so ma panen laulu sisse

aigu om

Tead, kuidas ma oma teadustööd kirjutan? Noh, esiteks, ma ei kirjuta seda. Enamuse ajast, mis ma eksisteerin, enamuse ajast, mis ma ärkvel olen, enamuse ajast, kui ma tööasjadega tegelen, ma ei kirjuta seda. Aga kui ma seda kirjutan, siis ma kirjutan seda nii:

Teen faili lahti ja vaatan ruttu mingis teises programmiaknas olevat asja hästi kaua.

Valin muusikat. Ootan Spotify järel. Teen arvutile restarti.

Tõstan koma või omadussõna ümber.

Proovin kirjutada ühe lause, ühe lause ju võiks, mul oli ju siin üks mõte, kas me palun võiks selle ühe paganama lause palun siia nüüd kurat kirja panna. See võib vigane olla, ma saan seda parandada, paneme selle fakin kuramuse neetud lause siia. nüüd. noh. Või ükskõik kuhu. Pls... Lause saab kirja, panen mingi märgi juurde, et see tahab üle vaatamist. Suunan fokuseerimata pilgu aknast välja. Pea on täiesti tühi. On vaikus. Ma ei mõtle ühtegi mõtet ja ei taha ühtegi asja.

O! Mul on nii palju mõtteid ja ma tahaksin kõiksugu igasuguseid asju. Ma tahaksin pead pesta ja juuksemaski teha ja hambaid niiditada ja praeahju ukse sisekülge küürida. Tahaksin igavat poliitikaraamatut lugeda ja õmblusmasina välja võtta ja ma tahaksin joosta ja ronida ja sõpradega mängida ja kätekõverdusi teha ja oma fotosid pildipanka panna ja õppida toataimedele potimulda segama.

Seisan pärast kirjutamiseks ette nähtud 2 tundi mitte kirjutamist asjad pakitud arvuti kinni tuled kustu keset oma kabinetti pimeduses ja ei suuda end veenda trenni minema. Ma tahan trenni teha. Ma tahan olla trenni teinud. Ma ei taha minna. Ma ei saa minna. 

Hakkan otsima seda artiklit, mis ütles seda asja noh seda täpselt seda õiget asja, mis mul vaja on. Loen üht teist artiklit, mis peaaaegu ütleb ja siis avan kolmanda, mis viitab mingile huvitavale, mida ma hakkan isuga lugema, et siis end süüühüüüdi tunda, sest see pole õige artikkel, see ei puutu isegi asjasse seda ei olnud vaja keskendu nüüd aeg jookseb. Mis see oli, mis ma teha tahtsingi?

Parandan ühes kohas väikese viite ära või ühendan lõigud ja siis tahan puhkust, kommi, pikali heita, autasu, kiidusõnu.

Panen hommikuks äratuse, söön ära õhtul ettevalmistatud hommikusöögi, võtan rohtu, unustan süüa, saan peavalu. Ahastan.

Võtan rohtu ja kirjutan 5 tundi jumala asjalikult, pea valutab ainult õhtuses trennis ja ainult natuke. Hakkan uskuma, et ma olen tervenenud ja kõik saab veel korda ja tuleb ainult oma isiksusega ära integreerida see igav emotsioonitu äärmiselt tõhus funktsionaalne olend, kes liigub aeglaselt ja mõõdetult ja terve päeva jooksul ei tee midagi huvitavat, ainult oma (tervenisti mitte kellegi elu mõjutavat) tööd. Ja seda isegi mitte hiigla hästi. Teeb seda nii... suht okeilt.

Otsin rahutult õiget levelit stimulatsiooni: joon kohvi, tõstan töölauale valiku snäkke, panen kõrgema energiaga mussi käima, tõstan jalad istumise alla, võtan märkmiku välja, otsin kolme erineva värvi ja krabisemisega kirjutusvahendi, koorin puuvilja, kreemitan käsi, sügan vasakut kõrva, villin pähklid krõbisevast kotist ilusasse kaussi, panen muusika valjemaks ja kõlari kaugemale, võtan käekella ära, panen juuksed kinni, panen mõned rakendused kinni, muudan ekraani heledust, 

Ei kirjuta, aga ei tee ka oma teisi asju, sest ma peaksin kirjutama. Proovin süveneda teise asja, aga ei saa, sest ma peaksin kirjutama. Proovin kirjutada, aga ei saa, sest teised asjad on tegemata.

pesapaik

Kuidas ma luuletusi kirjutan.

Enamasti ma ei kirjuta luuletusi. Mulle tulevad ikka vahel imelikud maitsvad tantsivad mõtted, aga need kas lähvad tervenisti mööda, saavad märkmetesse poetatud või siis kellegagi läbi arutatud. Või vahel tuleb spontaanne sõnadesse valamist vajav loomepalavik ja ma otsin inimese, kes viitsib ja siis ma etendan talle kogu oma fantastilise mõtte ja siis on süda rahul. Polnudki luuletust vaja.

Kui ma kirjutan luuletusi, sest mul on parajasti luuletuste kirjutamise kuu, siis ma alustan ülesandest. Vaatan oma etteantud ülesannete loetelu ja kuupäeva ja võtan ülesande ette. Vahel on ülesandega seoses mingi hea mõte või kujund või kraaksatus kohe olemas. Enamasti vajab see kaevandamist ja lahti kirjutamist. Märkmikku või arvutisse või telefoni, kuidas parajasti vahendeid ja võimalusi käepärast on. Ja vahele on sellist uurimist. Mõnikord kõnekäändude raamat või murdesõnastik või sünonüümisõnastik. Naiste nõuandegrupp, delfi kommentaarium, ehitusfoorum, Vikipeedia... Vahel inimeste intervjueerimist, et mis nad mõtlevad või kuidas neil on kunagi olnud või mis puhkudel neil nõnda tundub. Lihtsalt marsingi tuttavatele ja poolvõõrastele ligi: "sa aitad mul nüüd luuletust kirjutada." Kuna mu enda sisekõne kogu aeg ei vatra ja teeb sõnu niimoodi sosinal ja poolikult ja mitte täislausetes, on enamus mõtete sõnadesse valamist selline avastamisrõõm. Ei teadnudki, et mul selline mõte peast läbi käis enne, kui sõnadesse panin.

Päris tihti kirjutan ma luuletusi niimoodi ka, et ma olen juba peaaegu teadvust kaotamas roppväsinud ja kurnatud ja mulle tuleb meelde, et ma pole päevläbi mõelnud hetkekski selle päeva luuletusest ja see on üleni kirjutamata. Siis ma võtan raskelt ohates telefoni kätte ja toksin kurjalt ja kärsitult midagi ja enamasti on leim. Või selline pidetult imelik. Vahel harva siis tuleb iseäranis. Aga enamasti on niimoodi tehes suht meh. Mitte et päevläbi mõeldes ja uurides mingi mehi-vastane garantii oleks.

kesklinna kulerkupp

Ma olen teinud toreda tähelepaneku, et spordi tegemine või üldse igasugune liikumisharrastus on samal ajal ka jalatsite kogumine. Mul on matkasandaalid, matkatossud ja matkasaapad. Mul on ronimissussid ja jooksu/aeroobika tennised. Mul on rulluisud ja iluuisud. Mul on standardtantsukingad, paljajalutantsu päkakaitsed ja mul on tantsutossud. Möödas on ajad, kus ma sain teha suuri püüdlusi kogemaks inimeste imetlust ja imestust, et ma pole nagu teised tüdrukud ja mul on väga vähe jalanõusid. Aganoh, noil päevil olin ma ka rohkem spordipõlglik. Samuti pidurdab mu spordiharrastuste juurde ahnitsemist tähelepanek, et mu kodus ja eelarves ei ole ruumi Veel Ühtedele Jalanõudele. Näiteks postitantsuga on nõnda. Seda, mida paljajalu tehakse, ei viitsi, sest see on liiga tsirkus - triki järel trikk end muusikast mitte häirida lastes. See post, mis on rohkem tantsuline, käib saabastega, aga saapad maksavad 80-150 eurot. Ja võtavad 3 paari normaalsete tossude ruumi.

Teine tore tähelepanek on, et igasugune ehitus ja remont ja asiste asjade parendamine on muu hulgas ka (võõraste) meestega rääkimine. Ehituspoe saaliteenindajatega ja autoremonditöökoja meestega. Projekteerimisfirma mehega ja oomipoe müüjaga. Elektrimehega ja torumehega ja telia tehnikuga. Abikaasa onupojaga ja sõbranna mehega ja teise sõbranna pojaga ja kellegi vennaga ja kellegi teise naabrimehega ja oma enese vennaga ja nii edasi. Ja on päevi, kus asiste asjade parendamine peatub, sest ma ise ei oska ja ma ei jaksa ühtegi meest kuulata. Kuigi vist on nõnda, et mida lähedasem mees, seda vähem ta sõnu minu pihta teeb. Venna käest kanguta sõnu nagu sõnadekangiga välja, krauta hästi südamlik saaliteenindaja teeb iga katse, et mind surnuks rääkida.

ma sain ükspäev pihta, miks ma lapsena olin *täiesti veendunud* et sinililled õitsevad minu jaoks.
sest täiskasvanud muudkui ütlesid, et sinililled lähevad minu sünnipäevaks õitsema.
aga nad ju mõtlesid minu sünnipäeva ajaks. mitte jaoks. ja mina oma haruldaselt pikalt väldanud egotsentrilises arenguetapis võtsin iseenesestmõistetavana, et jep, tundub loogiline. vahel on maailmas asjad mu jaoks. mis seal imestada. ma olen kõige kese

Muidu on nii, et päris mõnus nagu.

Tegime täna jälle soba nuudli salatit, mis on haigelt hea ja läheb ajaga aint paremaks. Ja minuarust täiesti ebaõiglaselt maitsev viis kogemata tatart süüa mitu päeva järjest.

Käisin talina kirjandusfestivalil kaks korda laval ja niisamagi tolknemas. Tartu omal käisin slämmil natuke aint. Igatahes megatore, sai jälle raamatut lehvitada siin ja sealpool.

Tantsutrennid lõppesid ootamatult ruttu, niiet olen aint hästi natuke roninud ja niisama lonkinud. Samas käisin mingipäev inimeste seas sellise veidike naiselikuma kostüümiga, mille pluusi ma spetsiaalselt hankisin, sest nägin sellist seljas ühel oma tantsuõpetajal. Ja saadsaaru, kaks erinevat inimest tuli juurde, et küsida, kas ma olen balleti taustaga. (!!!) Ah mistenüüd, pole ma midagi, misteajate, öelge veel, kuidas te vaatasite, et ma olen nõnda graatsiline ja kaunis, hihi. Khm.

Loen Kurvitza Püha ja õudset lõhna (ongi nii, et on poeesia, aga on romaan), tegin Fitzgeraldi Sume on öö jälle lahti, sain tuletikke armastava tüdruku kingituseks, ostsin Riste Sofie Kääri luulekogu talinast kaasa, tõmbasin lugerisse Dear Edwardi, et saaks vahel unejutuks natuke tönnida (olen saanud ka) ja ühe väidetavalt seksika homoraamatu, mida ma pole veel alustada jõudnud.

Vahelduseks on olnud siukene kevad, et olen veidi rohkem õpetanud teisest majast tulnuid ja ma ei tea, kas see on sellega kuidagi seotud, aga olen saanud jälle ilmutatud kujul otse näkku öeldult kiita oma õpetamise eest. Nende samade inimeste käest, keda ma just õpetan. Ka sellistel päevadel, kus mulle tundub, et ma pole oma kõige parem või ei tee tegelt midagi erilist.

Ja ma pole üldse jõudnud rääkida matkaauto ehitamisest ja taastavast dialoogist ja kuidas on olla 40 ja smuutiõlledest ja arutult pehmetest hiigelsuurtest flanellsärkidest. Et nagu, mu lugeja, kas sa mind enam tunnedki?! Aga teiselt poolt jällegi, küll sa hakkama saad. Polegi ju otseselt mind vaja tunda.

peidukoht

Kas sa mäletad mõnd veidrat asja, mis sa väiksena, kui sa veel maailma naba olid, hästi siiralt uskusid?

Kuidas sa oled siis, kui sa kirjutad? Aga siis, kui sa peaksid kirjutama?

Mis sul tegemata jääb või pausile läheb, sest sellega kaasneb üks teine asi, mis sellele piire seab?