Sunday, January 28, 2007

The Cranberries - Promises

ossakurat, oli see vast unenägu. kõige haigem-segasem unenägu, mis mul üle tüki aja on olnud. sisaldades vestlusi vaimuhaigla arstidega, mustanahaliste salajast autotöökoda, katseid mikit ära sebida, enda lukustamist mikitamäe muusikaklassi ja rasedustesti tegemist mingil tähtsal presentatsioonil. selliste unede vältimiseks tuleb hommikul ärgata, mitte ennast uuesti magama meelitada.

kuigi ma hommikuti alati sisse magan ja tihti kaua üleval passin, olen ilmselt ikkagi hommikuinimene. eile õhtul olin ma nutuäärel oma isegenereeritud draamast. hea, et arvuti taha ei pääsenud, mudu oleks praegu internet seda paska praegu paksult täis. praegu enam ei mäletagi, mis teema oli. kõik on ilus ja hea. vaja meelde jätta - kõike paska tuleb hommikul uuesti vaadata. igast jamadel on kombeks ööga ära lahtuda.

tänu minu väikestele ümbermõõtudele, kohtusin ma eile imekaunite punaste pükstega. võtsin nad koju kaasa. nüüd rõõmustan nende üle.

üks mõte jäi eilsest küll külge. kõige paremad on need inimestevahelised suhted, mis ei sisalda "supposed to be" momente. aga võibolla on see jällegi minu isiklik distantsihoidmise vajadus. või siis mõni selline mitme meditsiinilise sõnaga seletatav hoog. hormoonid, noh. it's all about me.

seoses kogu selle talvevärgiga, mis "sorry i'm late" näoga järsku alla tuli, käisin eile lapsega jalutamas. vaata, mul koera ei ole ju. kuidagi jõudis ühel hetkel kohale, et alati on kuskile minek ja vaja edasi liikuda, niisama õuespassimist on vähevõitu. aga laps tahab ju gravitatsiooni ja aastaaegu ja värke avastada. mässisin ta erinevatesse kaltsudesse ja tõstsin maja ette lume sisse. täitsa lahe oli. pärast ostsime kaltsukast üleloomulikult suure peaga kaisulooma ja tegime toas sooja kakaod. täitsa idülliline lausa. jätkates lapseteemat...
emme, lähme kesti-kadi juulde
miks?
seepälast, et sinine auto on seal
kas sa sukapükse oskad endale jalga panna?
kohe otsin
hullult lahe on see aeg, kui titele vaikselt vestlemisvõime ligi hiilib. ja ma olen täiesti teadlik, et mina näen oma last läbi palju roosamate prillide, kui kõik ülejäänud inimesed kokku.

praegu oli imelik moment. ma andsin oma emale nõu, kuidas blogi pidada. ma ei tea, miks ma tundsin, et ma sellest väga palju tean. ma arvan, et sellel on pismist kõigi nende minublogilinkidega, mis mitmesse kohta on ilmunud. uhke ja hää tunne kipub peale. ma loodan, et ma kunagi kuulsaks ei saa, ma läheksin kindlasti uhkeks ja üleolevaks ära. praegu on veel suht kontrolli all, ma loodan.

praegu hiilib ligi see tunne, et hakkan kuskil muusikakoolis klaveriklassi rentima. või midagi sellist. tahaks mängida, uusi lugusid õppida, harjutada. sest odavalt saadud suvaline klaver ei pruugi hästi mängida, elektriklaver on sitta kanti kallis, süntesaator... noh, seal on mõningane erinevus klaveriga võrreldes. tahaksin olla loominguliselt produktiivne.

oot, ma tahtsin kellelegi natu pahasti kah öelda ju. ei, see oli hoopis selline asi, kus ma tahan midagi hästi öelda aga kõik saavad alguses valesti aru ja solvuvad. mehed on nii primitiivsed. neid on lihtne mõista. võibolla midagi programmeeritava roboti moodi. võtab info, salvestab selle kuskile ja teeb, mis talle sisse on kodeeritud. see on nii hea. sellepärast üks tark inimene kunagi ütleski, et meeste ja naiste ainus ühine omadus on see, et nad mõlemad naudivad meeste seltskonda. nad ei olegi keerulised. ma praegu ei välista oma täielikku eksimist siin. see on lissalt üks seisukoht. "maitea, võibolla sinu mees on mingi primitiivne, aga minu oma küll mitte." ma olen seda lauset päris mitu korda kuulnud, sellega ei saa mind enam üllatada.

mul on üks teine põhimõte veel, mida võiks avalikustama kippuda. iga inimene ise põhjustab oma probleeme. mitte kõiki vaid ainult neid suhtlemisprobleeme. keegi mind ei austa, mulle valetatakse, mul pole sõpru, mind ei usaldata, alandatakse, seda sorti probleeme. mina näiteks arvan, et kui inimesele ikka tõesti ei meeldi selline kohtlemine, siis ta saab midagi ette võtta. või oleks kunagi saanud. kuidagi võtad ennast kätte ja seisad enda eest ja ei luba ühtki sitta kohtlemist. ma isegi usun, et see on võimalik ilma kedagi sõimamata või ära hirmutamata. siin ma siis olen oma kindla veendumusega ja mitte alati rahulolev sellega. näiteks siis, kui ma kedagi lohutada üritan. paras-sulle-missa-siis-oled-selline ei ole ju kõige lohutavam lause, eksole.

kuladitülalaisk, mingi haigusenärakas on külge hakand. lähen tegelen sellega veits.

koit ütleb "tuli põlema" asemel "tulema".

No comments:

Post a Comment