Skip to main content

väga vaimukas

Search This Blog

This is getting ridiculous

November 09, 2006

Get link
Facebook
Twitter
Pinterest
Email
Other Apps

Come on, you know it is.
There's no denying the ridiculousness at this point.

...seda tahtsingi öelda.

Get link
Facebook
Twitter
Pinterest
Email
Other Apps

Comments

Post a Comment

Popular Posts

siin avaned, kuid end ei anna kätte

maaliline prügimänguväljak Ma olen mõelnud ajas rändamisest. Üks mu hea sõber jutustas mulle ajast, kui ta oli väga õnnelik. Mitte hetkest. Mitte eufooria momendist. Eluperioodist, kus tal oli nii hästi. Hästi autonoomia ja kuuluvusega, eneseteostuse ja armastusega, tähenduse ja loominguga. Oligi päriselt hästi. Ja ta rääkis mulle, et ta mõtles siis tuleviku endale. Sellele endale, kes kunagi vaatab selle hea aja peale tagasi. Ja sellest väikesest murest ses suures rõõmus, et küll see tulevikus tagasi vaataja näeb seda õnne, aga ta ei pruugi seda uskuda. Ta võib selle tegelikkust püüda kahtluse alla seada. Öelda: ah möödunud ajad paistavadki ilusamad. Arvata, et see ilu, mis sealt tagasi vaadates paistab, paistab nõnda tänu nostalgiale. Aga see oleks olnud vale. Sest ta oli tol hetkel päriselt õnnelik. Ja see oli päriselt ja tegelikult ja seda ei tohtinud kunagi eitada. Isegi tema ise mitte. Ja selleks, et kaitsta oma tuleviku end eksimast ja tühisemaks mäletamast, pani ta selle kir

see, mis kõiki elavaid teeb üheks tõuks.

õhtupäike Kuidas läheb? Kuidas on? Me küsime inimestelt kogu aeg, kuidas neil koolis läheb. Aga me ei küsi, kuidas tööl läheb. Töö on . Ainult vahel harva, kui on teada, et on muutuste tuuled või uus ebakindel koht, tulevad küsimused minemise kohta. Niimoodi väriseval hirmunud häälel: nooh... kuidas siis seal.. tööl ka... läheb? Ja suhetega samuti. Kui on alguse, sebimise, alles üles ehitamise asi, küsime, kuidas see läheb. Kuidas sul läheb selle tüdrukuga, keda sa kartsid kõnetada? Kuidas Tinderiga läheb? Kuidas deit läks? Aga kui keegi on juba abielus, siis me ei küsi, kuidas läheb. Küsime, kuidas on. Me ei küsi, kuidas lõputöö kirjutamine on. Küsime, kuidas see läheb. (Mis, kui sa pole etiketi ja heade kommetega kursis, on tegelt väga ebaviisakas küsimus. Ainult tegelik juhendaja võib oma enese juhendatavalt neid asju küsida.) Kas 'kuidas x läheb' kõneleb liikumisest ja seeläbi kuidagi haprusest. Küsija poolt tajutust seejuures. Ebakindlusest. Tasakaalu puudumisest. Oletu

algust ja lõppu sel varjab silmapiir

Ühistransport on oma olemuselt mõnus, sest selles on nii palju ülevaltpoolt tulevat ettemääratust. Võimu poolt, mille suurust ja määra ja väge pole mina võimeline hoomama. Millal, kui kaua, kui kiiresti, millisest paigast läbi milliste ja lõpuks kuhu. Kuhu küll. See kõik on ette antud ja minu tahtele allumatu. Ja mina, kui ma tahan sest osa, pean alistuma. Leppima ja leebuma. Ja läbi alistumise olen vabastatud. Olen vabastatud otsustamast. Piiratud oma valikutes. Ja vabastatud olemast kogu teekonna läbi terav ja kohal. Olen vabastatud selleks, et mõtiskleda ja uneleda. Tududa ja tukastada. Vaba pidama huvitavaid vestlusi, einestama ja rahus kohvima. Vahtima järele väljal vilkuvatele õhtuhämaras helendavatele kitsepeppidele. Silmitsema vihmapilvi, mis tulevad, tulevad ja lähevad. Ma ei pea teadma, kus ma kaardil paiknen või mida iga ristmik või hargnemine teeb. Ma saan ühineda mahedalt ja hajameelselt vooluga, mis minust suurem ja vägevam, ja pean vaid õiges kohas mahapudenemist meele

Powered by Blogger