selle esitajani jõudsin nii, et läksin mingi tundmatu blogi linki mööda teise veel tundmatuma blogi peale ja seal oli keegi ära maininud. eriti emolikus sissekandes. isegi hea on. tegelikult piisab hea olemiseks kitarrimänguoskusest, väiksest lauluhäälest ja pisukesest ideeraasust. selleks, et heast natuke parem olla, on vist midagi veel vaja. mõnel juhul on selleks "midagi"-ks suured tissid.
natuke kompleksne mainimine vist jah. päriskompleksivaba kah nüüd olla ei saa.
mul oli kurb olla. jälle. kui süüdistustesse langeda, võiks öelda, et sellel on mingit pistmist stabiilselt tatise ilmaga. aga süüdistamine on nõme. igatahes, tulin oma kurva tujuga koju ja kurvastasin. siis võtsin ennast kokku ja läbisin mõningaid hügieeniprotseduure, see aitab. ja siis võtsin koidu guaššvärvid ja joonistasin toa seina peale kollase auto. sellise nunnu, ümarat sorti. nüüd on pisut nagu parem. kui veel tantsida kah saaks.
ma käisin eile korraks zavoodis. umbes viis minutit ainult olin. nii hea oli. ma faking armastan seda kohta. kõik need inimesed ja see meeleolu ja muusika ja oh... nii hea. ma isegi ei istunud kuskile. ainult kristinat tervitasin ja tänasin mingit välismaalast komplimendi eest minu kaabu kohta. vahel on ikka kippund peale see tunne, et zavood on nõme. aga tegelikult on see lihtsalt üledoosist tingitud organismi vastureaktsioon. see läheb üle ja pärast on maailm jälle ilus ja hea.
urus käimine on ära rikkunud mu pratchetti elamuse. ma loen jälle ühte pratchetti raamatut ja tunnen sealt ära mingi rollimängijate kõneviisi. õnneks on pratchett vähemalt natuke vaimukas.
mu arvutihiir on natuke isemoodi. ta jääb tukkuma, kui teda omapead jätta. ja siis tuleb teda natuke näppida, et ta uuesti üles ärkaks. teine asi, mis mu arvuti juures veits isemoodi on, on internet. see on selline odav nett, ta käib vahepeal ära. mingit odavate nettide asja tegemas. kui võrgujuhet võtta ja uuesti taha panna, tuleb tagasi. võrgujuhtme ots on kogu sellest mitukordapäevas võtmisest ja panemisest natuke ära väsinud. kõver ja ilma klõpsutajata.
panin orkutti pilti juurde. mine vaata. ma siia midagi praegu enam ei kirjuta.
natuke kompleksne mainimine vist jah. päriskompleksivaba kah nüüd olla ei saa.
mul oli kurb olla. jälle. kui süüdistustesse langeda, võiks öelda, et sellel on mingit pistmist stabiilselt tatise ilmaga. aga süüdistamine on nõme. igatahes, tulin oma kurva tujuga koju ja kurvastasin. siis võtsin ennast kokku ja läbisin mõningaid hügieeniprotseduure, see aitab. ja siis võtsin koidu guaššvärvid ja joonistasin toa seina peale kollase auto. sellise nunnu, ümarat sorti. nüüd on pisut nagu parem. kui veel tantsida kah saaks.
ma käisin eile korraks zavoodis. umbes viis minutit ainult olin. nii hea oli. ma faking armastan seda kohta. kõik need inimesed ja see meeleolu ja muusika ja oh... nii hea. ma isegi ei istunud kuskile. ainult kristinat tervitasin ja tänasin mingit välismaalast komplimendi eest minu kaabu kohta. vahel on ikka kippund peale see tunne, et zavood on nõme. aga tegelikult on see lihtsalt üledoosist tingitud organismi vastureaktsioon. see läheb üle ja pärast on maailm jälle ilus ja hea.
urus käimine on ära rikkunud mu pratchetti elamuse. ma loen jälle ühte pratchetti raamatut ja tunnen sealt ära mingi rollimängijate kõneviisi. õnneks on pratchett vähemalt natuke vaimukas.
mu arvutihiir on natuke isemoodi. ta jääb tukkuma, kui teda omapead jätta. ja siis tuleb teda natuke näppida, et ta uuesti üles ärkaks. teine asi, mis mu arvuti juures veits isemoodi on, on internet. see on selline odav nett, ta käib vahepeal ära. mingit odavate nettide asja tegemas. kui võrgujuhet võtta ja uuesti taha panna, tuleb tagasi. võrgujuhtme ots on kogu sellest mitukordapäevas võtmisest ja panemisest natuke ära väsinud. kõver ja ilma klõpsutajata.
panin orkutti pilti juurde. mine vaata. ma siia midagi praegu enam ei kirjuta.
Comments
Post a Comment