on öösel aega tundma saada teineteist

P8130054
ohmoonid

Tere tulemast mu blogi lugema. Pole ammu näinud. Kuidas läinud?


Ma olen viimasel ajal oma arhiivides sobranud, pildis ja tekstis. Ühtedel ja teistel põhjustel. Ja väga imelik värk. Ma olen nii kaua juba mina olnud. Ma justkui mäletan aega, kui ma vaatasin oma vanu asju ja mõtlesin, et huh hea, et me sellest veidrikust kaugele saime. Aga praegu ma tunnen ta ära. Nii paljude aastate taha tunnen ära. Mäletan selgesti. Kas see on mingi vanaks saanud olemise märk jälle?

Veidraid vanainimese võpatusi saan ma viimasel ajal siis, kui hakkame kellegagi lapsepõlve mälestusi heietama ja esialgu need on ikka samad kõigil. Et oled väike ja nunnu ja ei saa ilma asjadest aru. Aga siis mõnel inimesel on varajase lapsepõlve või esimeste kooliaastate nostalgiat mingi Rimi saiakese või kaasaegse kiirtoiduketiga. Või minumeelest ainult paar aastat tagasi kinno jõudnud filmiga. Oota, kui suur me vanusevahe ongi?
Me seisime paneelmaja ees oleval mügarlikul asfaldil ja ajasime teise maja lapsi sealt minema. Ja siis vaidlesime, kas saab öelda 'meie maja' kui see on tegelikult, kõikteavad, üldsegi sohvoosi maja!


Nüüd on mõned korrad ette tulnud, et inimesed tunnistavad mulle, kuidas minu kunagi lausutud sõnad on neile igaveseks mällu sööbinud. Õnneks on päris tihti need niisugused kenad asjad, kus ma olen põmst kellelegi andnud loa olla täpselt niisugune, nagu ta tegelt ise olla tahtis. Aga sõnad. Ja, tänatud olgu taevad, piisavalt palju on mu sõnad sööbinud nende mällu, keda ma õpetan. Ja ongi olnud õpetussõnad need, mis on sööbinud ja need olidki neile vajalikud ja aitasid. Sest arvestades, kui jõhker on mu muu mölapidamatus, kui ma juba otsa lahti teen, on ikka vedamine, et kuulajatel vähemalt on filtrid.

Lisaks osutub, et mulle on antud supervõime teha hästi valju häält. Sellel puuduvad üldiselt praktilised rakendused. Ma oma tööd tahan teha nii, et ma ei pea vali olema. Aga näiteks niisama suures rahvahulgas hõikumiseks või kontserdi ajal Kadri Voorandile karjuda, et ta on ise nii ilus, sobib päris hästi. Valjusti laulmine, samas, tahab veel kõvasti harjutamist.

P7270051
kosmosed


Mul pole sellele põhjalikku kirjanduse ülevaadet toeks tuua, aga mul on tunne. Rollimudelid. Rollimudelid on tähtis osa inimese identiteedi kujunemisel. Keegi, keda vaadata ja mõelda endamisi: 'hmm, ta on natuke nagu mina, aga ta on ühel mulle veel kättesaamatul viisil vägev ja seega ka mina saaksin sel viisil vägev olla, see on võimalik, tulevik mulle tuleb, sest ma olen näinud teda, kes on.' Ja ma tean, et osa inimesed on ühiskondlikele ootustele ja eeskujudele ette räägitud lugudele nii palju immuunsed, et sihukeste asjade olemasolu või puudumine ei saa takistada. Aga mina olen lehviv lilleke. Ja paljud teised inimesed on ka, meeldib mulle uskuda ja märgata. Selle pärast on mul hea meel ära tunda ja inimestega vestelda nende rollimudelitest. Erinevate rollide tarvis. Kelle järgi sa vaatad oma võimalike tulevike võimalikkust. Kui kaua sa pidid teda otsima.

Mu kõige viimatisem inspireerivaim selleteemaline vestlus oli teadlase identiteedist. Kujutle, et sa tahad teadlaseks saada, aga sa pole kindel, kas see on võimalik, sest kõik teadlased su ümber on sellised hall-beežid kuivikud sa oled hästi fabulous ja natuke slutty. Khm, seetähendab, harukordselt hingematvalt stiilne ja pigem meeleline ablas miisu. Ja siis, oma kõrgetel kontsadel ja bassirütmi saatel astub su ette dr Frank N. Furter. Ja sa järsku tunned oma tulevikke võimalikena. Jah, saab olla oma kogukonnas tunnustatud ja edukas teadlane ja samuti edukalt magada, kellega tahad. Imeline. Inspireeriv. Innustav.

P7170021
haldjad


Emajõgi on nii kole. Ma mõtlen, see vesi, mis jões sees voolab. Eriti päikselisel päeval ja kõrgemalt vaadates. Sillalt või mõnest aknast. Niisugune räpanerohelise ja helepruuni vahepealne ebameeldiv toon. Misiganes põhjused tal on olla selline. Loodus ja loomad mootorpaatidel, eksole. 

Aga ma mõtlesin. Mulle meeldib Emajõgi. See on peaaegu niisugune õrnus ja hool, millega ma tema peale mõtlen. Ja mitte selle pärast, et tal oleks ilus vesi. Ma pole sel suvel temas seeski käinud, kui üks öine saunapidu välja arvata. Aga ta on hea, sest tema ümber on head asjad. Tema org ja tänavad meid tema poole veeretamas. Kuidas ta kutsub ja koondab. Kõrged puud kallastel ja samas see vabastav avarus, mis ta saab linna keskele lihtsalt oma kohaloluga kohale tulla. Tublid koprad ja peegelduv päikseloojang. 

Nüüd on küsimus, kas on veel asju, mis meile meeldivad, millele mõtlemine teeb seest soojaks ja helgeks, aga millele otse keskele peale vaatamine küll seda tunnet ei tekita. Asju, mis ise oma tuumas pole ilusad, aga teevad ilu. Ise polegi tingimata nii head, aga nende ümber on tänu neile hea. 

Ja samas. Kas pole nii, et vaadata jõe sees ühel lõigul voolava vee värvi ja vinguda selle inetuse üle, on mitte näha jõge. Jõgi on kogu see suur süsteem, liikuv lokkav, tema ümber ja seoses. Jõgi see kõik hea, mida ma näen ja ära tunda oskan talle mõeldes. Niiet siis on need asjad, mille otsekeskel on kole, aga ümber kaunis, ka valesti vaadatud tegelikult. 

P7260040
kohe hakkab paisid saama

Sina arvatavasti tead seda, aga kujutleme korraks, et siia on eksinud keegi uus. Ma ostan kõik oma riided kaltsukast. Ma olen õudselt ahne moeloom ja mul on vähemalt 4 eristuva isiksuse stiilis ja kolme erineva ajastu moesiluetis rõivakomplekte alati garderoobis olemas. Mul on see oskus, mida võiks nimetada kaltsuka talendiks. Ma oskan otsida ja leida. Ma püüan aktiivse ja värskena hoida infot heade poodide osas. Eelistatult seda ka erinevates heades linnades. Mulle meeldib kaltsukate lõhn ja kui meil siin asjad vahepeal rahvatervise huvides kõik kinni olid, igatsesin kaltsukasse rohkem kui peole või kooli.

Ükspäev ma selgitasin kellelegi ühe hea väikeasula kaltsuka eripärasid ja see hakkas ruttu kõlama nagu nõiavärk.

Sinna kaltsukasse pole mõtet üksi minna. Planeeri endale keegi kaasa. Eelistatult sõber, kes ka tahab kaltsukasse, sest kogu asi võib võtta palju aega ja kui sul on kaasas keegi, kes armastab ainult sind, aga mitte kaltsukaid, võib ta oma kõrvulukustava igavlemisega ära hirmutada kaltsuka-maagia. Sa võid planeerida mineku ühistranspordiga, aga kindlam on leida isiklik sõiduk. Sest keegi ei tea, kui kaua seal läheb ja sinna piirkonda ööseks jäämine, kui päeva viimane (ehk teine) buss on lahkunud, võib olla äärmiselt ebameeldiv. Kindlasti võta kaasa sularaha. Ainult aeg-ajalt kesklinna Humanasse sattununa, võid sa arvata, et sa tead, kuidas kaltsukad käivad. Aga sa eksid. Need salapärased kohad, kus imed saavad aset leida, toimivad ainult sularahaga. Loomulikult pead sa sõiduks planeerima tööpäeva, pead leidma vabastatavad töönädala tunnid ja ringi tõstma argielu kohustused. Sellised poed ei ole pühapäeval avatud. Mis ma öelda tahan - ohvrid. Ohvreid peab olema valmis tooma. Koha peal olles tasub võtta kannatlikult. Võib-olla neil on asjad riidepuude peal. Aga neid riidepuid on torule lükatud vähemalt kaheksa korda tihedamalt, kui mõistlik oleks. Samuti on tõenäoline, et neil on kastid, kuhu on asju asetatud kas volditult või puntrasse ja neile kastidele lähenemise ainus mõistlik strateegia on Kõik Asjad Ühekaupa. Kõik see on füüsiliselt koormav, aga piisava põhjalikkuse juures vaeva väärt. Kanna mugavaid kergesti jalast käivaid jalatseid ja talveperioodil pikki varrukaid või sõrmedeta kindaid. Ruumid on tõenäoliselt kütmata. Asjade hinnad on kujuteldav suurus. See tähendab, et seda heegelrättidesse mähit prouat, keda sa aeg-ajalt hämarate riiulite vahel märkasid, tuleb kohelda äärmise lugupidamisega. Sinu saatus on tema kätes. Hindade määramisel ja suur-ostudele soodustuste arvutamisel kasutab ta sisend-parameetritena kindlasti asjade ruumala ja sädelemist, aga arvutustesse lisanduvad ka sinu arvatav maksevõime ja inimlikkus. Mõni kord tunnevad müüjad rõõmu sellest, kui näevad sind proovikabiinist väljumas mõne selga pandud asjaga ja seda rõõmu võiksid siis neile võimaldada. Legend räägib, et ka see aitab hindade osas saada paremale poolele. Loomulikult pole taolises poes asjad sorteeritud päris õigesti. See tähendab, et kui sul on aega ja samas ihalust millegi vägeva järele, sobra ka vastassoo rõivastes, kangastes ja kardinates. Niisugune avatud meele omamine võib sulle tasuda suuresti. Lisaks on mul paaril korral õnnestunud saada selliste kaltsukate veel külmematesse ja pimedamatesse tagaruumidesse. Kohta, kust asjad on veel välja sorteerimata. Aga sellele ei tasu lootma jääda.

Üldiselt on sellised poed kiirmoe absoluutne vastand. Kaupa tuleb sinna juurde väga aeglaselt ja läheb välja veel aeglasemalt. Nii võib kohata päriselt autentseid ligi pool sajandit vanu isendeid, mis on terves ulatuses kandmata ja on oma esimese omaniku surma (või meelemuutuse) järel kõik need aastad just sind oodanud. Mõtle, tõenäoliselt vedeleb praegugi üks su tulevasi lemmik-esemeid mingi endise kolhoosikeskuse laohoone taganurgas nutsu keeratuna tagumisel kõveral stangel. Ja ootab sind.


P6270013
metsik


Mul on viimased nädalad või koguni kuu olnud hästi tihe intensiivne suveprogramm. Niisugune, kus ma annan terves ulatuses järele kõikidele oma FOMO-le ja lähen Igale Poole. Ignoreerin oma igasuguseid kaebeid teemal magama peaks ka ja raha ei ole.

Käisin rongiga Valgas, et hängida inimestega, kes mingil arusaamatul põhjusel Lätis elavad. Võtsin lühikese akrobaatikakursuse, et kätelseisudele iialgi lähemale saada. Tähistasin 18 aastat ema olemise täitumist küllusliku pidustusega. Sõitsin keset nädalat talina, et pidutseda noorte inimestega mere paistel ja kaotada oma lazertagi süütus. Käisin Peipsi ääres filmivõtetel ekstraks. Jõudsin vaadata tervet kolm filmi Tartuffil. Laristasin folgil ennast puruvaeseks ja tantsisin end õnnelikuks ja arust äragi natukeseks. Praegu on pöialdel sinikad, sest mingid inimesed olid eile nagu: rannavõrkpall! Ja noh kussa pääsed.

Lisaks artikli kirjutamine ja esitamine ja õppeaasta algamiseks valmistumine ja loengud ja koolitused ja. Erineval kiirusel erinevate raamatute alustamine, neelamine ja hajameelselt ühest kuhjast teise edasi lükkamine.

Nüüd on vaja end slämmi finaaliks lavale kokku võtta ja mu lemmik imelike inimeste suve suursündmusel õhtut juhtida.


Kes su rollimudelid on?

Kui kaua sa juba oled sina ise olnud?

Comments

  1. Mulle on, muide, öeldud, et ma olen väga nagu Frank N Furter. Ja kahtlemata on see osalt tõsi - üks mu nägu on selline. Ja samal ajal olen ma Bo Burnham. JA samal ajal olen ma Sekeldaja Muumitrollist ja Muumimamma ja ükssarvik.
    Vbla on ükssarvik "Viimasest ükssarvikust" kõige enam see rollimudeli moodi asi. Õpetus, et sedasi võibki, sedasi VÕIBKI ja pole kellegi teise asi ega õigus öelda, et ei tohi.

    Aga mina olen mina olnud, teatavasti, seni, kuni mäletan.
    Mis ei välista vanaksaamise (khm, KÜPSEMISE!) ideed, lihtsalt ütleb, et mina pole kunagi noor olnud.
    Mis võib õige olla.
    Noorus, see on mingi hulk süütust, süüdimatust, mitte-katki-tehtud olemist, mõtlematust ja lootust.
    Mul oli ... lootus. Ma mäletan lootust, mhmh. Aga neid teisi asju?
    ha.

    ReplyDelete
  2. Kaltsukad! Oo!! Jaa!!! Ma ka ostan kõik oma riided kaltsukatest. Ahne moeloom otseselt küll pole, kuigi kohalikus kontekstis võiks mind vist isegi niimoodi nimetada? Kuid mõne asjaga on mul pisut teisiti kui sul, näiteks armastan kaltsukais üksinda käia. Aga jah, lahedalt aega ja sobramissoovi, kardinates ja kangastes ja vastassoo rõivastes, suurusnumbritest ma ei hakka rääkimagi, mu vingeimad leiud on miskipärast XXXL stangedelt, leiu tegelik suurus S või M. Sõnaga, lehvitus ühelt kaltsuka-talendilt teisele.

    Rollimudeilid. No küll nüüd küsid. Närin tähte, et mis mõttes rolli. Et ma mängiks kedagi teist, kedagi, kes mulle meeldib? Ei, selliseid mul pole. Et ma arvan, et OLEN nagu keegi teine? Samastun? Eeee…. ei selliseid ka mitte. Samas, oleks liig öelda, et olen alati teinud seda, mida MINA tahan, olnud (või välja näinud) selline, nagu MINA tahan. Kui viimaks teemal või teisel omaenda TAHTMINE lõpuks kaane alt välja on saanud, on see juhtunud ilma rollimudeliteta. Või ma vähemalt arvan, et ilma, äkki kusagil alateadvuses on siiski mingi mudel/mudelid pesitsenud. Aga inspireerivaid inimesi imetlen minagi.

    Mina ise olemisest. Nagu oma juubelipostituses (2021 aprill ) pikalt seletasin, mul see "mina ise olemine" ei tule kuigi hästi välja, sest mu “ise” muutub, jätkuvalt ja ikka veel. Vanust vaadates võiks juba pidama jääda, aga ei. Mitte, et see mind kurvastaks, või et sedasi keeruline elada oleks. Väga mugav on tegelikult, välistab enamjagu endasüüdistamisi, sest ma ei ole täna see, kes eile, ja homme see, kes täna. Võimalike pretensioonidega pöördutagu palun mu “vana” mina poole, tänane mina on vale adressaat.

    ReplyDelete
  3. Ma ei jaksa praegu oma identiteedist ja eeskujudest mõelda, aga Emajõe vee kohta tahtsin öelda, et mulle just kangesti meeldib see kuldne värv, mis temas päikesega helgib, tekitab kohe tahtmise sinna sisse ronida. Võib-olla lapsepõlve meeldivate jõe- ja järvesupluste mälestus, neis oli ka sellist kuldset vett.

    Teine asi, mis kohe pähe kargab ja samamoodi vaimustab, on õitsevad raudrohud hämaruses. Valged maa kohal kaalutuna hõljuvad õied.

    ReplyDelete
  4. Anonymous13:51

    Mulle endale tundub, et mina ei ole alati üks ja konkreetne mina. Pigem sõltuvad minad konkreetsest kontekstist ja ajahetkest.
    Kaltsukates ja üldse poes käia eelistan ma pigem üksida. Kulgen sihitult oma tempos, ei taha teist sellega segadusse ajada...

    ReplyDelete
  5. Mina olen amorfne ja nähtamatu ega kyyni yhegi elus kohatud eeskujuks ihaldatu lähedalegi (aga äkki see on maniakaalse isiksuse probleem, sest mul pole lemmikvärvi, -laulu, -maitset jne, lemmiku tiitlid lähevad alati jagamisele), aga mis sellest, mul on Minu Oma Asjad Teha ja neid pole vähe.
    Milline armas kaltsukakirjeldus. Kangaid, riideid, rõivaid jne ma armastan, materjale, värve, lõukeid, tehnoloogiaid. Suurem osa minu ostetavatest riietest läheb käsitöömaterjaliks, sest kangapoodidest ei saa iial nii põnevaid ja mitmekesiseid materjale kui kaltsukatest.

    ReplyDelete
  6. Mõtle kui huvitav on mõelda, et sa olid siis olemas juba kui mingi sündmus polnud veel toimunud ja sa siis ei teadnud et see toimub või kuidas kasvamisprotsess ei peatu ja on muutustes.
    Näideldes rolli on see ainult fiktsoon ehk pole jätkusuutlik, kui roll on kohustus siis ongi see piiratud kuniks. Kõik on võimalik ainult siis kui sul on stsenaarium ja kõik käituvad selles vastavalt rollidele. Nii nagu pop ikoone luuakse. Harva lapsepõlves ja vanasti hallil ajal tekkisid nad ise.
    Teadlane vaataks Emajõge üldse molekulide kaupa ja päikseloojangut tuumakütuse põlemisevalguses.
    Inimestega on pigem nii, et nad ei teadvusta rolle sest kui teadvustada siis on see nagu teesklus ehk võlts emotsioon. Kõige ausam on lollimängida, see annab teistele ka lollidele targema tunde ja ei pane neid lukku ja kõik aitavad, siis saab tegelikult ainult areneda ja nagu fööniks tuhast tõusta ja kõik on häppid. :)

    ReplyDelete

Post a Comment