mul on vaja kanarbikus pikutada

Miks töökeskkond ei tee minu eest tööd ära. Kuigi vahel nagu teeks. Näiteks raamatukogu. Lähed raamatukokku, asud tööle, töö edeneb. 

Ja samuti vahel öökeskkond. Mõnikord teeb sinu eest öö ära. Tuleb öö, asud ööle. Ja öö, see edenebki.

Aga samas jälle vahel on vaja öö paremaks edenemiseks läbi viia öötubasid.

P4260227
salauks


Ma olen mõelnud koos olla tahtmise janust ja rõõmust. Ja autonoomia ja seotuse vajaduste omavahelisest lõputust maadejagamisest.

Näiteks töölõunad. Vahel on nii, et ma lähen kedagi lõunale kutsuma ja ta ütleb, et jaa absoluutselt, aga poole tunni pärast, kas sobib. Ja sobib. Ja poole tunni pärast me taipame kedagi veel kutsuda ja see ütleb, et 10 minuti pärast. Niiet kui me lõpuks minema hakkame, olen ma juba vähemalt 40 minutit näljane olnud. Me arutame ja lepime ja leiutame kohta, kuhu minna. Kuhu koos minna, et kõigile sobiks. Et poleks midagi, mis just hiljuti oli ja oleks menüü, kus on ka neid teisi valikuid ja et poleks kaugel ja oleks need istumistingimused ja. Kuulame kõiki arvamusi. Püüame hinnata kõigi nõudmiste pakilisust ja kaalu. 'Ei, pitsa on fain, see lihtsalt pole mu esimene valik.'  ja 'Ma rohkem mõtlesin, et võiks uude kohta minna, aga pole oluline tegelt.' Ja vaev. Ja milleks. Et saaks koos süüa.

Sest teinekord on nii, et ma kutsun kedagi sööma ja tal kukub kohe töö käest ja me nõustumegi poole lause pealt, kuhu me minna tahame ja need, kes kaasa tulevad, olidki sinnasamma just teel ja me viskame kogu aja nalja ja ajame juttu huvitavatest olulistest asjadest ja naudime tervenisti koos lõunal käimise harmooniat.

Seal vahel on kogu skaala. Seal vahel on pidev igatsus ja janunemine koos ühiselt jagatult lihtsate argiste asjade kogemise järele. Pidev igatsus olla niimoodi koos. Sellises üksmeeles. Ja vahel see janunemine on kõige muu hinnaga. Ise oma (muude) vajaduste rahuldamise hinnaga.

Ja tarkust neil vahet teha.


P5130021
nüüd ainult sõidud läbi kevadete


Teine koos või ise teemaline siseheitlus on ägedate asjade tegemine. Ma olen jõudnud (taas)äratundmisele, et mida ma oma elus teha tahan, on ägedaid asju. Selline hästi enesekeskne isekas tahtmine. Et mul oleks äge. Ja osa ägedaid asju on täiesti sellised, mida ma saan ise endale võimaldada ja ongi. Aga siis on teine, oluliselt valjem vajadus - teha ägedaid asju koos kellegi teisega. Sest koos on need asjad nagu rohkem päris. Nagu rohkem tegelikult. Sest siis saab neist rääkida ja meenutada. Jagada neid ajal ja pärast nende aega. Sest siis need on suuremad. Siis need on minus rohkemate külgede ja servade ja aasade kaudu minusse põimunud. Minu kogemused on rohkem minu, kui need on kogetud koos kellegi teisega. Kogetud koos tema kogemise kogemisega.

Seejuures on hästi naljakad need momendid, kus ma olen kannatamatu ja õudselt üksildane, kui keegi ei tea sellest raamatust või filmist või sarjast või kohvikust või retseptist või muusikust... või ükskõik millest kogetavast. Ükskõik millest, mida mina juba tean ja tunnen. Sest siis ma ei saa temaga seda kogemust jagada ja selle otsas nostalgitseda või selle häid külgi loetleda tõeliselt pidurdamatult. Sest ma olen ses kogemuses nii üksi. Nii lahutatud. Ja see on liiga väikene minus ja liiga lahtine. Kui ma ainult saaksin kedagi veel sellesse, siis mul oleks nii palju parem. See hea asi elaks minu südames hoopis teisiti siis.

Et kui isekas on tahtmine oma lemmikuid teistele soovitada. Kui vähe selles on tähelepanu teise tahtmiste osas ja kui palju lihtsat enesekeskset soovi oma enda kogemust võimendada.

Aga ägedate asjadega tegemisel ja tahtmisel on ka seesama teine 'tarkust neil vahet teha' dilemma. Millised ägedad asjad jäävad mul tegemata, sest ma janunen kooskogemise järele ja ei anna endale aru, et see just see mind aheldabki. Millised ägedad asjad ootavad selle õige inimese järel ja milliste jaoks on mul ammu juba inimesed olemas ja ma pole osanud neid ära tunda.


P5220051
lupiinidel on lubatud


Aga mis puudutab eneses olevate asjade kasvatamist ja neile suuruse ja väe ja tähenduse andmist läbi teistega jagamise. Kas see on halbade asjadega teisiti kui headega? Kas selle pärast me ei taha halbadest asjadest rääkida. Noh muidugi sest asjast rääkimine sunnib seda uuesti läbi elama ja samuti ei taha teisele muresid juurde luua. Aga kas jagatud mure hakkab ka õitsema ja juuri ja kasve ajama minu sisse, sest siis ta on lisaks oma suurusele ja väele põimitud minus ka selle teise inimese kohalolu ja ulatusega minus. Ma vist tunnen seda kõige rohkem pisikeste pahade asjadega. Näiteks näen kõndides tee ääres surnud lindu ja hoidun sellele tähelepanu osutamast, sest siis kui see vaatepilt on ainult minus, siis see on väike tähtsusetu kaduv unustatud. Siis ma olen kiiremini vaba. Ta ei saa minu maastikel maad võtta, sest tal pole millestki kellestki ühestki tähendusega asjast kinni haarata, sest ma ei anna talle selleks luba.

Vahel ma ei anna mingitele inimestele oma maastikel maa saamiseks luba sellega, et ma ei loe nende kohta, ei osale vestlustes neist ja sirvin agressiivselt mööda uudistest neist. Isegi pilti ei vaata. 

Ise peab olema oma (hinge)maastike kaitsja. 



Muidu on hästi, tänan küsimast. Käisin praidil ja see oli hiigla äge. Olen üldse üllatavalt palju talina vahet saginud ja sagin veel. Olen tublisti oma tekste kohtadesse saatnud ja kohtades nendega üles astunud ja saanud, mis ma ära olen teeninud. Ja tõotatud on, et saan veelgi.  Vastavalt ilmumisele ilmuvad blogi serva ka lingid. On tulnud ka ilmsiks, et peab suvel jälle kirjutama, et oleks teinekordki midagi võtta, kui vaja ette kanda. Suvel peab loomulikult ka igasugu asju korda saatma ja kohtadesse välja jõudma. Aga kuna mitmesuguseid asju on siiamaani korda saadetud ja kohtadesse (samuti kohtades) on jõutud, pole ma jõudnud tublit väikelinna koduperenaist üldse etendada. Näiteks olen sel aastal tomatiteta. Aga võib-olla ongi õigem. Täpsem. Kasvuhoone viinamarja täis kasvatada ja. Ja talvel  veinides teada, mis tähendab suvi suur. 


P6090128
metsast oled sa võetud ja metsaks pead sa saama


Muusika ja teised asjad. 

EiK - ebanormaalselt noored nii noored inimesed nii õigete sõnadega et tegelt tahaks küll toomevaremete all natuke karjuda https://youtu.be/VFcCgxkuEww

Gingerbread. Kui sa pole veel ühtegi Helen Oyeyemi raamatut lugenud, siis tea, et sa jätad mind sellesse rõõmu nii üksi nii üksi! (dramaatiline ohe)

Hea mediteerimis-äpp on Healthy Minds Program, sest ta on tasuta ja ta pole liiga tobe ja vahel lubab isegi naishäält valida end juhendama.


-----


Millistes ilusates ägedates kogemustes ja elamustes sina end üksi tunned?

Kuidas sa lepitad eneses tahtmist olla koos, aga samas ise, aga samas koos olla? Kas sinus on üldse sellist kiskumist, mis vajaks lepitamist?

Comments

  1. Anonymous11:46

    Helen Oyeyemi ja White is for Witching oli mullegi üks meeldiv ja sürreaalne kogemus, mida keegi minuga jaganud pole. Selline, et "oh, tahaks ise ka nii kirjutada", aga samas "oot, kas see üldse on tegelikult hea" ja "ei, krt, see on tegelikult ikka väga hea". Mulle meeldivad raamatud, mis tekitavad mingi atmosfääri, mis kandub lugemise ajal ka tavaellu üle ja hakkab heas mõttes segama. Seda ta tegi.

    Muusikaga on tihti nii, et igaühe kogemus on sügavalt tema oma ja isiklik ja ei saagi seda jagada, ei tahagi. Või kui jagad sümpaatiat millegi vastu, siis salaja tõstab pead "mina saan sellest ikkagi rohkem aru ja see on rohkem minu kogemus kui sinu".

    Tahtmine olla koos aga ise aga koos kõnetab ka väga. Mõtlen pidevalt, et kui olen paarissuhtes, siis tahaks tegelikult ikkagi üksi ka olla, aga kui oled üksi, siis on nii, et tühi ja imelik ja äkki olengi igavesti üksi. Et ikkagi võiks saada umbes nagu Everything Everywhere All at Once, et elad mitut elu korraga ja saad hüpata ühte või teise sisse - oled pereema, aga oled rebel kunstnikust maailmarändur, rikkur ja kodutu ühekorraga ja nii edasi. Ja oleks vaja minna EKAsse keraamikat õppima, aga samas kokanduskooli ja samas võib-olla mitte midagi teha niisama diivanil.

    Olen tähele pannud, et vanemaks saades on vaja rohkem enda aega ja see tunne on akuutne. Et enne võis minna peale tööd linna sõpradega kokku saama, aga praegu on tihti nii, et pea ütleb peale tööd EI, tahan koju ja vait olla ja süüa ja omaette asju teha. Et end koguda ja siis teinekord jälle.

    Head suve algust!
    iSiil

    ReplyDelete

Post a Comment