räpsus

olen väikelinnas. veedan mõttelagedalt aega. täna näiteks. ärkasin, käisin ujumas. siis jõin umbes pool tundi trepi peal päikse käes seistes kohvi ja vaatasin, kuidas venna üritab kolme voolikut üksteise otsa pannes sauna katelt veega täita. naljakas oli. pärast vaatasin muusikavideosid. ja natuke veel muusikavideosid. püüdsin taarast vabaneda, ei õnnestunud. siis vaatasin futuramat ühe hooaja. nüüd on juba õhtu käes. mitte sittagi ei teinud. mõnna. homme hakakan kasulikuks. ausõna.

tegelt oli nii, et ma tahtsin taarat ära viia ja taarast tuleva raha eest õhtuks süüa osta. aga mingi jama oli sellega, et ainus taara vastuvõtupunkt siin linnas oli alkopood ja see pakkus pudelite eest ainult kaupa. raha olevat otsas. numaitea, õllega vist perekonda ära ei toida. täitsakohe kolka tunne tuleb peale. rohked vabandused kõikidele räpinainimestele, kellel on tungiv vajadus nimetada seda kohta Linnaks (mitte kolkaks, pommiauguks ega külakeseks). räpina on ilus väike linn. see lihtsalt funkab natuke ebamugavalt, nagu väikesed kohad ikka.

kaltsukahinnad on küll nagu tartus. ma pidin müüjat veenma, et ta ei leia enam nii peenikest tüdrukut, kellele see teksakleit selga läheb ja et ta võib selle mulle ju 5 krooni odavamalt anda. andis kah. lisaks on mul lõpuks ometi täpiline seelik. (kui ma oleksin vähe osavam ja viitsivam, oleks siin praegu link olnud täpilise seeliku pildile).

täna tarvitan ma enda pesemiseks värviliste plastmassist kausside abi. saun, noh. vähemalt ei ole ma sunnitud kogemata mõnda vähevaadeldavat hügieeniprotseduuri silmama, mida kipub minuga ühika dušširuumis liiga tihti juhtuma. uskuge mind, naiste dušširuum ei ole alati see koht, kuhu on meeldiv sisse piiluda.