olen räpinas. vaatasin õetite ära ja puha. oligi titt. väike ja nunnu.
koit opereeris ühest viinisaiast kollase kreemi välja ja püüab nüüd rolandit veenda selle operatsiooni jääke ära sööma. ma parem räägin, kuidas eile oli.
ma kipun nüüd jälle ühte nokiat kasutama. minu jaoks ei ole tegelikult telefonidel muud vahet kui see, kas ma kuulen neid või mitte. nokiat ma kuulen.
-kell on kaheksa. null. null. aeg. on. ärgata. kell on kaheksa. null. null. aeg. on. ärgata. kell on kaheksa...
ma vedelesin teki all ja järsku hakkas tunduma, et kogu mu keha tunneb mingid vastumeelsust selle eksami suhtes. tegelt ma arvan, et sellel oli pisut pistmist liiga vähe magamisega. eks ma siis pidin ennast sundima. vastik-vastik. tegin eksamit, tulin koju. mingi söögitegemine oli. järjekordne enda sundimine. siis sättisin ennast ja oma järglast riidesse ja asusin bussireisile annelinna suunas. koit oli kärus, mina lugesin bussis Pratchettit.
-vabandage, teie käru veereb.
-jah, ma tean.
-aga ta ju veereb!
vanaisa oli kommi ostnud.. ta ongi just selline vanaisa, kes oma lapselapselapsele kommi varub. lõpppeatuse lähedal elavate inimeste juures on üks parimaid omadusi busside sagedus. seega, sõitsin kesklinna tagasi sama bussiga. käru jälle veeres.maaliinibussijaamast leidsin aivi. me läksime üheskoos zeppelini lõnga ostma. kaks rulli lõnga nimega "punk" ja üks suur rull lõnga nimega "hippie". hipi olemine on märkimisväärselt kulukam.
-ei, kilekotti ei ole vaja.
siis vahetasime veel natuke rahasid piima ja saia vastu ja ronisime ivi poole. patsitama. mul on nüüd patsid. lõngapatsid. puusadeni lõngapatsid, kui nüüd päris täpseks ära kippuda. ilgelt lahedad on. aivil on kah. meie olemegi lahedad. kuskil südaöö paiku kohtasime club illusioni ees raigot, kes võttis üle käru lükkamise kohustuse. meie läksime ippoppi saama. aga, oh pettumuste rada, see oli suvaline klubiüritus oopis. lissalt mõnikord juhtus, et mõne diskori valitud loo jooksul mõni laulja moodustas sügavamõttelise lause, mis sisaldas sõnu hipp ja hopp. pärast privaatset kohtumist tekiilapitsiga, oli korraks natu vahva isegi.
-tere
-tere
-kuidas läheb?
-ee.. hästi.
-lahe. mul ka.
vaatan enda ees seisvat endist klassivenda ja mõtlen, et ma ei teadnudki, kui lühike ta tegelikult on. seda selle pärast, et me polnud kunagi kõrvuti seisnud. rääkinud kah vist ei olnud. miks ta siis praegu rääkida tahtis? see on imelik, ma arvan. üldse kippus see üritus seal vaikselt klassikokkutulekuks ära. majas viibis tol õhtul täpselt üks nunnu emopoiss. selline diibilt kurvameelne ja puha. peaaegu oleks kippund ligi, aga minust oli ette jõutud. rohket silmarõõmu pakkusid ka hoolimata ustel olevast topeltvanusekontrollist, mõned alaealised. ilusat asja ikka hea vaadata. muidugi me läksime zavoodi. neil oli seal rohkem inimesi, kui sinna mahtus. ja vähem tuttavaid, kui mulle oleks meeldinud. krooksus oli uus köögitüdruk. eriti kurjade platvormsaabaste ja pisi-pisikese ruudulise punase seelikuga. ta tegi meile mõned kanavõileivad. hea oli.
ma teen endale triibulise kleidi.
koit opereeris ühest viinisaiast kollase kreemi välja ja püüab nüüd rolandit veenda selle operatsiooni jääke ära sööma. ma parem räägin, kuidas eile oli.
ma kipun nüüd jälle ühte nokiat kasutama. minu jaoks ei ole tegelikult telefonidel muud vahet kui see, kas ma kuulen neid või mitte. nokiat ma kuulen.
-kell on kaheksa. null. null. aeg. on. ärgata. kell on kaheksa. null. null. aeg. on. ärgata. kell on kaheksa...
ma vedelesin teki all ja järsku hakkas tunduma, et kogu mu keha tunneb mingid vastumeelsust selle eksami suhtes. tegelt ma arvan, et sellel oli pisut pistmist liiga vähe magamisega. eks ma siis pidin ennast sundima. vastik-vastik. tegin eksamit, tulin koju. mingi söögitegemine oli. järjekordne enda sundimine. siis sättisin ennast ja oma järglast riidesse ja asusin bussireisile annelinna suunas. koit oli kärus, mina lugesin bussis Pratchettit.
-vabandage, teie käru veereb.
-jah, ma tean.
-aga ta ju veereb!
vanaisa oli kommi ostnud.. ta ongi just selline vanaisa, kes oma lapselapselapsele kommi varub. lõpppeatuse lähedal elavate inimeste juures on üks parimaid omadusi busside sagedus. seega, sõitsin kesklinna tagasi sama bussiga. käru jälle veeres.maaliinibussijaamast leidsin aivi. me läksime üheskoos zeppelini lõnga ostma. kaks rulli lõnga nimega "punk" ja üks suur rull lõnga nimega "hippie". hipi olemine on märkimisväärselt kulukam.
-ei, kilekotti ei ole vaja.
siis vahetasime veel natuke rahasid piima ja saia vastu ja ronisime ivi poole. patsitama. mul on nüüd patsid. lõngapatsid. puusadeni lõngapatsid, kui nüüd päris täpseks ära kippuda. ilgelt lahedad on. aivil on kah. meie olemegi lahedad. kuskil südaöö paiku kohtasime club illusioni ees raigot, kes võttis üle käru lükkamise kohustuse. meie läksime ippoppi saama. aga, oh pettumuste rada, see oli suvaline klubiüritus oopis. lissalt mõnikord juhtus, et mõne diskori valitud loo jooksul mõni laulja moodustas sügavamõttelise lause, mis sisaldas sõnu hipp ja hopp. pärast privaatset kohtumist tekiilapitsiga, oli korraks natu vahva isegi.
-tere
-tere
-kuidas läheb?
-ee.. hästi.
-lahe. mul ka.
vaatan enda ees seisvat endist klassivenda ja mõtlen, et ma ei teadnudki, kui lühike ta tegelikult on. seda selle pärast, et me polnud kunagi kõrvuti seisnud. rääkinud kah vist ei olnud. miks ta siis praegu rääkida tahtis? see on imelik, ma arvan. üldse kippus see üritus seal vaikselt klassikokkutulekuks ära. majas viibis tol õhtul täpselt üks nunnu emopoiss. selline diibilt kurvameelne ja puha. peaaegu oleks kippund ligi, aga minust oli ette jõutud. rohket silmarõõmu pakkusid ka hoolimata ustel olevast topeltvanusekontrollist, mõned alaealised. ilusat asja ikka hea vaadata. muidugi me läksime zavoodi. neil oli seal rohkem inimesi, kui sinna mahtus. ja vähem tuttavaid, kui mulle oleks meeldinud. krooksus oli uus köögitüdruk. eriti kurjade platvormsaabaste ja pisi-pisikese ruudulise punase seelikuga. ta tegi meile mõned kanavõileivad. hea oli.
ma teen endale triibulise kleidi.
Comments
Post a Comment