Million pleasures, but no satisfaction.

tead ju küll seda tunnet, et kuulad mingit laulu ja üksainus fraas hakkab peas ringi käima ja ära ei lähe. minu puhul tähendab see veel seda, et ma leian tohutult sügava mõtte selle fraasi tagant ja seostan seda paljude asjadega jne. ma mõtlen liiga palju.

mõtsin selle välja, et mul pole vähimatki põhjust maitselagedalt riietuda. mõte hiilis ligi seoses sellega, et ma sortisin oma kapi sisu ja taasavastasin oma hilbukogu suuruse. nüüdma siis veedangi peaaegu iga hommik asju kokku sobitades mõnusa pooltunni peegli ees.

ausõna, ma hakkan kunagi koolitööga kah tegelema.

davinci code vaja läbi lugeda. see venelase kirjutatud raamat ka. muumioru lugusid tuleb kuskilt hankida. raamatuna. musta küünelakki on tarvis. külmkapile peaks järele minema. juuksed on mustad. ükspäev võiks ennast kätte võtta ja viineripirukaid teha. punane kostüüm on valmis tegemata. koit tahab loomaaeda. oh, niipalju asju ja nii vähe... midagi. ma kah ei tea.

ei. see kõik on viimasepeal hea. samamoodi, nagu ma leian, et on parem teada täpselt mida tahad. hoolimata sellest, kas saad või mitte. kui see, et tahad midagi aga ei tea mida. samamoodi on parem, kui sul on palju teha, aga ei jõua või ei saa, kui see, et mitte sittagi pole peale hakata.
said midagi aru kah praegu?

tekialla.