ilmselt täiesti äraleierdatud teema, aga ma jätkuvalt ei mõista inimeste vajadust üle interneti võimalikult paljudele väljendada oma tundeid ühe kindla inimese suhtes. võinoh, kui see on nagu uus asi, et "oi, ma just tänahommikul ärkasin ja sain aru, et ma olen sellesse tüdrukusse armunud." ikka on hea teada, et keegi kuskile välja on jõudnud ja just äsja õnnelikumaks saand. aga tegelikkus on see, et kogu üleliigne info, mida sa internetist loed, sisaldab rohkelt just seda, kui armunud ja vaimustuses on keegi oma kauaaegsest kaasast. ja uuesti. ja iga natukese aja pärast. ma ei mõista.
eile oli üle tüki aja tore filmivaatamine urus. maitea, mis selles nii toredat oli. lissalt.
keda mu lugemisjärg huvitab, siis ma olen jätkuvalt hullumeelsete teemas. "lendas üle käopesa." ma hakkan varsti tegema mingeid üldistusi ja analüüsimisi selle teema kohta. ma arvan vähemalt. raamatukogust raamatute võtmise juures kõigi häirivam on see, et liiga tihti on keegi eelmistest laenutajatest teinud raamatusse märkmeid. lõike ära märgistanud või sõnu alla jooninud. see segab natuke. muidu on raamatukogu üks kuramuse kaval leiutis. mulle meeldib.
kui heita voodisse siruli ja vaadata aknast välja nii, et ükski raagus puu ega lumine maja ei paista. ainult sinist selget taevast. siis petab ära küll. siis tekib tahtmine miniseelikus pirogovi peesitama minna. siis tuleb jäätiseisu peale. hääletamise isu. kui mõte on keha suhtes ajalises ja ruumilises nihkes, on natuke paha. tuleme nüüd käesolevasse hetke tagasi. praegu on talv. väljas on külm. selge taevas ei tähenda palavust. see tähendab ainult seda, et mingid külma sodi ei saja näkku. votnii. proovi nüüd olla, eksole.
koit loeb spordiajakirjast motikaid kokku, osutades suvalisele kiivriga objektile ja nimetades suvalisi numbreid: seitse! kuus! kaks! viis! neli! kaheksa! viis!
eile oli üle tüki aja tore filmivaatamine urus. maitea, mis selles nii toredat oli. lissalt.
keda mu lugemisjärg huvitab, siis ma olen jätkuvalt hullumeelsete teemas. "lendas üle käopesa." ma hakkan varsti tegema mingeid üldistusi ja analüüsimisi selle teema kohta. ma arvan vähemalt. raamatukogust raamatute võtmise juures kõigi häirivam on see, et liiga tihti on keegi eelmistest laenutajatest teinud raamatusse märkmeid. lõike ära märgistanud või sõnu alla jooninud. see segab natuke. muidu on raamatukogu üks kuramuse kaval leiutis. mulle meeldib.
kui heita voodisse siruli ja vaadata aknast välja nii, et ükski raagus puu ega lumine maja ei paista. ainult sinist selget taevast. siis petab ära küll. siis tekib tahtmine miniseelikus pirogovi peesitama minna. siis tuleb jäätiseisu peale. hääletamise isu. kui mõte on keha suhtes ajalises ja ruumilises nihkes, on natuke paha. tuleme nüüd käesolevasse hetke tagasi. praegu on talv. väljas on külm. selge taevas ei tähenda palavust. see tähendab ainult seda, et mingid külma sodi ei saja näkku. votnii. proovi nüüd olla, eksole.
koit loeb spordiajakirjast motikaid kokku, osutades suvalisele kiivriga objektile ja nimetades suvalisi numbreid: seitse! kuus! kaks! viis! neli! kaheksa! viis!
Comments
Post a Comment