majoneesisai

idee selles, et miks peaks panema pealkirjaks laulu, mida ma kuulan. sama põnev oleks ju teada, mida ma hommikuks sõin. kuigi selle põhimõtte järgi oleks liiga palju poste lissalt pealkirjalagedad.

tegelt ei olegi midagi. ma siin niisama.

ma jutustan sündmusi ümber. eile oli nii, et me läksime agnese auotga tugitoole tooma. kahekaupa ei mahtund, panime ühe korraga. jätsime selle majaette vihma kätte, läksime teist tooma. pärast ma istusin maja ees vihma käes suures punases tugitoolis ja ootasin tiitu. esimene tugitool jõudis kolmandale korrusele ilma olulise vastupunnimiseta. teine jõudis peaaegu et isegi esimesele korrusele. ok, tegelt esimesele trepiastmele. siis suri mu käsi maha. aga nagu suurtes paljude väikeste korteritega majades ikka juhtub, tulid mingid tüübid varsti ülevalt ja osutusid kasulikuks. seega nüüd on mul kaks liiga suurt punast tugitooli. viiskendkrooni tükk maksid.

nokurat. ma vihkan seda tunnet, et mul oli hea mõte, aga see läks ära. ja ei tule meelde kah, mismõte see oli. vastikvastik.

ükspäev oli nii, et päike paistis ja ilusjahea oli. korraks oli laini, väikemirjam ja sirla. laini tegi mulle komplimenti. komplimentide level kaks on see, kui need on seotud komplimenditava lapsega. lapsed on üldse mingi värk.

samas solvangute level kaks on samuti see, kui nad on seotud solvatava lapsega.
eriti osav solvang on kompliment minevikus.
"sa olid eelmine aasta nii sale"
"mul oli sinuga hea"
"see, mis sul eile seljas oli, meeldis mulle"

ma lugesin praegu nii palju lamedaid blondianekdoote, et üks tundus isegi hea.
K: Miks vaatab blondiin mahlapakki klaasistunud silmadega?
V: Sinna on kirjutatud "concentrate".