sellist küsimust ei ole, et kas vihma hakkab sadama. sest hakkab. eile hakkas. täna hakkas. homme kah nigunii.
misma täna tegin? käisin poes, passisin, sõin, passisin, läksin linna, passisin anni mängumaal, tulin joalate juurde, passisin. siis ma veel pusisin sirla järelvalve all seda kaunteri-asja.
inimesed, kaasa arvatud mina, on veidrat moodi arutlevad olendid. me kõik ju mõtleme, et loodus meile meeldib. me armastame loodust. see on ilus, mitmekesine ja üllatusi täis. ja samas me satume tohutusse paanikasse, kui seda üllatavat imelist loodust meie kodust järsku leida on. näiteks kui kartulid lähvad taldrikus hallitama või kuskile miskid putukad sisse kolivad. see ju kah nagu loodus või nii.
nad näitavad raekojaplatsis filme. mitu päeva juba. nii hea. armastusfilme veel pealegi. eile oli näiteks seda sorti film, et kohe pisar tuli silma. mulle meeldib filme nii vaadata, et ma elan sinna sisse ja tunnen kõike kaasa. siis on lõbus ja kurb ja hea ja halb kõik olemas. emotsioonid-emotsioonid. maisaaüldse aru, miks inimesed väldivad filmi ajal nutmist aga naudivad naermist ja ehmumist. mispoolest siis üks emotsioon teisest kehvem on? elamuste jaoks see meelelahutus ju ongi.
tead seda tunnet, et kuskile on midagi kirjutatud aga korraks pilku peale visates loed oopis teise asja sealt? klaviatuurile on kirjutatud "tärkeä tiedotus". ma lugesin "täielik idiootsus".
nagu heades filmides on üks koht, kus tegelane räägib anekdoodi, mida keegi pole kuulnud, võiks ju olla, et heas blogis on kah aegajalt miski hea nali. oot... ma kohe otsin, mul on nende jaoks üks sala-koht;)
Inglane, prantslane ja eestlane satuvad pärast laevahukku inimtühjale saarele. Et süüa hankida, hakkavad nad kalastama ja ennäe!- püüavad kinni kuldkala.
"Laske mind vette tagasi," kukub kuldkala halama, "täidan selle eest kolm teie soovi."
"Vaat viskit ja tagasi Inglismaale!" soovib inglane.
"Kaks burgunderit ja tagasi Prantsusmaale!" nõuab prantslane.
"Aga kas tervitada ka saab?" küsib eestlane.
mind pekstakse arvuti tagant ära. ilmselgelt madala produktiivsuse eest.
misma täna tegin? käisin poes, passisin, sõin, passisin, läksin linna, passisin anni mängumaal, tulin joalate juurde, passisin. siis ma veel pusisin sirla järelvalve all seda kaunteri-asja.
inimesed, kaasa arvatud mina, on veidrat moodi arutlevad olendid. me kõik ju mõtleme, et loodus meile meeldib. me armastame loodust. see on ilus, mitmekesine ja üllatusi täis. ja samas me satume tohutusse paanikasse, kui seda üllatavat imelist loodust meie kodust järsku leida on. näiteks kui kartulid lähvad taldrikus hallitama või kuskile miskid putukad sisse kolivad. see ju kah nagu loodus või nii.
nad näitavad raekojaplatsis filme. mitu päeva juba. nii hea. armastusfilme veel pealegi. eile oli näiteks seda sorti film, et kohe pisar tuli silma. mulle meeldib filme nii vaadata, et ma elan sinna sisse ja tunnen kõike kaasa. siis on lõbus ja kurb ja hea ja halb kõik olemas. emotsioonid-emotsioonid. maisaaüldse aru, miks inimesed väldivad filmi ajal nutmist aga naudivad naermist ja ehmumist. mispoolest siis üks emotsioon teisest kehvem on? elamuste jaoks see meelelahutus ju ongi.
tead seda tunnet, et kuskile on midagi kirjutatud aga korraks pilku peale visates loed oopis teise asja sealt? klaviatuurile on kirjutatud "tärkeä tiedotus". ma lugesin "täielik idiootsus".
nagu heades filmides on üks koht, kus tegelane räägib anekdoodi, mida keegi pole kuulnud, võiks ju olla, et heas blogis on kah aegajalt miski hea nali. oot... ma kohe otsin, mul on nende jaoks üks sala-koht;)
Inglane, prantslane ja eestlane satuvad pärast laevahukku inimtühjale saarele. Et süüa hankida, hakkavad nad kalastama ja ennäe!- püüavad kinni kuldkala.
"Laske mind vette tagasi," kukub kuldkala halama, "täidan selle eest kolm teie soovi."
"Vaat viskit ja tagasi Inglismaale!" soovib inglane.
"Kaks burgunderit ja tagasi Prantsusmaale!" nõuab prantslane.
"Aga kas tervitada ka saab?" küsib eestlane.
mind pekstakse arvuti tagant ära. ilmselgelt madala produktiivsuse eest.
Comments
Post a Comment