Friday, June 30, 2006

seadustevastane viripill

ma sain just teada, et selle kohta on seadused olemas, millal peab heiskama riigilippu. on kindlaks määratud kellaajad ja kuupäevad, millal heisata ja millal alla võtta. minu meelest nii rumal. ma ikka kippusin oma rohkes naiivsuses uskuma, et inimesed ise teavad, millal on pidulik või mälestamisväärne päev ja riputavad oma ilusa riigilipu maja külge. aga nüüd on see ilus ettekujutus rikutud. nad teevad seda, sest nad peavad. maisaaaru, kuda saab sellist asja seadusega ette näha. see oleks nagu seadus selle kohta, millal Peab õnnelik olema ja millal Peab tähistama. tobe ju.

dialoogi vennaga.
-nägid?? see mees tegi praegu just kõnniteele astumise asemel hundiratast!
-heh, lahe.
-minumeelest võiks nii olla, et kõik inimesed, kes hundirattaid või saltosid oskavad teha, teeksid neid tävaval tavaliste astumissammude asemel aegajalt.
-võibolla peaks selle kohta mingi seadus olema?
-ei, see poleks enam see. kui nad seda käsu peale teeksid, oleks see poole vähem lahe.

ideaalis oleks see nii, et ühes kohas on inimesed, kes on kõik ühel nõul, missugused majad need kõige ilusamad on. ja siis need inimesed ehitavad endale sarnased majad. sest nad on nii üksmeelsed. ja kui nad avastavad, et tänavad on hämarad, korraldavad nad sinna valgustuse, et oleks parem kõndida. ja nad niidavad oma aedades muru, sest siis on ilusam vaadata ja parem käia. tegelikult on nii, et linn ehitab mingi maalapikese linnaääres täpselt ühesuguseid maju täis. paneb tänavatele valgustused, loomaks muljet turvalisusest ja loob seadused, mis näevad ette maksimaalse lubatud muru pikkuse (tartus on see 15cm). ja siis tekivad need kunstlikult loodud heaolu-linnaosad. palju rõõmsaid maju. pleasantville. sa pead olema õnnelik.

mul on sellega mingi värk, et a oskan peaaegu iga olukorra kohta öelda, kuidas see kõige õigem oleks. kuidas asjad oleksid siis, kui me kõik oleksime head, lahked, andestavad ja mõistvad. enamasti oskan ma seda teiste inimeste konfliktide kohta öelda. enda omade kohta küll mitte. suht tüütu oskus, minumeelest kah.

seda asja mõtsin kah ükspäev, et kui inimene tahab, et tal elus hästi läheks, on tal olemiseks kaks varianti. 1) olla äärmiselt salakaval ja silmakirjalik, kavatsedes igat sammu pikalt ette ja manipuleerides osavalt. või 2) olla lootusetult naiivne, siiras ja ühemõtteline. nagu noorhärra Porgand ühes T. Prachetti raamatus. see vahepealne vahel-siiras-vahel-kaval variant, mida enamik inimesi harrastab, on minumeelest see kõige vähem edasiviiv. kui öelda otse välja, siis alati ja kõigile. siis ongi hea. ma arvan.

ullult imelik on trükkida arvutiga, mis näitab ekraanil trükitud teksti umbes kolmesõnalise viivitusega. kursor liigub, tekst tuleb hiljem järele. kuna ma trükin klahvidele vaatamata ja sellise arvutiga pole mõtet ekraanile kah passida, vahin ma tapeedimustrit. see on üks kuramuse kole tapeet. umbes seda värvi nagu on väga ära armastatud lemmikmaika. selline kolepruun. ja väikesed lilled on peal. kimpudena. numaisaaaru. vanasti olid ikka nii maitselagedad tapeedimustrikunstnikud (uh, lahe sõna. )

1 comment:

  1. Selle riigilipuga on asjad tegelt veelgi hullemad. Nimelt, sa EI TOHIgi riigilippu yleval hoida lihtsalt niisama, ilu ja r66mu p2rast. Olin ise ka sygavalt jahmatanud sellest, kui teada sain. Igal pool maailmas lehvivad rahvus/ ja riigilipud igal pool. Aga vot, eestlane oma lippu lehvitada EI TOHI.

    ReplyDelete