et te teaksite

ma haiglas passin. algul oli tegelt plaan, et enne ei kirjuta, kui välja saan, aga paistab, et meid peetakse siin veel jupp aega. kummutamaks kõigi väärarusaamu: haiglas ei ole huvitav olla. siin olen ma üldse selle pärast, et poja peab pärast väikest õnnetust arstide valvsa silma all olema. üksikasju ei viitsi täpsustada, sest ma olen juba umbes 20-le inimesele seda asja jutustanud, mõnele mitu korda. hommikusöögid on vastikud. lõunasöögid on talutavad ja õhtusöögid enamvähem. palat on siuke peenvärk, oma pissimise- ja pesemisenurgaga. internet on täiesti näru. isegi ülikooli õppematerjale ei saa siit vaadata, msn'ist rääkimata.

täna oli näiteks nii, et saadeti meie palatisse uus laps. ühed hakkasid välja kolima ja uus saadeti asemele. see kippus koiduga mängima ja mürama. minu vihjed, et mine mängutuppa või ära müra nii palju, ei mõjunud. koit peab ju lamama. kilgates hüppamisel ja lamamisel on väikseid erinevusi, kas tead. läksin siis õdede tuppa ja korraldasin selle tüdruku meie toast välja. nüüd on uus. venelased. vaiksed rahulikud korralikud.

üldiselt on praegu hea olla. ma vedeldasin oma ajusid, lugedes läbi kaks ülivana stiinat. stiina on muide teismeliste tüdrukute ajakiri. nad seal propageerivad mitmemehepidamist ja silikoonrindu. ma olen nüüd ajupesustatud ja nuputan uute kavalate moenippide kallal:D

ee.. täna vist midagi muud poldki. esmaspäeval tulime, jääme ilmselt nädala lõpuni. kopp on ees igatahes sellest kohast.