tudengielu

eile varahommikul olid mingid pöörased aktivistid ühika ees, tantsisid ja karjusid erinevaid ergutavaid asju. ma mäletan, et eelmine aasta, kui ma sellest üritusest mingi teleka kaudu kuulsin, mõtsin, et mina küll läheksin hommikul enne seitset oma ühika ette tantsima. aga ilmnes, et tegelikult olen ma ikkagi liiga osav vabanduste väljamõtleja. ja magasin edasi.

ma ei tea, kuidas tavalistel perekondadel, kus vanemad on täiskasvanud, küpsed ja asjalikud inimesed, sellised asjad korraldatud on, aga meil on kujunenud, et pärastlõunaseksi ei toimu, kui laps on ärkvel. seega eesmärgiga laps magama kiigutada võtsime ette perekondliku jalutuskäigu (bensiin oli otsas, noh). kesklinnas oli mingi tudengikevadpäeva- möll. läksime, vaatasime natuke, hakkasime ära tulema. aga just viimasel hetkel toimus üksmeelne äkiline otsus ühest nendest tobedustest osa võtta. mitte just kõige ainulaadsem võistlus, mis sisaldas veidikene füüsilist pingutust, natukene harjumatuid kehaasendeid ja kiiret lahja mullitava alkoholi hävitamist. hoolimata sellest, et koit hakkas poole võistluse pealt nutma ja vajas kohest lohutamist, me võitsime. ikka täiega võitsime. me oleme nii lahedad. tähtis pole mitte võit vaid osavõtt. nujah, aga kui küsimus on selles, mis annab hea tunde, siis võit annab kohe kõvasti parema tunde kui lissalt osavõtt. kolm korda võid arvata, kas auhinnaks olid need samad joogid, mida me just aja peale alla kulistasime või jah. aga mina tahtsin lapsele jogurtit. 2 alecoq premiumi = 1 mumuu jogurt. mulle sobib. hea jogurt, hea jogurt. üritusele järgnes ülimalt siidriuimane tunnikene, mille jooksul õnnestus mul isegi linnaraamatukogus käia oma progemisprojekti jaoks kirjandust hankimas.

nii. aga nüüd lähen ma urgu ära. filmile.