hakkame siis varasemast peale.
üleeile oligi vist see, kui me vaatasime urus hoodwinked nimelist hästivahvat animatsiooni. vaatasime ära ja läksime ivi juurde. aiviga. koit oli kah. tegime ivi juures sööki. alguses keetsime, siis praadisime, siis lükkasime mune sekka, siis nuusutasime, viskasime ära ja alustasime otsast peale. meie kõigi õnneks on ivi viimasel ajal sellises sädelevalt õnnelikus olekus. ilus on kohe vaadata. siis tuli mu suhteliselt õnnetu olemisega mees ja läks lapsega koju. meie aiviga läksime illusiooni otsima. seda kinomaja, noh. meil on selline traditsioon, et me unustame alati ära, kus see ilusioon on. siis me ekslesime sealkandis, nagu eelminegi kord, kui sinna asja oli. umbes sinnamaani sain ma täitsa aru, mis toimub. ma lähen aiviga genialistide kontserdile, kontsert toimub illusioonis, mul on flaier, dokumendid on kaasas jne. aga kui ma sellest uksest sisse astusin, oli kõik järsku valesti. ma lähen kontserdile ja satun ööklubisse. seal isegi lõhnas nagu ööklubis. ma polnud selleks sugugi valmistunud. tegelt on club illusion imeilus ööklubi. ainus paha asi oli see, et peldikukabiiniuksed olid sisekujundajate poolt soditud. sellise võltsi mulje jättis see. noh ja siis me ootasime, et tuleks genialistid. ootasime ja ootasime. olime kohati vastikud. siis ootasime veel. tulid sirla ja kõik temaga kaasnev. siis me ootasime veel. lõpuks nad ikkagi tulid kah. ja olid natukene väsinud olemisega. kontsert sai läbi ja me vudisime ära zavoodi. ja siis koju.
eile oli see päev, kui ma pugesin oma punasesse minikleiti ja läksin aiviga vanemuisesse. meil oli 2 piletit, neil oli seal tõnis mägi ja maarjaliis. see ilus maarjaliis. vaheajal nägime andut, kellele hiljem lisandus tema tütarlaps. võibolla ei ole tütarlaps nüüd kõige õigem sõna selle kohta. elukaaslane? äh, vahetpole. kui me lõpuks oma õiged istekohad üles leidsime, istus meie kõrval üks heledapäine tütarlaps. tähelepanuväärne tema juures oli see, et ta hakkas iga kord, kui vähegi huumorimaiguline lause lavalt öeldi, südamest naerma. selle kohta võiks näiteks kommenteerida, et "i'll have whatever she's having." a võibolla oli see mingi tingitud refleks, et tarmo leinatamm teeb suu lahti, järelikult nüüd ongi naljakas. vanemuisest läksime reeli-raili poole. seal leidis aset öine teejoomine. ei, tegelt kah. sidrunitee oli. rängalt eksis see, kes arvas, et meil polnud aega zavoodi jõuda. me jõuame alati zavoodi. seal oli hästi zavoodilik. palju toredaid inimesi. näiteks aet, kellega meil oli täpselt 2 vestlust, mis mõlemad sisaldasid tema imestust minu ilusa välimuse üle. nii armas. ma arvan, et see võis olla näiteks poole kolme ajal, kui ma lõpuks musti kontskingi näpuvahel hoides kodu poole tudisesin. tudisemine tingitud mitte joobeastmest vaid õhutemperatuurist.
ma tahan täna filmi vaadata. mulle võiks isegi mõni inimene külla tulla, ega ma kade ei ole. nigunii peab koristama. näiteks mp3 pulgad on täpselt nii pirtsakad tegelased, et kui tuba on kasvõi natuke sassis (mis minu toa kohta ei kehti, minu tuba on liiga sassis), läheb mp3 pulk ära peitu. või pulgamaale tagasi. mul oli kunagi lasteaiakasvataja, kes ütles kadunud asjade kohta siuksi asju.
kus õhupall kadus?
läks õhupallimaale tagasi.
koit mängib autodega nii, et paneb kaks ühesuurust autot kõrvuti, siis otsib ühe väiksema auto ja paneb nende vahele. väikse pealtkuulamise tulemusena selgub, et suurte autode näol on tegemist emme ja issiga ja väike auto on poja. siis nad sõidavad koos ja suuremad aitava pisikest. lausa nutmaajavalt nunnu.
nunnu on viimasel ajal mingi parasiitsõna mul. kõik käivad ringi ja on nii faking nunnud. kahekaupa veel pealegi.
ma tahan hea olla. mitte selles mõttes, et hoian ennast tagasi pahu asju tegemast vaid kohe lausa päriselt midagi head teha. hea tegemine hea tegemise pärast. mõtsin näiteks lastekodusse mingiks ringijuhendajaks ennast pakkuda. ma ju selline mitmekülgselt andekas ja puha. aga see praegu takerdub igast asjade taha. muuhulga selle taha, et ma ei ole leidnud netist linki Paku Ennast Vabatahtlikuks. see on keeruliseks tehtud.
on olemas programm, mis arvutab. on olemas programm, mis vormistab. ei ole programmi, mis arvutab ja laseb arvutustulemusi vaadeldavalt vormistada. erinevad programmid omavahel läbi ei saa. ja ongi nõme. meie teaduskonna üliandekad ja muidu geniaalsed progejad selle suhtes midagi ette ei võta, sest igasugused meelelahutusfirmad maksavad neile hoopis teist laadi programmide eest juba piisavalt.
kui ma veel noor olin, tõusis mul ikka nii, et kahe käega pidin alla suruma. aga nüüd.... ei ole kätes enam seda rammu.
üleeile oligi vist see, kui me vaatasime urus hoodwinked nimelist hästivahvat animatsiooni. vaatasime ära ja läksime ivi juurde. aiviga. koit oli kah. tegime ivi juures sööki. alguses keetsime, siis praadisime, siis lükkasime mune sekka, siis nuusutasime, viskasime ära ja alustasime otsast peale. meie kõigi õnneks on ivi viimasel ajal sellises sädelevalt õnnelikus olekus. ilus on kohe vaadata. siis tuli mu suhteliselt õnnetu olemisega mees ja läks lapsega koju. meie aiviga läksime illusiooni otsima. seda kinomaja, noh. meil on selline traditsioon, et me unustame alati ära, kus see ilusioon on. siis me ekslesime sealkandis, nagu eelminegi kord, kui sinna asja oli. umbes sinnamaani sain ma täitsa aru, mis toimub. ma lähen aiviga genialistide kontserdile, kontsert toimub illusioonis, mul on flaier, dokumendid on kaasas jne. aga kui ma sellest uksest sisse astusin, oli kõik järsku valesti. ma lähen kontserdile ja satun ööklubisse. seal isegi lõhnas nagu ööklubis. ma polnud selleks sugugi valmistunud. tegelt on club illusion imeilus ööklubi. ainus paha asi oli see, et peldikukabiiniuksed olid sisekujundajate poolt soditud. sellise võltsi mulje jättis see. noh ja siis me ootasime, et tuleks genialistid. ootasime ja ootasime. olime kohati vastikud. siis ootasime veel. tulid sirla ja kõik temaga kaasnev. siis me ootasime veel. lõpuks nad ikkagi tulid kah. ja olid natukene väsinud olemisega. kontsert sai läbi ja me vudisime ära zavoodi. ja siis koju.
eile oli see päev, kui ma pugesin oma punasesse minikleiti ja läksin aiviga vanemuisesse. meil oli 2 piletit, neil oli seal tõnis mägi ja maarjaliis. see ilus maarjaliis. vaheajal nägime andut, kellele hiljem lisandus tema tütarlaps. võibolla ei ole tütarlaps nüüd kõige õigem sõna selle kohta. elukaaslane? äh, vahetpole. kui me lõpuks oma õiged istekohad üles leidsime, istus meie kõrval üks heledapäine tütarlaps. tähelepanuväärne tema juures oli see, et ta hakkas iga kord, kui vähegi huumorimaiguline lause lavalt öeldi, südamest naerma. selle kohta võiks näiteks kommenteerida, et "i'll have whatever she's having." a võibolla oli see mingi tingitud refleks, et tarmo leinatamm teeb suu lahti, järelikult nüüd ongi naljakas. vanemuisest läksime reeli-raili poole. seal leidis aset öine teejoomine. ei, tegelt kah. sidrunitee oli. rängalt eksis see, kes arvas, et meil polnud aega zavoodi jõuda. me jõuame alati zavoodi. seal oli hästi zavoodilik. palju toredaid inimesi. näiteks aet, kellega meil oli täpselt 2 vestlust, mis mõlemad sisaldasid tema imestust minu ilusa välimuse üle. nii armas. ma arvan, et see võis olla näiteks poole kolme ajal, kui ma lõpuks musti kontskingi näpuvahel hoides kodu poole tudisesin. tudisemine tingitud mitte joobeastmest vaid õhutemperatuurist.
ma tahan täna filmi vaadata. mulle võiks isegi mõni inimene külla tulla, ega ma kade ei ole. nigunii peab koristama. näiteks mp3 pulgad on täpselt nii pirtsakad tegelased, et kui tuba on kasvõi natuke sassis (mis minu toa kohta ei kehti, minu tuba on liiga sassis), läheb mp3 pulk ära peitu. või pulgamaale tagasi. mul oli kunagi lasteaiakasvataja, kes ütles kadunud asjade kohta siuksi asju.
kus õhupall kadus?
läks õhupallimaale tagasi.
koit mängib autodega nii, et paneb kaks ühesuurust autot kõrvuti, siis otsib ühe väiksema auto ja paneb nende vahele. väikse pealtkuulamise tulemusena selgub, et suurte autode näol on tegemist emme ja issiga ja väike auto on poja. siis nad sõidavad koos ja suuremad aitava pisikest. lausa nutmaajavalt nunnu.
nunnu on viimasel ajal mingi parasiitsõna mul. kõik käivad ringi ja on nii faking nunnud. kahekaupa veel pealegi.
ma tahan hea olla. mitte selles mõttes, et hoian ennast tagasi pahu asju tegemast vaid kohe lausa päriselt midagi head teha. hea tegemine hea tegemise pärast. mõtsin näiteks lastekodusse mingiks ringijuhendajaks ennast pakkuda. ma ju selline mitmekülgselt andekas ja puha. aga see praegu takerdub igast asjade taha. muuhulga selle taha, et ma ei ole leidnud netist linki Paku Ennast Vabatahtlikuks. see on keeruliseks tehtud.
on olemas programm, mis arvutab. on olemas programm, mis vormistab. ei ole programmi, mis arvutab ja laseb arvutustulemusi vaadeldavalt vormistada. erinevad programmid omavahel läbi ei saa. ja ongi nõme. meie teaduskonna üliandekad ja muidu geniaalsed progejad selle suhtes midagi ette ei võta, sest igasugused meelelahutusfirmad maksavad neile hoopis teist laadi programmide eest juba piisavalt.
kui ma veel noor olin, tõusis mul ikka nii, et kahe käega pidin alla suruma. aga nüüd.... ei ole kätes enam seda rammu.
Muideks, Illusioni veetsee uksi kaunistavad klubi jõhvikad.
ReplyDeletehttp://www.vabatahtlikud.ee/?id=1136
ReplyDelete