teed on tuulte tallatud

Ühelt poolt peaks kirjutama, sest kirjutamine on mõtlemisele hea, mis omakorda olla tervisele hea. Teiselt poolt . hmm. Teiselt poolt esiteks ei viitsi alustada ja siis ei jagu kannatlikkust ühtegi mõtet lõpuni mõelda. Aga lõpuni mõtlemata mõtetele sõna andmine jätab mõtlejast nüri mulje. Millest on kahju, sest vahel tuleb kõvahäälega mõelda ja mõtlemise alguses on igaüks pigem mõtlematu. Üldse ma olen mõelnu mõtlemisest selle poolest, et ma alguses arvasin, et iga asi, kus mul natukenegi kompetentsi on, on parenenud mu lugemusest ja tegevustest. Aga vabalt võib olla, et vähemalt samapalju targenemist toimus seal mõtlemist. Lihtsalt loetud ja tehtud asjade arus kokku keerutamine ja veeretamine ja mõistmisel tulla laskmine.

pusle

Iga kord, kui ma Zumba trennis käin, mõtlen ma, kas ma oleksin hea zumbatreener. Noh sest mulle meeldib ka juhendada ja juhtida ja ma olen suht sümmeetriliselt koordineeritud. Aga eelkõige selle pärast, et ma vaatan seda treenerit ja mõtlen, et/kas mina oleksin (veel) parem selle rõõmsa entusiasmi etendamisel, mis zumbaõpetajatel vist on ametijuhises. Sest ma olen mega hea entusiasmi etendamises. Minus lihtsalt eksisteerib salajane entusiasmiallikas, mis pole kunagi täiesti kuiv. Ja millest ammutamine paneb seda ainult kõvemini vohama. Ja minu etendatud entusiasm on veenev. Aga võibolla kõik mõtlevad nii.

Iga kord, kui ma olen mõnes rühmatrennis või koolitusel või ekskursioonil ja juhendaja küsib inimestelt midagi, olen mina see, kes vastab. Või siis kui ma ei vasta, ma imestan, miks keegi kunagi vastata ei taha. Ma saan aru, et kui sa oled 13-aastane koolikohuslane kohustuslikus matemaatikatunnis ja sult küsitakse, kas sa tahad kõigepealt lahendada esimest või teist rõvevältimatut ülesannet, mille olemasolugi sind ei kõiguta. Või kui sa oled vanemate survel kõrgkooli kakerdanud ja järsku küsitakse sult su enda arvamust asjade kohta, mis ei mahu 4 tundi maganud leebete jääknähtudega hoopis muust huvitunud ajju... jne. Et ma saan aru, et päris tihti päriselt polegi midagi arvata või see arvamus ei sobi. Aga trenni või koolitusele või mitmele muule poole läheb ju täiskasvanud inimene oma tahtmisega ja huviga. Ja kas pole tore, kui selle käigule saad ise kaasa rääkida. Miks inimesed ei taha kaasa rääkida asjades, mis neisse puutuvad.

Noh jah eks nad mulle ja minu kuuldes räägivad küll, et nad ei taha (õhtul) mõelda ega otsustada. Sest minu vanuse (ja maksejõu) juures on mu trennikaaslased reeglina taolised, kes on hommikust peale ümbritsevaid inimesi juhendanud ja juhtinud, otsustanud ja ellu viinud. Ja õhtul on neile ainult vaja, et keegi neid kättpidi lohistaks läbi ladina-ameerika rütmide hakklihamasina, et nad saaks korrakski puhata.

Või siis nad ei ütle midagi ega räägi kaasa, sest siis kõik vaatavad.

mida sa ootad

Üldsegi olen ma palju mõelnud sellest, kuidas inimeses areneb ja kosub suutlikkus mõelda sellest, mida teised temast mõtlevad. See võib-olla algas mingist fantastilisest eestikeelsest podcastist, kus psühholoogid rääkisid teismeliste aju imelik olemisest. Muu hulgas tutvustasid nad katset, kus inimene pannakse kahepoolse peegliga ruumi ja talle öeldakse, et teisel pool peeglit on keegi, kes teda vaatab. Kõigil on alguses natuke ebamugav. Aga täiskasvanud aju ühel hetkel leebub ja ei tõmble selle võimaluse ümber, et keegi teda vaatab, nii palju. Teismelise aju ei rahunegi maha. Tal on kogu (misiganespika) katse vältel hästi ebamugav. Hästi vaadeldud olla. 

Kõrvalistele võimalikele vaatlejatele teismeeas tundlik olemine on selles mõttes arusaadav, see on uus oskus unlocked ja selle talutavale tasemele reguleerimine võib võtta natuke harjutamisaega. Sama lugu mitmes teises arenguetapis. 3-aastane avastamas, et tal on ISE!! või kuuene viimaks r-tähed välja hääldamas ja seetõttu 'kerdrist kartureid.' Või mina, kui ma mingi uue idee ära õpin ja käin sellega ringi nigu vasaraga ja otsin asju, mida selle uue ideega kopsida saaks. Või õppejõud, kellel on äärmiselt kohe vaja kõik klassiruumid flippida ja igast asjast juhtumiprobleemipõhine õpe teha.

Aga siis edasi ikkagi inimesed (pigem naised) olemas veel täiskasvanueas hästi tundlikud ideele, et keegi äkki vaatab. Ja aja ja mõtlemisvaeva kulutamine sellele, kuidas teda nähakse ja mida temast mõeldakse. Näiteks kuulasin toredat saadet Song Exploder, kus laulukirjutajad istuvad stuudios ja räägivad, kuidas nad mingeid hitte tegid. Ja siis imekaunis Lady Gaga jauramas vähemalt 10 minutit sellest, kuidas ta on mõelnud, mida teised mõtlevad ja mida ta mõtleb sellest, mida teised temalt ootavad ja kuidas ta vaatab ennast ennast vaatamas ennast vaadates. Ühelt poolt teeb võime ja komme süstemaatiliselt mõelda enesest inimese eneseanalüüsivõimeliseks ja need inimesed on (minuarust) paremad partnerid ja sõbrad. Teiselt poolt on sel igasugused kõrvalnähud.

Ja siis siia otsa mu lemmik publikatsioon sel teemal. Kui sa oled räme seksikalt riides, siis sa ei saa aru, kui külm sul on, sest osa ajuressurssi kulub mõtlemisele sellest, kuidas kõik sind vaatavad. Ja mõni paremini lugenu võib siin kusagil Beauvoir tsiteerida.

tasa

 Huvitav, et meil ei ole rohkem eputamist, vägevuse ja kompetentsi demonstreerimist (fleximist) ümber ilma hakkama saamise ja seoses koostegemisega. Natuke on sellist tõrgest pahameelt, kui teised kasutavad midagi, mida sa ise kunagi pole kasutanud (pfft! munakeetja). Aga vähem sellist endaga rahulolu ja rõõmsat veendumust enda teovõimelisusest. 

Näiteks ei näe ma piisavalt paljusid inimesi liikumas mööda uut tundmatut linna(jagu) ilma kaardirakenduseta. Inimesed ei uhkelda sellega, et nad on korra kaarti vaadanud ja teavad teed või ei muiga telefoniga positsioneerijate üle, et teeviida pealt on ju näha, kuhu me minema peame. Ma näen inimesi hoopis esimese orienteerumismure peale ahastamas: jumalküll kasuta guugelmäpsi! imelik oled vä?

Näiteks ma ei kuule piisavalt paljusid inimesi rääkimas, kuidas nad oma koduse seadme ise korda tegid, sest kasutusjuhend ja elementaarne loogika ja tasub ainult natuke süveneda. Ma kuulen inimesi rohkem kuidagi kohmakalt üles tunnistamas, et nad ei viitsinud väikest ebamugavust enam minutitki! kannatada ja uus asi ei maksnud peaaegu midagi (natuke ebalev võidurõõmu sära). Või teiste pooleliolevaid parandusarutelusid takistamas sõnadega: see ei tasu ennast ära mida sa jändad odavam on uus osta. 

Või millal sa viimati kuulsid kedagi rääkimas, et tal läks asi katki või kaotsi ja ta otsustas seda mitte asendada uuega ja edaspidi ollagi ilma selle asjata? Nädal aega ilma nutitelefonita või paar kuud ilma koduse internetiühenduseta, hea küll. Aga päriselt ilma? Mõeldamatu.

Või näiteks inimesed (ma isegi) uhkeldavad, kui nad on raske mööblieseme ise trepist üles tassinud või lühikese ajaga puud kuuri või toa lae värvitud. Aga vähem siis, kui nad on leidnud päriselt kohale saanud ja abi saanud kolmest sõbrast, kes tulid pärast pikka tööpäeva keset ööd enne kukke ja koitu läbi tuisu tulid nemad ja nad aitasid. Kas see ei ole märkimisväärsem flex? Et keegi tuli sulle appi. Et sa oled nii vägev ja mõjus (ja äkki seeläbi kõrgelt hinnatud ja hea?) Selle asemel, et edvistada oma eraldatuse, iseseisvuse ja üksisuutlikkusega?

Ükspäev ma kuulasin üle konverentsilõuna meest ahastamas, et mingi Itaalias toimunud konverents oli soovitanud osalejatel sinna mitte lennata. "No see ei ole realistlik!" Tublid töötavad mehed on hanedluiged. Ja kilomeetrid Kesk-Euroopas on hunt.

Miks ei taha teovõimeline end (oletatavasti) edukalt esitleda tahtev keskealine mees uhkeldada sellega, et ta ei pea lendama. Et ta ei sõltu ainult ühest tehnoloogiast või et tal pole kiire. Või sellega, et tema kohustused ja rollid on nõnda mahedad või delegeeritavad.

Ükspäev ma mainisin kolleegide kuuldes, et ma käin mingil koolitusel ja 'ah et sul on aega?!?' oli öeldud sellise tooniga, nagu ma oleksin just üles tunnistanud, et ma olen rüvetanud tema pühade esi-emade mälestust.

ilus kasvuhoone on ilus

Teine, mis ma ikka aegajalt mõtlen, on see, kuidas inimesed on raipesööjad. Nagu toiduahelas need loomad, kes ise ei tapa, aga pistavad pintslisse, kui kusagilt mingi juba olemasoleva laiba leiavad. Nagu raisakotkad ja šaakalid (?). See tundub loogiline. Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda rohkem see paistab olevat ainuvõimalik tõlgendus meile. Et miks meil pole tegelt väga häid kihvasid ja kuidas meie seedimissüsteem tegelt ei saa liiga hästi toore lihaga hakkama. Ja miks meie praeguses ühiskonnas ei ole liiga palju inimesi, kes tegelt oleksid väga okeid ja mugavad ümber tapmise. Me tegelt üldse ei taha tappa. See on üksikute äärealadel olevate või mõistusega oma loomulikku hoolt ja õrnust maha suruda suutvate tegevusala. Ja sedagi püüaks kuidagi tööriista või masina hooleks jätta. Mujale vaadata. Aga kui loom juba (juhuslikult) surnt on - šnommadi šnämm-nämmm!

Wikipedia muidugi ütleb, et me oleme suht kehvad laipade seedimisel, näiteks võrreldes hundiga, kellel on parem magu. Aga nagu. Siiski rohkem raipesööjad kui kiskjad.

Teine imelik asi, millest ma talviti ikka mõtlen, on see, et me peame käärinud asju sööma, et meil hea oleks. No kas ei ole kummaliste elukatega tegemist?

Hajameelsus on sesmõttes tüütu, aga samuti tore. Askeldasin just köögis ja mõtlesin 'kas siis minu elus ei tohi kunagi ühtegi rõõmu olla'. Sest mul oli meelest läinud, et ma võiksin endale kohvi ju teha.