suvi

eile öösel magasime autos. sest me tahtsime. tuba oli palav ja umbne. autol on rohkem aknaid. hoolimata pikast arutelust teemal ilmakaared ja meie asukoht nende vahel, ärkasin tõusva päikese palavuses. tegelikult on hea tunne juua hommikukohvi tuulise ja päiksepaistelise maantee ääres. üleeile sain metsajärves ujuda kah. oi, kui hea see oli. udu järve kohal, selge helelilla taevas ja hämar metsarada. pärast seda lasin erinevatel putukatel ennast üle keha hammustada ja tegin oma käe lõikeheinaga katki. suvi noh.

täiesti traditsiooniks kujuneva päikesepõletuse sain kah. maasikapõllult. praeguseks on juba üle läinud aga vahepeal olin nagu puudega. selga toetada ei saand, kallistada ennast ei lubanud, külili magada ei saanud, kõhuli kah mitte. jube-jube. ma arvan, et see on mingi siuke liigisäilitamise mehhanism, et mulle tõmmud poisid meeldivad. sest poja on mul näiteks ühtlaselt pruun ja pole siiamaani ühtki päikesekartlikkuse märki ilmutanud.

ma arvan, et kõiges on süüdi põhjamaa inimeste võimetus midagi peale hakata, kui tegelikult kah kunagi soe peaks hakkama. ma pole siiamaani näinud ühki kodu, kus miskit õhuliigutajat-jahutajat leiduks.

varsti tuleb folk-hõisasaa! ma lähen sel aastal ilma passita. sest mul pole raha.

a nüüd ma lähen ja vahetan osa oma maasikarahast toidu vastu ja siis salme piirkonda. seal on hetkel ajutine lastepuudus.