Monday, May 08, 2006

kunagi lapsepõlves oli meil üks unemati. minumeelest austraalia sugulased saatsid. selline istuvas asendis nukk, kellel on silmadeks mustad tähekesed ja pikk triibuline müts peas. selja peal oli võti. ja nuku sees oli mehhanism, mis tinistas seda kõige tavalisemat unelaulu-meloodiat, mida üleskeeratavad nukud ikka. eesti keeles lauldakse selle viisi järgi vist: uninu vaikselt, mu lind, ma valvan ju sind. igatahes. see unemati läks katki. selliseid kavalaid vidinaid ei olnud sel ajal kuigi palju saada ja see vaadati-imestati ära. teist samasugust, isegi mitte sarnast pole ma kusagil veel näinud.
teine peaaegu ainulaadne asi oli öölamp. mingil veidral põhjusel tehti sel ajal lastetoa öölampe klaasist. seal olid värvilised tegelased peal. võib-olla jänesed. ei mäleta. ma mäletan, et ma mäletasin.
ma olen mõelnud, et kui ma väga tahaksin, saaksin endale uue unemati. kapitalistlik ühiskond. raha on - saad kõik, mis tahad. aga ma mõtlen, et ehk oleks hea mõte tal minna lasta. kuigi mul on väga-väga palju lapsepõlvemälestusi, on mul kindlasti ka palju mingeid allasurutud mälestusi, mis võivad koos unematiga tagasi tulla. ma arvan, et isegi kõige õnnelikuma lapsepõlvega inimestel on mingid peitu läinud mälestused, mille lahti kiskumine ei pruugi olla hea mõte. miks nad siis mudu peitu läksid.

nii. praegusesse hetke tagasi. mul on laps jälle haige. see on paha. ükskõik, kui palju ma vingun, kui ise haige olen, oleksin ma iga kell nõus lapse asemel haige olema. ta on ju nii väike ja abitu. peale selle on ta mul siuke kukupai, et kuulab sõna ja tahab kogu aeg hea laps olla. isegi kõrge palavikuga püüab pärast joomist pudelile korki peale keerata ja on õnnetu, kui mahla särgi peale läheb. ma mõtsin, et minu hooletuse-geen on piisavalt tugev, et pärandub ka mu järglastele. ilmselt siis mitte. jajah, ma tean küll see geneetika on sellest palju keerulisem. võibolla selle pärast ma matat õpingi.

No comments:

Post a Comment