ei, mulle vist ikkagi ei meeldi biitlid. pole selle peale mõelnud varem. eile tõin pulgaga natuke ja ei olegi hea. kahju küll, tahaks nagu igast teiste toredate inimestega muusika kohta sarnaseid seisukohti omada. aga näädsa siis.
ülikoolis toimub räige diskrimineerimine. autsaiderite suhtes. järjekordne rühmatöökohustus. äkki ma tahan omaette olla? kohe vägisi peab seltskondlikuks hakkama. ainus inimene, kellega ma suhtlen JA samades loengutes käin, on kõriauguni populaarne rollimängija, kellel on alati rühm olemas. vastik-vastik.
ma käisin täna oma kodulähedases kaltsukas ja -oh seda õnne- ma kohtusin imeilusa särgiga. kui see oleks lihtsalt särk, ma seda teemat ei tõstataks. see on Punane Särk. selline ilus punane, tume ja natuke oranžikas. üks nendest paljudest punastest toonidest, mis mulle täiega meeldib. pealegi on see särk pisut selle lõikega, mis vihjab asjaolule, et ma tüdruk olen. sellisest pehmest riidest, mis naha vastu mõnus on. ja nii edasi. hea meel on, noh.
mis riietesse veel puutub... mul on täiega kopp ees sellest aastaajast. enne õueminekut peab ennast igast nartsudesse mässima ja ikka on külm. siis peksab veel mingid tobedat külma sodi näkku ja jalad libisevad alt ära. tahaks juba minema.
keegi oli täna, kohe pärast koristaja käimist, visanud koridori plastmassist prussaka. umbes 5 korda suurema kui pärisprussakad. ei saaks öelda, et ma seda silmates kohe rahulikuks jäin.
hämarus hiilib ligi, nagu kardaks ta, et kui ta järsku tuleks, tekitaks ta liiga palju lärmi ja ma ajaksin ta minema. nüüd ta tulebki niimoodi salaja, tasa-tasakesi. akna sage pidlistamine on tingitud asjaolust, et ma vaatan aknast välja, kui mõte ära läheb. see haruline tüüp seal ongi mu palmilaadne kasvandik. tal on kindlasti mõni täpsem nimi kah kuskil, aga ma kuritarvitan tema võimetust mulle vastu hakata ja kutsun teda nii, nagu parajasti pähe tuleb. lill. palmilaadne. tuust. see ogaline tüüp.
ülikoolis toimub räige diskrimineerimine. autsaiderite suhtes. järjekordne rühmatöökohustus. äkki ma tahan omaette olla? kohe vägisi peab seltskondlikuks hakkama. ainus inimene, kellega ma suhtlen JA samades loengutes käin, on kõriauguni populaarne rollimängija, kellel on alati rühm olemas. vastik-vastik.
ma käisin täna oma kodulähedases kaltsukas ja -oh seda õnne- ma kohtusin imeilusa särgiga. kui see oleks lihtsalt särk, ma seda teemat ei tõstataks. see on Punane Särk. selline ilus punane, tume ja natuke oranžikas. üks nendest paljudest punastest toonidest, mis mulle täiega meeldib. pealegi on see särk pisut selle lõikega, mis vihjab asjaolule, et ma tüdruk olen. sellisest pehmest riidest, mis naha vastu mõnus on. ja nii edasi. hea meel on, noh.
mis riietesse veel puutub... mul on täiega kopp ees sellest aastaajast. enne õueminekut peab ennast igast nartsudesse mässima ja ikka on külm. siis peksab veel mingid tobedat külma sodi näkku ja jalad libisevad alt ära. tahaks juba minema.
keegi oli täna, kohe pärast koristaja käimist, visanud koridori plastmassist prussaka. umbes 5 korda suurema kui pärisprussakad. ei saaks öelda, et ma seda silmates kohe rahulikuks jäin.
hämarus hiilib ligi, nagu kardaks ta, et kui ta järsku tuleks, tekitaks ta liiga palju lärmi ja ma ajaksin ta minema. nüüd ta tulebki niimoodi salaja, tasa-tasakesi. akna sage pidlistamine on tingitud asjaolust, et ma vaatan aknast välja, kui mõte ära läheb. see haruline tüüp seal ongi mu palmilaadne kasvandik. tal on kindlasti mõni täpsem nimi kah kuskil, aga ma kuritarvitan tema võimetust mulle vastu hakata ja kutsun teda nii, nagu parajasti pähe tuleb. lill. palmilaadne. tuust. see ogaline tüüp.
Biitlitel on häid lugusid ikka, mis isegi Sulle meeldiksid. Pane näiteks "Oh, Darling" peale ja keera punn põhja. Isegi savu pole sinna juurde vaja, ehkki tahaks muidugi kyll... :)
ReplyDelete