Nine Inch Nails - Ripe

üksikasjalik ülevaade sellest, kuidas ma täna oma vanaemale teenet osutasin. esmalt peaks ära mainima, et mul on nii abivalmis vanaema, et talle teene osutamiseks tuleb tal lihtsalt lubada ennast aidata. osutus, et üks vanaema sõbranje töötab mingis kohas, kus vahepeal on mingid riided. ma pidin minema ja sealt midagi endale võtma. kaltsukasõltuvus on vist nagu narkomaania - suguvõsa ei tea, et see sul on. mulle esitleti kuhja hilpusid. karvase äärega mantel oli õnneks väike. ma ei teagi, miks ma karusnahka ei kanna. äkki mul on siuke põhimõte? ei, oota, põhimõte on ikka selline asi, et ise tead, kui sul see on. võiks ju? nu igatahes, võibolla oleks kunagi kandnud kah seda, kui see oleks täiega paras olnud. oleks ennast vähe väänand selleks inimeseks, kes mõnikord karvase äärega mantlit kannab. ei ole väga välistatud tegelt. siis olid ühed püksid, mille nägemiseks pidin ennast pingutama. kogenud kaltsukaskäijana olen ma juba võimeline selliseid riietusesemeid mitte nägema. teadküll, siuksed sinised teksad, mille vööosa ja sääreotsad on ebainimlikult kitsad, puusad veidralt laiad ja üldine pikkus natuke lühem kui võiks. üks ilus väike kleit oli. üks liibuv süsimust kevadmantel. vanaema andis sellele naisele raha. ma ei mõista seda. ka mitte hukka. lihtsalt ei mõista.

ma köhisin hommikul mingit hoopis teistsugust köha.

kohvikus käisin kah. wilde omas. alati, kui koit hakkab avalikus kohas -kohvikus, poes, tänaval- jonnima ja ma teda maha rahustada üritan, tunnen kuidas kõik ümbritsevad inimesed tähelepanelikult ja huviga jälgivad, mida ma teen. kuidas ma sellest olukorrast välja tulen. eks ma ise kah jälgin, kui kellegi teise laps häirivalt vigurdama hakkab. mul on isegi eriti hukkamõistev pilk sisse harjutatud, mida ma saadan emadele, kes poes jonnivale lapsele laksu annavad. mitte et see vähimalgi määral minu asi oleks, kuidas keegi oma last kasvatab.

sirla tegi mu ilusa halli pusa veel lahedamaks. nüüd on nii hea. kuskil on sellest pilt ka, aga maileia praegu.



leidsin.