pealkirjakene

tõnn tegi väikseid vihjeid, nagu mu blog ei oleks just kõige parem. tulemus: iga kord, kui ma kirjutan, jõuan järeldusele, et ei olegi midagi head kirjutada. nunäädsa, kui haavatav on mu tohutu ego.

kuidas ma inimeste järel nuhkisin. läksin orkutisse. otsisin nime järgi, silmitsesin tähelepanelikult pilte. jõudsin äratundmisele. klikkisin linke ja saavutasin kodulehe, palju pilte, rate-aadressi, msn'i jne. rate on perversselt inforohke. sellest tulenevalt lugesin ka päevikut ja kasutuid üksikasju teemal armastus kahe teismelise vahel. nüüd ma tean. eriti lahe on see, kui kaks tuttavat- üks uus, teine vana- osutuvad omavahel tuttavateks. kogu lugu ei tööta, kui otsitava inimese nimi on näiteks marko või liis. neid on terve internet täis. anonüümsus tuleb massi kuulumisega.

koit ütleb mulle muka. ta r-i ei oska.

me vaatasime filmi. pealkiri oli sekretär. tiit oli kunagi öelnud, et hea on. vaatame ja jõuame järeldusele, et tiidule sellised filmid tõesti meeldivad. siis veidi aja pärast mainib keegi ära, et jah, see on tiidu sorti film küll. nii edasi väikeste vahedega tunnevad kõik ära tiidu filmimaitse. veidi enne filmi lõppu tuleb tiit. vaatab korra ekraanile ja ütleb: "aa, seda vaatate. see on väga hea film." siis oli natuke naljakas.

tegin pärast sauna patsid. nüüd olen ma lokkis. tegelt ka.