heh, naljakas

kõigile, kelle isiklike huvide hulka kuulub murca kaalu jälgimine, on mul häid uudiseid. tänaste mõõtmiste tulemus näitas, et nädal täielikku laisklemist ja rohket söömist on mu kehamassiindeksi üle alakaalulisuse piiri nihutanud. mina olengi normaalne.

ma avastasin, et mulle ei meeldi kõrvaklappidega muusikat kuulata. kogu aeg sai ikka plaanitud, et kunagi hangin siuksed edevad klapid ja puha... aganäädsasiis. polegi vaja.

tegelikult ma tean, et kui ma pikalt kannatan uue asja ebamugavust, siis kohanen sellega ära ja see muutub mulle meeldivaks. näiteks, kui ma väga tahaksin, et mulle õlu maitseks, kasutaksin igat võimalust seda juua, harjuksin ära, leiaksin oma lemmiku ja oleksingi õllejooja. aga "õllejooja" ei ole see staatus, mille pärast ma kannataksin pikalt millegi vastumeelse joomist. hoopis vastupidi oli kingadega. see oli ullem vedamine, et ma need kingad sain. odavalt sain, poleks saanud, oleksin paljajalu olnud. aga nad hõõrusid. koledal kombel. mul pole vist kogu elu jooksul nii palju ville olnud, kui selle suve lõpus oli. kingad annavad järgi, valu läheb üle, jalanõusid on vaja. votongi. ei oota.. see kingade näide ei käi siia üldse. siia käib üks teine näide. äh, läks juba ära.

murca: mandariin ja riinimanda...
koit: ule aspe kätte anda
murca: mandariin on...?
koit: mandaliin on magulem
murca: ja riinimanda..?
koit: liinimanda on nägulem.

mandariin ja riinimanda tuleb lapse kätte anda.
mandariin on magusam, riinimanda nägusam.

ivi: jõuluvana kullapai...
madli: õuluvana kullapai, anna mulle tuhklutai
ivi: mina olen...?
madli: mmm... tuhklutai, mmm... tuhklutai

lapsedressuur on üks nendest veidratest asjadest, mille järele emadel tekib vajadus.

ma tahan tantsida. mingil peol. või kasvõi suvalises kõrtsis. ööklubi vastu poleks midagi. õues on soe, isegi tänaval võiks täna öösel tantsida. tahaks kepsutada koridore mööda. tippida mööda kõnniteeäärt. keerutada ümber liiklusmärgi posti. hüpata. käed lailai läbi leheprügise pargi joosta. liigutada tahan. noh.

homme hakkab saama.