sisendada enesele, talvetee teeb tugevaks

väga head värvid päris ise

 Maisaaaru, kas asi on selles, et ma kuulan Portisheadi ja seega noorus tuleb meelde. Või selles, et Proua Abikaasa on ära. Aga mul tekkis jälle tahtmine kirjutada. Peamiselt sellest, kuidas talv on nii tüütu.

Iga asi võtab nii kuramuse kaua aega ja kõigele lisanduvad tegevused, mida soojal ajal lihtsalt ei ole. Alates jalgade kloppimisest enne kuhugi astumist ja pärast kusagil astumist, akumuleerudes tuhandeteks sekunditeks läbi talve. Lõpetades kuni tunniste side-questidega keset tööpäeva, et saapad parandusse viia või sealt tuua.

45 minutit mu kenast pühapäevast kulus puude tuppa tassimisele. Igale poole minnes peab end sisse pakkima nagu kaisu-burriito. Ainsad saapad, mis praegu loogilised on, vajavad kinni ja lahti nöörimist igaks käiguks ja pikkade paelte saapasse toppimist, et need sulalume loigus rõvedaks ei saaks. Kõikides üldruumides, kuhu jalanõudega minnakse, on loigud. Klassiruumides ja raamatukogudes ja poodides. Isegi, kui ma nöörin ja mähin end kuhugi minekuks kenasti sisse ja saan kohale jõudes end jälle lahti pakkida, on mul valida, kas veeta terve päev siseruumides suuri talvesaapaid kandes. Või astuda sokiga soolase lumesulamisvee sisse. Kontoris on vahetusjalanõud, olgu. Aga restoran või kohvik. Aga raamatukogu. 

Õues kõndimine, eriti kuhugi õigeks ajaks jõuda püüdmine, on selline sensoorne ülestimulatsioon. Esiteks ma ei saa end vabalt liigutada, sest ma olen mähitud kihtidesse. Teiseks on libe või naelad mu taldade all vajutavad päkapadjale veidralt. Silmad valutavad külmast, sall läheb niiskeks ja siis kohe tahkub klotsiks. Ja nina jookseb kogu aeg. Kui palju tatti saab üks nina toota. Meil võiks olla säästu-aeg. Miks sa kogu faking aeg tilgud. Kas see ei ole materjali raiskamine.

Ja kui palju koerapissi on linnas. Mul ei olnud vaja seda teada.

See, mida tuleb öelda talveilma kasuks, on fantaasia. Kujutelm sinust tulemas üle välja ja läbi metsa. Tuuled ja tuisud. Jõudmas kohale kuhugi, kus sind ootab soe tuba ja elav tuli. Ja siis selle elava tule ees kakao joomine. See on see fantaasia, mida tuleb hoida ja mille teostamist peab pidama võimalikuks. Ja seda fantaasiat peab jutustama endale ja teistele siis, kui on suvi. Et ohh kui oleks talv, külm oleks küll, aga talvel on hea elava tule ees kakaod juua. Suvel ei saa elava tule ees kakao joomist nautida ja selle pärast on talv parem.

Mhmh.

Kellel on kodus elav tuli? Kes joob selle ees kakaod? Mitte ühelgi neist inimestest, kes mulle püüavad väita, et see on see asi, mida talve juures tuleb nautida.

Minul on kodus elav tuli.

Kurat.

Oota, ma teen endale kakaod.

Okei, see on päris naiss.

õhtul antakse uuesti päikest

Asjad, mis on tegelikult talve juures head.

• Ma olen tervenisti vabastatud tundest, et ma ei tohi seda aega raisku lasta. Suvega kaasneb alati hirm see mööda lasta või kohutav fomo võimaluste rohkusest. Kohe esimesest päikselisest maikuupäevast valutav summertime sadness. Sund seda nautida. Hirm see tühjalt mööda lasta. Kaotuse valu juba ette. Suvele on suured ootused ja see peab tegema kõiki asju. Seiklust ja puhkust, päikest ja vabadust ja rõõmu ja kogemust, põnevust ja rahu. Ja see on lühke. See saab kohe otsa ja me oleme juba alguses hiljaks jäänud. Talv ei pea midagi. Talv tuleb üle elada. Kui talve jooksul midagi lood või korda saadad, välja mõtled või üles leiad, see on boonuspunktid.
• Sääski ei ole? Ma küll ei ole praegusel ajal kunagi õues või vee ääres ns tšillimas, aga kui ma oleksin, siis seal poleks sääski. Ma küll ei jäta magamistoa akent ööseks lahti, aga kui ma jätaksin, siis ei tuleks sääski. Tuleks miinus 22, aga mitte sääski? Okei, see on maks leim. See ei tööta. Unusta ära.
• Ma saan kanda oma punast retrot suusakombenesooni. See on täpselt Stupid Sexy Flandersi värvilahenduses ja kui lund ei oleks, pole selleks ühtegi head põhjust. Samuti olen ma sel talvel saanud kanda küünarnukini ulatuvaid villaseid pitskindaid ja diagonaallõikes pikka mustvalget mantlit. See on rämedalt glamüürne kombo igaühele, kes taipab midagi moest ja materjalidest. Üldse on külmemad ilmad suurepärane võimalus kihiti laduda kõiki oma kaalukaid moe-esemeid ja kõigile näidata.
• Hästi varustatud olemise koha pealt mu teine suur talverõõm on mu suletekk. Ma ostsin selle päris palju aastaid tagasi pärast väga põhjalikku uurimist ja kaalumist. See pole lihtsalt suletekk, see on udusuletekk. See on suur ja see on kerge, aga see on uskumatult soe. Ma magan selle all 10-kraadises toas nagu beebid tuduvad õues. Nii. Mõnus. Soojal ajal pole sellega muud teha, kui mõnikord autoga matkates igaks juhuks kaasa pakkida. Või talve hirmu tundes selle olemasolu endale meelde tuletada. Pole hullu. Pole hullu. Mul on mu suletekk.
• Lumine linn on kindlasti vaiksem kui vihmane linn. Linnad võiksid üldiselt pehmemad olla, see oleks kõigile parem. Lumi teeb linna paremaks. Tuleb ainult osata salateidpidi käia ja mitte vaadata koerapissi.
• Jää peal uisutamine on parem kui asfaldi peal rulluisutamine. Hea asfalt on alati krobelisem kui hea jää. Sileda peal uisutamine on parem kui krobelise peal uisutamine. Uisutamine on... mingi asi, mida ma hakkan kunagi oskama, kui ma hakkan tahtma rohkem õues olla, kui õues on külm. Ma tegelt ükspäev uisutasin üle 10 km ja see oli mitte liiga veetlev aga igati tore. Ja mulle kuuluvad ühe väga hea lapse väga ilusad iluuisud. Niiet. Seega. Ilmselgelt.
• Supp. Näiteks mingi vürtsikas tomatisupp. Või hea ramen. Ma olen omandanud oskuse teha päris okeid suhteliselt kiiret rameni-laadset kodus. Kui vahepeal on päris korralik suvi, pole pealetükkiva hea supi isuga mitte midagi peale hakata. Aga talvel sobib. Üldse igasugused pikalt valmivad road. Ahju asjad ja pajad. 
• Apelsin ja mandariin. Need on millegipärast ainult talvel head. Kuidagi on see planeet nii seatud, et kuigi kõiki asju saab kogu aeg poest lõputult, on neil siiski hooajad. Nende hooaegade märgata oskamine on muidugi eraldi oskus. Igatahes tsitrused on talvel paremad. 

see tänavanurk on Pärnus kusagil seal, kus ongi sellised ilusad kompositsioonid, aga ma ei mäleta täpset kohta

Teemal asjadest ilma ja seeläbi vaba olemine. Aga samuti ilma mõtlemise abivahendita olles ise mõtlema hakkamine. 

Vihastasin guugli peale. Ma ei saanud otsides normaalseid allikaid, mida ma vajasin. Regulaarselt komistasin masintõlgitud või -kirjutatud lehtede otsa, mis etendasid ettevõtteid, mis ei eksisteeri või mis justkui pakuvad eesti keeles kohalikku kogukonnale suunatud käsitöölist teenust, mis asub tegelikult näiteks Poolas. Korra helistasin valesse hambakliinikusse, sest reklaamsisu tuleb lehekülgede kaupa enne otsingutulemusi. Ök. 

Hakkasin teist otsingumootorit kasutama. Jumala tore. Ühel hetkel selgus, et sel on otsingute arvu piirang. Ei saa lõputult pärida. Kui tahad rohkem pärida, maksa. Seega ma olen otsimise asemel mõelnud. (!!! onju.) Ei viska otsingusse suvalist fraasi, et siis vajutada esimesele tulemusele. Mõtlen, mis leheküljel see info oleks ja lähen otse sellele leheküljele. Kui ma tegelikult tahaksin niikuinii lugeda Vikipeediast, miks ma peaksin kõigepealt otsingumootoriga seda otsima, kui ma võiksin otse sinna minna. Ma tegelikult tean, mis on selle teatri või kooli või kino koduleht. Ma tean, millal ma vajan redditit ja millal stackoverflowd.

Mis sinu arvates on talves toredat? Kas sa kannatad selle ära või naudid põhjalikult lõpuni? 

Millest sa oled end hiljuti ilma jätnud / vabaks võtnud? Kuidas on?