etiketiküsimus. kui ma lähen kellegi korras tuppa, veedan seal aega, ajan toa sassi ja pärast ära ei korista. nii ei ole ilus teha. aga kui ma lähen kelelgi sassis tuppa, oma toimetuste käigus koristan seal natuke ja ära minnes uuesti sassi ei aja, see ju ei ole nii ebaviisakas? samas, ei saa me keegi eitada sassis toa süstematiseeritust ja harjumuspärasust.
ma tahan kah sügisvaheaega.
mitte keegi ei saa minust aru, ei mõsta ja ei taipa. kõik mõtlevad ju nii. seega mitte keegi ei saa kellestki aru, ei mõista ja ei taipa. siis tulebki välja, et igaüks on lissalt kogu aeg hõivatud endaks olemisega ja kõik teised on kõrvalised. mõnes mõttes on see mudugi tragöödia. me oleme nii hoolimatud, enesekesksed. kuhu on maailm jõudnud... selle peale saaks öelda, et see pole midagi, aafrikas aafrikas nälgivad. (kõige sagedamini tarvitatav lohutus vist üldse). veel vähem emotsionaalseks minnes... kogu universumi ja kõigi nende muude tohutute asjade mõttes ei ole sellel vähimatki tähtsust, kui poriseks üks möödasõitev auto su teeb või mis hinde sa mingilt tobedalt kontrolltöölt saad. või äkki just on? ja aafrikas lapsed ikka nälgivad.
ma pole sugugi kindel, et siit mingit pointi praegu välja paistis.
ja nüüd minu isikliku elu juurde pöördudes. ma olen joalate juures kasulik olemas. mis tähendab, et ma tegin söögi ja võimaldasin laste juurdepääsu sellele. lisaks tegin magustoidu. ise mõtsin, et sirla tuleb, rõõmustab. aganäädsa, ei tulndki. natu koristasin, ühele ken-nukule aitasin kollased saapad jalga, juhtisin tähelepanu lastesaate algusele.
ma tahan kah sügisvaheaega.
mitte keegi ei saa minust aru, ei mõsta ja ei taipa. kõik mõtlevad ju nii. seega mitte keegi ei saa kellestki aru, ei mõista ja ei taipa. siis tulebki välja, et igaüks on lissalt kogu aeg hõivatud endaks olemisega ja kõik teised on kõrvalised. mõnes mõttes on see mudugi tragöödia. me oleme nii hoolimatud, enesekesksed. kuhu on maailm jõudnud... selle peale saaks öelda, et see pole midagi, aafrikas aafrikas nälgivad. (kõige sagedamini tarvitatav lohutus vist üldse). veel vähem emotsionaalseks minnes... kogu universumi ja kõigi nende muude tohutute asjade mõttes ei ole sellel vähimatki tähtsust, kui poriseks üks möödasõitev auto su teeb või mis hinde sa mingilt tobedalt kontrolltöölt saad. või äkki just on? ja aafrikas lapsed ikka nälgivad.
ma pole sugugi kindel, et siit mingit pointi praegu välja paistis.
ja nüüd minu isikliku elu juurde pöördudes. ma olen joalate juures kasulik olemas. mis tähendab, et ma tegin söögi ja võimaldasin laste juurdepääsu sellele. lisaks tegin magustoidu. ise mõtsin, et sirla tuleb, rõõmustab. aganäädsa, ei tulndki. natu koristasin, ühele ken-nukule aitasin kollased saapad jalga, juhtisin tähelepanu lastesaate algusele.
Comments
Post a Comment