Friday, December 22, 2006

Kristen Barry - Comin' Up From Behind (cruel intentions soundtrack)

lahendasin igavese pealkirjanuputamisküsimuse. sest kui pealkirja ei pane, tuleb sinna paremale postituse lingi kohale esimene lause. see ei pruugi kuigi hea lause alati olla. aga alati ei saa postitusele kokkuvõtvat pealkirja panna ju. sellel peaks ju mõte taga olema. kui postituselgi pole mõtet taga, kuidas sa saad ilma mõtteta postitust mõttega pealkirjaga kokku võtta? ei saagi. nii kah ei ole lahe, et alati on pealkirjaks Mõttetu. nüüd on nii, et panen selle laulu nime, mis parajasti kostab. sest alati kostab.

ma arvan, et kõigil on olnud nii, et on mingi mitte väga huvitav film. tahaks teada, mis seal toimub, aga ei viitsi tervet filmi otsast peale ära vaadata. eriti, kui see on seda ilmselget sündmustekäiku jälgiv film. siis võtad hiire pihku ja sirvid. sama asja saab teha ka ilmselget sündmustekäiku sisaldava õhtu/ööga. kirjeldad väikseid momendikesi üksikasjaliku ülevaate asemel.

proovin kah.
istun spordihoones, minu ees on kaks suurt batuuti, koit istub mul süles ja me vaatame, kuidas raigo hüppab. teise pingi peal istuvad sirla+marko (oli ikka marko?). raigo hüppab ära, koit jookseb sõrmeotsi koos hoides tema juurde ja me lähme koos õue, kuhu nad minust ka jäävad.
"rebaste residentsi" uks on lahti ja esikus on liiga palju saapaid. mul tekib järsku tunne, et ma ei leia pärast enda omasid üles, sest mul on uued saapad ja nad ei tundu veel piisavalt tuttavad.
istun diivanil ja vaatan, kuidas mattias, kellel on käes liitrine viin ja klaas kirsisiirupiga, karjub veinipokaaliga mööduvale lainile: "lainiii, palun joome ennast segi!!" laini kaob muige saatel mingisse magamistuppa.
seisan radika vastu toetudes akna juures, näksin pähkleid ja nuputan, kus kuradi kohas ma oma püksid märjaks olen istunud. mul on vist kuskilt natuke kurb olla.
keerutan ennast kontoritoolis ja silmitsen mitte oluliselt koledat aga üsna tobedat noormeest. ma tean teda, aga kustkohast? kas see on halb või hea mälestus? kas tema mind teab? mis ajast? miskuradipärast? ta kipub minuga vestlusse ja see osutub hoopis suhteliselt igavaks mälestuseks.
astun magamistuppa ja väikemirjam ütleb äärmiselt usutava rahuliku hääletooniga eelmainitud noormehele: "palun vabandust, ma ei tahtud pahasti öelda." ma hakkan naerma.
suitsetan vesipiipu ja kuulan ergot, kes püüab mind veenda nagu oleks just paras aeg emajõkke ujuma minna. mina olengi pidur.
mu mantel on paljude lebavate inimeste all kinni ja natuke märg.
õues on suht soe veel. olevi sõbral on nätsu. sedasama, mida tõnnil alati oli.

ma võtan ennast täna kätte. hakkan tubliks, noh. see tähendab, et käin vanaisa juures ära, ostan seinakontakte, ostan kohvi ja teed, alustan kodutöö korralikku vormistamist, teen toa korda, võibolla isegi joonistan natuke. ma tahan sellist suurt pilti pisikesest lolita-tüüpi tüdrukust oma seina peale. aga printimine on umbes sada korda nõmedam kui joonistamine.

tahaks, et põnev oleks. aga mitte ohtlikult vaid lõbusalt. või huvitavalt.

No comments:

Post a Comment