![]() |
| sinisem kui tundub |
Aeg-ajalt tabab mind jälle selline raevulähedane tüdimus ja üksildus seoses mitte-ilukirjanduse raamatute suure populaarsusega. Sinna alla käivad ajalooraamatud, elulooraamatud, populaarteadus, memuaarid, osa käsiraamatuid ja nii edasi. Igasugused raamatud, mida inimesed võiksid pidada targaks või tõsiseltvõetavaks, teaduslikuks või faktipõhiseks. Ja mu peamine vastulause neile raamatutele on, et see kõik on väljamõeldis ja kui sa juba kulutad oma aega ja vaeva, et lugeda väljamõeldisi, miks sa ei võiks lugeda midagi, mis on ilus ja/või seksikas.
Sest kõik see on välja mõeldud. Teooria, mille peale see psühholoogiahuviline majandusteadlane tuli, on välja mõeldud. Ta on valinud eksperimendid ja publikatsioonid ja tõlgendanud neid oma isikliku suva järgi. Kultuuriline nähtus, mida see pikaajaline pastor ja kogemusnõustaja sulle maha müüa tahab, on välja mõeldud. Talle on endale hakanud midagi tunduma ja ta on hakanud otsima kinnitust ja kooskõlalisi lugusid selle juurde. Asjade 'tegelik motiiv' või sündmuste taga olnud mõjutegurid, mis sellele ajaloolasele või hästi mäletajale pähe kargasid, on samuti välja mõeldud. Iga teooria, raamistik, teaduslik mõiste, mudel, muster on välja mõeldud. Need on lood. Jaa, need lood võivad vahel huvitavad ja köitvad olla ja aidata asjade peale teise nurga alt mõelda. Muidugi on need tarkade inimeste poolt kirja pandud ja mida kõike veel. Aga need on välja mõeldud. Lisaks paljudel puhkudel ka ümber lükatud, kahtluse alla seatud, kahtlaste meetodite abil uuritud ja ärilistel motiividel publitseeritud. Mis on kõik asi, millest sa võid samuti hoolida, kui sa hoolid asjadest, mis on välja mõeldud. Sest ka need ümberlükked ja katlustamised on... (ütleme seda koos) välja. mõeldud.
Ja kui sa niikuinii loed asju, mis on välja mõeldud. Miks sa ei võiks lugeda seksikatest vampiiridest, metsas elavast uudishimulikust robotist, neurootiliskiimasest nõukogude naisest, 80ndate Pariisi hooralastest, pärdikutega koos kasvanud tüdrukust, lõpmata üksildastest iirlastest, Siberisse sõitvast rongist... Kui sa niikuinii veedad tunde ja tunde puurdes end läbi ritta seatud sõnade, miks need sõnad ei võiks olla õdusa kõla ja heldete algriimidega. Miks seal ei võiks olla kedagi usutavalt mitmetahulist, kelle sa ära tunned, kellele sa kaasa elad, keda vihkad armastad ihaldad igatsema jääd. Miks seal ei võiks olla lisaks rämedale targutamisele (või selle asemel) ka nali ja seiklus ja ilusad kõhulihased ja kahemõttelised muiged. Kui sa tahad väljamõeldisi lugeda, mis on sama mis lugeda üldse, ma ei saa aru, miks sa ei võiks lihtsalt midagi head lugeda.
![]() |
| metsik linn |
Ma avastasin mingi järjekordse targutamise käigus, et on hulk asju, mis tunduvad esmapilgul, nagu need juhtuksid teistele inimestele kuidagi iseenesest. Et nagu: kuidas teistel on kogu aeg kodu korras ja telefon pole kunagi kadunud, juuksed alati puhtad, külmkapis värske toit ja arved makstud. Kuidas nemad nii saavad. Miks minul nii ei ole? Miks neil niimoodi vedanud on ja mul üldse kunagi nõnda ei vea. Miks maailm on ebaõiglane ja julm?!? Kuni siis ühel hetkel jõuab kohale, et inimestel on need asjad, sest nad teevad selleks midagi. Kas sa olid sellest kuulnud? Et õiged kooliasjad ei lähe ise kotti, vara ärkamiseks kasutatakse äratuskella ja eksamiks peab valmistuma. Sa pead asjade suhtes midagi ise tegema. Kogu aeg regulaarselt tegema. Jumala õudne. Ma ikka lootsin, et need hakkavad kuidagi ise mingihetk.
Selle arutluskäiguga sarnaselt. Neil inimestel, kelle hing on puhas ja kes mõtlevad häid mõtteid ja kes on lihtsalt paremad inimesed. Neil inimestel ei ole ju kraanikauss kunagi räpane? Sest mulle korraks tundus, et äkki selles on asi. Et mu kraanikauss on räpane, sest ma olen paha. Sest mingi õpitud seos on seal. Kui minu asjad ja minu ümbruses on räpane, siis inimesed vaatavad mind ja mõtlevad minust halvasti. Ma ju näen, kuidas nad vaatavad. Ja selle räpasuse põhjal nad teavad. Näevad must läbi nagu. Ja ega sinna ei ole midagi parata. Olen paha siis olen. Osa inimesi on hoopis head ja helged ja neil ei ole seda muret, et nende ümbrus on räpane ja neid ka ei vaadata halvakspanuga. Mõte sellest, et need inimesed lihtsalt labaselt küüüüürivad oma kraanikausse selleks, et need ei oleks räpased, tundub kuidagi nagu vale. Kas sa saad midagi selleks teha, et mitte olla see, kes sa oled? Tundub nagu sohk.
Ja nii nii paljude asjadega. Kuidas see võimalik on, et sa kunagi parkimistrahvi ei saa ja su kukerpallid otse lähevad ja sul on voodi alati tehtud ja sa tead, kus su võtmed on ja sul ei lähe meelest kokkulepped ja sa oskad juba järgmisel tunnil seda klaveripala mängida ja eksamiküsimustele vastata ja su särgi rinnaesine on plekkideta ja kohustuslik kirjandus loetud ja su riided sulle hästi istuvad. Mis müstika see on? Kas sa lihtsalt oled iseenesest parem?
Igatahes, et te teaks. Mu kraanikauss on hetkel puhas ja ma ei ole vahepeal paremaks inimeseks saanud. Sama nagu enne.
![]() |
| kogemata koobas |
Kaks mu peamist probleemi igasuguste vabastavate ekstaatiliste spirituaalsete liikumispraktikatega on seotud turvatundega (või mu mugavustsooniga) ja iga kord, kui ma tahan sellest sõnu teha, kõlan ma ma nagu max mölakas. Aga milleks siis inimesele isiklik blogi, kui mitte max mölakas kõlamiseks?
See on muidugi hästi tore lugemine sulle praegu, kui sul pole õrna aimugi, mis laadi tegevustest ma räägin. Ja mulle tore kirjutamine, sest neil asjadel ei ole mingit süsteemi või nimetamise traditsiooni minumeelest. Mulle tundub, et ma räägin suht konkreetsest asjast, aga ma ei oska seda isegi nimetada. Igatahes jutt käib sellistest ühistegevustest, millest osa võtvad inimesed liigutavad oma kehasid, liiguvad ruumis ringi ja võibolla koguni teevad häälitsusi eesmärgiga end kuidagi välja elada või rõõmu ja muid tundeid väljendada. Tavaliselt käib sinna juurde mingi muusika, lindi pealt või harvemini otse (löök)instrumentidest. Vahel on see liikumine kogu tegevuse sisu, vahel on see osa mingist suuremast programmist. Vahel on selle nimi ekstaatiline tants või viie rütmi tants/pidu/õhtu, teinekord on sel mingisugune nõiduslikum võbin juures või hoopis meditsiiniline - sõnad nagu 'vabastav' või 'tervendav' või misiganes. Naiselik. Ürgne. Vägi. Tavaliselt öeldakse selliste tegevuste juhendamisel, et tuleb end vabalt tunda. Oma keha kuulata ja usaldada. Lasta sellel tulla ilmneda avalduda, millel on aeg tulla ilmneda avalduda. Nautida. Käsikivas kõneviisis alati. Naudi! Tunne end vabalt! Hakkab. Nüüdkohe.
Mu esimene probleem hakkab kohe sellest, et mulle tundub, et on üks õige viis, kuidas inimene väljastpoolt peab paistma, kui ta teeb 'õigesti' seda salapärast enda vabalt tundmist. Tunne end vabalt ja naudi! Aga ära keera end põrandal kerra. Tee, mis su kehale tõene tundub! Aga ära lahku tegevuseks ettenähtud territooriumilt. Tunneta oma siseilmu. Aga ära hakka telefoni luuletust toksima. Maitea. Enda vabalt tundmiseks tuleb kuidagi olla ja paista. Kõik peavad nägema, et sa tõeliselt tunned end vabalt. Ja ma ei tea, kas see on mu jäikade piiridega mugavustsoon, mis mind kammitseb või mu sotsiopaadi piirile lähenev spektri peal olemine (mis tegelt pole tõsigi) või mu põlgus stereotüüpide suhtes, aga ma lähen sellest alati pingesse. Tunne end vabalt. Aga äkki ma ei taha, ah? Äkki mulle on kõige tervendavam ja vabastavam end mitte vabalt tunda siin praegu. Mul on pool pinges olemist veel üleni tegemata.
Teine probleem on seoses sellega, kuidas mu eelistatud füüsiline kontakt teiste inimestega on esiteks minimaalne ja teiseks nõusolekupõhine. Ja ma jälestan üle kõige seda, kui keegi tantsupõrandal või üldse kusagil ilma küsimata mu ihusse puutub. Võibolla sellest rohkem ainult seda, kui ta peale puutumise püüab ka mu ihu kusagil suunas liikuma panna. Mind keerutada või tõsta näiteks. Iu. Hirmus. Ebameeldiv. Ja kui kõigil hakkab olema hästi õigesti vabalt tundmine ja kõik mu ümber tunnevad suurt hingelist liigutust ja tervenemist, siis leidub iga jumala kord keegi, kes tahab selle suhtes teha Katsumist.
Niiet alati, kui ma jälle satun mõnele vägevale vabastavale liikumisasjale, mis ei ole vastava väljaõppe saanud tantsuõpetaja poolt juhendatud ja struktureeritud, olen ma pidevalt hästi valvel. Ühelt poolt ma tahaksin ka ju tunda rõõmu ja tervenevat vabanemist. Teiselt poolt ma vaatan kogu aeg otsa sellele murele, et ma vaatan ennast ja hindan, kas see näeb välja, nagu keegi, kes tunneb end vabalt. Ja tõrjun seda vaatajat, sest ta ei lase mul end vabalt tunda. Ja küsitlen end kogu aeg, stiilis: kas ma praegu tahtsin ennast raputada, sest see lihtsalt tundus hea või see oli selle pärast, et nii teeb keegi, kes tunneb end vabalt ja ma püüan seda usutavalt etendada, et keegi ei kahtlustaks, et ma olen pinges. Ei tohi pinges olla. Peab end vabalt tundma. Aga mitte nii. Õigesti vabalt. Ilusti ja heasti. Aga usutavalt. Ja siis samal ajal püüan ma valvel olla end ümbritsevate inimeste suhtes. Juhuks, kui nad peaksid hakkama end mööda põrandat veeretama või silmadkinni jooksma ja mulle otsa lendavad (ma kardan valu ka). Või hakkavad tahtma kedagi kaisutada, sikutada, patsutada. Pean neid silmas, et ma saaksin hästi casually sellise muretu teadmatusega nendega silmsidet vältides nende juurest kiiresti eemale vingerdada. Samal ajal hästi vabalt, onju.
On täiesti võimalik, et ma olen siin lisaks mitmele muule kaugelepaistvale mölakusele ka priviligeeritud jobu, kes ei saa aru, mida need tegevused teistele inimestele pakuvad, sest ma olen olnud eluaeg okei tantsimisega. Tantsimine on asi, mida ma teen suure rõõmu ja heameelega. Samal ajal, kui hulga inimeste eludesse on tantsu olnud vaja tagasi tuua ja rehabiliteerida. Neid vabastada selle tegevuse ahistavaist kütkeist ja neile uuesti taasõpetada, et see tegelikult on inimlik ja tore ja seda ei saa valesti teha. On täiesti võimalik, et hoolimata sellest, et mulle väga meeldib tantsimine, ei ole need tantsupeod siiski mulle. Mulle on kõik teised tantsupeod. Tähendab. Sa pead aru saama, et kuigi mul on palju sõnu selle kõige kohta, on mul siiski tugev kahtlus, et ma tegelen siin jobu olemisega.
![]() |
| sõnajalust rabatud ja pea kaotanud |
Kuidas sul muidu on?
Kas sa oled kahtlustanud, et korralikud inimesed on iseenesest nii, sest nad on lihtsalt paremad inimesed?
Mis tunne sul on, kui pead end järsu käsu peale hakkama vabalt tundma?
Soovita mulle mõnd seksikat raamatut ka siis juba.




On täitsa hea, vahel nagu isegi täiega rahulik ja tasakaalus. Olen kahtlustanud seda puhta kraanikausi asja. Vaba tantsu jutt kajas vastu ka. Suvel lugesin naljakat raamatut Karsten Dusse "Eneseabimõrvad" : soovitan!
ReplyDeleteKraanikausist. Jumala tõsi, "korralik" ei võrdu "parem". Muidugi, ühiskond tahab, et me nii arvaksime. Aga ei. Puhas kraanikauss ei määra inimese väärtust. (Sel teemal, misasi üleüldse on "väärtus", ma pigem ei hakka.) Samas, puhas kraanikauss ei muuda inimest automaatselt sohitegijaks. Minu kraanikauss on puhas. Sest mulle meeldib nii. Ei maksa mind selle eest hukka mõista, onju?
ReplyDeleteVabalt tundmisest. Käsu peale vabalt tundmise kohtadesse ma õnneks enamjaolt (enam) ei satugi. Been there, done that, got the T-shirt. Sa, tundub, (ikka veel) satud?
Raamatusoovitus. Mul autobiograafiate osas vaen puudub. Nende hulgast olen tõelisi pärle leidnud. Viimatine: Sting. Broken Music. Seksikas! Ta kirjutab jube hästi mu meelest. Võrratu, rikkalik, vohav English. Ja tal on, millest kirjutada.
mul tuli ennist ette, et üks paremaid raamatuid, mis ma olen lugenud, on režissöör Renoiri raamat oma isast, maalikunstnik Renoirist. See on väga kavalasti üles ehitatud, natuke nagu järgib kronoloogiat, aga voogab ajas ikkagi sinna ja tänna, vahepeal hoopis autori enda olevikku. Ja tekst (proosa) ise on väga hea.
DeleteEks sel raamatul ole muidugi hagiograafia tunnuseid ja päriselu kunstnik Renoir ei olnud ilmselt 100% selline, aga puhtalt teosena on väga hea.
no ja siis on Gertrude Steini kirjutatud "Alice B. Toklase autobiograafia", aga ma ei tea, kas seda saab nüüd päris biograafiate alla liigitada. Igatahes kuld.
Ma koristan enne külalisi ja seetõttu ma kardan, et jätan endast ka sageli korraliku inimese mulje. Aga õnneks mitte alati.
ReplyDeleteKäsu peale vabalt tunda ei oska ja tantsupidusid pelgan.
Ma loen praegu (üle) Patricia Briggsi libahundisarja. Seal on palju raamatuid. Ja raamatutes on palju seksikaid libahunte. Ma kasutan neid aju puhastuseks töömõtetest. Öösel ärkad üles ja aju hakkab meilikastile mõtlema või projekti eelarvele. Ja siis saab öelda "ei", ja manada talle ette mõne seksika libahundi.
The Safekeep, Yael van der Wouden. Hõrk lugemine!
ReplyDeleteTuuli
Sa oled ka välja mõeldud, sest muidu polekski sind olemas...
ReplyDeleteMu meelest on kraanikausiga (ja muude asjadega, mis teistel inimestel "iseenesest" korras on) nii, et nendel inimestel on kuidagi rohkem energiat. Jõudu. Tervist. Sest kuidagi nad ju jaksavad teha kõik need asjad - käia tööl, kasvatada lapsi, käia teatris, trennis, sõpradega kohvikus ja pidada oma elamist ka veel korras. Ja öelda sinna juurde: "see on ju ainult väike liigutus, viis või kümme minutit ja tehtud!". Samal ajal mina olen teinud ainult pool tööpäeva ja võhm on juba täiesti otsakorral ja mälu hakib kuidas juhtub ja mul lihtsalt ei ole enam jõudu isegi päriselt märgata, et kraanikauss ei ole puhas. Rääkimata jõust tõusta püsti, võtta puhastusvahend ja lapp ning teha rokane ala korda. Nii väsinud, et ei ole ei jõudu püsti seista, silmanägemist ei ole (nägemine on üks energiakulukamaid funktsioone inimesel), ajus on lühis ja järelduste tegemine ning otsuste vastuvõtmine (ma otsustan tõusta püsti ja teha kraanikauss puhtaks) on ressursi puudumise tõttu võimatu.
ReplyDeleteMa ei küsi, kas nad on paremad inimesed. Ma küsin, kustkohast nad selle jõu võtavad?!
Vabalt tunda saab keskkonnas, mida saab usaldada. Et keegi ei tule mind ilma loata käppima, et ma võin teha misiganes veidraid liigutusi või mitte teha ja KEEGI EI VAATA JA EI ARVA MIDAGI. Kõige vabamalt saab tunda ennast näiteks järves või meres, kui teised ujujad-suplejad on piisavalt kaugel ja ei näe, mida ma teen, kuidas vehklen või paigal püsin. Tantsuga seotud paigad pigem välistavad enda vabalt tundmise.
Uhh. See läks väga täpselt pihta, see Katsumise tegemise kirjeldus. Mul ka - tahaks ka vabalt tunda, aga kui ma suudan end piisavalt vabaks raputada, siis jälle keegi tuleb ja veereb või üritab väntsutada. NII tüütu.
ReplyDeleteSinu raamat oli üks viimaseid toredamaid lugemisi. Aga ajupuhastamiseks loen Reacherit (pahad saavad peksa või kuuli ja head "võidavad", vähemalt osaliselt). Väga vägivaldne, aga sirgjooneline.
Tafkav