You can fall into the abyss On your way to your bliss

P7260039
värav vaatab ikka metsapoole


 Kujutleme, et sa seisad kortermaja ees. Võtame selles näites niisuguse lihtsa. Ütleme, kaheksa korterit. Pisike ehk jagatud hoov ja trepikoda, kolme-lille-peenar, kelder jalgratastele jne. Võib-olla koguni aiavärav. Heade inimeste maja. Ütlevad trepikojas tere ja teavad, mitu looma/last igaühel on.

Selles majas on kaheksa pesumasinat. Igas korteris üks. Enamuse ajast seisab pesumasin niisama ja ketrab omaette oma ringmõtteid. Kui kellelgi läheb masin katki, siis ta kurvastab, ohkab ja ostab endale uuema parema pesumasina. Ja seejärel, olenevalt asjaoludest, ei söö järgmine nädal või kuu. Selles majas valmistatakse igal õhtul kuni kaheksa õhtusööki. Eraldi köökides. Mõned, kelle köögis õhtusööki ei valmistata, unistavad sellest. Võiks olla küll, et pered, kelle elurütmid klapivad, saavad kokku ühes köögis ja söövad koos. Võiks vabalt olla, et keldris on kolme korraliku masinaga kogu majale mõeldud pesuruum. Paljugi mis. Sõltumine on piinlik ja teistega arvestamine valus. Ise ise ise. 

Mis ma tahtsin öelda, ma vist pean endale oma isikliku mahla-auruti ostma. Sest mul ei õnnestu seda iga kord laenutada, et siis ainult ühel päeval aastas kasutada. Ja niisugune kerjamine pole ka nõnda normaalne ja kombeks, seega see pole üldse lihtne ja rutiinne. Pead sisse-harjutatud skriptide vastu minema. Ei leidu pool-võõrastest inimestest koosnevat gruppi, keda ühendab ühine mahla-auruti. Nagu ei leidu jagatud aurupesureid, kamba-peale grille, kanuusid, kummipaate, ratastel saunu, kangastelgesid... 

Ja nii läheb. Ja nii on mul isiklik niiduk ja vikat. Oma akutrell ja joogamatt. Priimus ja liimipüstol, kuumad juuksetööriistad ja kassi transpordi puur, tikksaag ja taldlihvija. Mõnda neist asjust läheb küll sagedamini vaja kui korra aastas. Kuid siiski. Mis pask see on. Miks kõik peavad peavad ilmtingimata ise omal jõul hakkama saama.

P8080053
valgust jätkub


Ma ei viitsi mänge. Ma vaatan, kuidas teised inimesed hõivavad ja lahutavad oma meelt arvuti- ja mobiilimängudega ja see on nii kauge maailm. Veel ei viitsi ma intensiivseid strateegia-nõudlikke lauamänge. Uusi mänge ei viitsi ära õppida, sest ma tean, milline pidur ma nende ümber olen. Ja vanu juba õpitud mänge ei viitsi eriti mängida. Mõnd üksikut vahel harva, kui on hästi ilusad inimesed ja hästi ilus mäng. Labürint või, maitea, Carcassone. Ma kasutan Duolingot, aga selle programmi mängustus jätab mind nii külmaks. Natuke streaki püüan hoida, sest õppimisteaduste huvilisena tean, et pausist tagasi tulemine võib olla sisuliselt vaevaline, aga kui streak tahab minna pekisse, sis ta läheb. 

Veel ei püsi mu huvi liiga pikalt sportmängude punktidel. See tähendab, kui ma ise mängin. Kui teised mängivad, siis veel vähem. Siis püsib mu huvi vaevu mängul. Ja ise mängides on nii palju huvitavamat käsil, kui seda on punktid või edumaa. Kui keegi hakkab auditooriumis Kahooti tegema, kaob mul pärast kolmandat küsimust või pärast esikolmikust kadumist kogu entusiasm. Kui keegi tahab mind motiveerida igapäevasele tüütule harjumusele, pole mingite tähekeste või märkide või rekordite püüdmine just kõige parem strateegia.

Samal ajal. Mulle meeldib mängida. Ma mängin tihti igasuguseid seltskonna- ja rollimänge. Ma mängin sageli lolli. Mulle meeldivad impromängud ja sõnamängud. Kui mõni argine tegevus on igav aga vajalik, siis ma mängin, et see polegi päris tõsine tegevus, vaid mäng. Ma mängin endamisi koosolekumänge ja kui keegi paneb ette joomismängu, olen ma kohe käpp. Kui inimesed ümberringi võtavad mõnd tegevust üleliia tõsiselt, tõsisemalt veel, kui hingele hea oleks, teen sellest oma peas mängu. Mis sageli tähendab, et ajan olukorra palju keerulisemaks ja žongleerin veel suuremat hulka parameetreid, aga vähemalt on see natuke lõbus.


Siia juurde ma ikka imestan inimesi, kes arvavad, et tüdinud igavlevaid alamotiveeritud ja pigem kõrvalistest asjadest huvituvaid õppijaid saab kuum-motiveerida, pakkudes õppimiskogemuse juurde disainitud mängu. Me juba sunnime neid, sunnime neid siis lõbutsema ka. See tundub natuke nagu pakkuda pelmeenide juurde hapukoort. Kui sul on kõht tühi ja sa nigunii tahad pelmeene ja sulle maitseb hapukoor, võib see kombo olla sulneim kõigist. Aga kui sa juba jälestad pelmeene või sul on kõht mega täis ja isegi mõte pelmeenidest õõvastab ja ka hapukoor jätab su pigem kuivaks, siis kuidas saab nende koos pakkumine sind isukaks veenda?

Aganoh, igavate õppeainete juurde võluvitsa ihaldamine või teiste hea töö võluvitsaks sõimamine on muidugi ka üks hobidest.

Teine teema on need, kes on motivatsiooni kaevandamisel veendunud, et tuleb ära seletada, mis kasu sellest õpitavast asjast on. Ära seletada. Rääkida. Selgitada. Nämmutada. Näägutada ümber õppija. Teha veel rohkem sõnu. Koostada veel tekste ja materjale. Linkida juurde ägedaid värvilisi videosid. Sellest, kuidas see on kasulik, kasutatav, rakenduslik, nõnda praktiline, hästi vajalik, tarviline. Sest teatavasti ei taha keegi teha midagi, mis on ebakasulik ja mitte praktiline. Ja kohe, kui sa suudad näidata lõpuni ära veenda veenda, et see on tegelikult õudselt maru kasulik, siis õppija hakkab rämedalt tahtma seda. Noh. Näiteks kui sa oled väga väga näljane ja sul on vaja õppida vahet tegema peenras kasvaval porgandil ja võilillel. Aga kellel on kunagi päriselt eluliselt vaja ruutvõrrandit lahendada või kirjandusteose ee teemasid? tuvastada? (ma ei tea, mis õppeülesanded on humanitaarteadustes)

Igatahes. Mis ma öelda tahtsin. Mängud on tore, kui ma neid ise endale välja mõtlen ja mida kasutum seda parem.

Niisiis siit sujuvalt. Kui kunsti üks eristav tunnus on see, et kunst on kasutu. Siis on palju gümnaasiumi matemaatikast kunst.

P7180034
pidurdamatu


Hea küll, kui me juba oleme loetlemas teemasid, mis mind ei huvita. Nii huvitav teema, ma tean.

Ma ei viitsi meeste lugusid. Ma ei viitsi poliitikat ja sõdu, ei viitsi lahingukirjeldusi ja kaklus-stseene. Ei viitsi neid raamatutes, filmides, sarjades, õpikutes, mulle muidu meeldivate asjade taustalugudes. Muidugi, on olnud meeste loodud ja mehi sisaldavaid lugusid, mis on olnud hiigla toredad. Aga sagedamini on nad täiesti haigutama-ajavad. Selle pärast on ka mu ajaloo-teadmised üleni lünklikud, et seda õppeainet õpetatakse läbi poliitika ja sõja lugude. 

Ükspäev keegi pakkus välja, et hästi vahva viis, kuidas alustada ajalootunnis teema käsitlemist, on küsida õppija käest: mida sina tahaksid teada teise maailmasõja kohta. Palun, mitte midagi? Kas tohib, et keegi ei räägi mulle teisest maailmasõjast? Ma tahaksin olla vabastatud.

Jutuvestmis-podcast Tumedad Tunnid. Jumalik täiesti geniaalne leiutis. Toimetatud ja teostatud üleni professionaalselt. Idee imeline. Aga nii palju meesautoreid. Seega nii palju episoode on mul kuulatud ainult poolikult, sest ma avastan poole pealt, et mul on nii poogen, mis need mehed edasi teevad või kuidas nad selle järgneva minukauge meestevärgi üle elavad. Aga vahel jälle on jumala äge, tahaks täiega teada. Mõni kord on mees kirjutanud mulle huvitava loo, enamasti pigem saavad sellega hakkama naised. 

Kes tahab mulle soovitada häid mitte-meeste lugusid, siis mul on raamatukogu kaart ja Netflix olemas.


P6280017
nõiduslik


On kaks oskust, mida ma olen enda juures harjutanud. 

Olla rõõmus, kui keegi teine on rõõmus ilma minuta. See oskus oli mul vahepeal täitsa roostes. Aga on tulnud (tagasi) ja isegi ei pea mõtlema ega sirutama enam. See tähendab olla rõõmus, kui mulle kallis kolleeg läheb teise kohta tööle ja seal on tal nii toredad töökaaslased ja nii äge keskkond. Kuigi ta on seal ilma minuta ja tal on seal, kus ta on ilma minuta, parem. Mul on hea meel. Tal peaks olema parem. See on õige. Või kui keegi satub muuseumisse või linna või filmile, mida mina tahtsin talle tutvustada ja olin alati arvanud, et talle meeldiks. Ja siis talle meeldibki. Aga ta jõudis selleni ilma minuta. Aga talle meeldis. Mul oli õigus. Ja see on rõõm. Või kui ma teen kooki ja sa teed kooki ja talle maitseb sinu kook palju rohkem. See on tore, sest ma tahan, et talle maitseks. Praegu seda kirjutades tundub nii veider mõelda, et see üldse on oskus. Või milline ahne rahutu kiusupunn peaks selleks olema, et mitte niisugust rõõmu tunda. Aga mis teha. Vahel on olnud vaja rumal ka olla.

Mu teine oskus on veel uuem. Või veel uuemana ma seda tajun. Kui keegi ütleb, et ta pole üldsegi tuttav mingi asjaga, millega minu arvates on kõik inimesed juba ammu tuttavad. Selle asemel, et öelda: issssandjumal kuidas sa siis seda ei tea! Ütlen ma hoopis: aah kui palju rõõme sul on alles ees! Ja kui see on ilus lähedane inimene, püüan sättida nii, et mina saan seda senikogematut rõõmu talle tuua. Ja kui see ei õnnestu ja keegi teine teeb selle talle ära, siis rõõmustan ikka.

P7040019
unenäod: püütud


Sügissemester sadas kaela sellise kolinaga, et kukupikali. Trennidega õnneks on aega. Vabu nädalavahetusi tuleb hakata enese käest välja kauplema või kaklema. Sädelev vedel silmalainer on imeline nii silmameigiks kui vale-tedretäppideks. Ägedate vägevate sõprade arv kasvab normaalse tempoga, aga kellegagi lõunale minna või ronimagi ikka pole. Kannan käekella nüüd igapäevaselt (üks pruuni, üks musta rihmaga, olenevalt päeva rõivast), aga unustan mõni hullem päev selle poole vaadatagi. Olen, endalegi üllatuseks, saanud selleks naiseks, kes kannab vahel nii arutult kõrgeid kontsi ja kannab need (vist) välja ka. Kui nüüd mõnel päeval nädalas tubli ka oleks, siis juba otsapidi olekski ju.


Mis tekitab sinus isu õppida?

Milliseid (rõõmustamise) oskusi sa oled oma elu jooksul omandanud?

Comments

  1. Oh, ma saan jälle vastatatata ka!!!
    Ainult et ... ainult et ... mu esimene vastus on nii igav ja absurdne, et ma ise ka ei oska.
    Mus tekitab tahtmise õppida ainult ja konkreetselt selle omandamine, mida ma tahan teada saada ja omandada.
    Ehk siis ma absoluutselt ei salli õppimist
    * sest programmis on, keegi on arvanud, et ma peaksin seda ka õppima
    * sest paljudel inimestel on ses osas teadmisi puudu
    * sest antud info on minu erialal kuidagi oluline ja ma peaksin seda teadma, kuigi see mind ÜLDSE ei huvita
    * sest selle millegi teadmine ja oskamine on eelduseks millegi teadmisele ja oskamisele, mis mind ka huvitab. Õigemini, kui nii on PÄRISELT, see eelduseks olemine on päris hea motivaator. Aga enamasti ei ole päriselt, on lihtsalt "nad seal kuskil otsustasid, et see on eeldusaine ja kui ma seda kontrollitult ja positiivsele hindele sooritatult ära teinud ei ole, ma järgmist asja õppida ei saa" ja ei. Üldse ei motiveeri.

    Ma natuke sallin asjade õppimist, mis loetakse heaks silmaringi avardamise jaoks. Ja natuke asjade, mis on kerged ja/või lõbusad. Mis siis, et mind tegelt otse ei huvita - aga no tükki küljest ka ei võta.
    Aga üldiselt mulle õppida ei meeldi, sest pea kõik asjad - minu kogemuse kohaselt KÕIK asjad, aga on võimalik, et mu kogemus ei ole päris kõikehõlmav - saavad umbes 7 korda paremini, kiiremini ja puhtamalt selgeks tegemise käigus.
    Ehk mina ideaalis vaataksin paar korda pealt, kuidas keegi teeb, siis hakkaksin ise pusima ja vahepeal tuleks keegi, vaataks mis ma teen ja vbla annaks mõne soovituse. Ja siis ma teeks edasi. Ja kõik teoreetiline taust on selline, et pärast, kui ma juba tean ja tunnetan, mis see kasulik ja oluline info on, võib seda mulle ka anda. Aga ei pea.
    Alguses ilmselt lihtsamad asjad ja siis raskemad, aga olgu päris asjad =) Ja mind peab huvitama nende asjade oskamine!

    Aga seda teiste üle rõõmustamist ma valdan vabalt ja vahel arvatakse, et liiga hästi. Kuidas ma siis üldse armukade ei ole, mida?!
    Hetkel ma rõõmustan küll tuntavalt aint selle üle, kui ma kellelegi tähtis olen. Kõik muud rõõmud on teoreetilised: M
    mhmh, phmt on see hästi.
    Kuigi ei. Valetan. Et ukrainlased läksid vastupealetungile, rõõmustas päriselt.

    ReplyDelete
  2. Anonymous20:58

    Mind ajab õppima uudishimu. Et kuidas midagi tehakse või kuidas mingi asi tegelikult käib. Selle infoga kusjuures tavaliselt midagi tarka peale hakata ei ole aga rõõm uutest teadmistest kaalub nende võimaliku kasutuse üles...
    Minu (teiste rõõmustamise) oskus on olla taustajõud. Selles mõttes nagu hästi toimivas opisaalis, et kirurg sirutab sõnagi lausumata käe ja abiline pistab talle pihku soovitud vahendi. Käin ja kulgengi niimoodi, et lihtsalt ilmun ja ulatan/ütlen/näitan... Hingele palsamiks on see kui märgatakse ja tänatakse. Aga kuna ei tee tänulikkuse pärast vaid see "on mina" siis võib niisama ka.

    ReplyDelete
  3. Õppima peab selleks et arusaada, arusaamiseks peab koguaeg vanu teadmisi uutega välja vahetama see teebki rõõmsaks kui mõne uue teoreetilise teadmise praktikasse rakendad.
    Arvan et, unistamine on see mis eranditult kõiki rõõmustama paneb ja selle on kõik omandanud. :)

    ReplyDelete
  4. vanasti oli olemas asjade laenutus. kust sai matkavarustust ja tolmuimejat ja mahlaaurutit ja suures koguses (pulma või juubeli jagu) lauanõusid. ei maksnud suurt midagi. tartus oli riia mäel ühes keldris nurga taga see näiteks. praegu on siin, kus mina elan, ka olemas. library of things on nimi ja samasuguseid asju saab. grille ja vaibapuhastusmasinaid ja akutrelle ja vahvlimasinaid. mahlaaurutit küll ei paista olevat, vbla nad ei tee siin mahla eriti. ja ma googeldasin ja eestis on mingid äpid ja grupid siukeste asjade jaoks, vbla on sinu lähedal ka.

    Amazon Prime'is, kui sul see ka peaks olema lisaks Netflixile, on selline uus sari nagu Paper Girls. ma lugesin seda koomiksit kunagi ja oli ok, aga sari on parem. olen 7 osa esimesest hooajast ära vaadanud ja puha tüdrukute/naiste lugu, kuigi on ka ajasrändamist ja tapmist ja tagaajamist. soovitan piiluda. (esimese 7 osa jooksul ei ole see sari veel läbinud tagurpidist Bechdeli testi, st veel pole olnud kahte nimega meest, kes oleks omavahel rääkinud ja seejuures vestelnud muust kui naistest.) aa, peategelased on küll 12-aastased tüdrukud, aga mingi lastekas see just pole.

    minus on isu õppida kuidagi kogu aeg olemas, ei pea eraldi tekitama. olen üle keskmise uudishimulik ja kuigi tõesti teise maailmasõja lahingud ja põhjused ja kangelased mind hetkel eriti ei huvita, siis ma suudan välja mõelda küll asju, mida ma selle sõja kohta veel teada tahaks (ühtteist tean ka juba). hetkel nt esikohal see, et kui sa olid naine ses sõjas, noh, abi- või tagalateenistuslased või mis nad olid, siis mis nõuded olid kehtestatud soengule ja meigile sõjaväevormi juurde. või kui polnudki nõudeid, siis kuidas nad lahendasid selle asja. see on kõik väljauuritav ja ma muidugi uurin ka nüüd kohe varsti. aga üldiselt ma olen ihtsalt kogu aeg õppimisvalmis, et kui kuskilt lajatatakse mingi info või oskusega, mida mul veel ei ole, siis saaks kohe hambad sisse lüüa. see tekitab sellise mõnusa tunde. nagu sügaks keegi mu aju kõrva tagant.

    ReplyDelete
  5. Vaatan, et teised õppimise-teemadel vastajad ei räägi mitte asjade oskama saamisest, vaid teadmistest.
    Ma pole elus vist ühtegi meelde jäänud ja maailmapilti kujundanud asja ÕPPINUD. Ma lugesin raamatuid (ikka loen) ja vaatasin vahel dokfilme ja nüüd vaatan vahel harivaid juutuubivideosid ja jääb ajju.
    Aga ma ei õpi neid asju. Ma pole iial õppinud neid asju. Need lihtsalt - jäävad.
    Kui ma pean õppima (jaa, nt matemaatikat või vene keelt - kuigi keel on ka see asi, et kui kasutad, on omandamine 7 korda lihtsam kui "õppides"), ma unustan praktiliselt kõik kahe aastaga ära.

    ReplyDelete
  6. Anonymous10:40

    Mõni lihtsalt ei taha oma pesu panna sinna, kus keegi teine on oma asju pesnud. Sul on riideid, mida sa väga harva kannad või pole üldse kandnud. Miks ei võiks aga kogu kortermaja peale olla üks suur riidekapp, kust igaüks võib leida, võtta ja kanda mida iganes. Eks see asjade omamine või laenutamine sõltub palju ka sellest, kui kõrgel tasemel on kellegi inimvihkamise ehk privaatsuse vajadus. Ega sul ju meest ka kogu aeg vaja ole. Las teised siis ka kasutavad teda vahepeal.

    Vanasti olid ju inimesed nii vaesed, et igaühel polnud isegi mitte oma perset. Kui häda käes, siis tuli perse kellegi käest laenata. Sellest tuli ka see ütlemine: "Laena perse külasse, ise situ või läbi ribikontide."

    Mu ema ikka meenutas lugu, kuidas keegi oli laenatud panni tagasi toonud ning see oli poolenisti täis rasva ja praadimise jääke. Aga kui selle pärast pahameelt avaldati, kehitas laenaja vaid õlgu ja ütles: "Ega taga muud põle tettu kui süvva!" – Võib vaid ette kujutada, mida veel oleks võidud panniga teha...

    See mõtteviis, et otstarbekam oleks, kui kõik oleks ühine, on iseloomulik kommunistidele ja üldse pahempoolsusele. Umbes nii, et kõik heidavad ühte suurde voodisse ja traktoriga tõmmatakse tekk peale. (Ma mõistan, et sul on ajaloos lüngad.)

    Aga muidu, hea postitus sul jälle.

    "Lulu" – (ma ei saa siin "anonymousest" miskipärast vabaneda...)

    ReplyDelete
  7. Ma tean üht sellist maja, kus on kapp, milles olevaid riideid võivad külalised võtta ja selga panna. Ja sinna kappi võib viia asju, mida harva kannad või pole üldse kandnud. Mulle väga meeldib see kapp. Just (taas)leidsin sealt ühe pluusi, mida ma vahepeal üldse ei tahtnud.

    Ja nii on, ei ole mul tõesti meest kogu aeg vaja. Siiralt hea meel, kui ta tühja ei seisa kogu selle aja. Kellelgi teisel on vaja, saab kohe võtta. Vastava mehe nõusolekul muidugi.

    ReplyDelete
  8. Murca: mhmh,just!
    Mehe osas.
    Kuni mina millestki ilma ei jää, on täiesti ok mehel mujale panustada.
    Jama tekib, kui ma millestki olulisest ilma jään või mõni suguhaigus juurde tuleb. Siis on küll: "Kas sa minu peale ei mõtlegi?!"
    Üldiselt olen ma ka kommunismi ja ühiskasutuse pooldaja, aga tõsi on ka, et ega ma väga oma asju hoia ja kui ma sama külmalt "väärkohtlen" ühiskondlikku asja, tuleb ilmselt jama.

    ReplyDelete
  9. Ürgajaloolane22:06

    Siis kui loomad veel rääkisid, siis oli ka nii, et naine oli mehe kinnisvara ja vastupidi, ainult kuni silmsideni ja kõik olid vabalt saada. Kes pidas karja ja kellel oli kapi uksetaga järts kõik oli ise teha. :)

    ReplyDelete
  10. Ma olen Kittyga ses mõttes ühtekas, et kogu maailm on minu ees nagu Tuuli Botiku ees tunniplaan, "nii palju huvitavaid õppeaineid", kui ainult jaksaks.

    Hästi palju teadmisi on tekkinud lihtsalt sel moel, et näen mingit huvitavat faktikildu, hakkan selle kallal urgitsema, unustan ajutiselt kõik muu ja muudkui obsessin.

    Aga mõnikord on ka õpetaja moraalse toena omal kohal, keegi, kellele ma tahan heameelt teha ja seepärast loen mingi teksti läbi või õpin luuletuse pähe, mis aitab mul aru saada sellest, kuidas selles keeles päriselt väljendeid kokku pannakse, või joonistan oma ajaloolise kostüümi üles ja saan selle käigus teadmisi selle ehitusest.

    Isastest või emastest teemadest - praeguse sõjaga olen avastanud, et ka suurtel minevikusõdadel on mingeid mind huvitavaid aspekte. Õigust öelda, suurem osa infot ongi nagu huvitav, sest kui asjatundjad sellest räägivad, siis ei räägi nad nagu koolis, kus olid lihtsalt mingid nooled tahvli peal. Vaid räägivad sellest, kuidas mingid pealtnäha ebaglamuursed pisiasjad suuri asju mõjutavad. nt lähen ma täiesti elevile sellest, kui suurt rolli mängib kaubaaluste kasutamine sõjakäigu edus (ja nende mittekasutamine Venemaa Kiievi-rünnaku ebaedus). Mitte keegi ei rääkinud kooli ajalootunnis niiviisii logistikast ja sellistest tehnilistest nüketest! Mul pole küll aimugi, kas see on kuidagi naiselikum aspekt, aga lihtsalt on veetlev, kuidas mingi väike asi mõjutab suuri protsesse, mis pärast õpikutesse pannakse.

    Lutsu raamatukogus on ühiskasutuseks mõeldud masinaid, näiteks õmblusmasinad, 3D-printer, graafikalaud ja köitemasin. Mõnel neist tuleb natuke maksta, aga see on ärakuluva materjali eest, mitte masina enda pruukimise eest.

    Aparaaditehase paranduskelder laseb (reklaami järgi otsustades) oma masinaid kasutada ja pakub ka õpetust, küll tasu eest, aga räägitakse, et see on populaarne teenus, nii et ju siis ei ole tasu ülearu kõrge.

    No ja mingitel suurematel masinatel on raudselt neid, kes välja rendivad. Guugeldasin masina renti ja sain suurte põrandapesumasinate rentimise lehekülje esimeseks vastuseks.


    ReplyDelete
  11. Notsu, kust saab lugeda kaubaaluste mõjust praegusele sõjale? Minuni pole see teave kuskilt jõudnud aga kõlab huvitavalt.

    ReplyDelete
  12. Twitterist. Ma katsun otsida, kui sulle twitteri-link sobib.

    ReplyDelete
  13. twitter, mu arm. ykskord lugesin sealt p6hjalikku l6ime, mis analyysis fotode p6hjal vene s6jatehnika rehve ja samamoodi j6uti huvitavatele j2reldustele kogu s6ja asjus. mind p6hiliselt r66mustas, et maailmas ongi olemas mingid inimesed, kes on rehvidele nii spetsialiseerunud, et oskavad selliseid l6imesid kirjutada.

    ReplyDelete
  14. Niisiis: kleebin (mul on selles läpakas korralikke linke raske teha, sest see eeldaks eesti ja inglise klaviatuuri vahel pendeldamist) siia lingi ühele Trent Telenko lõimele sellest, kuidas küll arvati, et Kiievit ründavate Vene vägede varustamisega hakkab raskusi olema, sest veoautodega on kraami kaugele tülikas vedada ja neid kolonne saab rünnata. Aga ei osatud ennustada, KUI suured raskused neil tekivad, sest kalkulatsioonides eeldati, et nad laadivad oma veoautosid nii, nagu Läänes - laskemoon kaubaaluste peal ja tõstukid või kraanad tõstavad need naks-naks veoauto peale. Venelastel käis aga kõik kastide kaupa ja käsitsi. Mis tähendab, et selle aja vältel, mil saaks laadida 3-4 USA autot, saavad venelased laaditud ainult ühe oma auto.

    https://twitter.com/TrentTelenko/status/1544472420484091905

    Rehvidest oli jah midagi analoogilist.

    ReplyDelete
  15. Blank Space15:49

    Elektri ja kütuse hinnatõus on venelastele ainult otsene positiivne mõju mille meie kinni maksame nafta äri käib ikka edasi. Kaubaaluste mõju on ainult teoreetiliselt arvutuslik, sest võib tekkida olukordi kus tehnika läheb rivist välja. :)

    ReplyDelete
  16. PS mu eelmisele kommentaarile: seesama Trent Telenko jagas hiljuti videot sellest, mida kaubaaluste ja tõstukite vms tehnika puudumine praktikas tähendab - et loobitakse süüdimatult lõhkeainekaste.

    https://twitter.com/TrentTelenko/status/1569744488033034241

    Ühest küljest on see puhtalt tööjõu mõttes "isane" valdkond, aga selle poolest, et tegemist on millegi tüütu ja praktilise ja vähemglamuursega kui relvast "piu-piu-ratatatata" tegemine, on sellel midagi ühist, maidea, majapidamistöödega. Telenko on sarkastiliselt ka maininud, kuidas USA luure selle kahe silma vahele jättis, sest kaubaalused ei ole nii seksikad kui mürginooltega relvad vms.

    ReplyDelete

Post a Comment