Arbeit macht tšutšufrei

 Ma olen mõelnud meie tahtmisest uskuda, et asjade taga on keegi. Meie kalduvusest kogematagi seda uskuda. Vaadata mustrit või kaost ja kuidagi seesmiselt tunda, et see tunneb. Et see kogeb, mõtleb, tajub, arvab.

Näiteks ma olen näinud spordisaali koristavaid robottolmuimejaid, kes sõitsid aeg-ajalt kõrge mati pealt ühe rattaga maha ja jäid kõhtupidi mati serva peale kinni. Need kinni olevad robotid tõid kuuldavale signaali, et kasutajale sellest märku anda. Ja siis koristaja pani vahepeal ohates oma lapid käest ja läks, tõstis neid roboteid jälle mati peale tagasi. Kus need siis oma rada pidi edasi põristada said. Väga armsad loomakesed. Natuke rumalad, pisut abitud, aga tublid. Töökad. Paid. Vajavad kantseldamist.

Ühe mu kolleegi töölaual on päiksepatareil töötav mänguasi, mis on tantsiva loomakese kujuline. Umbes siuke. Lambivalgus paistab selle paneelile ja plastikust jupid õõtsuvad ebamääraselt eri rütmides. Sest see on tantsiv loomake! Tal on nägu peas ja tal on käpad püsti ja tal on tuju hea. Tahaks talle patsu lüüa.

Mu emal oli kombeks oma auto armatuurlauda silitada ja aeglaselt kannatlikult autot paluda, kui see ei tahtnud esimese hooga käima minna. See tavaliselt aitas. Autoga tulebki ilusti rääkida. Pai teha.

Vahel (väljamaa filmides) on tankla kõrval sellised kolmeharulised õhukesest materjalist torud, kuhu puhutakse õhku ja siis need lehvivad laperdavad igati. Kui keskmisele jämedamale harule on joonistatud nägu ja kaks külgmist on kitsamad ja otsast narmendavad, siis see asi tantsib. Hästi lustlikult.

Ja teinekord on kortsus sidrun veidikene pahura näoga ja oksa küljes laperdav leht tundub lõbus ja tuule käes lendav kilekott kutsub sind mängima ja värava hinged huilgavad nukralt. Puud praksuvad pliidi all salakavalalt ja nurka visatud dressikal on väga reedetud olek.

Ja kas sõnade tegemine on kõige rohkem kellegi kohalolu tunnet tekitav. Sa ehitad masina, mis vastab küsimustele juhuslike vastustega. Ja kuigi see vastab palju valesti, sest see tegelt ei tea, ei saa teada, sest valib juhuslikult. Kuigi see on lihtsalt masin, tundub see nagu keegi. Natuke rumal, mõnevõrra naiivne keegi. Aga millegipärast austust ja tähelepanu vääriv.

ja nüüd sätime end treppidele grupipildiks

Nagu arusaamatute meist endist erinevate teiste kohtamine tekitab ebamugavust, tekitavad ebamugavust liiga tublisti inimmõtet matkivad masinad. Mitmete metsa ligi elavate rahvaste mütoloogias jutustatakse, et kui sa kohtad metsas (internetis, võõralt numbrilt kõnet saades) kedagi, kes tundub väga sõbralik, peaksid püsima valvel. Kõigepealt, kui saad, loe üle tema sõrmed. Usalda oma sisetunnet. Kui sulle tundub, et midagi on valesti, siis midagi on valesti. Ära ütle talle oma nime, ära anna oma andmeid, ta võib su nime või identiteediga plehku panna.

Kui mingit automaagiliselt genereeritavat feedi vaadata (fb või insta vms), tuleb olla valvas oma žestidega. Vahel tõlgendatakse su interaktsioone selle leheküljega justkui sul oleks selle asja vastu huvi. Sest su käitumine (klikid, kerimine, uuesti vaatamine, sisse zuumimine) olukorras, kus sa oled: "oo kui äge nii huvitav ja veetlev!" paistab sama nagu siis, kui sa oled: "iu mida perset mis kuradi sitt see veel on?" Ja siis on hästi raske sellest koopast välja saada, kuhu sind seejärel juhitakse. Seega tuleb valvas olla. Lihtsalt selleks, et oma meelerahu kaitsta ja oma vabal lõdvestushetkel mitte vaadata rumalaid kurje inimesi või tooteid, mida sa ei kavatse osta või nalju, mida sa ei pea naljakaks. Selle pärast, kui ma näen oma feedis masinaga tehtud pilti, ma kerin hästi ruttu edasi. Ei peata scrollimist, ei suumi sisse, ei ava kommentaare, ei lähe postitaja lehte uurima. Kuigi see haarab. See kutsub. Sellega on midagi hästi kõhedust tekitavalt kummaliselt valesti. Ruttttu tuleb edasi kerida. Muidu jäängi selliseid asju nägema. Ja siis vahel juhtub see mulle tänaval või poes. Et näen masinaga genereeritud pilti ja püüan hästi ruttu mujale vaadata. Enne, kui mulle meelde tuleb, et tõenäoliselt tänaval kõndides või raamatupoes uidates ei ole ohtu, et ma pärast ühe jõletu pildi liiga pikalt vaatamise järel igavesti ainult selliseid asju nägema jään.

Kas sa teadsid, et kui isejuhtiva auto ümber valada katkematu soolaring, siis ta ei pääse sealt plehku. Sest ta ei tohi maas olevat valget pidevat joont ületada. 

Nagu teod ja deemonidki.

Ma olen lugenud, et paljudel rahvastel on oma piirkonna kõige ohtlikuma metslooma jaoks ümberütlemise sõnad. Ei ütle karu. Ei ütle hunt. Ütleb susi. Võsavillem. Ütleb mesikäpp. Sest sõnal on vägi. Sest tema nimetamine võib ta esile kutsuda ja seda me ei taha. Nagu ka kodud, kus on Alexa või muu hääljuhitav assistent. Kui sa tahad temast tema kuuldekaugusel rääkida, aga sa ei taha, et ta üles ärkaks ja kaasa seletaks, tuleb tema nime ümber öelda. Ilma silmadeta naine.

mus mus musi

Mul on mingi häda, et ma ei saa üldse liiga kaua juhuslikkusest vaimustuses olla. Eriti sellisest juhuslikkusest, mis ise ei tärka, vaid mille tarvis tuleb iga kord nuppu vajutada või täringut veeretada või pakist kaart haarata. Selle pärast on paljud lauamängud mulle hästi ruttu hästi igavad. Mul oli vahepeal mingi periood, kus minu tutvusringkonnas oli inimesi, kes mängisid aeg-ajalt pokkerit. Ja millegipärast tahtsid nad neid mänge ümber jutustada. "Ja siis mul olid need kaardid ja tema panustas nii ja siis ma sain selle kaardi ja ma käisin nii ja tema käis ja siis tal olid need kaardid ja..." Ma üldse ei taha teada. Ma tahan poole lause pealt ära kõndida. Palun ära räägi mulle, kuidas sul ükskord kaardid olid ja kuidas sa siis käisid.

Suht sama häda on mul tekkinud keelemudelite ümber. Kohe, kui keegi hakkab jutustama, ise hästi lõbustatult või põnevil, mingit lugu sellest, kuidas ta küsis keelemudeli käest ja siis see vastas, olen ma seltskonnast ära kõndinud. Ma ei taha teada. See ei ole huvitav ja su vaimustus sellest tekitab minus suurt lootusetuse ja üksildusetunnet. Ma olen nüüd mitmel konverentsil olnud, kus see on mu generaalse networkimise teinud ammendavalt vahelduvaks, sest ma kõnnin kogu aeg laudkondadest minema. Ja paralleelsessioonidest. Ma olen nüüd mitmeid tekste lugenud, kuhu on vahepeal terve arutult üleliigselt pikk ja sõnaogar 'vestlus' kleebitud, mille ma siis tervenisti vahele jätan.

"Saadsaaru, ma veeretasin täringut ja tuli kuus ja siis ma veeretasin uuesti ja jälle tuli kuus ja ma mõtlesin, et huvitav, mis nüüd tuleb ja siis ma veeretasin uuesti ja sa. ei. usu. Viis tuli! Nagu täiega huvitav. Peaks homme veeretama uuesti. Peaks homme veeretama kahte täringut. Kõigepealt laua peal ja siis põrandal ja vaatama, mis tuleb. Mõtle, äkki tuleb kolm. Jumala äge, mis kõik võimalik on."

kas sa saad! ei ületa kiirust

Mu lemmik asi, mida teha inimestega (inimestele), kes kiidavad, et keelemudel teeb nende töö nii palju lihtsamaks ja kiiremaks, on küsida, mida nad teevad selle ajaga, mis nad kokku hoiavad. Selle ajaga, mis üle jääb. Selle jaksuga, mida nad ei pea kulutama nüri asja tegemise peale. Kuidas nende elu on nüüd uus parem ilusam vabam muretum. Tavaliselt nad ütlevad, et teevad selle vabanenud ajaga rohkem tööd. Seda tööd ka keelemudeliga. Seda ka tänu sellele kiiremini. Aga selle ajaga, mis sealt üle jääb? Mis sealt ka kokku hoitud sai? Mis sa selle ajaga teed?

Mina tavaliselt istun siis kõige rohkemate akendega ruumi ja vaatan õue ja ootan, kellega ma saan mingit huvitavat imelikku juttu ajada. Imeliku huvitava jutu ajamine. See on mu lemmik.