varahommik

olen mikitamäel. ma kunagi elasin siin. kaua-kaua. ja siis ei ole tükk aega siia sattund. nüüd siis sattusin. kõik on muutunud. ma jätsin nad siia ühte moodi aga nad ei oodanud mind nii tagasi, nagu ma nad jätsin. nad elasid edasi. seal, kus oli kunagi liivakast, on nüüd põldkummeliga kaetud lohukene. kõik puud on väiksemaks muutunud ja teineteisele lähenenud. majad on kokku kuivanud. lastest on saanud noored. ma ei mäletagi alaealine olemist. selle asemele on tulnud täisealise piduri-suhtumine. noored joovad. kas nad jõid siis ka, kui mina väike olin? need väikesed tatikad, keda ma mäletan pöialt imemas või kooli isadepäeval laulmas, on muutunud noormeesteks. minuni on jõudnud kuuldusi, et tüdrukutele, kellega koos ma barbidega mängisin, on tissid külge kasvand. täitsa hull. ma tean, et see on asjade loomulik käik, aga ikkagi on natuke ehmatav tunne ju.

praegu olen ma aivi pool. ta ema ei kuulu just minu fännklaabi, kui seda pehmelt väljendada. olen tarvitanud erinevaid mullidega jooke ja tunnen end uniselt.

täiesti seltskonna-sisesed märksõnad veel lõpetuseks: nilbed jutud, heintes magamine, metsatee, isa piimaauto, natsimärk, ursula, vanakas, roheline vahtraleht, kauss läks katki...




tudi tuleb peale