma rõivastuse või ehete eest, kui seda tuleb tunnustama noor inimene. Ja samuti tundub, et mul ei sobi noorele inimesele ütlema minna, et ta rõivastus äge on. Sest sel pole tema jaoks kaalu. Ma pole talle mingi ütleja. Ta teab isegi, et ta on äge. See on ilmne. Igasugused kõrvalised halvastiriietuvad provvad lihtsalt vaadaku ja õppigu kadestagu.

Teiselt poolt jällegi. Sõnavara. Korduvalt on ette tulnud, et ma omast arust räägin jumala normaalselt täiesti harilike sõnadega vatran tühja ja mõni noor inimene asub otsejoones ahhetama ja ohhetama, et ma taolisi sõnu lausun. Mitte et ta aru poleks saanud. Muidugi nad teavad sõnu. Sõnad on tussu. Kõik teavad sõnu. Aga nad ei ütle neid. Need pole argises ringluses. Ja minul on argises ringluses hulk mõnusaid sõnu, millega ma saan soovi korral kergekäeliselt asju teha. Mõtteid ritta ja ideid pähe.

Ja see on toredalt värskendav. Võib-olla mu siluett on 20 aastat ajast maas ja ma keeeeldun kandmast värvilisi NB tossusid ja ma ei tea kunagi, mis see õige ja vale koht oli juuste lahku kammimiseks. Aga mul jutt jookseb. Või siis teine variant - ma peaksin rohkem noorte humanitaaridega aega veetma ja olema selles osakonnas ka õiglaselt paika pandud.



Muidu see elu, mis ma neil päevil elan, väärib vist ka ühes täheldamist. On kevad ja seega õpetamist on mahedalt. Täpselt napilt veel nii palju, et toidab hinge ära. Saan seda päris klassiruumis teha ja on rõõm. Tantsutrennides pole sada aastat käinud, sest tunniplaan ja sellega seotud iganädalased tähtajad on jubedalt jalus. Ja ju ma siis nii väga ei taha ka. Natuke on selline vankrilt maha kukkumise tunne. Kõik on ees ära läinud ja mis ma ikka punnitan. Käin akrojoogas ja see on tore. Õpetan endale Pythonis andmeanalüüsi tegemist, sest tundub kasulik. Või siis just teen oma elu asjatult piinarikkaks, kui ma võiksin lihtsalt teha asju R-is ja mitte endale uusi kannatusi ligi tõmmata. Ja sel mu kombel enesele ise raskusi kaela tõmmata võivad ka olla huvitavad põhjused, millesse ma pole raatsind süübida. Päris elus sünnipäeva planeerin, see tuleb suur imeline mitu päeva vältav külastusfestival igasuguste ilusate inimestega. Duolingos õpin saksa keelt, sest seda ma natuke olen osanud kunagi. Õppimise poolest on käsil keeletehnoloogiate semester ja ma tõesti ei oska enam endale ära põhjendada, miks ma need valikud nii tegin. Kusagil kujuteldavas tulevikus on üks moment, kus ma istun maha ja mõtlen selle üle. Üldse ma kujutlen pidevalt, et tuleb hetk mõelda, aga tegelikult need hetked on hoopis võtuks. Ise tuleb ainult kass peale.

Kassid jällegi on mul ilusad ja paid. Kui ma vahepeal mitu päeva linnas litutan, avastan ikka, et niihea nii hea on mõelda siis, et kassid ja garderoob kodus ootavad.

Comments

  1. Autonoomia ja seotuse teemadel.
    Vbla sa oled seda ise ka märganud.
    Aga vbla mitte.
    Et ühest küljest: jajaa, mhmh, inimesed on erinevad ja tahavadki erinevaid asju jne.
    Aga teisalt on osa sellisest tahtmisest ka seotud sellega, mis puudu on.
    Ehk mind on alati suht rahule jäetud, lastud ise oma asjade eest vastutada (rohkem, kui tahtnuks, phmt kui mina ei tee, ei teegi keegi ja no eks ma siis teen), ise oma valikud teha ja kuigi mõni vanaema HILJEM hurjutas, ega enne või asja sees olles mulle kuskile suunas survet ei avaldatud.
    Nii et ma ei tunne, et mul oleks vähe iseseisvust olnud või oleks praegu (isegi sel ajal kui mu elamisraha tuli kolmandikus osas isalt ja ema maksis korteriarveid jne. Ma kuidagi ei tunneta raha üldse siduva faktorina; mu jaoks on see nii ebaoluline), mul ei olnud ega ole sinna suunda arenemist kuidagi tarvis.
    Mul on pigem tunne, et mu sidemed maailmaga on nõrgad, lendan ära nagu heeliumi täis õhupall.
    Ja otsin siis seotust. Üritan jääda kellegi mällu, olla kellegi jaoks olemas rohkem kui mööduva ununeva viivuna ja olen raskelt pahane, kui seda hukka mõistetakse =P

    Aa, aga noored ja vanad jne - mul üldse ei seostu. Et tahaks noorte heakskiitu rohkem vms? Nõup.
    Mul muidugi ei seostu ka teema "olin ise noor, tundusid kõik jube vanad". Et ok, mingid kuuekümneaastased tunduvad nüüd suht tulevikuga ja tollal ma oma vanaisa ja vanaema eakaaslasi ikka vaatasin küll juba kui "vanu inimesi". Aga oma ema ja isa põlvkonda üldse mitrte, ma tundsin end nendega võrreldes rumala ja lapsikuna, ent mitte NOORENA. Noor on ikka ... noh, keegi lahe. Ja nemad olid raudselt lahedamad kui minu põlvkond.

    ReplyDelete
  2. Ronimine on ka pausil. Alguses jäi, sest erinevad ronimis-sõbrad vigastasid end ronimatuteks ja ma päris üksi ikka ei taha. Nüüd on juba harjumuse taasloomise vaev.

    ReplyDelete
  3. Ma mõtlen, et suured lähedased suguvõsad on ses mõttes head asjad, et annavad võimaluse eri põlvkondadel suhelda. Ma olen 11-kordne tädi (lapsed vanuses 1-17) ja tunnen suurt rõõmu, et saan nende ägedate noortega vabalt suhelda, naljatada, muuseumites või kohvikutes käia, lauamänge mängida, ujumas käia ja jalkat või kasvõi lendluudpalli mängida. Lisaks enda lapsed ja nende sõbrad. Muidu oleks ju küll, et noor inimene, hoopis teine maailm kui minu kolmekümnendate lõpu töö-pereelu, kuidas ma nüüd olema peaks ja mida ütlema...

    ReplyDelete

Post a Comment