kui üliemotsionaalne ja hellatundeline mees saab lapse, kes on samuti hellatundeline, peab lapse ema, kes ei ole nii hellatundeline, elama iga päev keset lõputut solvumiste, mossitamiste ja haavumiste jada. õigesti arvasid need, kes leidsid, et ma endast räägin. jah, see on pisut nunnu, kui kaheaastane solvub kulmukortsutuse peale ja heidab end eriti dramaatiliselt põrandale pikali. aga solvuv 20-aastane mees on tegelikult päris tüütu. olen jah tundetu ja hoolimatu. aga võibolla olen ma hoopis kinni mingis nurgelises maailmapildis, kus mehed on tundetud ja tugevad ja murdumatud.
kõige paremini avastan ma oma toitumisharjumuste muutumist võõras pitsarestoranis. tuttavas pitsarestoranis tellin alati sama asja. võõras restoranis vaatan ühe kaupa erinevate pitsade koostist ja siis selgub enamasti, et kõik pitsad sisaldavad midagi, mis otseloomuulikult süüa ei kõlba. tänu sellele, et ma olen hakanud sööma sinihallitusjuustu ja oliive, on muutunud väga paljud pitsad minu jaoks söömiskõlbulikuks. see on hea asi. mida rohkem söödavat toitu, seda parem. peaks veel ära mainima, et olen hakanud sööma ühepajatoitu ja keedetud lillkapsast. enne olid need väga-väga vastikud, nüüd on järsku heaks hakanud.
ma näen juba õudusunenägusid sellest, kuidas ma hilinen ettekandele, milleks ma pole valmistunud. see on lihtsalt liiga kohutav. suulised ettekanded ja suuline eksam. ma kardan, et sellise nalja peale saan ma matemaatilise analüüsi lõpuks selgeks kah. kohe päriselt. kõhe tunne on. milline oleks minu elu, kui ma oskaksin matemaatilist analüüsi? kas ma oleksin sellest parem inimene? kas mul oleks rohkem sõpru? mudugi kõige tõenäolisem on, et ainus muudatus seisneb kolmes näruses ainepunktis, mis ma selle eest saan. asi seegi.
te ei mõista stepaeroobikasse hilinemise tõsidust.
kõige paremini avastan ma oma toitumisharjumuste muutumist võõras pitsarestoranis. tuttavas pitsarestoranis tellin alati sama asja. võõras restoranis vaatan ühe kaupa erinevate pitsade koostist ja siis selgub enamasti, et kõik pitsad sisaldavad midagi, mis otseloomuulikult süüa ei kõlba. tänu sellele, et ma olen hakanud sööma sinihallitusjuustu ja oliive, on muutunud väga paljud pitsad minu jaoks söömiskõlbulikuks. see on hea asi. mida rohkem söödavat toitu, seda parem. peaks veel ära mainima, et olen hakanud sööma ühepajatoitu ja keedetud lillkapsast. enne olid need väga-väga vastikud, nüüd on järsku heaks hakanud.
ma näen juba õudusunenägusid sellest, kuidas ma hilinen ettekandele, milleks ma pole valmistunud. see on lihtsalt liiga kohutav. suulised ettekanded ja suuline eksam. ma kardan, et sellise nalja peale saan ma matemaatilise analüüsi lõpuks selgeks kah. kohe päriselt. kõhe tunne on. milline oleks minu elu, kui ma oskaksin matemaatilist analüüsi? kas ma oleksin sellest parem inimene? kas mul oleks rohkem sõpru? mudugi kõige tõenäolisem on, et ainus muudatus seisneb kolmes näruses ainepunktis, mis ma selle eest saan. asi seegi.
te ei mõista stepaeroobikasse hilinemise tõsidust.
Comments
Post a Comment