torkad nina kõige värvilise ihhu

P1220055
konn teab


Laulmine oli enne rääkimist. Selle pärast me räägimegi, selle pärast meil ongi kõne, et me kõigepealt laulsime. Ja me laulsime, sest me laulsime lastele ja teistele, kelle suhtes meil on hellad tunded. Sest laul on õrnus ja hool. 

Kui öösel tita hakkab hädaldama, siis vahel piisab talle voodist hõikamisest, et me oleme olemas, tudi edasi. Kui piilupardid teevad viuks viuks, siis pardimamma teeb neile prääks ja piilupardid teavad, et kõik on ok. Kassid ei tee peaaegu üldse omavahel häält, aga nad teevad häält oma titadele ja nad teevad häält oma mammale. Seega meie ka. Me teeme häält, sest nii me väljendame lähedust ja õrnust ja natuke vahel ka infot. Aga põhiliselt kontakti ja kohalolu. 

Ma arvan, et me kõigepealt laulsime. Lastele ja võibolla haigele sõbrale või hirmuga endale lohutuseks. Ja siis need laulud hakkasid korduma või lauldi ühelt teisele edasi ja neisse lauludesse tulid sõnad. Siis hakati lauludega lugusid jutustama ja õpetusi edastama. Ja pärastpoole mõned laulud muutusid infoks ja praktiliseks ja mõned inimesed jätsid laulmise ja tuli kõne.

Kõne ja laul on sama, sest mõlemad eeldavad võimet oma hingamist teadlikult juhtida. Näiteks inimahvid ei kõnele ja neid ei saa ka õpetada, ükskõik kui arukad nad muidu meie mõistes on, sest nad ei saa teadlikult oma hingamist juhtida. Ja see hingamise juhtimine on ka see, kuidas me oma närvisüsteemi reguleerime. Selle pärast on mediteerimine hingamise märkamine ja selle pärast me tuleme paanikahoost välja, hakates teadlikult hingama. Selle pärast ise endale laulmine lohutab ja leevendab. Selle pärast on koos laulmine nii ürgne koos olemine, et me siis ju ka hingame koos.

Ja mis huvi meil oleks olnud rääkima hakata. Mis praktilist loomalikku ürgset vajadust teenib lobisemine. Ma arvan, et me kõigepealt laulsime.


PC240014
kauneim linn


Ma olen vahel mõelnud kannatustest, mis me endale ehitame, püüdes oma suhteid allutada mingile fantaasiale sellest, kuidas see peaks olema. Kuidas õige oleks. Lugudele, millele meie segane kaooosist juhitud elu peaks vastama. Reeglitele, mis pole kusagil kirjas, aga millegipärast sobivad kriteeriumiteks. Ja seda nii sõprussuhetes kui paarissuhetes. Nii magamistoas kui kohtingul. Ja tahtmine, et asjad oleksid kohe iseenesest, nagu peab, toob suhtlusest hoidumise. Toob selle, et ma ei küsi ja ma ei ütle ka, lihtsalt lasen nii minna, nagu läheb ja siis (loodetavasti) saangi teada Tõe Enese.

Sest kui ta tegelikult hooliks, siis ta teaks. Ma ei peaks talle ütlema. Päris õige on nii ja ainult niimoodi, et ta ise tunneb ära. Kirg, armastus, südame ürgsed keeled võtavad üle ta mõistuse ja ta ei saa kohe teisiti, kui kohelda mind täpselt nii ja nii täpselt õigesti. Ja kui juhtub, et ei tea, ei tunne ära, ei oska kohe automaagiliselt iseenesest - no ju siis pole õige asi. Päris tõelise läheduse korral peaks see olema ütlematagi teada. 

Seega ei küsi, mida sõber kingituseks tahab ja ei ütle oma kingisoovi. Sest mõtle, kui ta juhtumisi teab iseenesest ja teeb just täpselt õige üllatuse, siis on ju nii imeline. Ja kui ma oleksin ise õige hea sõber, siis ma teaksin tema soove küsimata.

Seega ei selgita, mis su hinge närib ja südamel on. Sest kujutle, kui ta ise ära arvab ja mingitest salamärkidest aimab koguni leevendust ja lohutusi pakkuda. Kas poleks see mitte tõeliselt kaunis.

Seega ei pea nõu, kuhu sööma minna või millisele peole minna või kuidas väljasõit organiseerida. Sest kmoon, me oleme sõbrad, me tunneme, me teame sõnadetagi. Onju. Onju? Onju ju.

P1220045
hästi.


Vestlesin kellegagi ja jutu sees mainisin, kuidas ma käisin vaatamas seda teatrietendust, kus mu ema mängib. 'Oo, su ema näitleb?' oli mu vestluskaaslane üllatunud. 'Mu ema teeb, mis tahab,' pudenes minult ilma pikemalt mõtlemata. Ja  hakkasin seda kuulutama sellest päevast peale. Iga kord, kui keegi imestab kellegi mitmekesiste ootamatute huvide, kogemuste või harrastuste üle, või lihtsalt arutu vabaduse üle üldse, pean ma mõningase bravuurika iseenesestmõistetavusega teatama 'Aga loomulikult. Kuidas sa siis ei tea. Ta teeb, mis ta tahab.' Ja samuti enese kohta.

'Tulin parajasti ronimast....' 'Oo, sa käid ronimas ka?' 'Ma teen, mis tahan.'

'Ükskord ma kirjutasin sellise luuletuse..' 'Kas sa luuletad?' 'Jah, ma teen, mis tahan.'

'Kuhu sa sellise pluusiga mõtled minna.' 'Selle pluusiga? Sellega ma lähen, kuhu tahan.'



Viimasel ajal jääb mulle sageli silma, et inimestel ei ole kusagil olla. Põhiliselt seoses ühistranspordiga. Et mul ei ole kusagil õhtust bussi oodata, sest bussijaama ei pääse, lähedal kohvikuid pole ja lähimas ostukeskuses, kui see veel lahti on, on ainult üks hale seljatoeta pingike. Ja bussijaama ümber on samuti inimesed, kel pole kusagil olla. Osa ootavad bussi. Osa ootavad maiteamida. Et nende elu algaks. Et midagi huvitavat juhtuks. Et äkki veab.

Just vaatasin uudist, kuidas väikelinna raudteejaama pannakse turvamehed tööle, sest inimesed ei saa aru, et seal ei tohi istuda ja juua. Aga inimestel on igav. Nad tahavad kusagil olla, kellegagi ühendust saada ja midagi tunda. Turvamehe paigaldamine tegeleb ainult sümptomiga. Noortekeskus on ainult noortele ja ega iga noorgi pole sinna alati teretulnud. Ja mida tal sealgi teha on. Ta ei tunne kedagi, ta ei oska midagi, võimalik, et ta tahab lihtsalt olla rahule jäetud.

Selles mõttes on Tartu raeplats jõulude ajal imeline nähtus ja täiesti teine maailm võrreldes Tallinna omaga. Sest see on niisama huvi pärast koos olemise või üksi uitamise koht. Ei pea oma kohalolu rahaga õigustama, ei pea midagi ostma, et seal olla. Aganoh, see lõppeb jaanuariks ära ja mis edasi saab. Kuhugi pole minna. Kui nüüd SüKu tuleb ja seal ei saa niisama ilma raha kulutamata tolkneda, siis ma olen väga pahane.

Või ma mäletan seda aega umbes 15-20 aastat tagasi, kui me vaatasime halvasti noorte peale, kes käivad ostukeskuses hängimas ja pidasime neid mõttetuteks rumalpeadeks. Mis meil viga oli, et me niimoodi mõtlesime. Kus need noored siis veel peaksid olema. Hea on, kui on selline ostukeskus, kus saab hängida. Lihtsalt niisama aega veeta ja rõõmu tunda oma sõpradest ja olemas olemisest. Ma sattusin ükspäev juutuubis vaatama videot arhitektist, kes leiutas ostukeskused ja tema inspiratsiooniks oli Viini vanalinn. Mingi mõnus koht - puud, purskkaevud, pingikesed, mänguväljakud, kiiged ja pisikesed poekesed-kohvikud ümberringi. Inimesed tulevad aega veetma, sõpru kohtama, rõõmu tundma. Hoopis erinev vaade sellest pasast, mille me selle fantaasia asemel saime. Võib-olla ainult Lõunakeskus tuleb toime enam-vähem kohana. Hmm... kas aedniku palkamine on see, mis teeb kohast mõnusa koha?

Kui ma teismeline olin, siis me veetsime talvel hästi palju aega trepikodades. Trepikojas on soe, pole pidevat järelvalvet ja on lihtne tulla ja minna. Neil päevil ei käinud trepikojad ju lukku. Vahepeal avastasime mingid keldrid ka, kuhu sai akna kaudu sisse murda ja siis seal ringi kolada. Keskküttega keldrid, kus on ruumi logelemiseks, palli tagumiseks, endale õdusa olemise tekitamiseks ja ise otsustamiseks. Imeline. Mingi hetk me jäime muidugi vahele ja need katkised aknad naelutati kinni. Ja muidugi see lakkamatu püüd oma koolimajas tundide välisel ajal end hästi tunda. Vahetunniski korraks inimese tunnet tunda. Pinke pole, aknalaual ei tohi istuda, mõnes koolis ei tohtinud põrandal ka istuda. Raamatukogu on kooli kaugeimas nurgas. Ainult pikad kivised koridorid ja reeglid ja keelud ja käsud. Mõneks lühikeseks perioodiks tekkis nurgatagune või veidi pehmem tool, kus oma seltskonnaga olla, siis seda pidi valvama niisuguse territoriaalse pärdiku agressiivsusega. Õpetajad samal ajal kohvitavad oma polsterdatud hubastes koobastes. (uhh, see kuidas koolimajad oma arhitektuur ja segregatsiooniga rõhutavad võimudistantsi, on eraldi teema)

Raamatukogud on koht. Ja suvel on kõik nii palju lihtsam. Ja eks ikka mõned kohad on ja ega tee ei ole nii kallis, et igaüks kohvikusse ei pääse.

Aga ikkagi.

P2030069
luba, luuderohi embab



Mulle meeldib TikTok. Inimesed käivad mulle pidevalt rääkimas, et nad näevad tiktokke muudes keskkondades ja sellest neile piisab või selle põhjal nad teavad, mis seal äpis toimub. Aga ma olen üsna kindel, et nad eksivad. Ja mitte et ma tahaksin sind praegu veenda seda äppi endale paigaldama, ma lihtsalt jagaksin paari toredat videot ja sisuloojat. Et sa teaksid, et need asjad, mis mujale lekivad on ainult pisi-tillukene jäämäe tipp.

Mulle meeldib Jack Lawrence. Tema videod on alati hästi skriptitud ja need on enamasti üks sisukas mõte video kohta. Lisaks ta oskab teha sellist hästi siirast, juuksepiirini ulatuvat naeratust, mis teeb ta kuidagi usutavaks. Ja tema videod on sooja valgusega ja kellele ei meeldiks kuulata nohikujuttu, soojalt valgustatud ruumis.

Teine, veidi sarnane, on Baron Ryan. Mulle meeldib, kuidas tema videod on sageli monteeritud kokku nii, et nende algus ja lõpp sobivad kokku. Vestlus või monoloog jõuab algusesse tagasi. Ja see kaameratöö, ohh. See, mida ta valib filmida ja mis nurga alt ja kuidas see laulab videoga koos nagu saatvat meloodiat. 

Veidi lõbusam ja kaootilisem on Piper CJ. Naine, kellel on jalustrabav esteetika ja selline mahe veidi kaisusoe olek. Kasutab oma folkloori magistrikraadi, et rääkida inimestele lahedatest asjadest, teha head nalja ja kirjutada raamatuid, millest ma ühtegi lugenud veel pole, aga ühel päeval. 

Ja läheb sujuvalt lappesse - Syd & Olivia on üsna täpselt see kaootiline energia ja kiire tempo, mis teeb selle äpi sõltuvusttekitavaks. Hästi artikuleeritud ja alati kuidagi natuke nagu tuttavad.

Veel üks üsna tekstipõhine ja ammendavalt jabur on Stanzi Potenza. Tal on terved seeriad erinevate taastulevate tegelaste ja stseenidega. Igasust humoorikat meediakriitikat ja lihtsalt lõbusat ilkumist erinevate lollide kallal.

Minuarust toredad eesti tiktokkerid on muidugi Noep, BuratinoMeemid, Roosabanaanike... Tegelt on veel, aga mu tiktoki ajapiirang tuli peale ja seega. 

P1230063
ö


Uue suhte energia tundub vahel, nagu sind oleks ära nõiutud. Loitsu alla pandud. Sõnad peale loetud. Sest kuidas saab olla, et just natuke aega tagasi sai täiesti niisama olla ja nüüd ei saa ühtegi ainumastki asja teha, ilma mõtteis selle uuega oma käsilolevat sidumata. Ma ju olin terviklik ja toimiv enne ka? Kuidas on nüüd ainuvõimalik viis eksisteerida, läbi selle erutava huvitava haarava uue.

Ja, onju, igasugune uus suhe. Uus kolleeg või platooniline sõber. Isegi uus suhe haarava sarjaga või uus harrastus. Kõik on järsku selle poolt toonitud. Otsivad sellega suhestumist ja kooskõla. Kui ahne värske järele on aju. Kui ablas. Kui kerge on ta suunda muutma ja selle kütkesse jääma, sest sädelev veel lõpuni tundmata uuuuuus. 


Arhiveerimise mõttes mõned mu praeguse aja kombed.

Ma ei söö enam putru. Läks üle. Kõrvetasin mitu hommikut järjest pudru põhja ja järsku enam ei taha. Vahepeal juba ju tundus, et see nüüd ongi see, mis jääb. Samuti olen tagasi koorega kohvide juures ja joon kaerapiimaga ainult siis, kui olen koos nendega, kes seda teevad. Sest koor on odavam ja seda kulub vähem. Kõik maailma toidutalumatuse testid, mida mulle on nüüd kaks ringi tehtud, ütlevad ka, et pole mul ühtegi talumatust. Kui siis ainult mu peas. Aga pea on, vähemalt osaliselt, omateha.

Toitumisharjumuste poole pealt olen ka lõpetanud koju liha ostmise. Mulle pooltooted ei maitse ja toores liha ei säili. Pealegi on mu kodune tiksumine muutunud niisuguseks harvaks ja samas tasaseks sussisahinal lohisemiseks, seega tundub lihaga jantimine kuidagi ebasobiv. Söön liha, kui väljas söön ja kui keegi toob. 

Alustasin uut tantsustiili, kus tantsitakse kõrgetel kontstel niimoodi tempokalt ja täpselt aga naiselikult. Isegi kasutet tantsukontsad hankisin omale seks puhuks. Osutub, et klassikaliste võistlustantsukingadega, mis mul kõhutantsuks on, ei saa põrandal midagi teha. Hästi värskendav on jälle olla tagumises reas kõige rohkem segaduses ja eksinud ja taga otsimas oma suutlikust õigel hetkel õige jala flex või pointe.

Sooritusäreva edasi-tagasi loomakesena alustan ja võtan ette projekti projekti järel, sest üks suur ja kaalukas näitab juba oma lõpusirget ja ma kardan. Kardan lõppu ja sellest mööda põrutamist. Kardan äramõõtmist ja oma tegeliku potentsiaalini sirutumist. Sest mõtle, äkki mul ei olegi seal midagi. Parem üldse mitte minna vaatama, vaid kiiresti äraolevalt hõivata end argise tingeltangeliga. 

Aga muidu on kõik hästi.

PC230012
tondisaar


Kuidas sul?



Comments

  1. Inimeste häälitsemisest: mul on viimasel ajal üks lemmik ERRi lasteekraanist näidatav multikas "Morph", kus savist voolitud tegelased suhtlevad puhtalt mitteverbaalsete häälitsustega, aga kogu aeg saab aru, millest nad räägivad.

    ReplyDelete
  2. Anonymous16:50

    :)

    ReplyDelete

Post a Comment